Iisraeli genotsiid Gazas ja meie topeltstandardid

Euroopa on teinud suure vea, otsides süüst vabanemist oma ajalooliste kuritegude eest osalusega tänapäeva kuritegudes.

MARTIN AIDNIK

Viimane aasta on Gaza sektorit tundmatuseni muutnud. Iisraeli lakkamatu sõjategevus on kaasa toonud enneolematud purustused ja inimelude kaotuse. Maad on võtnud haigused ja näljahäda. Iisraeli pole suutnud peatada rahvusvahelised õigusinstitutsioonid ega laialdased protestid. USA ja Euroopa riikide vankumatu Iisraeli toetamine näitab, et kõik inimelud pole võrdselt väärtuslikud, vaid on erandid. Palestiinlaste eludele on omistatud väiksem väärtus. Enamik surma saanud palestiinlastest on tsiviilisikud. Agressioon tsiviilisikute vastu tähendab raskete kuritegude toimepanemist. Tegemist on olnud kättemaksuga. Täielikult on võidutsenud Iisraeli sionism, näidates samal ajal oma koletust.

Sionism kui juutide rahvuslik-poliitiline liikumine eesmärgiga luua Iisraeli riik Palestiinasse, pöördumaks tagasi piibelliku Iisraeli aladele, on regiooni palju kujundanud. Sionismi püüdluste hulka kuuluvad eksiilist loobumine, Iisraeli tagasipöördumine ja ajalooliste sidemete taastamine. Maapaost tulek loob seose iidse piibli-Iisraeli ja Iisraeli riigi loomise vahele araabia Palestiina aladele. Eksiil on sionismi järgi õnnetu periood, mil autentne eksistents ei ole võimalik.

Juutidel on Iisraelile suuremad õigused kui palestiinlastel, sest Iisrael ja juudid kuuluvad kokku. Sionismi kohaselt on palestiinlased võõrad piibli järgi juutidele kuuluval territooriumil. Nende seos maaga on teisejärguline. Rahvus, etniline kuuluvus on olulisim ning poliitiline suveräänsus rahvuste jaoks asendamatu. Riik on vajalik oma saatuse kujundamiseks rahvana. Sionismis kujutab Tõotatud maa endast etnilist riiki, mitte universaalsema emantsipatsiooni metafoori.¹

Iisraeli riigi loomine sai alguse 1917. aasta Suurbritannia Balfouri deklaratsiooniga, mis tõotas juutidele oma riiki Palestiinas. Kui Briti mandaat Palestiinas lõppes, kuulutas ÜRO 1947. aastal välja Palestiina osadeks jagamise Iisraeliks ja Palestiinaks. Palestiinlaste seisukohast olid nii Balfouri deklaratsioon kui ka jagamine neile pealesurutud lahendused. Lisaks anti suurem osa Palestiina territooriumist Iisraelile. Araabia riigid lükkasid jagamiskatse tagasi ning puhkes sõda, mille võitis Iisrael. Sõja käigus, mis pakkus võimaluse sionismile, okupeeris Iisrael Palestiinast neli viiendikku.² Aset leidis ka palestiinlaste ajaloos kesksel kohal olev nakbah ehk 1948. aastal palestiinlaste vägivaldne kodudest lahkuma sundimine. Palestiinlastest said põgenikud Gazas, Läänekaldal või Liibanonis ja Jordaanias. Nakbah on ebaõiglus, mis tekitab pingeid seniajani. Palestiinlased pole nakbah’t unustanud. Nakbah’ga kadus palestiinlaste enesemääramise võimalus. Tagasi pöörduda pole Iisraeli riik endiselt lubanud. 1967. aastal okupeeris Iisrael ka Gaza ja Läänekalda.

Hilisem, täielikule okupatsioonile järgnenud aeg on olnud palestiinlaste vastupanu ajalugu Iisraeli sionistlikule ülemvõimule. Järk-järgult Palestiina liidrid kapituleerisid Iisraeli ja lääne visioonide ees. 1990ndate Oslo kokkulepetes anti palestiinlastele ebamääraseid lubadusi. Tegemist ei olnud võrdsete osapoolte vaheliste kokkulepetega. Palestiina riigist ja suveräänsusest sai Iisraelile allhanke tegemine hariduse ja tervishoiu valdkonnas. Iisrael kontrollis piire ja inimeste liikumist. Palestiinlased ei olnud kaitstud Iisraeli sõjaväe eest. Läänekaldale kerkisid uued Iisraeli asundused. Viimastel aastatel Benjamin Netanyahu paremradikaalse, koguni profašistliku pöördega Iisraeli poliitikas riigi sionistlikud territoriaalsed ambitsioonid vaid suurenesid. Regionaalpoliitikas oli Iisraeli eesmärk näidata, et Palestiina küsimus on otsustatud. Siis aga murdis eelmise aasta 7. oktoobril Hamas ootamatult Gaza piiritarast läbi ning ründas piiriäärseid kibutseid. Iisrael osutus haavatavaks ja jäi rünnaku tõrjumisega hätta.

Pärast Hamasi rünnakut oli kõigi eesmärk vägivalla lõpetamine. Järgnes üleüldine terav hukkamõist. Iisraelile peavad kehtima kui mitte kõrgemad, siis vähemalt samasugused standardid kui Hamasile. Iisraeli reaktsioon näitab, et nende eesmärk pole olnud Hamasi elimineerimine, vaid palestiinlaste kollektiivne karistamine, genotsiid. Viimase 12 kuu jooksul oleme näinud lähiajaloo kõige intensiivsemat linnaruumi pommitamist. Purustatud on ülikoolid, arhiivid, muuseumid, mošeed ja raamatukogud. Surma on saanud rekordarv ajakirjanikke ja ÜRO töötajaid. Gazas on surma saanud üle 42 000 inimese (leidub hinnanguid, mille kohaselt on hukkunuid veelgi rohkem). Tuhanded on rusude all, nälgivad või on vigastatud. Iisraeli võimuladvik ja sõjavägi on tõlgendanud piiblit äärmuslikult ja asunud hävitama piibelliku vaenlast Amalekki.³

Kuidas mõista Euroopa ja USA jahmatavat osalemist genotsiidis? Lääneriikide relvadeta ja diplomaatilise toetuseta ei oleks Iisraeli tegevus olnud võimalik. Sanktsioonid Iisraelile puuduvad. USA kui Iisraeli suurim toetaja on ka sionismi peamine kants. Joe Bidenit ja tema lähikonda iseloomustab sionistlik Iisraeli idealiseerimine: Iisrael on lääne tsivilisatsiooni tipptase keset araabia maade barbaarsust. Muidugi on Iisraeli ja USA vahel ka tugevad sõjaväelised ja majandusseosed. Endiselt on mõjukas Iisraeli lobby. Nendel, kes on Ameerikas teisel seisukohal, ei ole olnud mõju vankumatule Iisraeli toetamisele.⁴

Euroopa ja eelkõige Saksamaa osalust Iisraeli toetamises seletab süütunne holokausti ees. Nii pole juhus, et täielikult Iisraeli toetava Euroopa Komisjoni president on endine saksa kaitseminister Ursula von der Leyen. Juutide kannatused loevad rohkem kui palestiinlaste kannatused. Iisrael kaitseb juute ega tohi olla kriitika objekt. Euroopa juutide saatuse tõttu on Iisraelile antud Gazas vaba voli. Euroopa patukahetsus projitseerib oma süü palestiinlastele. Palestiinlased on süüdi, et eurooplased ei oleks süüdi. Niisugune äraspidine ideoloogia tähendab, et Euroopa on teinud suure vea, otsides süüst vabanemist ajalooliste kuritegude eest osalusega tänapäeva kuritegudes. Kõik see ei tähenda muidugi, et riigis nagu Saksamaa oleksid Iisraeli kriitika või mineviku tõlgendused lihtsad.

Kaduma on läinud humanism, sügav Euroopa traditsioon, inimelude väärtustamine ja kaitsmine. Tegelikkuses peab humanism olema universaalne ning rakenduma palestiinlastele. Olemaks universaalne, peab inimelude väärtustamine olema sõltumatu etnilistest või religioossetest erinevustest. Samuti geopoliitikast või riikidevahelisest lojaalsusest. Sama kehtib ka inimõiguste, humanismi tulemi kohta. Genfi konventsioon ja ÜRO inimõiguste deklaratsioon esindavad Euroopa institutsionaliseeritud enesekriitikat. Palestiinlastel on õigus inimväärsele elule. Maailm on märganud Euroopa topeltstandardeid. Samavõrd tõsine on topeltstandardite probleem ka eurooplastele. Euroopa on teinud suure vea. Solidaaarsuse ja vägivallatu vastupanu tõkestamine Euroopas vaid kinnitab eksimust.

Humanismist jääb vajaka ka Eesti meedias. Siinne meedia on visalt kultiveerinud „kahe osapoole“ konflikti toimuvast. Keskendutud on rahuläbirääkimiste pidevale ebaõnnestumisele ühel või teisel põhjusel või antud edasi Iisraeli selgitusi tegevusest Gazas. Iisraeli sagedased rünnakud tsiviilelanike vastu on koos Palestiina ajalooga kajastustest välja jäänud. Meediakajastuses on lähtutud riigi geopoliitilisest lojaalsusest USA-le. Teisisõnu, meedia on olnud suuresti riigimeedia. Informeeritus loeb kindlasti. Meediaväli võiks eristuda riigi seisukohast. Tagajärjeks on arusaam, et toimuv on meie jaoks kauge ning küllap on Iisraeli tegevus õigustatav.

Eestis siiski leidub Palestiina toetajaid. Eelkõige toetatakse relvarahu. Leitakse paralleele Eesti ja Palestiina ajaloos. Ka Eestil on okupatsiooni kogemus. Palestiina pole sugugi meist nii kaugel. Teisalt on Gazas toimuv langenud kokku julgeolekuohu esiletõusuga Eestis, mis pole kindlasti Palestiina toetamiseks soodne olnud ja toetus on jäänud marginaalseks. Kusagil pole näha olnud Palestiina lippe. Kas need pole mitte meie topeltstandardid?

Iisrael on Gazas saanud oma tahtmise palestiinlaste kollektiivse karistamisega. Surm ja kannatus on Gazas kõikjal. Iisrael on palestiinlased dehumaniseerinud ja toime pannud genotsiidi. Enam ei saa toimunut teisiti nimetada. Ettekujutus läänemaailma tsiviliseeritusest on purunenud. Samal ajal on Palestiina tulevik omandanud uuesti aktuaalsuse. Palestiinlaste vabadusele leidub palju toetajaid. Sionistlik narratiiv Iisraeli ülemvõimust Palestiinas on diskrediteeritud, juhtunu hind on aga erakordselt kõrge.

1 Gabriel Piterberg. Erasures. New Left Review 2001, juuli-august, lk 31–46; Naomi Klein, We need an exodus from Zionism. – The Guardian 24. IV 2024.

2 Rashid Khalidi, The Neck and the Sword. New Left Review 2024, mai-juuni, lk 5–38.

3 Samas.

4 Samas.