Söö liha, et teha head loomadele, keskkonnale ja tervisele?

Ajal, mil seisame silmitsi pöördumatu kliimakatastroofiga, on üleskutse lihatarbimise suurendamisele mitte ainult vastutustundetu, vaid ka kuritahtlik.

KADRI AAVIK

„Püha lehm“ lahkab üht meie kaasaja põletavamat küsimust, mis puudutab inimühiskonna, loomade, ökosüsteemide ja kogu planeedi heaolu ja tulevikku: milline toidusüsteem on ühtaegu keskkonnasõbralik, jätkusuutlik, eetiline ja optimaalseim inimese tervisele? Raamat on kantud tõsistest, paljude ühistest muredest. Autorid tutvustavad toiduainetööstuse kitsaskohti, juhtivate monokultuuride jätkusuutmatust ning hävitavat mõju liigirikkusele, farmides loomade intensiivpidamisega kaasnevaid eetilisi ja keskkonnaprobleeme ning ületöödeldud ja vägagi suupäraste toitude ületarbimise mõju tervisele. Nad nendivad, et tootmisega peaksid kaasnema minimaalsed kahjud loodusele ja loomadele, inimtoit peab olema tervislik ning toodetud taastava põllumajanduse põhimõtteid järgides. Ilmselt on vähe neid, kes ülaltooduga ei nõustu.

Ometigi, lähtudes tervise, eetika- ja keskkonnakaalutlustest, jõuavad autorid ootamatule järeldusele. Nimelt on raamatu keskne argument, et kõige tervislikum, eetilisem ja kliimasõbralikum dieet sisaldab loomseid tooteid (isegi rohkem, kui seni süüakse) ning eelkõige kohalikult kasvatatud rohumaaveise liha.

Diana Rodgers on toitumisterapeut ja mahefarmer, kes kasvatab rohumaaveiseid. Robb Wolf on endine biokeemik. Mõlemad autorid on paleotoitumise eestkõnelejad ning teenivad tulu lihast toitumise edendajana. Selline positsioon selgitab autorite arusaama tervislikust toitumisest, mille kohaselt tuleb tugevalt piirata või koguni vältida süsivesikute tarbimist ning suurendada menüüs loomse valgu osakaalu. Siinkohal olgu läbipaistvuse huvides mainitud ka siinkirjutaja seisukoht pikaaegse vegani ja loomaõiguslasena.

Kohaliku toidu liikumine ja uusomnivoorlus

Rodgersi ja Wolfi seisukohad on osa kahest omavahel seotud diskursusest ja sotsiaalsest liikumisest: kohaliku toidu alane ehk lokavoorluse liikumine ning uusomnivoorlus. Autorite argumendid peegeldavad üks ühele nende liikumiste sõnumeid. Kohaliku toidu liikumine lähtub arusaamast, et kohalik (mahedalt kasvatatud) toit on tervislikum ja keskkonnasõbralikum kui kaugelt imporditud supermarketites müüdav toit. Kesksel kohal on väikefarmides kasvatatavad loomad. Sellelt pinnalt on liikumise ning ühtlasi raamatu „Püha lehm“ keskseid teese see, et keskkonnakaalutlustel ja ka loomaeetika aspektist on vähemalt osa loomade, nt rohumaaveiste, liha söömine kõige eetilisem valik. Argumenti, mille kohaselt tohime ning isegi peaksime eetilistel kaalutlustel loomi sööma, on nimetatud uusomnivoorluseks.¹

Mõlemad ideoloogiad hõlmavad mitut problemaatilist eeldust ja tagajärge. Kohaliku toidu liikumine on suuresti kantud perefarmiidülli kujutelmast ja minevikunostalgiast, mis hõlmab traditsioonilisi soorolle (mehed tapavad loomi, naised valmistavad köögis perele süüa).

