Iisraeli ja Palestiina konflikti kaitsedemokraatlik katekismus

Selle asemel et vaadata Iisraeli-Palestiina konflikti ajaloolisest, moraalsest või õiguslikust vaatenurgast, on see Eestis julgeolekustatud. Sellega on ohtu sattunud demokraatlikud printsiibid.

GREGOR MÄNDMA

Tõnis Saarts näeb kaitsedemokraatiat kui „tänapäevase demokraatia harvaesinevat erivormi, mis asetab eksistentsiaalsed ja riiklikud julgeolekuvajadused ettepoole demokraatlikest printsiipidest, deklareerides, et riigi, rahva ja demokraatliku süsteemi enda eksistentsi nimel on teatud ühiskonnagruppide demokraatlike vabaduste ja õiguste piiramine mõningatel juhtudel vältimatult vajalik, kuid see ei pruugi veel ohustada ühiskondlikke vabadusi tervikuna ega tuua kaasa demokraatia põhiprintsiipidest loobumist“¹.

Kaitsedemokraatlik katekismus on aga teatud diskursus, mida poliitilise ja ühiskondliku kapitaliga isikud esitavad meedias ettekirjutisena, kuidas peaks julgeolekust mõtlema Palestiina ja Iisraeli konfliktiga seoses – eriti pärast seda, kui Eesti ÜRO hääletusmuster antud küsimuses muutus. Nende isikute all pean silmas näiteks igasuguste mõttekodade eksperte, ajakirjanikke, toimetajaid, suure kaliibriga poliitikuid ja avalikus elus silma paistvaid intellektuaale.

Kuid miks kaitsedemokraatlik katekismus? Sellepärast, et Palestiina küsimust on ühel või teisel moel – eriti pärast ÜRO hääletust – portreteeritud kui Eesti julgeoleku küsimust. Poliitiliste ja ühiskondlike küsimuste enesestmõistetav julgeolekustamine, kuna riiki ja demokraatiat nähakse pidevalt ohustatuna, on üks täisverelise kaitsedemokraatia peamisi tunnuseid. Palestiina küsimuse puhul pole tegelikult isegi oluline, kui reaalne on välispoliitilise kursi muutusest tulenev oht Eesti julgeolekule. Oluline on „kuivõrd suudetakse avalikkust diskursiivselt veenda, et teatud valdkonna puhul on tegemist tõsise ja reaalse julgeolekuohuga“². Selle asemel, et vaadata Iisraeli-Palestiina konflikti ajaloolisest, moraalsest või õiguslikust vaatenurgast, on see Eestis julgeolekustatud. Ja sellega on ohtu sattunud demokraatlikud printsiibid.

Esimene postulaat deklareerib sisuliselt, et antisionism on sama, mis antisemitism ja terrorismi toetamine. See tähendab, et kui mul peaksid olema ajaloolised või õiguslikud argumendid heita kahtlust Iisraeli riigi tekkimise legitiimsusele, võidakse mind avalikult – isegi juriidiliselt – tembeldada anti­semitistiks ja terrorismi õigustajaks.

Võtame väljendi „jõest mereni“, mille kasutamise eest trahvis politsei eelmise aasta lõpus viit Palestiina toetuseks meelt avaldanud protestijat. Meeleavaldajate jaoskonda toimetamine ning nende trahvimine oli vist esimene Iisraeli-Palestiina küsimusega seotud juhtum, kus politsei sekkus rahumeelsesse avalikku kogunemisse. Jättes hetkeks kõrvale kogu semiootilise mitmekesisuse, mida üks väljend võib endas kätkeda, võib politseile soodsaim täiemõistuslik interpretatsioon olla, et tegemist on antisionistliku sõnumiga. Politsei kõneisik ütles, et meelevaldse sekkumise põhjuseks oli see, et loosungiga „jõest mereni“ „nõutakse Iisraeli riigi eksistentsi lõpetamist, [mis] on antisemiitlik loosung“. Harju maakohus kiitis takka, leides, et tegemist on genotsiidi toetava väljendiga³. Antisionism on sama, mis antisemitism.

Trahvi teinud politseinik kuulis meeleavaldusele eelnenud hommikul väljendit esimest korda, kuid kirjutas mõne tunni pärast, et loosungi keelatus on avalikkusele teada-tuntud!⁴ Selle aasta maikuus ilmus ERRis artikkel, kus viidatakse Harju maakohtu tellitud TÜ semiootika rakenduskeskuse ekspertiisile (avalikkus ei pääse veel praegugi sellele ligi), mille „keskne järeldus [oli]: loosung toetab inimsusvastast tegevust“. Järgneb üldsõnaline kirjeldus semiootiku tööst, kuid järeldusele eelnenud mõttekäigust ei kirjutata sisuliselt sõnagi. Jääb mulje nagu ühest kafkalikust protsessist, kus politseibussides ja kohtukardinate taga tehakse otsuseid väljendite lubatavuse ning mittelubatavuse üle ja deklareeritakse siis, et see on ju kõigile „teada-tuntud“. Ja siis üle poole aasta hiljem kinnitab meedia, et „jah, on küll keelatud – nii kinnitavad eksperdid dokumendis, mille arutluskäiku avalikkusele ei eksponeerita“. Harju maakohtu otsus kaevati edasi, kaalul on palju. Kui seni on kaitsedemokraatlik katekismus toiminud vaid ühiskondlik-poliitilisel areenil, siis vastav kohtuotsus määrab ära, kas see ka edukalt õiguslikku sfääri infiltreerub.

Katekismuse teine põhitõde tuletab eestlastele meelde nende väiksust ja mõttetust. Eesti kui väikeriik ei saa maailmas toimuvat mõjutada ja on sunnitud fatalistlikult uue külma sõja olukorraga kohanema.

See tähendab, et Palestiina mittetoetamine on geopoliitilisest kontekstist tulenev julgeolekuline imperatiiv, mille panevad paika rahvusvaheliste suhete ja julgeoleku eksperdid. Et seda illustreerida, võtame kaitseuuringute keskuse asedirektori Kristi Raigi seitsmendal oktoobril ilmunud artikli, mille pealkirjast joonistub välja binaarne valik: kas maailma parandada või ellu jääda?⁵ Raigi artikkel on ülimalt ambivalentne. Ta ütleb, et „kindlasti oleks hea, kui saaksime [globaalseid arengusuundi] kuidagi suunata õigust soosivale rajale“, nentides samal ajal, et Palestiina-küsimusega me seda teha ei saa. Palestiina puhul õigust taga nõuda pole pragmaatiline. Las surevad! „Parem on kasvatada oma mõjukust ja saada majanduslikku kasu suheldes nii ühe kui ka teise osapoolega,“ leiab Raik. Argument, et „on paraku nii, et rahvusvahelist õigust määrab paljuski jõud“, meenutab pseudorealismi, et õigustada ebaharilikult õelaid ja jõhkraid otsuseid – nagu palestiinlaste kannatuste ignoreerimine.

See on klassikaline neorealistlik hoiak, kus esitatakse kõigepealt pealtnäha neutraalne tähelepanek: vana reeglitel põhinev maailmakord laguneb. Ja siis öeldakse, et kuna see maailmakord laguneb, peame ka meie mõtlema esmalt toorele jõule, kuna „kui läheb võitluseks ellujäämise eest, siis ei saa me loota õigusele, sest see ei ole päästnud Ukrainat ega päästa ka Eestit“. Kristi Raigile ei tule pähe, et äkki lõhubki just rahvusvahelisest õigusest kõrvalehoidmine sedasama maailmakorda, mille muutumist Raik nimetab jõu ja võimu võidutsemise põhjuseks. Kumb siis tuli enne, kana või muna?

Kahepalgelisuse meistriklass: teeme teistele ettekirjutusi, ise neist kinni pidamata. Ja seda ikka selleks, et „Eesti oleks ka tulevikus vaba, demokraatlik õigusriik“. Siit siis küsimus: kas demokraatliku õigusriigi praktikasse kuulub massimõrva legitimeerimine?

Kaitsedemokraatliku katekismuse kolmas punkt ütleb, et Palestiina toetamine tähendab Venemaa toetamist ning on seega Eesti riigile eksistentsiaalne oht. Palestiinlaste toetamine on seega ketserlus, riigireetmine, stalinismi tagaigatsemine või, paremal juhul, tõsiseltvõetamatu idealismipuhang.

Kui katekismuse teist põhitõde levitavad pragmatismi proponeerivad julgeolekueksperdid, kelle argumendid on teatud eeldustel mõistetavad, siis kolmandat punkti kuulutavad padurahvuslastest arvamusliidrid, konservatiivsete väljaannete ajakirjanikud-toimetajad, keda peamiselt näib häirivat see, et Palestiinat toetavad ennekõike vasakpoolsete vaadetega noored inimesed. Seetõttu lastakse nende vastu käiku kõiksugused patriootlik-poeetilised sõimuvalingud stiilis: „Kui toetad Palestiinat, siis oled hobinats, amatöör-antisemiit, kõikides maailma asjades eksiv vasaknoor, pseudointellektuaal ja üleüldse, Sirp, Müürileht, Vikerkaar – see kõik on täielik saast ja veel riigi toetatud ka! Olemegi tagasi nõukaajas.“ Veel kord, need ütlejad ei ole lihtsalt mingid neti­trollid, vaid tõsiseltvõetava ühiskondliku positsiooniga arvamusliidrid.

Kolmas punkt näib olevat kõige vähem tõsiseltvõetav, kuid, paradoksaalselt, on selle narratiivi sotsiaalne ning poliitiline normaliseeritus see, mis teeb sellest kõige tugevama sõnavabaduse piiraja. Kuna too „vasakpoolne seltskond“ tegutseb ju peamiselt kultuurivaldkonnas, siis on majanduslikus kitsikuses lihtne nõuda nende kallutatud propagandalehtede sulgemist, nagu paneb ette Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi⁶. (Ikka kole priskelt elavad need kommunistidest vabakutselised ja riigipalgalised kultuuritöötajad!)

Tuleb vastu pidada!

Preestrite ja koolmeistrite pingutuste kiuste ei paista noorem põlvkond seda katekismust kuigi tõsiselt võtvat. Eesti välispoliitilise kursi muutusele on järgnenud tugev Iisraeli-meelne reaktsioon. Kui alla anda, võib üles kasvada terve põlvkond noori, kes on demokraatlikest protsessidest võõrandunud, näinud enda ees lahti rullumas kahepalgelisuse võidukäiku ning kõige lõpuks ka onude poolt paika pandud: tea oma kohta, vasaknolk, stalinistlik hälvikaktivist! Sõnad nagu „õigus“, „õiglus“ ja „vabadus“ on miraaž ning kaotavad täielikult oma tähenduse, astudes fassaadi rolli julgeolekuliste otsuste õigustamiseks. Kas Eesti-suguste väikeriikide saatus ongi siis vegeteerimine ülerelvastatud enklaavis, kus kultuurilisest alarahastatusest tulenevat janu kustutatakse hõimu-rahvusliku diskursuse rütmis endale vastu rinda tagudes?

Lõpuks võiks ju toimuda sisuline debatt. Aga ei. Palestiina-meelsed ketserid võivad kultuurilehtedes oma sissisõda pidada, kuid siis tulevad patriootlikud isandad oma antisemtismi-, terrorismi-, kommunsmi- ja venemeelsus­troopidega ning toimub muu-usuliste efektne ja efektiivne vaigistamine. „Welcome to Estonia,“ ütlevad düstoopilise digi-naeratusega kõik need, kes „ei kiirusta pooli valima“. Tere tulemast päris maailma, ütlevad realistid.

1 https://www.vikerkaar.ee/archives/30863

2 Samas

3 https://www.err.ee/1609156747/politsei-meeleavalduselt-eemaldatud-inimeste-loosungid-olid-juudivastased

4 https://www.err.ee/1609395121/inimoiguste-keskus-kaebab-joest-mereni-eest-maaratud-trahvi-riigikohtusse

5 https://www.err.ee/1609467601/kristi-raik-kas-maailma-parandada-voi-ellu-jaada

6 https://kultuur.postimees.ee/8112381/priit-hobemagi-riiklik-kultuuriajakirjandus-pole-mingi-puha-lehm?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTEAAR2t2rcNpBozYlWbdrqWylN-i_awJsAPQ1Jc5kOA9kdiYSrXby7t9ZXarjU_aem_26oVfn7ehDzaE3f3W7bfiQ