Kas maailm on väsinud armastamast?

Nii hiirte paradiisi kui ka hipide eksperiment jõudsid oma loogilise lõpuni, kuid inimkonna eksperiment heaoluühiskonnana kestab edasi.

ÜLO MATTHEUS

Mahatma Gandhi „Maailm on väsinud vihkamast“ ilmus 1969. aastal Loomingu Raamatukogus, nüüd juba enam kui pool sajandit tagasi. Sellise pealkirja pani vihiku mõõtu raamatule selle tõlkija Linnart Mäll, kusjuures teosed, millest Gandhi mõtted pärit, kannavad pealkirju „Kõik inimesed on vennad“ („All Men are Brothers“, 1958) ja „Tõde on Jumal“ („Truth is God“, 1957).

See raamatuke on ikka kuskil mu käeulatuses olnud justkui ajastu märk –ajast, kui Teise maailmasõja õudustest raputatud maailm võttis suuna riikide vabale enesemääramisele ja demokraatiale. See oli aeg, mil India raputas endalt koloniaalikke, järgides Gandhi sõnastatud vägivallatuse ja võimudele allumatuse poliitikat. See oli aeg, mil sõjast räsitud Euroopa võttis suuna ühiste väärtuste ja koostöö poole, millest on välja kasvanud 27 liikmesriigiga Euroopa Liit. Kuid mitte veel sõdadeta Euroopa, kui silmas pidada seda, mis toimub praegu Ukrainas.

Raamat, mille kaanel on palja ülakehaga ja käed tervituseks tõstnud Gandhi hägune foto, on nüüd juba üksjagu koltunud, plekiline ja hiirekõrvul, nagu kipuvad olema ka selle põhimõisted, millel lasub aja väsinud vari – tõde, Jumal, vaimne vabanemine (skr mokṣa) ja vägivaldsusetus (skr ahiṃsā). Aja väsinud vari ennekõike poliitikategemisele ja ühiskonnaelule, kuhu Gandhi üritas need mõisted lootusrikkalt integreerida. Kuigi Gandhi põhisõnum näis omas ajas vägagi utoopiline, on seda siiski püütud teatud piirini järgida. „Inimkond võib vägivallast jagu saada üksnes vägivallatusega. Vihkamist saab võita üksnes armastus,“ kirjutas Gandhi enam kui kuuskümmend aastat tagasi, uskudes headuse võitu kurjuse üle.¹ Ja midagi ongi ju ka paremuse poole nihkunud.

Hiirte paradiisist ja hipikommuunist

Pool sajandit on möödas teisestki teetähisest, etoloog John Bumpass Calhouni kuulsast eksperimendist hiirtega „Universum 25“ aastail 1968–1973. Eksperiment näitas, mis juhtub hiirte kogukonnaga, kui teda hästi toita ja varustada kõige eluks vajalikuga. Selle eksperimendi tulemusi, mille üle arutletakse siiani, on püütud võrrelda arengutega inimeste maailmas, et leida vastus küsimusele, kas probleemideta heaoluühiskond ehk see, mille poole me kogu aeg oleme püüelnud, sõdu vältides ja oma heaolu kujundades, saab üldse püsima jääda või järgneb sellelegi paratamatu hääbumine ja lõpp, nagu see juhtus hiirte paradiisiga?

Paralleelselt Calhouni hiirte eksperimendiga arenes möödunud sajandi 60-70ndatel teinegi eksperiment inimühiskonnas, kui protestivad noored otsustasid nende arvates stagneerunud heaolumaailmale selja pöörata ja hakkasid moodustama nn hipikommuune, kus usk mateeriasse asendus usuga armastusse. „All You Need Is Love“, sõnastasid biitlid selle liikumise moto. Hipiliikumine otsis oma tõde nii hinduismist kui ka budismist, kuid põhimõtteliselt tugines seegi headuse, armastuse ja vaimse vabaduse ideedele, millele toetus Gandhi.