Kohaliku toidu liikumise eestkõnelejad on kurtnud (väidetava) naiste söögitegemisoskuse vähenemise üle.² Kohaliku toidu liikumist on ka seostatud poliitilise konservatiivsuse, provintslikkuse ja isegi ksenofoobiaga.³

Praktilisema poole pealt ilmneb aga, et väikefarmi tingimusi ning loomade kasvatamise ja tapmise meetodeid ei ole võimalik rakendada nii laialdaselt, et toita ära kogu maailma elanikkond. Nagu USA kohaliku toidu mõjukas aktivist Joel Salatin möönab, peaksid kohalikud pere- ja väikefarmid laienedes hakkama rakendama tööstusfarmides kasutatavaid tapameetodeid ning kaasama võõrtöölisi, mis on kohaliku toidu pooldajate meelest taunitud teguviis.⁴

Kohaliku toidu aktivistid keskenduvad toidukilomeetrite vähendamisele. Teadusuuringutega on leitud, et toiduainete transport moodustab vaid väikse osa selle elutsükli kasvuhoonegaasidest ning lihatarbimise vähendamine või lihast loobumine on tõhusam viis toidu keskkonnajalajälge vähendada kui kohaliku toidu tarbimine.⁵ Isegi kui keskenduda toidukilomeetritele, tarbivad kohaliku toidu liikumises osalejad siiski ka ise suurel määral kaugelt imporditud toitu. Näiteks leiab Joel Salatin, et isikliku sõiduautoga sadade kilomeetrite kaugusele „puhast“ liha ostma sõitmine on õigustatud ning peab seda „kohalikuks“ toiduks.⁶ Ka „Püha lehm“ sisaldab samasuguseid vastuolusid – olles esmalt süüdistanud eelkõige veganeid raiskavas eksootiliste toiduainete tarbimises, selgub, et ka autorid ise tarbivad avokaadot, melonit ja šokolaadi. Millegipärast aga on autorid mures keskkonnakahjude ja inimõiguste üle toidutootmises, nt palmiõli- ja šokolaaditootmises, aga globaalses lõunas vaid veganluse kriitika kontekstis.

Soovitus lihatarbimist suurendada

Ainsa tõsiseltvõetava, inimesele sobivaima valgu all peavad autorid silmas liha ja muid loomseid tooteid, pidades neid kõige täielikemaks ja asendamatuks valguallikaks. Vastuolus maailma juhtivate tervishoiuorganisatsioonide soovitusega tarbida vähem liha, väidavad autorid, et ameeriklased ei söö piisavalt liha ning kutsuvad neid üles lihatarbimist suurendama, soovitades süüa päevas kuni 450 g liha (lk 46), eelkõige veiseliha. Jättes kõrvale sellise lihakoguse mõju inimese tervisele (autorid seavad kahtluse alla tõenduspõhised uuringud liha kahjulike tervisemõjude kohta), läheb selline soovitus vastuollu nende endi visiooniga väikefarmides lihatootmisest, kui järgitakse mahepõllumajanduse põhimõtteid.

Taunides tööstuslikku loomapidamist, antibiootikumide ja kemikaalide kasutamist põllumajanduses keskkonna ja jätkusuutlikkuse aspektist, ei ole veenvalt selgitatud, kuidas on võimalik tagada planeedi inimkonnale selline lihakogus. Planeedil ei ole selleks ilmselgelt ressursse. Tervise ja keskkonna jätkusuutlikkuse huvides soovitab mõjukas rahvusvaheline tippteadlasi koondav EAT-Lanceti komisjon⁷ süüa kuni 300 g liha nädalas, mis on üle kümne korra vähem raamatus soovitatust.

Veganid kui jätkusuutmatu süsteemi alalhoidjad

Uusomnivoorluse ja lihakeskse kohaliku toidu liikumise üheks lähtepunktiks on veganite süüdistamine, veganluse naeruvääristamine. „Püha lehm“ on selle võtte musternäidis, sisaldades hulganisti väärinfot veganluse ja veganite kohta: veganlus kui fanaatiline religioon ning samm „õhktoitumise“ suunas, veganid kui äärmuslased, naiivsed „puhtuse“ ihalejad, monokultuuride pooldajad ning ka vandaalitsejad.

Autorite käsitlus veganluse ja taimetoitluse ajaloost on äärmiselt piiratud ja eksitav, sest nad seovad need liikumised moralistlike ja religioossete tõekspidamistega, mis muu hulgas on kuulutanud liha patuseks ja ebapuhtaks ning sidunud lihasöömise kõlbelisusnorme rikkuva masturbeerimisega. Loomaõiguste ja veganliikumisel pole nende ideoloogiatega midagi pistmist. Need liikumised on kantud loomaeetilistest kaalutlustest ning taotlevad loomade ekspluateerimise lõpetamist. Seega on veganlus palju enamat kui toitumisviis, see ei ole ainult isiklik (toidu)valik ja elustiil, nagu autorid esitlevad. Raamatus puudub täiesti arutelu loomade õiguste üle.

Kasutusel on ka teada-tuntud hirmutamistaktika: veganlus põhjustab toit­ainevaegust ja on tervisele ohtlik, eriti lastele. Olles eelnevalt läbivalt rõhutanud allikakriitilisuse olulisust ning hoiatanud lugejaid veganitest autorite teadustööde kallutatuses, kasutavad autorid siin „tõendusmaterjalina“ populaarmeediast pärit juhtumeid, kus meedias veganiks tituleeritud vanemad on oma lapsi näljutanud. Esitatud on ka skandaalseid väiteid, mille allikas sootuks puudub, näiteks: „Teismelistel tüdrukutel võivad menstruatsioonid ära jääda, juuksed välja langeda ja akne ägeneda, nende energiatase ja immuunsüsteem võivad alla käia, nii et nad on kurnatud ja pidevalt haiged“ (lk 107).

Autorid jõuavad järeldusele, et veganlus ei olegi võimalik, kuna kõik meie söödav on surnud (lk 200). Siin on silmas peetud taimi ning esitatud „ka taimed tunnevad valu“ argument (lk 205), samas puudub täielikult teaduslik käsitlus loomade tundevõimelisusest. Välja tuuakse väidetavalt üksnes veganlusega kaasnevad eetilised ja keskkonnaprobleemid: monokultuuride domineerimine, maakasutus ning paljude väikeste loomade hukkumine põllumajanduses, kuigi on ilmne, et taimseid saadusi söövad kõik inimesed.

Autorite väitel on veganlus mõttetu, kui ei suudeta saavutada olukorda, kus kedagi ei tapeta ning keegi ei kannata (selles maailmas võimatu olukord). Jällegi luuakse seeläbi valekuvand veganluse eesmärkidest. Üks tuntumaid veganluse definitsioone pärineb Briti Veganite Seltsilt, mille kohaselt on veganlus filosoofia ja eluviis, mille eesmärgiks on – nii palju kui võimalik ja praktiline – vältida loomade ekspluateerimist ja neile kannatuste põhjustamist. Tegu pole naiivse purismiihalusega, vaid pingutustega teiste elusolendite kannatusi vähendada.

Veganeid süüdistatakse ka imperialismis ja valgete ülemvõimu kehtestamises, küsides „kas mõnel rikkal ja enamasti valgenahalisel vegan­tsentristlikul aktivistil on mõistlik suruda peale oma globaalset agendat, mis keelaks maailmas ära kõik muud toidusüsteemid? (lk 137). Autorid taunivad teistele kultuuridele lääne toitumisviiside „pealesurumist“, arvestamata, et veganlus on läänes marginaalne toitumisviis ning domineerib hoopiski liha söömine. Veelgi enam, loomade tarbimine on meie ühiskonna keskne alus ja kujundab tõekspidamist, mida tähendab inimeseks olemine. Postkolonialismi, dekoloniaalse mõtteviisi ja kriitilise rassiteooria vaatepunktist lähtuvad uurijad on hoopiski välja toonud, kuidas lääne korporatsioonide abil kehtestatud loomsete toodete dieet on uuskolonialismi vorm, mida on nimetatud toidukolonialismiks.⁸ See on jätkuks otsesele koloniseerimisele, kui eurooplased hävitasid põlisrahvaste elupaiku kariloomade sissetoomise kaudu.⁹

