Kas Vene terror lõpetab ka Putini ajastu?

Putinist on saanud maailma esiterrorist, kõige ohtlikum inimene maailmas ja viimane aeg on saata ta ajaloo prügikasti.

ÜLO MATTHEUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ukraina relvajõudude edusammud ja Putini režiimi kaotused rindel on pannud Putinit kasutusele võtma laiaulatusliku terrori ja šantaaži. Hävitatud on umbes kolmandik Ukraina energia- ja soojatootmise võimest, üles on kerkinud nn räpase pommi kasutamise oht, Kahhovka hüdroelektrijaama tammi õhkimine ja Hersoni maatasa pommitamine. Tammi õhkimisega kaasneks globaalset mõõtu katastroof, millega ujutataks üle tohutu ala Dnepri vasakkaldal, see tooks kaasa suure hulga inimohvreid ja seaks ohtu Zaporižžja tuumajaama jahutussüsteemi, mis sõltub Dnepri veetasemest. Sellega on ühtlasi päevakorras laiaulatusliku tuumakatastroofi korraldamine. Hersoni pommitamise kartust toidab ennekõike okupatsioonivägede juhiks määratud Sergei Surovikini käekiri. Tsiviilelanikkonna vastaste sõjapidamisviiside tõttu Tšetšeenias ja Süürias on Surovikin pälvinud Süüria lihuniku ja Armaggedoni hüüdnime. Hersoni maatasa pommitamise kavatsusest näib kõnelevat ka kollaborantide evakuatsioon ja mõnede eliitüksuste välja­viimine piirkonnast.

Venemaa suurimaks abiliseks terroritöös on saanud Iraan, kes müüb Venemaale droone Ukraina linnade ja taristu ründamiseks, kuivõrd rindel need erilist efekti ei anna. Iraan on saatnud Venemaale appi ka oma droonieksperdid ja Vene armee koosseisus tegutsevad Iraani vabatahtlikud. Lisaks on kõne all on lühimaarakettide ostmine Iraanist. USA poolt terrorismi sponsoriks tunnistatud Iraani ilmumine Ukraina sõja areenile lubab kõnelda olukorrast, kus kaks terroririiki on seljad kokku pannud ja ähvardavad kogu maailma. Esialgu pole teada, mida Venemaa Iraanile vastutasuks annab. On arvatud, et need võivad olla kas tuumamaterjalid ja tuumatehnoloogia või sõjalennukid.

Kuigi Iraani droonid ei mõjuta otseselt olukorda Ukraina rindel, koormavad need Ukraina õhukaitset ja sunnivad droonide vastu kasutama kallihinnalisi rakette, mida seetõttu võib hakata nappima teiste sihtmärkide, ennekõike Vene tiibrakettide ja lennukite vastu. Droonid on odavad, aga raketid kallid. Ka sunnib keskendumine droonitõrjele soetama süsteeme just nende vastu ja pärsib muid relvatarneid, mida oleks vaja edukaks ründetegevuseks. Viimases osas on jäänud lääne tarned endiselt ebapiisavaks, eriti suurt puudust tunneb Ukraina haubitsatest, mille arvus on Venemaal jätkuvalt ülekaal.

Tapjariik

Sõja seitsme kuuga on Venemaa lasknud Ukraina suunas välja ligi neli tuhat tiibraketti1 ja viimase kuu jooksul ka üle kahesaja Iraani tapjadrooni Shahed,2 et halvata Ukraina energia- ja soojatootmine ning jätta Ukraina linnad ilma elektri ja toakütteta. Ühelt poolt kannab see eesmärki Ukrainat hirmutada ja sundida ta läbirääkimiste laua taha, kuid teiselt poolt rahuldatakse sellega Venemaa riigisisest nõudlust võitude ja kättemaksu järele. ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti andmeil on Ukrainas alates 24. veebruarist kuni oktoobri keskpaigani hukkunud 6306 tsiviilisikut, neist 397 last, ning vigastada on saanud 9602 tsiviilisikut, nende hulgas 723 last,3 kes peaksid siis seda nõudlust rahuldama. Oma rõõmu tapatöö üle pole Vene propagandistid varjanud ja kutsuvad üles seda laiendama.

Ühelt poolt püütakse terroriga Ukrainat hirmutada ja sundida ta läbirääkimiste laua taha, kuid teiselt poolt rahuldatakse sellega Venemaa riigisisest nõudlust võitude ja kättemaksu järele. Pildil venelaste poolt puruks pommitatud Mariupoli lastehaigla varemed.

armyinform.com.ua / CC BY 4.0 / Wikimedia Commons

Kuigi Venemaa võimul oleva režiimi on tunnistanud terroristlikuks nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kui ka riikidest eraldi Leedu, Läti ja viimati Eesti, oodatakse seda ennekõike USA-lt, kuna sellega kaasneksid kõige mõjuvamad sanktsioonid. Põhjenduseks, miks Valge Maja ei kuuluta Venemaad terrorismi sponsoriks, nagu ta on teinud seda Põhja-Korea, Iraani, Süüria ja Kuubaga, on ta toonud nii poliitilisi, humanitaarseid kui ka majanduslikke kaalutlusi. Valge maja pressiesindaja Karine Jean-Pierre’i selgituse järgi tooks see kaasa olukorra, kus pole enam võimalik pidada olemasolevaid kokkuleppeid Venemaaga ja tema nurka ajamine võtaks võimaluse tema mõjutamiseks.4 Nii võib paariariigiks kuulutamine põhjustada globaalse toidukriisi, sest see seaks ohtu nii Ukraina kui ka Venemaa viljaekspordi Aafrikasse.

Analüütikud on Bideni keeldumise põhjusena välja toonud ka muid globaalpoliitilisi tegureid. Näiteks rahuldab Venemaa olulise osa India ja Hiina energiavajadusest ja Venemaa kuulutamine terrorismi sponsoriks sunniks neile riikidele peale ebamugavaid otsuseid. Arvestades Ameerika kohustust kaitsta Taiwanit, eelistab USA suhtes Hiinaga pigem stabiilsust, samal ajal kui India osas soovib USA oma positiivset mõju suurendada ning vähendada selle kaudu Venemaa rolli, mida ultimatiivne sekkumine Vene-India majandussuhetesse ja majandusraskuste tekitamine Indiale kindlasti ei edendaks. Nagu on märkinud India rahandusminister Nirmala Sitharaman, aitab Vene odav nafta ohjeldada inflatsiooni.5

Pole kahtlust, et ühelt poolt huvitab USAd, et sõja võidaks Ukraina, sest see näitab muu hulgas ka Hiinale, et sõjaga pole võimalik territoriaalseid pretensioone lahendada, kuid teiselt poolt püüab ta vältida pingeid Vaikse ookeani regioonis. Lisaks sõltub vägagi palju nii Hiinast kui ka Indiast, kuidas Venemaa käitub. Mõlemal riigil on väga head hoovad, et hoida Putinit tagasi tuumarelva kasutamisest, ja see on samuti üks põhjus, miks neid riike Venemaa-vastaste sanktsioonide kehtestamise nõudega mitte survestada.

Luureorganid terrori teenistuses

Seni pole usaldusväärset infot selle kohta, kes korraldas plahvatuse Kertši sillal või kes õhkis Nord Streami gaasitorud. Nord Streami osas on pakutud, et seda tegi Venemaa julgeolekuteenistus FSB, mis tähendab, et tegemist on Venemaa enda kätetööga, mille eesmärk on mõjutada mingeid protsesse kas kogu Venemaale või kitsamalt mingile huvigrupile vajalikus suunas. FSB ja Putini selline käekiri sai tuntuks seoses teise Tšetšeenia sõja eel toime pandud terroriaktidega, sh kortermajade õhkimine Venemaal, et sõda Tšetšeenia vastu põhjendada.

Nii mõjub usutavalt ka Nord Streami gaasitrassi õhkimine just Vene salateenistuse poolt, et jätta Lääne-Euroopa külma kätte ja kallutada lääneriike selles suunas, et nad lõpetaksid relvaabi Ukrainale ja sunniksid Ukraina läbirääkimiste laua taha. On välja pakutud ka mõnevõrra äärmuslikum versioon, et Putini eesmärk on teha Venemaast suletud riik, nagu seda oli NSV Liit ja kõik sidemed läänega läbi lõigata, sest vaid nii jääks ta võimule. Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid on selle majanduslikult suletud riigiks juba teinud ja gaasiekspordi lõpetamine läände palju ei muuda. Venemaale palju olulisem on nafta müük, mille eksport 2021. aastal ületas gaasieksporti kordades. Austria Rahvuspanga andmetel moodustas Vene nafta eksport 2021. aastal 10% Venemaa SKTst, 36% kogu ekspordist ja 72% energia ekspordist, samal ajal kui gaasieksport moodustas 2% SKTst, 8% kogu ekspordist ja 16% energiaekspordist.6

Venemaal toimuvad protsessid ja Venemaa ebaedu Ukrainas osutavad kasvavatele pingetele eri huvigruppide – kaitseministeeriumi, relvajõudude ja sõjaväeluure (GRU), FSB, Rosgvardija ja Wagneri palgaarmee – vahel. Kõik üritavad nii- või teistsuguste aktsioonidega kas enda mõjuvõimu suurendada või endalt negatiivset tähelepanu kõrvale juhtida. Üldisemalt võib kõnelda ka FSB ja GRU grupeeringute vastasseisust.

Plahvatus Kertši sillal kui võimuvõitluse osa

Ühena viimastest spekulatsioonidest Kertši väina silla plahvatuse teemal on pakutud, et plahvatuse korraldas GRU, kes tegi seda selleks, et diskrediteerida FSBd, kes vastutab sisejulgeoleku eest ega suutnud plahvatust ära hoida. Vastasseis FSB ja GRU kestab juba sõja algusest saadik, kui Vene blizkrieg’i ebaõnnestumises hakati süüdistama FSBd ja selle juhtkonda, kes pidi Vene armee sisstungi Ukrainasse ette valmistama, kuid pistis selleks ette nähtud miljardid oma tasku. Sellele järgnes Vene armee ebaõnnestumine ja sõja venimine, milles omakorda hakati süüdistama Vene kindralstaapi, kellele allub GRU.

Poliitiliseks võtmefiguuriks FSB poolel on Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretär ja endine FSB direktor Nikolai Patrušev, keda ennast või tema poega Dmitri Patruševi on nähtud Venemaa ühe võimaliku liidrina pärast Putini režiimi kokkuvarisemist. GRU poolt on peamise niiditõmbajana välja toodud palgaarmee Wagner looja Jevgeni Prigožin, kes on oma tegevuses tuginenud ennekõike GRU-le ja kelle poole kaldub ka Ramzan Kadõrov, kelle selja taga on tšetšeenidest Rosgvardija ja Ukrainas tegutsevad nn Ahmadi grupi üksused, arvestades, et ka kadõrovlaste ja FSB suhted pole kuigi head. FSB ja GRU (Wagneri grupp) on ära jaganud ka oma mõjupiirkonnad okupeeritud territooriumeil, nii et esimesele kuulub nn Donetski ja teisele nn Luhanski rahvavabariik, kuhu Wagner on rajanud kaitseliini, mida vastavalt on hakatud kutsuma Wagneri liiniks.

Samal ajal pole selge, kes GRUd juhib, kuna selle ülem admiral Igor Kostjukov paistab olevat samasuguse formaalse staatusega tegelane nagu kaitseminister Sergei Šoigu, kes tegelikult midagi ei otsusta. Ka on tagaplaanile jäänud Ros­gvardija juht armeekindral Viktor Zolotov, kes aastatel 2000–2013 oli Venemaa presidendi julgeolekuteenistuse ülem ja keda on vaadeldud ühes grupeeringus Prigožini ja Kadõroviga.