Nii hiirte paradiisi kui ka hipide eksperiment jõudsid oma loogilise lõpuni, kuid inimkonna eksperiment heaoluühiskonnana kestab edasi. Inimese orienteeritus naudinguile ja mugavusele on osutunud tugevamaks kui mis tahes protestiliikumised. Nüüd, enam kui pool sajandit hiljem, on õige hetk, et püüda aru saada, kui edukas see heaoluühiskonna eksperiment siis ikkagi olnud on. Kas on maailm seda kujundades muutunud paremaks? On ta väsinud vihkamast? Kas tänu kasvavale heaolule on seal rohkem armastust ehk kõike seda, mis vihale ja vihkamisele vastandub – sallivust, heatahtlikkust, hoolivust, sõbralikkust, südamlikkust? Või vastupidi – on seda ehk hoopis vähem? Miks algselt elust ja heaolust pulbitsev hiirte paradiis ikkagi välja suri? Miks hipiliikumist seiras ebaõnn? Kas heaolu on tappev?

Kriisi märgid

Kui 1927. aastal elas maakeral 2 miljardit inimest, siis ligi 100 aastat hiljem, 2022. aastaks oli see arv neljakordistunud ja ületas 8 miljardi piiri. Maailmas sünnib iga päev umbes 350 000 last, mis annab tulemuseks 80 miljonit last aastas. Prognoosi kohaselt peaks maailma elanikkond lähema 20 aastaga kasvama veel 1,5 miljardi võrra ja jõudma 2045. aastaks 9,5 miljardi piirini, nagu näitab portaali Worldometers mõõdik.² Kui sündimus ja armastus käiksid käsikäes, oleks armastust palju, kuid protsess liigub hoopis vastupidises suunas.

Portaali Worldometers andmeil kannatab praegu maailmas enam kui 870 miljonit inimest alatoitluse all, ainuüksi sel aastal (artikli kirjutamise seisuga) on nälga surnud ligi 5 miljonit inimest, 773 miljonil puudub ligipääs puhtale veele ja saastunud vee tõttu on surnud rohkem kui 365 000 inimest. Kuni viieaastasi lapsi on paljudel põhjustel sel aastal elust lahkunud üle 3 miljoni. UNICEF toob lisaks välja, et tõsise kurnatuse tõttu viibis 2022. aastal surmaohus 8 miljonit alla viieaastast last kriisist tabatud 15 riigis.³

Viidatud arvud näitavad, et suur osa inimkonnast on hädas ja inimkonna võimekus neid aidata on piiratud. Kasvab ka kriisiühiskondade surve heaolumaailmale. Kliimamuutuse ja prognoositava kliimapõgenike arvu hüppelise kasvu tingimustes jõuab inimkond peatselt olukorda, kus globaalsed rahvastikuprotsessid tuleb ümber mõtestada. Kas avada põgenikele uksed või valmistuda neid tagasi tõrjuma? 2015.-2016. aasta rändekriis Euroopas ja piirimüüride kerkimine USAs Donald Trumpi valitsemise ajal (2017–2021) näitas, et heaolumaailm on valmis end barrikadeerima ja kaitsma oma piire okastraadiga.

Hiirte paradiis

Calhouni eksperiment hiirtega jõudis lõpptulemuseni viie aastaga ja päädis hiirte kogukonna väljasuremise ehk käitumusliku kokkuvarisemisega (ingl behavioral sink), nagu Calhoun seda on nimetanud. Inimeste eksperiment heaoluühiskondade arendamisel on kestnud üle kümne korra kauem, kuid mingist kollapsist rääkida on ilmselt ennatlik. Teatud paralleele on püütud Calhouni eksperimendiga siiski tõmmata. Järgnevalt väga visandlikult olulisemad etapid Calhouni hiirte paradiisi arengus ja käitumismustrites.

1) Toiduküllasuse ja heade elutingimuste juures lakkab hiirtele looduslikes tingimustes omane suur suremus, populatsioon kasvab kiiresti ja sealjuures suureneb noorte isendite arv.

2) Peatselt hakkab hiirte heaolumaailm tootma sotsiaalseid hierarhiaid, kus domineerivad alfaisased kontrollivad emaste haaremeid. Alfaisased ei käitu alati reeglipäraselt, vaid rahuldavad oma seksuaalseid vajadusi valimatult kõigi teiste ettesattuvate hiirtega soost olenemata.

3) Kuna noored isased ründavad pidevalt alfaisaste pesakondi, tuleb viimastel pidada oma positsiooni kaitseks veriseid heitlusi, et noori isaseid kõrvale tõrjuda.

3) Tõrjututest tekivad eksperimendi ala keskele suured hordid, kes veriseks puretuna ja heitununa kaklevad ka omavahel. Vohab üldine vägivald.

4) Kuna noori isaseid on palju ja alfaisased ei suuda oma pesasid ühel hetkel enam kaitsta, hakkavad nad sellest olukorrast väsima ja mõne aja pärast loobuvad kaitsetegevusest. Emased üritavad oma poegi sissetungijate eest ise kaitsta ja muutuvad samuti agressiivseks. Nad hakkavad poegi nende kaitsmiseks pesast välja viima või hülgavad nad ja sellega kasvab hüppeliselt poegade suremus.

5) Sotsiaalsed sidemed pesast välja viidud ja valesti kasvatatud hiirtel hälbivad ning nad hakkavad käituma mitte normikohaselt. Osa isaseid keskendub välimusele end pidevalt lakkudes. Need „ilusad isased“ ei tunne emaste vastu mingit huvi. Emased eralduvad tühjaks jäänud pesadesse, loobuvad paaritumisest ja oma emase rolli täitmast.

6) Kuna ühelt poolt kahaneb sündimus ja teiselt poolt tõuseb suremus, siis viie aasta möödudes alates eksperimendi algusest sureb hiirte kogukond välja.⁴

Vahetult inimühiskonnale tulemusi siiski projitseerida ei saa. Kui hiirtele tagati kõik eluks vajalik, ilma et nad ise oleksid pidanud selleks midagi tegema, siis inimühiskonnad toimivad põhimõttel, et selle liikmed peavad ka ise oma heaoluks pingutama, olgu siis iga päev tööd tehes, karjääri edendades või oma vara hallates. Ka ei saa inimühiskondi võrrelda hiirte karjaühiskonnaga, kus isased peavad oma paaritumisõiguse jõuga välja võitlema.

Erinevustest hoolimata toodab heaolu ka teatud sarnasust, kuigi põhjused selleks võivad olla erinevad. Lääne heaoluühiskondade areng näitab, et neiski kahaneb naiste järglaste saamise soov ja sündimus väheneb. Sellega kaasneb suure arvu üksiklaste teke, huvi vähenemine seksi vastu ja hälbimus ühiskonnaliikmete seksuaalses käitumises ja orientatsioonis, mis hiirte puhul ilmutas end faasis, kus nn traditsiooniline pereelu oli lakanud toimimast. Ka tõrjutus on inimeste heaoluühiskondades täiesti olemas, põhjuseks tihe konkurents ühiskonna hierarhias ja tööturul, kus läbipõlemise korral ootab ees allakäik ka paarisuhetes.

Tagasi peremudeli juurde?

Oma eksperimendi tulemusi inimkonnale projitseerides järeldab Calhoun, et olukorras, kus indiviidil puudub töötegemise vajadus, tal puuduvad väljakutsed ja temast ei sõltu midagi, kaob tema elust ka eesmärk ja ta sureb hingeliselt.⁵

Hipide eksperiment näitas omalt poolt, et heaolu kui eesmärk võib devalveeruda ka inimühiskonnas ja elu mõte libiseb käest. Ajalugu on näidanud, et rahvad leiavad endale eesmärgi lihtsamini ühiskondades, mis on murdelises arengufaasis. Ka hipide liikumise kõrgaeg oli seotud Vietnami sõja vastase protestiliikumistega. Pöördelised sündmused mõjutavad otseselt ka sündimust. Eestis saavutas sündimus seni kõrgeima taseme laulva revolutsiooni ajal 1987–1988, kui aastane elussündide arv ületas statistikaameti andmeil 25 000 piiri. Nii kõrge ei ole see näitaja ei varem ega hiljem olnud. 2022. aastaks oli elussündide arv kahanenud rohkem kui kaks korda, langedes alla 12 000.

Mingis osas olid Calhouni hiire­kogukonna ja hipikogukondade areng sarnased. Mõlemad kestsid teatud ajaperioodi, kuni saabusid kriisid, ideeline ja vaimne väsimus ning kogukonnad lakkasid toimimast. On palju kõneldud sellest, et suuremast osast hipidest, kelle üheks juhtmotiiviks olid vabad armastussuhted, said hiljem korralikud väikekodanlased ja pereinimesed. Vaid väheseid neist jäid oma elulaadile kindlaks. Mõnda neist, enamasti sorgus juustega vanu mehi, olen hiljem kohanud Indias ja Nepalis, kus nad tõenäoliselt ikka veel uitavad, jäädes kindlaks oma otsingutele ja elulaadile. Kui nad muidugi juba surnud pole, nagu muinasjutu lõppedes tavatsetakse öelda.

Vabades seksuaalsuhetes elanud hipikogukondade areng näitas, et piirideta seksuaalsuhted ei sobitu inimese psüühikaga kuigi hästi kokku ja oma suhetes eelistatakse kindlaid piire ja stabiilsust, milleks sobib paremini materiaalselt kindlustatud pere mudel. Mõistete „pere“ ja „abielu“ liberaliseerumine on teinud selle mudeli võimalikuks ja vastuvõetavaks neilegi, kes sinna ühiskonna enamuse arvates varem ei sobitunud. Kas see on ühiskondade kohanemine või hälbimus, vajab Calhouni eksperimendi taustal ilmselt veel analüüsi, kuid see, kui järjekindlalt taotlevad õigust abielule ja laste kasvatamisele ka samasoolised paarid, kõneleb ikkagi vaid sellest, kui tähtis on inimesele kindlus paarisuhetes, soost sõltumata.

Mis see armastus siis on?

Võib arvata, et biokeemilised protsessid hiire ajus ei erine väga palju protsessidest inimajus. Ühteviisi sunnib aju biokeemia neid otsima paarilist, et kogeda paaritumisega seotud naudingut. Inimest eristab teistest imetajatest võime seda protsessi ja sellega kaasnevat tunnet kirjeldada ja romantiseerida. Ja vormida see näiteks kauniteks kunstideks –luuletusteks, lauludeks jne.

Kindel on see, et kui poleks paarisuhteid ja looduse trikitamist inimese ajukeemiaga, et tagada liigi jätkumine, poleks ka seda nähtust, mida inimene nimetab armastuseks. Olgu siis kitsamas või laiemas üldinimlikus tähenduses. Armunul võib kergesti tekkida tunne, et tema armastus on midagi enamat kui vaid tunne ühe inimese vastu. Armunud inimene vaatab maailma armastaja silmadega, ta on valmis oma rõõmu ja helget meelt jagama ka teistega. Armunu võib olla lausa jaburalt heatahtlik. Küllap sellest nii inimlikust ja ülevoolavast armastuse tundest on saanud inspiratsiooni ka religiooniõpetused. Ent kuigi religioon kasutab samuti armastuse mõistet, sisaldab religioosne armastus endas ka hingepuhastuslikke ja katartilisi tasandeid, mis on võrreldavad kaunite kunstide kaudu saavutatavate elamustega. Armastus, kunst ja religioon, need kõik võivad viia ekstaatiliste elamusteni, mida põhjustavad samalaadsed reaktsioonid ajukeemias ja hormoontalitluses.

Õnnelikud on need inimesed, kes on neid tasandeid kogenud. Olnud armunud ja armastanud, saanud tunda kunsti katartilist ilu või religioosset armastust. Peamine on tõsiasi, et see saab sündida vaid koostoimes teise inimese või inimestega. Teised annavad võimaluse armastada ja olla armastatud. Perekonda luues ja lapsi maailma tuues loob inimene endale seejuures ise selle võimaluse – (kedagi) armastada ja olla (kellegi poolt) armastatud. Kui kõik selles protsessis õnnestub, annab armastus elule mõtte.

Kogukonnast üksikluseni

Vaadates inimkonna arengut võib selle joondada teljele kogukond–sugukond–perekond–üksiklased. Kogukonnad olid olemas juba inimühiskonna kõige varasemates arengufaasides, kus elatusvahendina domineerisid korilus ja küttimine, kuna koos hangiti rohkem toitu ja kaitsti end paremini. Põlluharimise, varaliste suhete ja omandi tekkimisel võttis keskse koha perekond, sest omandatud vara tuli ühiselt arendada, kaitsta ja kellelgi pärandada. Ka vajas põllupidamine rohkesti töökäsi, mille tootmiseks sobis perekond kõige paremini.

Algselt ei muutnud seda olukorda ka tööstusrevolutsioon ja peresuhted jäid kesksele kohale, kuni vormusid protsessid, mida võib nimetada libertaalseks revolutsiooniks. Sellega asetusid kaalukausile üksikisiku vabadused ning lõpuks ka tarbimisele ja elu nautimisele suunatud hedonism kui vabaduse üks väljendusi. See tähendab õigust ja vabadust elu ka lihtalt niisama nautida, ilma endale järglastega seotud kohustusi võtmata.

Järelmina näeme, et see revolutsioon on kaasa toonud suure hulga üksikuid inimesi. On omaette teema, kui palju neist seda tegelikult soovib ja kui paljudele on see väljakujunenud paratamatus. Eurostati andmed näitavad, et 2021. aasta seisuga elas Euroopa Liidus üksikuna 70,7 miljonit inimest. Märgiline on seegi, et lastetuid paare oli võrreldes lastega paaridega rohkem, vastavalt 48,2 ja 30,7 miljonit.⁶ Märgiline selles mõttes, et lastetus on osa sellest teest, mille lõpus asetub inimene leibkondade statistikas üksiklaste hulka.

Kui varajastes ühiskondades tähendanuks üksijäämine kindlat surma, siis linnaühiskondades tähendab ennekõike vaimset üksildust (armastuse puudumist!), mille tagajärg võib samuti olla fataalne, kui lähtuda enesetappude suurest arvust, sealjuures kõrges vanuses inimeste hulgas. Eesti oli Euroopa riikide seas (Eurostati 2020. aasta andmetel) enesetappude arvult vanuses 15–19 aastat esimesel, 50–54aastaste hulgas seitsmendal ja 85aastate ja vanemate hulgas viiendal kohal (vastavalt 18,86; 18,90 ja 39,39 enesetappu 100 000 elaniku kohta).⁷

Ebamugavad küsimused

Lõpetuseks võib esitada mitu küsimust, millele me veel ei oska või ei tahagi vastata. Kas ka inimeste heaoluühiskonnad surevad välja? Kui palju meil on aega, kuni see juhtub? Kas meie lapsed ikka saavad oma elu heaolu tingimustes ära elada?

Milliseid muutusi toob kaasa kliimapõgenike arvu järsk kasv? Kas järgnevad uued konfliktid ja sõjad? Või päästavad põgenikud meie heaoluühiskonnad madala sündimuse ja hääbumise käest? Kas me suudame sellega kohaneda?

Ajalugu on näidanud, et globaalsed rahvastikuprotsessid on vältimatud. Rahvad on rännanud, riigid on tekkinud ja lagunenud. Inimeste häda ja viletsust on olnud läbi aegade rohkem kui sellest jagusaamise oskust. Kuid hea on see, et jagusaamise soov ei ole kadunud. Nii võib siinse mõttearenduse lõpetada lohutava sõnumiga: maailm on küll probleemidest koormatud, kuid armastus pole kuhugi kadunud. Isegi kõige mustemast pimedusest sünnib see ikka ja jälle uuesti. Või just seetõttu, sest headuse väärtus ilmutab end läbi raskuste.

1 Mahatma Gandhi, Maailm on väsinud vihkamast. Loomingu Raamatukogu 1969, nr 41, lk 33.

2 Vt https://www.worldometers.info/

3 „UNICEF: 8 million kids at risk of dying from malnutrition“. https://www.dw.com/en/unicef-malnutrition-puts-8-million-children-at-risk-of-death/a-62226745. 23. VI. 2022.

4 Sam Kean, Mouse Heaven or Mouse Hell?. Science History Institute 17. V 2022. https://www.sciencehistory.org/distillations/mouse-heaven-or-mouse-hell

5 Lawrence W. Reed, John B. Calhoun’s Mouse Utopia Experiment and Reflections on the Welfare State. Foundation for Economic Education, 11. X 2020. https://fee.org/articles/john-b-calhoun-s-mouse-utopia-experiment-and-reflections-on-the-welfare-state/

6 Household composition statistics. Eurostat, May 2022. https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Household_composition_statistics

7 Suicide death rate by age group. Eurostat, 13. IV 2023. https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/tps00202/default/table?lang=en