Sellise tööstuslikule tootmisele tugineva lihakeskse toidusüsteemi kehtestamine hõlmab nii loomade kui ka rassi- ja klassikategooriate osas marginaliseeritud tööliste ekspluateerimist tööstuslikes farmides ning ühtlasi kahjustab ökosüsteeme ja inimeste tervist. Paljude riikide loomsete toodete toitumissoovitused on osa institutsionaliseeritud lääne toitumisteadusest, mis lähtub privilegeeritud valgete läänlaste perspektiivist, allutades põlisrahvaste teadmised. Selle perspektiivist võib veganlust käsitleda hoopiski dekoloniaalse toitumispraktikana.¹⁰

Et autorite soovitatud koguses veiseliha kõigile jätkuks, tuleb võtta kasutusele tööstuslikud tapameetodid. Ometi on teada, et töö tapamajas on kõige tervistkahjustavam, seda teevad kõige marginaliseeritumad inimesed äärmiselt napi palga eest.¹¹ Seega loomsete toodete keskne dieet paraku ei lahenda, vaid süvendab autorite tõstatatud probleeme.

Inimesed kui humaansed tapjad

Kuigi autorid rõhutavad, et inimene ei peaks end paigutama loodusest eraldi ja kõrgemale (lk 276), on kogu raamatu argumentatsioon kantud antropotsentrismist ja spetsietsismist, kinnistades arusaama inimese ülemlikkusest. Läbivalt rõhutatakse toidu ja toidusüsteemide „loomulikkust“ ja „looduslikkust“ (näiteks paleodieedi liikumise keskne väide, et inimene peaks sööma samu toiduained, mida (ebamäärases) kauges minevikus). Kummalisel kombel jääb autoritel märkamata, et rohumaaveised on inimese aretatud ning seega on tegu nn tehisliku, inimese loodud ja hallatava ökosüsteemiga.

Autorite keelekasutus osutab ilmekalt, kuidas nende ettekujutuses on loomad inimestele kasutamiseks mõeldud ning taandatud tarbitavate objektide staatusesse: „tapaküpsus“ (lk 161), „veisest saab palju tooteid“, loomad kui mitme B-vitamiini head allikad (lk 77).

Rõhutades, et kannatused ja surm on vältimatu ning elu loomulik osa, leiavad autorid, et loomade tapmine on eetiliselt õigustatud, eriti kui seda tehakse „austusega“. Veelgi enam, „humaanne“ tapmine on loomale hea: „Erinevalt looduses elavatest loomadest saavad inimesed olla planeedi kõige kaastundlikumad tapjad“ (lk 201). Autorid väidavad, et jätta loom ootama loomulikku surma on ebaeetiline ja julm (lk 203). Loomade tapmine nende parimas vanuses on eetiline, kuna niimoodi säästame neid vanaduse kannatustest (haigused, vigastused). Selgub, et loomade tapmine on autoritele meeliülendav kogemus: „looma üleminek elusast, hingavast ja söövast olendist tema eksistentsi järgmisse faasi ehk inimeste toiduks ei ole tingimata jube, vaid võib olla märkimisväärselt spirituaalne“ (lk 197).

Ilmselgelt kehtivad need vaated surma ja tapmise kohta vaid loomadele ega kohaldu inimestele. Selliste ideede inimestele rakendamise mõeldamatus ilmestab autorite sügavat usku inimese ülimuslikkusest. Seega lubab läbini spetsietsistlik, antropotsentristlik ja vastuoluline käsitlus inimeste ja loomade vahelistest suhetest jõuda uusomni­voorsele järeldusele, mille kohaselt pole loomade tapmine üksnes lubatud, vaid ka nende suhtes kõige eetilisem teguviis.

Kuigi autorid tunnevad näiliselt muret looduses kiskjate küüsi langenud või muul viisil „julmalt“ hukatud loomade pärast, ei aita rohumaaveiste kasvatamine ja tapmine mitte kuidagi kaasa nende loomade kannatuste leevendamisele. Vastupidi, kannatab hoopis rohkem indiviide.

Optimaalne söömine: nutrivoorlus ja rohumaaveised

Küsimusele, mida me peaksime sööma, lähenevad autorid essentsialistlikult, väites, et peame püüdlema toidusedeli poole, mis on võimalikult sarnane sellega, mille söömiseks inimene on välja arenenud“ (lk 12). Nende järgi on inimesed „looduse poolt määratud“ sööma liha ja muid loomseid tooteid.

Autorid tutvustavad nutrivoorsuse mõistet, mis tähistab (nende vaates) tervislikku ja kohaliku päritoluga toitu. Seega, vähetöödeldud, ideaalis väikefarmidest pärinevad loomsed tooted on „päristoit“ (lk 100) ja „tõeline toit“ (lk 226) ning taimsed valguallikad, nagu teraviljad, kaunviljad ning ka paljud puuviljad selle vastand ehk inimesele sobimatud. Autorite tausta ja huvisid arvesse võttes ei ole üllatav, et nende ideaaltoitumine kattub suures osas paleodieediga, mille keskseid komponente on rohumaaveise liha (autorid keskenduvad USA-e). Kuigi autorid möönavad, et rohumaaveiste kasvatamine vajab rohkem maad kui praegune tööstuslik loomakasvatus, rõhutavad nad, et selle korvab asjaolu, et tegemist on taastava põllumajandusega. Nende argumendi kohaselt on rohumaa seal mäletsevate veistega täiuslik isetaastuv ökosüsteem, mis on ka kliimaaspektist jätkusuutlik kuna „õigesti“ kasvatatud kariloomad seovad süsinikku (lk 154-155). Mõnes kohalikus kontekstis võib see nii olla. Rohumaaveiste kasvatamise kasvuhoonegaaside koguhulk on aga märkimisväärne ning selliste süsteemide ülespoole skaleerimisel oleks hävitav mõju maakasutusele, keskkonnale ja kliimale.¹²

Kuigi autorid taunivad sea- ja kanaliha tootmist-tarbimist, soovitatakse raamatu lõpus olevas näidismenüüs siiski neid lihaliike. Samuti soovitavad nad paradoksaalsel kombel tarbida kaugelt imporditud taimseid saadusi (nt avokaadosid, kookoshelbeid, kookospiima ja meloneid), mida raamatu eelnevates osades seostati vaid veganite väidetavalt planeedile kahjulike tarbimis­harjumustega.

Kuigi läbivalt on autorid kritiseerinud tööstuslikku lihatootmist ning rõhutanud mahe- ja väikefarmides kasvatatud ja tapetud loomade tarbimise eeliseid, nendivad nad, et mitte kõik ei saa seda endale lubada. Seega kutsutakse üles tarbima rohkem loomseid tavatooteid. Selline soovitus ei aita kuidagi kaasa autorite revolutsioonilistele eesmärkidele, vaid hoopiski kinnistab praegust jätkusuutmatut toidusüsteemi.

Kui mitmete raamatus esitatud eelduse ja eesmärgiga võib nõustuda – tarbida vähem töödeldud toitu, eelistada kohalikke tooteid ning toetada taastavat põllumajandust, on raske olla päri väitega, et ainus jätkusuutlik põllumajandus põhineb rohumaaveistel. Vastupidiselt autorite väärale vastandusele, mille kohaselt on meil valida kas tööstuslikest või väikefarmidest pärit liha vahel, on meil ka võimalus lihast üldse loobuda. See, et taimne põllumajandus pole täiuslik, ei vii ebaloogilise järelduseni, et peaksime loomi või konkreetselt just rohumaaveiseid sööma.

Vastupidiselt autorite essentsialistikule toidukäsitlusele osutavad inimkonna väga erinevad toitumisviisid läbi aja inimese suurele kohanemisvõimele. On selge, et inimene saab hakkama nii vegani kui omnivoorina. Küsimus on hoopiski selles, milline tootmissüsteem põhjustab teistele olenditele kõige vähem kannatusi ja keskkonnakahju. Paraku rohumaaveisepõhine süsteem vaid suurendab neid.

Raamat „Püha lehm“ annab rohelise tule lihatarbimise jätkamisele ja koguste suurendamisele ning lugejad saavad nüüd seda teha puhta südametunnistusega. Veelgi enam, loomade söömine pole mitte ainult lubatav, aga ka vajalik, kuna aitab päästa planeeti. Ajal, mil seisame silmitsi pöördumatu kliimakatastroofiga, on sellise uskumuse levitamine mitte ainult vastutustundetu, vaid ka kuritahtlik.

1 Andy Lamey, Duty and the Beast. Cambridge University Press 2019.

Josh Milburn, Christopher Bobier, New Omnivorism: a Novel Approach to Food and Animal Ethics. Food Ethics 7, 5 (2022).

2 Vasile Stănescu, Green eggs and ham? The myth of sustainable meat and the danger of the local. Journal for Critical Animal Studies 2010, 8(1-2), 9–32.

3 Ursula K, Heise, Sense of Place and Sense of Planet: The Environmental Imagination of the Global. Oxford University Press 2008.

4 Stănescu 2010, lk 14.

5 Christopher L. Weber, H. Scott Matthews, Food-Miles and the Relative Climate Impacts of Food Choices in the United States. Environ. Sci. Technol 2008 42(10), 3508–3513.

6 Stănescu 2010, lk 15

7 Willett, W, Rockström, J, Loken, B, Springmann, M, Lang, T, Vermeulen, S., … & Murray, C. J, Food in the Anthropocene: the EAT–Lancet Commission on healthy diets from sustainable food systems. The Lancet 2019, 393(10170), 447-492.

8 Chu, S. Nonviolence through Veganism: An Antiracist Postcolonial Strategy for Healing, Agency and Respect. In L. Wright (Ed.), Through a Vegan Studies Lens: Textual Ethics and Lived Activism (pp. 180–201). Reno & Las Vegas: University of Nevada Press 2019.

9 Rosa E. Ficek, Cattle, capital, colonization: tracking creatures of the Anthropocene in and out of human projects. Current Anthropology 2019, 60(S20), S260-S271.

10 A. Breeze Harper, Sistah Vegan: Black Female Vegans Speak on Food, Identity, Health, and Society. New York: Lantern Books 2010.

Chu, S. Nonviolence through Veganism: An Antiracist Postcolonial Strategy for Healing, Agency and Respect. In L. Wright (Ed.), Through a Vegan Studies Lens: Textual Ethics and Lived Activism (pp. 180–201). Reno & Las Vegas: University of Nevada Press 2019.

11 Gail A. Eisnitz, Slaughterhouse: The Shocking Story of Greed, Neglect, and Inhumane Treatment Inside the US Meat Industry. Amherst, NY: Prometheus Books 2006.

12 Garnett, T, Godde, C, Muller, A, Röös, E, Smith, P, de Boer, I., … & van Zanten, H, Grazed and confused. Food Climate Research Network 2017, 127, 522.