Jeesus, Maarja ja Joosep

Douglas Murray raamat rajaneb ilmselt rohkem tema kolumnidele kui netikommentaaridele. Mainitud žanridel on muidugi üha väiksem vahe.

AHTO LOBJAKAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Väidetavalt kõlavat maailma lühim avaldatud teatriarvustus nii: „Hebrews, 13:8“. Eestikeelse piiblitõlkega veidi vabamalt ümber käies seisab piibli selles kohas – kiri heebrealastele, 13:8-9 – „Jeesus Kristus, eile, täna ja homme“. Midagi sellesarnast tahaksin öelda Douglas Murray raamatu kohta. See meenutab pikaks läinud netikommentaari. Raamat midagi uut gay-soo-rassi jm identiteetide ümber käivas debatis ei ütle, vaid vooderdab tüütuseni tuttava kõlakambri paremat seina. Murray Twitteri-biograafia kohaselt on ta nädalakirja Spectator toimetaja ja lehtede New York Post ja The Sun kolumnist. Pean tunnistama, et pole Spectatorit ammu lugenud ja need assotsiatsioonid pole kuigi kutsuvad.

Nagu suurema publikutõmbega konservatiivid ikka, flirdib Murray meeli kõditavalt paremäärmuslusega. Nagu Suurbritannias ja USAs kombeks, tunnetab ta täpselt piiri, mille ületamisel kaob avaldamiskõlblikkus. Murray on heades koolides käinud gay-mees, mis tähendab, et rämedamad ekstsessid teda väga ei paelugi, küll aga pakub ta kohati keskmisest meelelahutuslikumat lugemist. Mitte küll eesti keeles.

Murray kuhjab sadadele lehekülgedele pedantsete joonealuste viidetega varustatud liberaalsete liialeminekute illustratsioone. Tihti lõbus ja (inglise keeles) lippav jutt hakkab kiiresti mõjuma dementselt. Siiski pole fiktsiooni ilma tõeterata. Murrayt vaevab klassikaline konservatiivi mure: mis jääb meie ühiskonnast järele, kui asjad sellise kiirusega edasi lähevad? Kõik see, mida tahavad gay’d, naised ja tumedanahalise(ma)d, on üldjoontes õige ja tervitatav, ütleb Murray. Ta toetab samasooliste abielu, ei ole misogüün ega rassist. Aga muutused on liiga kiired, raputavad.

Eesti oludes tähendab see, et Murray loomulik lugejaskond on marginaalne. Mis siiski väärib tõsisemalt võtmist, on konservatismi sellele enesele tumedaks jääv traagika. Sageli Edmund Burke’i nime kuritarvitades (Murray seda Briti haridussüsteemi kallima otsa kasvandikuna ei tee), muretseb selline konservatism küsimuse üle, miks evolutsioonist ei piisa ja miks elu kiirenev pulss sõna ette r-tähe tahab panna.

Positiivsele vaadates: eestlase liberaaliks tegemine sellistes debattides pole üleliia keeruline: mõelgem 1980. aastate lõpule ja sellele, mida arvasid juhtivad Lääne-Euroopa poliitikud ideest Nõukogude Liit lammutada: kaugelt liiga revolutsiooniline, kannatage ära, kõigil on lõpuks nii parem. Me muidugi ei kannatanud ära, aga rahvuslase empaatia gay’de, naiste ja rassi tõttu rõhutute kannatustega – ajaloolise ebaõigluse vastu – peaks olema suur ja siiras.

Lühidalt on liberaalne positsioon järgmine: ajalooline õiglus ei saa tulla liiga vara. Suurepärane saksa näitleja Lars Erdinger vastas ühes podcast’is küsimusele, kuidas ta saab elada ja töötada oludes, kus pidevalt ja tagasiminevalt seatakse küsimuse alla näitlejategi looming – üha problemaatilisem on puudega, teisest rassist inimese või gay mängimine – kokkuvõtlikult nii: respekti teise inimese vastu ei saa kunagi olla liiga palju. See, mida konservatiiv peab oma vaadete vägistamiseks, on liberaalile privileeg ja õppimisvõimalus.

Konservatiivne positsioon lisab pseudoburke’ilikule eetika ja mõistuspärasusega vabale ümberkäimisele veel ühe mõõtme, mis pole vähem oluline. Selleks on poolinstinktiivseks jääv tunne, et kõik muudatused peavad olema vabatahtlikud, need tuleb läbi viia demokraatlikult. Sellega tabavad konservatiivid veidi viltu üht sotsioloogilise baastõe naelapead: iga võim peab olema legitiimne, tal peab olema rahva tugi. Läänelikes ühiskondades tähendab see, et valijad peavad muudatuste poolt hääletama.

Liberalism ütleb samas, et inimese põhiõiguste, s.t ajaloolise õigluse, vaatepunktist pole mingit vahet sellel, kas neid tahab pidurdada üks inimene, ütleme näiteks Tudulinnast, või kogu eesti rahvas. Need, kelle paneb nihelema soov ka põhiõigused enamuse tahtena määratleda (nagu seda tehakse skisofreeniliselt Eesti põhiseaduse preambulas), on Douglas Murray – ja paljude teiste jaoks – teispool tsiviliseeritud diskursust. Muidugi ei tee see probleemi olematuks. Parima sissevaate saame sellesse Venemaal toimuva näitel: ükskõik, millisena võivad paista gay’de, naiste, rahvusvähemuste ja Ukraina õigused universaalsete normide ja rahvusvahelise õiguse igavikulises perspektiivis, ei tähenda see kõik midagi seni, kuni Vladimir Putin jääb Venemaa legitiimseks valitsejaks. See tähendab, seni, kuni rahvas teda maha ei võta.

Naaskem nüüd alguses viidatud „Jeesus, eile, täna, homme“ momendi juurde positiivsemas võtmes. Keda vähegi huvitab inimühiskonna muutumise teema, neile soovitan soojalt David Graeberi ja David Wengrow’ eelmisel aastal ilmunud raamatut „Kõige koidik“ („The Dawn of Everything“). Raamatus vaadeldakse muutusi arheoloogi ja antropoloogi pilguga, mis katab (vähemalt) viimased 30 000 aastat. Ning ikka ja jälle, üle kogu maailma näitab inimkogemus, et see, mida tänapäeva konservatiivid peavad tuleviku väetiseks, kujutab endast viimase 200–300 aasta jooksul ehitatud tupikut.

Ma ei hakka selle suure loo üksikasju ära jutustama, küll aga tõstan esile ühe kesksetest järeldustest: inimmõistuse ajalooliselt (ja eelajalooliselt) erilisim omadus on võime oma vigu mõista ja vajaduse korral otsast alustada. Mitte tingimata revolutsiooniliselt (kuid kui vaja, siis ka nii), aga kindlasti mitte lasta end tuimastada kallutatud ja ennast­pimestaval jutul evolutsioonist. Absoluutselt kõik inimhierarhiad on sotsiaalsed konstruktsioonid (vastupidist väitjad mõistavad end keeletusse lalisemisse) ja midagi neis pole püha.

Douglas Murray raamat rajaneb ilmselt rohkem tema kolumnidele kui netikommentaaridele. Mainitud žanridel on muidugi üha väiksem vahe. Mõlemad on kaduv kraam ning nende kaante vahele saamine ei kujuta endast tavaliselt enamat autori tõtlikust egotripist (meenub üks Eesti poliitik ja mitmekordne minister, kelle kunagise artiklikogumiku seljal oli tema enda nimi vigaselt kirjutatud). Inimesed, kes selliseid raamatuid ostavad, maksavad lõivu millelegi, mille üks mu šoti sõber kunagi loteriipiletite ostmise puhul võttis kokku sõnadega „maks lollidele“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht