Humanitaarabi blokaad ja nälg Gazas – ignorantsuse tõttu korduvad ajaloo halvimad peatükid

Humanitaarabi otsivad palestiinlased on märklaud Iisraeli vägedele.

MARTIN AIDNIK

Palestiinlased on riigita rahvas, kes on jäänud Iisraeli sõjamasina alla. Sõjategevus koos humanitaarabi blokeerimisega on palestiinlaste olukorra Gazas muutnud talumatuks. Gaza on Iisraeli piiramisrõngas. Sektoris valitseb toidupuudus. Veerandit Gaza 2,3 miljonist elanikust on tabanud näljahäda, mis nõuab juba inimelusid. Gazasse on jõudnud rahvusvaheline humanitaarabi lennukitelt, see pole aga kaugeltki piisav. Kunstliku näljahäda tekitamine on järgnenud Gaza igapäevasele pommitamisele. Palestiinlased on neil päevil maailma neetud. Palestiinlastel puudub eluõigus. Kedagi ei säästeta. Seetõttu ei ole ette näha ka kestvat relvarahu.

Iisrael on sulgenud mitmed sissepääsuteed ning leiab põhjusi konvoide tõkestamiseks. Enne 7. oktoobri sündmusi polnud Gazas puudust toidust, joogiveest või meditsiiniabist. Suurem puudus jõudis kätte veebruaris. Kõige suurem toidupuudus valitseb Gaza põh-jaosas, kus pole söömiseks midagi peale rohu ja loomasööda. Humanitaarabi blokeerimises osaleb Iisraeli ühiskond, sest nende arvates toetatakse humanitaarabiga Hamasi. Siiski lasub vastutus eelkõige Iisraeli valitsusel. Hamasi rünnakule on järgnenud kõigi palestiinlaste karistamine ennekõike eluks vajaliku kättesaamatuks muutmisega. Iisraeli kaitseminister Yoav Gallant väitis oktoobris, et palestiinlased pole inimesed ning Iisrael toimib vastavalt.

Nälja ja sõjategevuse tõttu on elu Gazas kaootiline. Veebruaris lõpetas Gazas ajutiselt tegevuse ÜRO maailma toiduabi programm. Konvoisid rüüstavad palestiinlaste jõugud ja ründab Iisraeli sõjavägi. Seni konvoide turvalisuse taganud Palestiina korrakaitse on olnud sunnitud oma tegevuse lõpetama. Teed on täis rususid ja kodunt lahkuma sunnitud palestiinlasi.¹ Meeleheitel palestiinlastel pole palju võimalusi: mustal turul on toiduainete hind tõusnud lakke, jahul on kulla hind.

Iisraeli sõjaväe viimane suur kuritegu on 29. veebruaril humanitaarabi konvoi juurde kogunenud nälgivate palestiinlaste pihta tule avamine. Tankid ja snaiprid tulistasid rahvahulka, kes üritas ligi pääseda jahukottidele, et need oma perekonnale viia. 118 inimest sai surma. See pole esimene ega ka viimane kord, kui humanitaarabi järele tulnud palestiinlasi tulistatakse. Humanitaarabi järele tulnud palestiinlased on märklaud Iisraeli vägedele. Sestap pole usutavad Iisraeli väited, et enamik kohaletulnuid kaotas oma elu massilises rüseluses ja paanikas (Iisraeli sõjavägi pommitab ka Gaza piirkondi, mida on nimetatud turvaliseks). Intsident Gazas on saanud tuntuks kui jahu veresaun.

Ajal mil Gaza on sõjatanner, arutati ÜRO rahvusvahelises kohtus Iisraeli Palestiina okupeerimise seaduspärasust (see on kestnud juba 1967. aastast). Veebruari lõpus jagas oma seisukohti Haagis üle 50 riigi. Protsessi algatas ÜRO üldassamblee eesmärgiga kuulda kohtu hinnangut Iisraeli tegevusele rahvusvahelise õiguse kontekstis. Benjamin Netanyahu sõnul ei tunnista riik Rahvusvahelist Kohut ning näeb protsessis vaid õõnestamise katset. Nii ei üritatudki okupatsiooni kaitsta, vaid esitati süüdistusi, eitades seejuures ka kohtu õigust okupatsiooni seaduspärasust hinnata.² Näeme taas, et tegutsetakse väljaspool rahvusvahelist õigust, kuigi veel hiljaaegu oli Iisraeli näol tegemist paljude silmis eesrindliku riigiga.

Üksikud riigid, nende seas USA, Kanada, Suurbritannia, Fidži, Ungari, Itaalia ja Zambia, polnud Iisraeli suhtes kriitilised. Siiski vaid Fidži pidas okupatsiooni seaduspäraseks. USA sõnul ei saa olla okupatsioon ei seaduslik ega ebaseaduslik. Rahvusvaheline humanitaar­õigus keskendub okupatsioonivõimu poliitikale, kuid mitte okupatsiooni seaduspärasusele. Lisaks toodi välja, et Iisraeli julgeolekukaalutlused ei toeta okupatsiooni kiiret lõpetamist.³

Eluõiguseta palesiinlased

Enamik maailma lõunariike mõistis okupatsiooni siiski teravalt hukka. Nende sõnul on Iisrael maailmas ainus riik, mis õigustab karistamatult teise rahva territooriumi okupeerimist. Iisrael peab lõpetama rahvusvahelise õiguse rikkumise ja ÜRO resolutsioonide eiramise. Palestiinlastel on õigus riigile, majanduslikule arengule ja tulevikule, seda nii Gazas, Jordani Läänekaldal kui ka Ida-Jeruusalemmas. ÜRO liikmesriikidel lasub kohustus seista vastu okupatsioonile ja toetada palestiinlaste enese­määramist. Okupatsioonile kaasaaitamine ükskõik millisel kujul on lubamatu. Kohus avalikustab oma nõuandva arvamuse poole aasta pärast.⁴

Peale okupatsiooni tuleb Lähis-Ida eskalatsiooni mõistmiseks arvesse võtta piirkonna poliitilist arengut. Viimastel aastatel toimusid USA eestvõttel Iisraeli ja Saudi Araabia vahel läbirääkimised, mille eesmärk oli riikide suhete normaliseerimine ja pikaajalise konflikti lõpetamine. Nagu enamik araabia riike, pole Saudi Araabia kunagi Iisraeli ametlikult tunnistanud. Tähtis on, et läbirääkimised lahknesid varasemast, 2002. aasta Saudi Araabia rahuinitsiatiivist mille kohaselt oli Iisraeliga suhete normaliseerimise tingimuseks 1967. aastal okupeeritud aladelt tagasitõmbumine. Uue kokkuleppe järgi oleks suhete normaliseerimine sisuliselt kaasa toonud Palestiina probleemi olematuks tunnistamise regioonis. Teisisõnu oleks Saudi Araabia Iisraeli okupatsiooni omakasu eesmärgil aktsepteerinud.⁵ Õli valas tulle Benjamin Netanyahu, kes näitas eelmise aasta septembris ÜRO peaassamblees peetud kõne ajal Lähis-Ida kaarti, kus Palestiina puudus täielikult. Netanyahu vaates tähendas rahu regioonis okupatsiooni jätkumist.

Peavoolumeedia läänes, sealhulgas Eestis, Iisraeli okupatsioonist ei räägi. Levib arusaam, et tegu on kahe võrdse osapoole lahendamatu konfliktiga. Samuti eiratakse paljusid Iisraeli veriseid operatsioone Gazas enne praegust sõjategevust. Eesti meediaruumis on ääretult raske Palestiina kohta adekvaatset arusaama kujundada. Iseenesest on täiesti võimalik, et head lahendust ei olegi. Iisrael (ja USA) ei pruugi kunagi tunnistada Palestiina omariiklust. Või vähemalt peaks Iisraeli poliitika tundmatuseni muutuma, et Palestiina riik tekkida saaks. Pealegi, Gaza on purustatud. Kuidas saavad palestiinlased oma elu Gazas uuesti üles ehitada? Kuidas on inimväärne elu Gazas üldse võimalik?

Leidub neid, kes keskenduvad endiselt Hamasi rünnakule. Ajaloolise konteksti lisamine ei muuda palju nende silmis, kes peavad Hamasi kurja juureks. Kahtlemata oli tegemist kuriteoga, kui rühmituse võitlejad piiriäärseid kibutseid ründasid. Kui Hamas on end diskrediteerinud, siis on end diskrediteerinud ka Iisrael. Regiooni tulevik vajab rahu ja rahu on võimalik siis, kui okupatsioon on lõppenud. Rahust võidab ka Iisraeli elanikkond.

Iisrael kasutab näljahäda levimist Gazas vahendina Hamasi survestamiseks. Iisrael on nõus ajutise, kuid mitte püsiva relvarahuga. Tegemist oleks kuuenädalase relvarahuga koos Iisraeli pantvangide ja Palestiina vangide vahetusega. Hamasi nõudmine seevastu on kestev relvarahu. Pantvangid on Hamasi ainus kauplemisvahend ning Gaza vajab kestvat relvarahu. Iisrael ja USA näevad Palestiina tulevikku ilma Hamasita, kuid Iisrael pole nõus lõpetama oma okupatsiooni ka tulevikus. Ühel või teisel kujul tahetakse säilitada kontroll Gaza üle.⁶

On tähelepanuväärne, et Palestiina suhtes on näidanud solidaarsust üles Jeemeni huthi mässulised. Tegemist on piirkonna ühe vaeseima riigiga, mida Saudi Araabia on armutult pommitanud lääneriikidelt ostetud relvadega. Samuti ründasid USA ja Suurbritannia huthi mässulisi kohe, kui nende tegevus hakkas takistama Iisraeli ja liitlaste kaubalaevu Punasel merel. Taas võib täheldada topeltstandardeid: inimesed võivad edaspidigi surra, kuid kapitalistliku majanduse toimimise nimel sekkutakse resoluutselt. Lääs on minetanud Saudi Araabia taoliste riikide repressiivsuse kritiseerimiseks vajaliku moraalse tõsiseltvõetavuse. Lääne palju räägitud väärtused kõlavad õõnsalt.

Nüüd on lubanud USA ehitada humanitaarabi kohaletoimetamiseks Gazasse sadama. Miks aga ei lõpeta USA relvade tarnimist Iisraelile? Miks ei survestata Iisraeli sõjategevust lõpetama? USA-l on reaalselt need võimalused olemas. Näilised abimeetmed ei anna palestiinlastele palju lootust. Kõige sobivamad on humanitaarabi kohaletoimetamiseks olemasolevad maismaateed.

Eemalseisjate ükskõiksus

Isegi kui meil siin Eestis on Lähis-Ida sündmusi keeruline mõjutada, ei leia need aset läbinisti eraldiseisvana. Arusaam, et see, mis toimub meist kaugel, ei peaks meile korda minema, pole inimlik. Mida on püütud teha kas või teema tõstatamise tasandil või solidaarsuse väljendamiseks? Solidaarsus palestiinlaste kannatustega pole ühekülgne ega naiivne, vaid peaks olema üldinimlik (mitte eeldama islami usku või vasakpoolset maailmavaadet). Hullem veel kui Gazas toimuvast teadlikkus on teadmatus ja ignorantsus. Ignorantsuse tõttu korduvad ajaloo halvimad peatükid.

Iisraeli soovimatus sõlmida püsivat relvarahu on peamine deeskalatsiooni takistus. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO löövad häirekella. Ilma nende tegevuseta oleks olukord veelgi hullem, kuid leevendusest, mida suudetakse pakkuda sõjategevuse jätkudes, jääb väheks. Praeguseks on selge, et Gazas toimuv jääb maailma ja eriti läänemaailma sünge varjuna saatma aastakümneteks.

1 Claire Parker, How Israel’s restrictions on aid put Gaza on the brink of famine. – The Washington Post 4. IV 2024.

2 Marjorie Cohn, Israel Didn’t Even Try to Defend the Legality of Its Occupation to World Court. – Truthout 6. III 2024.

3 Samas.

4 Samas.

5 Hasni Abidi & Angélique Mounier-Kuhn, Saudi-Israel normalisation talks halted. – Le Monde diplomatique 2023, november.

6 Maureen Clare Murphy, Biden’s regime change agenda prolongs Gaza genocide. – The Electronic Intifada 8. III 2024.