Nii pole välistatud, et plahvatuse Kertši sillal korraldas mõni GRU diversioonigrupp võimuladviku teadmata ning et see oli üllatuseks ka Putinile. On pakutud, et välja on koorumas sõjaväeline hunta, kes on valmis vajaduse korral võimu Venemaal üle võtma. Kuna Prigožini ja Kadõrovi puhul on tegu Putinile väga lähedaste isikutega, siis võib see kõnelda ülimalt keerukast võimumängust. Kadõrovist on räägitud ka kui ühest pretendendist võimu tippu. Kuigi see on väheusutav, ei saa tema ambitsioone ja venemaalaste pelgust kadõrovlaste ees ka alahinnata. Pigem võib selle grupeeringu liidriks kujuneda Putini administratsiooni asejuht Sergei Kirijenko, keda väidetavalt toetab ka meediamagnaat ja nn Putini pankur Juri Kovaltšuk. Kes praegusest võimuladvikust tippu kerkib, on veel vara ennustada, kuid nii või teisiti hakkab Putini võim ammenduma ja keegi peab selle kunagi üle võtma. Praegu võib veel kõnelda äraootavast perioodist, kui ei tegutseta otseselt Putini vastu. Ühelt poolt on Putinil veel piisavalt võimu, et oma rivaalid kõrvaldada, kuid teiselt poolt, kuna uue võimu niiditõmbajad kuuluvad Putini lähikonda, on ta sunnitud neile toetuma. Nii oodatakse, kuni Putin on oma viimasedki võimalused ammendanud.

Et initsiatiiv sõjas uuesti enda kätte haarata, on Putin välja kuulutanud üldmobilisatsiooni ja plaanib Ukrainat uuesti rünnata Valgevenest, et läbi lõigata Ukraina relvajõudude varustusteed Poolast. Mobilisatsioon on taganud sõjapidamiseks vajaliku kahuriliha pideva pealevoolu ja pidurdanud Ukraina relvajõudude edasiliikumist, kuid ka selle meetme võimalikud piirid on juba käeulatuses. Laiaulatuslikuks mobilisatsiooniks pole Venemaal ressursse ja juba on saabunud esimesed teated hukkunuist, mis teatud kriitilise piirini jõudes hakkavad mõjutama avalikku arvamust. Väidetavalt olid Prigožin ja Kadõrov mobilisatsiooni vastu, samal ajal kui seda toetasid Šoigu ja Patrušev, millega vastavalt hakkasid formeeruma ka nende grupeeringute piirjooned.

Kõneldes võimalikust rünnakust Valge­vene poolt, siis ilmselt pole see lähiajal tõenäoline. Putin on sinna koondanud küll teatud hulga uusmobiliseerituid, praeguse seisuga on neid umbes üheksa tuhat ja saatnud sinna uusi ešelone sõjatehnikaga, kuid esialgu neist uue rinde avamiseks ei piisa. Samuti pole Putinil õnnestunud sundida Lukašenkat sõjategevuses osalema. Nii on tegemist ähvardusega, et siduda teatud hulk Ukraina relvajõude Valgevene piiriga. On ka arvatud, et Valgevene formeering võib lähikuudel siiski formeeruda ja Putinil õnnestub lõpuks ka Lukašenka selgroog murda, sest viimases vaatuses, kui kõik on kaalukausil, Lukašenka kas allub või ta saadetakse „Kobzoni kontserti“ kuulama. Viimases vaatuses pole Lukašenkal enam mingit väärtust.

Teise versiooni kasuks, et plahvatuse Kertši sillal võis korralda FSB, räägib GRU diskrediteerimise soovi kõrval ka tõsiasi, et pärast plahvatust Kertši sillal võttis FSB silla turvalisuse tagamise Rosgvardijalt üle, millega läks sellele üle ka kaks miljardit rubla Venemaa eelarvest silla kaitsmiseks.

Kui keegi nüüd küsib, et miks Putin Kertši silla õhkijaid otse Punasel väljakul maha ei lase, siis näitab selle tegemata jätmine, et tema võimu piirid on kätte jõudnud, eriti kuna silla õhkijad on tema lähikonnast. Nii on Putin leppinud FSB kiiresti kokku klopsitud ametliku versiooniga, mille kohaselt korraldasid plahvatuse Ukraina eriteenistused eesotsas sõjaväeluure juhi Kõrõlo Budanoviga. Kuid välja toodud „tõendid“ on olnud nii ebaveenvad, et vaevalt Putin isegi neisse usub. Ukraina ametlikud kanalid on, varjamata siiski oma heameelt, seotust Kertši silla ründamisega eitanud. Samal ajal ei saa ka Ukraina eriteenistuse osalust välistada ja nii mitmegi eksperdi meelest on just see tõenäoline, kuigi mitte see versioon, mille Vene pool on esitanud. Tasub siiski üle rõhutada, et need kõik on spekulatsioonid ja kui tõde kunagi selgub, siis võib-olla luurajate Valhallas.

Kuid ükskõik, kes Kertši silla õhkis, andis see Putinile põhjenduse vallandada 10. oktoobril juba varem ette valmistatud raketirünnak Ukraina linnade vastu. Ühe päevaga tulistati välja 84 tiibraketti, millest Ukraina suutis alla tulistada 43. Raketirünnakud on küll jätkunud, kuid mitte enam sellises mahus.

Plahvatus näitas ka seda, et silla konstruktsioon ei ole kuigi tugev ja see on kergesti purustatav. Nii võib arvata, et see on vaid aja küsimus, millal silla vastu toimub järjekordne rünnak, ja sedakorda juba kindlasti Ukraina poolt, kus seni domineeris avalikus arvamuses seisukoht, et silla ründamine on kas raske või võimatu.

Miks Putinile politseid ei kutsuta?“

Kuidas on võimalik, et vaatamata süüdistustele terrorismis ja sõjakurjategudes, pole see takistanud Putinil osalemast rahvusvahelises suhtluses? Kuidas on võimalik, et Putin, kes ähvardab kogu maailma tuumasõjaga, reisib mööda maailma ringi ja tema lennukit pole juba alla tulistatud?! Kuidas on võimalik, et teda pole tabanud Bin Ladeni või USA droonirünnakutes tapetud Iraani revolutsioonikaardi kindrali Qasem Soleimani ja al-Qaeda juhi Ayman al-Zawahiri saatus?! Miks Putinit ega teisi Vene sõjakurjategijaid vähemasti ei arreteerita ega anta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alla?!

Piirdudes siin Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimusega, siis võib kohus küll Ukrainas toime pandud kuritegusid uurida, ent sõjakurjategijate vastusele võtmiseks puuduvad sel piisavad volitused. Kuigi ÜRO Peaassamblee on Venemaa anneksiooni hukka mõistnud, on sellel deklaratiivne tähendus ja mingeid volitusi ÜRO-le sellega ei kaasne, kuna volituste andmiseks rahvusvahelisele tribunalile peaks seda toetama ka ÜRO Julgeolekunõukogu ja selle liikmeks olev Venemaa. On kõneldud täiesti eraldi tribunali loomisest, kuid siingi tekib küsimus, millise mandaadi alusel seegi toimiks ja kuidas kurjategijad kohtu ette saada. Kui tuua paralleele Nürnbergi rahvusvahelise tribunaliga Teise maailmasõja järel, siis selle korraldamiseks tuli natslik Saksamaa eelnevalt alistada ja sõjakurjategijad kinni pidada, millest järeldub, et ka kohtupidamine Vene sõjakurjategijate üle saaks toimuda vaid pärast Venemaa kapituleerumist ja Venemaa nõustumist süüdlased kohtu ette toimetada.

Et rahvusvaheline tribunal Vene sõjakurjategijate üle võiks kunagi toimuda, selleks annab teatud lootust G7 11. oktoobri avaldus, milles Vene raketirünnakute taustal tuletatakse meelde, et süütu tsiviilelanikkonna vastu suunatud rünnakud kujutavad endast sõjakuritegu ning lubatakse president Putin ja teised sõjakuritegusid korda saatnud isikud vastutusele võtta.7 Samas deklaratsioonis kinnitatakse, et Ukrainat aidatakse nii sõjaliselt kui ka majanduslikult niikaua, kuni ta on taastanud oma territoriaalse terviklikkuse, ja kinnitatakse valmidust sõlmida sõja lõppemise järel kokkulepped Ukraina julgeoleku tagamiseks. See on tugev avaldus, kuid mis tahes avaldusel on omadus kiiresti unustusse vajuda.

Kuigi enamik maailma riike väldib Vene esiterroristiga suhtlemist ja on oma ukse talle sulgenud, pole otsustavaid samme siiski astutud. Putin jätkab tegutsemist riigipea staatuses, ta naudib diplomaatilist puutumatust ja on osale riikidele ikka veel legitiimne partner. Siiani on kõne all Putini osalemine novembri keskel Indoneesias G20 kohtumisel, mis paneb küsima, kas selle ürituse korraldajad ikka tajuvad maailma adekvaatselt? G20 tippkohtumise puhul on arutletud koguni selle üle, kas ka Putin ja Zelenskõi võiksid seal omavahel midagi kokkugi leppida.

Kas Putin G20 kohtumisel osaleb, olgu või videosilla vahendusel, on esialgu veel lahtine, kuid isegi selle üle arutlemine paneb ajaloos tagasi vaadates küsima, miks ei kaalutud Teise maailmasõja lõpufaasis võimalust kutsuda Jalta konverentsile ka Hitler ega tehtud kokkuleppeid temaga? Konverents toimus mäletatavasti 11. veebruaril 1945 ning mingite järeleandmiste tegemine natsi-Saksamaale oleks ära hoidnud mitu kuud sõjapidamist ja säästnud hulganisti inimelusid. Tõsi, see eeldanuks, et Hitler ja tema juhitud Natsionaal­sotsialistlik Saksa Töölispartei jäänuksid Saksamaal edasi võimule, mis tundub tagasivaates kohatu ja mitte tõsiseltvõetava spekulatsioonina. Aga miks siis ometi ei ole see kohatu sõjakurjategija Putini ja Venemaa juhtpartei Ühtse Venemaa puhul?! Putinist on saanud maailma esiterrorist, kõige ohtlikum inimene maailmas ja viimane aeg on saata ta ajaloo prügikasti – kas nii nagu Bin Laden, Qasem Soleimani, Ayman al-Zawahiri või mingil kolmandal moel, see on juba tehnika küsimus.

1 „Зеленский: Россия выпустила по Украине более 3800 ракет.“ Слово і діло 16. IX 2022. https://ru.slovoidilo.ua/2022/09/16/novost/bezopasnost/zelenskij-rossiya-vypustila-ukraine-bolee-3800-raket.

2 Matthew Impelli, Over 200 Iranian-Made Drones Shot Down by Defense Forces in Month: Ukraine. Newsweek 19. X 2022. https://www.newsweek.com/over-200-iranian-made-drones-shot-down-defense-forces-month-ukraine-1753261.

3 Ukraine: civilian casualty update 17 October 2022. Office of the High Commissioner for Human Rights 17. X 2022. https://www.ohchr.org/en/news/2022/10/ukraine-civilian-casualty-update-17-october-2022.

4 Anita Powell, Biden Says No to Appeals to Designate Russia a State Sponsor of Terror. Voice of America 6. IX 2022. https://www.voanews.com/a/biden-says-no-to-appeals-to-designate-russia-a-state-sponsor-of-terror/6734357.html.

5 Aftab Ahmed, India says it is importing Russian oil to manage inflation. Reuters 8. IX 2022. https://www.reuters.com/business/energy/india-finmin-says-importing-russian-oil-part-inflation-management-2022-09-08/.

6 The Russian economy and world trade in energy: Dependence of Russia larger than dependence on Russia. Oesterreichische Nationalbank 15. IV 2022.

7 G7 Statement on Ukraine, 11 October 2022. The White House 11. X 2022. https://www.whitehouse.gov/briefing-room/statements-releases/2022/10/11/g7-statement-on-ukraine-11-october-2022/.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht