Intermarium 2.0 kui Ukraina integratsiooni tõhustusdoos

Tegelik XXI sajandi geopoliitiline katastroof oleks Ukraina eemalejäämine Euroopa julgeoleku- ehk NATO ja majandus­raamistikust.

HANNES NAGEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Venemaa jätkuva agressiooni tagajärjed Ukrainas muudavad maailma paljudes aspektides rahvusvahelisest õigusest kuni tuumaohutuseni, aga ka kohalikul tasandil, alates piirkondlikust koostööst kuni integratsioonini. Kuigi Ukraina on nüüdseks edukalt taotlenud Euroopa Liidu liikmeks saamist ja kinnitab iga päevaga, et on NATO-liikmesuse vääriline, on praegu ehk asjakohasem keskenduda ajale enne seda. Just nüüd tehakse võtmetähtsusega otsused, mis viivad Ukraina Euroopa ja läänemaailmaga täielikule integreerumisele kas lähemal ajal või kunagi edaspidi.

Teekond ei saa siiski lihtne olema, kuna täisliikmeks saamise eeltingimuseks on mitmesugused reformid. Ka Eesti kogemus ei ole erand: meie integratsiooniprotsessi ja reforme saab mõõta enam kui kümnendiga – mõlemad viidi lõpule alles 2004. aastal. Sõltumata sellest, kuidas Ukraina uuesti üles ehitatakse, kas uue Marshalli plaani või lääneriikide pankades reparatsioonideks arestitud Vene kapitali abil, on see pärast sõja lõppu ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamist hiiglaslik ülesanne. Seda on oluline rõhutada, sest tegemist on spetsiifilise protsessiga, mis vajab toetust kõigil ühiskonna tasanditel. Ukraina vajab abi nende süsteemsete protsesside läbimisel, et lääne ühenduste liikmeks saamine oleks võimalikult sujuv ja tõhus. Selleks võiks uuesti kaaluda geopoliitilist Intermariumi-nimelist kontseptsiooni.

Intermarium (ladina keeles ’meredevaheline’), Esimese maailmasõja järgne Poola geopoliitiline kontseptsioon, nägi ette Läänemerest kuni Musta mere ja Egeuse mereni ulatuvat riikide liitu, mis oleks omamoodi kolmas võimublokk Saksamaa ja Venemaa vahel.1 Nagu Prantsuse cordon sanitaire Saksamaa vastu sõdadevahelisel ajal, oli see oma aja toode, erakordne lahendus erakordsele probleemile, mis on sajandeid vana. Föderatsioon tulnuks luua vastukaaluna nii Venemaa kui ka Saksamaa imperialismile.2,3 Kuna see kontseptsioon ei realiseerunud mitmete takistuste tõttu, millest kõige silmapaistvam oli asjaolu, et ükski äsja iseseisvunud Ida-Euroopa riik ei soovinud leida end Poola juhtimise alt4, on teadlased selle kujunemisele võrdlemisi vähe tähelepanu osutanud2, kui kõrvale jätta mõned erandid5,6,7. Viimasel kümnendil on see plaan taas tähelepanu pälvinud, eelkõige lääne strateegilise ringkonna seas.2

Väärtuspõhise Intermariumi potentsiaalne tuumikala, mis võiks kiirendada Ukraina euroatlantilist integratsiooni ja leevendada sellega kaasnevaid väljakutseid.

Autori joonis

Intermarium kuulub Kesk- ja Ida-Euroopa ühtsust taotlevate ja edendavate geopoliitiliste kontseptsioonide pika loetelu hulka. Esialgne kontseptsioon nägi ette sõltumatute riikide föderatsiooni, mille keskmes oleks peamiselt Poola,8 et seista vastu nii Saksa kui ka Vene imperialismile.9 Sellest ajast saadik on seda korrapäraselt taaselustatud ja Ukraina sündmused võivad olla praegu siin kandvaks ajendiks.

Kuigi Intermariumi plaan oli loomisajal puhtalt pragmaatilistel põhjustel määratud ebaõnnestuma, on see idee jäänud Oleksi Polegkõi sõnul Poola geopoliitika lahutamatuks osaks.10 Lisaks, nagu Kushnir märgib, olid selle nõrgad küljed majanduslik ebaefektiivsus ja institutsionaliseerimata raamistik, mis ei suutnud tagada saavutusi ei sõjalises ega kaitsekoostöös.

Pärast Venemaa tänavust uut ja ulatuslikumat sissetungi Ukrainasse, erinevalt 2014. aastast, on märke, et Poola-keskne kontseptsioon võib saada reaalsuseks, kuigi teistsugustel tingimustel ja alustel. Siiski on see endiselt ajendatud vajadusest pakkuda tasakaalustavat jõudu imperialismi vastu, mis lähtub seekord eranditult idast sooviga kätte maksta nn sajandi suurima geopoliitilise katastroofi eest11, nõudes tagasipöördumist 1997. aasta NATO piiridesse. Juba ainuüksi see eesmärk kujutab endast eksistentsiaalset ohtu Ida-Euroopa demokraatlikele riikidele.

Daria Nałęczi12 arvates eeldab Inter­marium vähemalt vaba tahet moodus­tada toimiv föderaalne orga­nisatsioon, millel oleks kaitsevõime ja lääne heakskiit,ning vastas nõrges­tatud Venemaa – tingimused, mis ei ole XX sajandil kunagi koos esinenud, erinevalt tänapäevast. Paradoksaalselt ei ohusta riikidevahelise laiaulatusliku ja väärtuspõhise liidu tekkimist mitte Venemaa imperialism, vaid tuginemine ühele liidrile, milleks sobiks Suddha Chakravartti sõnul (taas) kõige paremini Poola.13 Seega korrataks mineviku vigu. Integratsiooni aluseks peab olema võrdse kohtlemise põhimõte ning väikese ja suure riigi vahel ei tohiks olla erinevusi, kuna nende põhiväärtused ja eesmärgid on samad: demokraatia, vabaduse ja julgeoleku säilitamine.

Vaatamata sellele, et Ukraina saaks sellisest võimalikust stsenaariumist kõige rohkem kasu, kandub idasuunaline oht üle kogu piirkonnale.14 Puudub küll igasugune garantii, kas või kuidas Intermarium tegelikult toimima hakkab või kes sinna täpselt kuuluvad, kuid teatud aspektid saab siiski esile tõsta. See erineks suuresti Esimese maailmasõja järgsest ettepanekust, kui oleks minu arvates piirdutud peamiselt Balti riikide, Poola, Slovakkia, Tšehhi ja Ukrainaga (vt joonis 1), kuid õnnestumisvõimalus oleks suurema arvu riikide puhul suurem. Ajaloolistel põhjustel, mida Venemaa välispoliitika Ida-Euroopas jätkuvalt elus hoiab, on ka Intermariumi ettepanek siiamaani aja- ja asjakohane. Samuti täiendaks see nii tulevast (suuremat) Euroopa Liitu kui ka NATOt tugevamate piirkondlike sidemete ja liitude kaudu.

Pole välistatud seegi, et mis tahes Intermariumi-nimeline liit võiks toimida ainult piiratud aja jooksul hüppelauana täieliku integratsiooni suunas, kusjuures ühinemiskogemusega (sh ka ühinemisvalud) riigid, kes mõistavad üheselt meie piirkonna geopoliitilist keelt, saavad Ukraina integratsiooni protsessi kiirendada ja selle sujuvamaks muuta. Nagu Eesti kogemus näitab, võivad tugevad liidud asenduda edaspidi temaatiliste arutelude ja läbirääkimistega vastavalt päevapoliitika vajadustele: riigid hääletavad Euroopa Liidu eelarveperioodidel ja institutsioonides otsuste üle sageli rühmiti sõltuvalt teemast ja oma huvidest lähtuvalt. Tõsi, suur osakaal on ühishuvide kompamisel ja hääletusliitude loomisel kompromissil, aga see on juba poliitikast lahutamatu argipäev. Seda on tehtud minevikus ja tõenäoliselt tehakse ka tulevikus. Kuid sel juhul on juba Ukraina enda otsustada, kelle poole ühes või teises küsimuses vaadata ja kellele oma hääl anda.

Ukraina soov ja taotlus saada aktsepteeritud, aga ka osaks suuremast ja reaalsest Euroopa julgeoleku- ehk NATO ja Euroopa Liidu majandusraamistikust, nagu see oli ka Eesti puhul, on kõigi eespool nimetatute huvides. Ilma nende strateegiliste eesmärkide saavutamiseta jääks Ukraina igavesti Euroopa perifeeriaks koos sellega kaasnevate ohtude ja piirangutega. Euroopa mastaabis oleks see tõepoolest XXI sajandi geopoliitiline katastroof – olla nii lähedal ja ühtlasi nii kaugel, Euroopa ooteruumi nurgas.

1 Marlene Laruelle, Ellen Rivera, Imagined Geographies of Central and Eastern Europe: The Concept of Intermarium. – IERES Occasional Papers 2019, nr 1, lk 3, 8, 13–14. https://www.ifri.org/sites/default/files/atoms/files/laruelle-rivera-ieres_papers_march_2019_1.pdf

2 Janusz Cisek (26 September 2002). Kościuszko, we are here!: American pilots of the Kościuszko Squadron in defense of Poland, 1919–1921. McFarland & Company, Inc., lk 47

3 Joshua B. Spero, Bridging the European divide: middle power politics and regional security dilemmas. Rowman & Littlefield Publishers, In 2004., lk 36.

4 Hubert Leschnik, Die Außenpolitik der Zweiten polnischen Republik: “Intermarium” und “Drittes Europa” also Konzepte der polnischen Außenpolitik unter Außenminister Józef Beck von 1932 bis 1939. Verlag Dr. Müller, Saarbrücken 2010, lk 32.

5 Stephen Dorril, MI6: Inside the Covert World of Her Majesty’s Secret Intelligence Service. Free Press, New York 2000.

6 Mark Aarons, John Loftus, Ratlines: How the Vatican’s Nazi Networks Betrayed Western Intelligence to the Soviets. William Heinemann, London 1991.

7 Jonathan Levy, The Intermarium: Wilson, Madison, & East Central European Federalism, (PhD dissertation). University of Cincinnati, 2006. https://etd.ohiolink.edu/!etd.send_file?accession=ucin1147397806&disposition=attachment

8 Richard K. Debo, Survival and Consolidation: The Foreign Policy of Soviet Russia, 1918–1992. McGill-Queen’s Press, 1992, lk 59.

9 James Billington, Fire in the Minds of Men. Transaction Publishers, New Brunswick 2011, lk 432.

10 Oleksii Polegkyi, The Intermarium in Ukrainian and Polish Foreign Policy Discourse. – Journal of Ukrainian Studies 2021, nr 8 (2), lk 42.

11 B. B. Путин, 2005. Послание Федеральному Собранию Российской Федерации. 25 апреля, Президент России. http://kremlin.ru/events/president/transcripts/22931

12 Daria Nałęcz, The Evolution and Implementation of the Intermarium Strategy in Poland: A Historical Perspective. Rmt: The Intermarium as the Polish-Ukrainian Linchpin of the Baltic-Black Sea Cooperation. O. Kushnir (toim). Scholars Publishing, Cambridge 2019, lk 15–18.

13 Suddha Chakravartti, Could the War in Ukraine be a Revival of Polish Geopolitical Ambitions? – Modern Diplomacy 16. III 2022. https://moderndiplomacy.eu/2022/03/16/could-the-war-in-ukraine-be-a-revival-of-polish-geopolitical-ambitions

14 Agnes Tycner, Intermarium in the 21st Century. Institute of World Politics, 23. XII 2020. https://www.iwp.edu/articles/2020/12/23/intermarium-in-the-21st-century

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht