Mineviku roll Ukraina sõjas

Mälupoliitika uurijad Maria Mälksoo ja Tatjana Žurženko arutavad, millise tee on valinud venelased ja ukrainlased ontoloogilise julgeoleku saavutamiseks.

ENEKEN LAANES

Maria Mälksoo on Kopenhaageni Ülikooli rahvusvaheliste suhete professor. Tema uurimistöö keskendub heidutusele, ontoloogilisele julgeolekule, identiteedile ja mälupoliitikale. Tatjana Žurženko (Zhurzhenko) on Berliini Ida-Euroopa ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse (ZOiS) teadur. Tema uurimistöö keskendub mälupoliitikale, piiridele ja piirialadele Ukrainas ning teistes postsovetlikes riikides. Žurženko ja Mälksoo olid peaesinejad Tallinna Ülikoolis septembris toimunud konverentsil „Nõukogudejärgsed mälukultuurid muutumises“.

Venemaa neoimperialistlikku agressiooni Ukraina vastu on selle algusest peale 2014. aastal saatnud äraspidised ajaloolised narratiivid. Putinit võib pidada omamoodi amatöörajaloolaseks. Kuidas kirjeldaksite nende narratiivide rolli selles sõjas? Kes on nende adressaat? Mida need peaksid paljastama või varjama?

Maria Mälksoo: Putini „loengud ajaloost“ on tõepoolest omaette žanr, milles on ühendatud rahvuslik müüdiloome, hoolikalt sanktsioneeritud „Vene riigi lugu“ ja Venemaa eelistatud maailmakorraga kooskõlas olevate faktide kehtestamine. Riiklikult heakskiidetud versiooni sõnastamine „Vene loost“ ei ole ainult siseriikliku suunitlusega eneseupituslik kogukonnaloome, vaid ka performatiivne akt või sõnasooritus, mis peab silmas erinevaid rahvusvahelisi sihtgruppe. Nagu Ameerika sotsioloog Jeffrey Olick on tabavalt öelnud, tähendab mäletamine rühma liikmena ka selle rühma ja tema liikmete samaaegset määratlemist meenutamise akti käigus (ingl re(-)member tähendab nii mäletamist kui ka ümbergrupeerimist). Putini ambitsioon „võtta tagasi see, mis on ajalooliselt meie oma“, tuginedes ajaloolisele nõudele seoses Venemaa „privilegeeritud huvidega“ oma Euraasia naaberaladel ja osutades avalikult endale võetud missioonile „koguda uuesti kokku Vene alad“ ei peegelda ainult püüdlust suurvõimu staatuse poole, vaid on ka nüüdisaegse Vene „mina“ piiride pärast käiva võitluse oluline sümptom.

Putini äraspidised ajaloonarratiivid, mille eesmärk on raamistada ja põhjendada Venemaa jätkuvat täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu (nt väide, et ukrainlased ei ole eraldiseisev rahvas, ometi tuleb nad „denatsifitseerida“), saadavad signaale korraga mitmele adressaadile. Denatsifitseerimise loosung on lääne publikule suunatud mnemooniline segaja või lõks, mis loob eksitava seose liitlasriikide II maailmasõja järgse Saksamaa reformimise legitiimsuse ja Venemaa praeguse Ukraina „distsiplineerimise“ vahel. Ähvardus „me näitame teile, mida tähendab dekommuniseerimine“ on aga otsene hoiatus teistele nõukogudejärgsetele ühiskondadele hoida end tagasi ja olla aupaklik Nõukogude pärandi suhtes nende avalikus ruumis – ja kaudselt aktsepteerida Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglase jätkuvat poliitilist autoriteeti.

Siseriiklikult aitab Putini väljapakutud silmatorkavalt valikuline ja vastuoluline jutustus Venemaa keiserlikust suurusest, Nõukogude minevikust ja II maailmasõja kangelaslikust kogemusest pakkuda oma elanikkonnale ontoloogilist julgeolekut – Venemaa ajaloolise tähtsuse järjepidevuse emotsiooni. Kuid nii, nagu Putini Venemaa kehastab Ukrainas väidetava fašismiga võideldes ise fašismi, ja nii, nagu ta väitis end ennetavat genotsiidi, alustas ta ise tegelikult genotsiidisõda, nii seisneb ka Putini pikaajalise võitluse paradoks „ajaloo võltsimise“ vastu Ukrainas, Poolas ja Balti riikides selles, et ta ise harrastab häbitut ajaloolist revisionismi. See, kuidas Putin on tühjendanud sõnad „denatsifitseerimine“ ja „dekommuniseerimine“ nende ilmsest tähendusest, aga ka viited nende sõnade algsele tähendusele meenutavad lõiku Lewis Carrolli 1871. aasta raamatust „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“. Nimelt: „„Kui ma sõna kasutan,“ ütles Humpty Dumpty irvendaval toonil, „tähendab see just seda, mida valin ta tähendama –ei rohkem ega vähem.“ „Küsimuseks on,“ vastas Alice, „kas sa saad panna sõnu tähendama erinevaid asju.“ „Küsimuseks on,“ ütles Humpty Dumpty, „kelle käes on võim – see on kõik.““

Tatjana, alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal alustas Ukraina laialdast dekommuniseerimise ja dekoloniseerimise protsessi, mis on püüdnud seista vastu Putini narratiividele nii diskursiivsel, juriidilisel kui ka materiaalsel tasandil. Mida Ukraina on viimase kümne aasta jooksul ette võtnud, et tulla toime Nõukogude pärandiga ja kuidas te neid samme hindate?

Tatjana Žurženko: Tegelikult alustas Ukraina dekommuniseerimispoliitikat juba ammu enne, kui Venemaa Krimmi annekteeris. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Ukraina iseseisvumist asendati Nõukogude ja kommunistliku riigi sümbolid rahvuslike sümbolitega (mis olid olnud sellisena Nõukogude ajal keelustatud). Kiievi kesklinnas asuvalt Oktoobri väljakult eemaldati Lenini monument ja väljak nimetati ümber Maidaniks. Varem mahavaikitud teemad nagu holodomor ehk 1932.–1933. aasta suur näljahäda ja Stalini repressioonid Ukraina kultuurieliidi vastu said avaliku diskursuse osaks. Selles mõttes ei erinenud Ukraina 1990. aastate alguses teistest endistest liiduvabariikidest – sealhulgas Venemaast, kus Jeltsini valitsus mõistis Nõukogude režiimi kui totalitaarse hukka. Ma ütleks isegi, et see esialgne ja tänasest vaatepunktist üsnagi piiratud dekommuniseerimine oli Gorbatšovi taasalustatud destaliniseerimise tulemus, millega loodeti puhuda elu sisse Nõukogude sotsialismi projektile. Nõukogude Liidu päästmise asemel väljus destaliniseerimine kontrolli alt ja sai selle viimaseks kirstunaelaks.

Erinevalt Eestist ja teistest Balti riikidest kohtas Ukrainas Nõukogude poliitilise pärandi suhtes erinevaid hoiakuid. Nõukogude-järgne Ukraina laenas oma riiklikud sümbolid lühikeseks jäänud elueaga Ukraina Rahvavabariigilt (1918–1921), kuid kuulutas end samal ajal Ukraina NSV õigusjärglaseks ega pidanud Nõukogude perioodi okupatsiooniks. Dekommuniseerimine oli ka regionaalselt ebaühtlane – see oli ulatuslikum Lääne-Ukrainas, kus elanikkond ei olnud Nõukogude režiimi niivõrd omaks võtnud, kui oli idas ja lõunas. Dekommuniseerimisele andsid uue tõuke oranž revolutsioon ja eriti president Viktor Juštšenko poliitika mälestada holodomori kui kommunistliku režiimi kuritegu ja taotleda selle rahvusvahelist mälestamist genotsiidina.

Narratiiv ukraina rahvast kui kommunistliku režiimi ohvrist ankurdati ka seadustesse. 2010. aastal tunnistati Stalin ja teised bolševike juhid kohtuotsusega süüdi inimtekkelise näljahäda põhjustamises ning üks Juštšenko viimastest dekreetidest, mida kohalikud võimud suuresti ignoreerisid, kohustas eemaldama nende mälestusmärgid Ukrainas. Kiiev ei sõnastanud neid poliitilisi samme otseselt Venemaa-vastastena, kuid Moskva tõlgendas neid kui katset lahkuda Venemaa geopoliitiliselt orbiidilt ning süüdistas Juštšenkot ja tema liitlasi fašismis.

Alles Euromaidan ja Krimmi annekteerimine Venemaa poolt avasid tee põhjalikumale dekommuniseerimisele. Euromaidani võit lisas hoogu poliitilistele jõududele, kes olid juba pikka aega väitnud, et on vajalik kollektiivse mälu edasine dekommuniseerimine ja natsionaliseerimine. Putini Venemaad hakati nägema taas Nõukogude ja neoimperialistliku režiimina ja Venemaa hübriidrünnakud muutsid dekommuniseerimise julgeolekuküsimuseks. Ukraina Rahvusliku Mälu Instituudi direktor Volodõmõr Viatrovitš väitis 2015. aastal: „Just sellel „nõukogulikkuse“ saarel, mis jäi ajaloolistel põhjustel kõige tugevamaks Donbassis ja Krimmis, toimub Putini agressioon Ukraina vastu. Täna on Nõukogude väärtuste kandjad … DNRiks ja LNRiks nimetatud terroristlike bandede peamine tööjõud.“ 2015. aasta kevadel võttis Ukraina uus, 2014. aasta oktoobris kiirhääletusel valitud parlament vastu dekommuniseerimise seadused. Uued õigusaktid kriminaliseerisid Nõukogude (ja natsi) sümbolid ja keelustasid need avalikus ruumis. Kohalikele võimudele anti range tähtaeg Nõukogude ja kommunistliku partei juhtide mälestusmärkide eemaldamiseks ning Nõukogude kohanimede asendamiseks. Seekord oli dekommuniseerimispoliitika järjekindlam ja seda rakendati kõigis Ukraina piirkondades – välja arvatud muidugi Venemaa poolt okupeeritud piirkondades – tänu altpoolt tulevale survele ja juriidilistele mehhanismidele, mis panid kohalikud omavalitsused vastutama selle rakendamise eest.

Venemaa täiemahuline sissetung 2022. aasta veebruaris nihutas Ukraina ühiskonna fookuse dekommuniseerimiselt dekoloniseerimisele. Kuna Putin ja Venemaa eliit on kasutanud neoimperialistlikke narratiive „sõjalise erioperatsiooni“ õigustamiseks, muutusid Venemaa keiserliku mineviku sümbolid Ukrainas Venemaa neoimperialistliku revanšismi ja ekspansionismi märgiks.

Mõni neist sümbolitest, näiteks Aleksander Puškin või Mihhail Bulgakov, ei tekitanud enne 2022. aastat mingeid küsimusi, kuid on nüüdseks muutunud „Vene maailma“ märkideks, mis eitab Ukraina olemasolu eraldi rahvana. Teised, nagu 2008. aastal taastatud Katariina II monument Odessas muutusid kohaliku patriotismi sümbolitest neoimperialistlikeks. Nende monumentide eemaldamine algatati enamasti altpoolt ja kohalikud võimud eelistasid aktivistide survele järele anda. Kadunud on ka „ukrainlaste ja venelaste vahelise sõpruse“ sümbolid, mis 2015. aastal ei olnud osa dekommuniseerimise protsessist.

Eestis ei ole Nõukogude monumentide ja sümboolika eemaldamise algatused üheselt heaks kiidetud. Neile on vastupanu osutanud mitte ainult vene taustaga inimesed, vaid ka mõned eestlaste rühmad. Kuidas on olukord Ukrainas?

Žurženko: Avaliku ruumi dekommuniseerimine – selle poliitika rakendamise mehhanism, piirid, nimede ja sümbolite kataloog – on põhjustanud Ukrainas suuri vaidlusi. Ja suhtumine Nõukogude minevikku, nagu ma juba mainisin, on olnud eri piirkondades erinev. Esimene Lenini monument eemaldati Tšervonohradis, Nõukogude Liidu ehitatud tööstuslinnas Lvivi oblastis. 1990. aastal, veel Nõukogude võimu ajal eemaldati see kohalike streikivate kaevurite survel. 2014. aastal kogunesid kohalikud elanikud Donbassi kaevanduslinnades Lenini monumentide ümber, kaitstes neid Maidani aktivistide eest ja protestides läänemeelse valitsuse vastu Kiievis.

2015. aastal pälvisid dekommuniseerimise seadused ja eelkõige Nõukogude sümboolika keeld kriitikat mitte ainult traditsiooniliste vastaste, näiteks kommunistide ja venemeelsete jõudude, vaid ka liberaalselt meelestatud akadeemiliste inimeste, ajakirjanike ja intellektuaalide poolt. Mõned neist olid mures selle pärast, et ühepoolse ajalookäsitluse pealesurumine võiks mõjuda lõhestavalt riigis, kus kollektiivses mälus on nii suured piirkondlikud erinevused. Avalikku dialoogi ja leppimist edendavad rohujuuretasandi aktivistid tundsid muret poliitiliste pingete edasise eskaleerumise pärast konfliktidest räsitud riigis. Kohalikud volikogud viitasid eelarvepiirangutele seoses tänavate ümbernimetamisest tulenevate kuludega ning kohalikud elanikud, keda huvitasid rohkem majanduslikud ja sotsiaalsed küsimused, näitasid sageli üles passiivset vastupanu. Isegi mõned Ukraina-meelsed aktivistid, kes küll tunnistasid, et avalik ruum oleks tulnud ammu Nõukogude pärandist puhastada, nägid ohtu selles, et uus seadus võiks tuua taas võimule Regioonide Partei. Mõne kriitiku arvates puudus dekommuniseerimiskampaanias demokraatlik protseduur ja selle meetodid sarnanesid nende silmis bolševike omadega.

Teistsugust kriitikat tuli kultuuri- ja kunstiringkondadest, kus paljud olid vastu valimatule suhtumisele Nõukogude avalikku kunsti. Selle suhtumise tulemusena hävitati Nõukogude Ukraina kunstnike loodud väärtuslikke mosaiike ja freskosid. Tulised arutelud tekkisid ka mõne mälestusmärgi ümber, millel oli kultuuriline ja ajalooline väärtus, näiteks kodusõjaaegse Punaarmee komandöri Mõkola Štšorsi ratsakuju Kiievis või kuulsa Nõukogude skulptori Ivan Kavaleridze bolševike juhi Artjomi hiiglaslik monument Donetski oblastis. Ida- ja Lõuna-Ukraina eliit kasutas mõnikord vastuolulisi juhtumeid, et võimendada rahulolematust Kiieviga. Näiteks võib tuua Nõukogude sõjaväekangelase marssal Georgi Žukovi, kelle mälestusmärgid ja temanimelised puiesteed Harkivis ja Odessas tekitasid pikaajalisi õiguslikke konflikte.

Kuid vaatamata laialdasele dekommuniseerimise kriitikale meedias ja üldisele entusiasmi puudumisele selliste jõupingutuste suhtes enamiku ukrainlaste hulgas, sai dekommuniseeritud sümboolsest maastikust peagi uus normaalsus. Hiljutised arvamusküsitlused näitavad, et Venemaa sissetung on lükanud Ukraina avalikku arvamust mitte ainult dekommuniseerimise suunas, vaid pannud neid toetama ka linnaruumi puhastamist venestamise sümbolitest.

Ukraina ja Eesti on sarnased selle poolest, et neis riikides elavad vähemused, kes otsesõnu ei puugi küll sõda toetada, kuid vähemalt toetavad nüüdisaegse Venemaa ajaloolisi narratiive, sest need on olnud osa nende identiteedist. Kas te võiksite selgitada, miks on oluline mitte siduda kollektiivseid identiteete ontoloogiliselt minevikuga? Ja kuidas saaks neid inimrühmi, kes samastuvad positiivselt Nõukogude minevikuga, olgu selleks siis nn Suure Isamaasõja mälu või midagi muud, integreerida meie ühiskondadesse Ukrainas ja Eestis?

Mälksoo: „Ontoloogiline julgeolek“ on psühholoogiast pärit termin, mis viitab indiviidi vajadusele järjepideva mina järele. See tähistab baasturvalisust, mille tagab teatud arusaamine endast. Viimasel kahel aastakümnel on rahvusvaheliste suhete teadlased arendanud väidet, et sarnane dünaamika leiab aset ka väljaspool individuaalset tasandit. Ajalooline mälu annab ajalise selgroo ka riikide „elulugudele“, pakkudes teadmise, kust „me“ oleme tulnud ja kuhu teel oleme. See on aluseks kodumaistele ja rahvusvahelistele lugudele, mida riigid (ja teised poliitilised kollektiivid) endast räägivad. Olevikulise kollektiivse identiteedi sidumine minevikuga võimaldab pakkuda kollektiivse päritolu, hiilguse ja/või alanduste loo abil oleviku eesmärke, järjepidevuse ja julgeoleku tunnet (meenub Elo Viidingu „Kestmine“). Samasuse tunde otsimine oma ajalooliselt mäletatud (või kujutletud) minaga on riikide jaoks väidetavalt sama oluline kui nende füüsiline ellujäämisinstinkt.

Käimasolev sõda on Eestis valusalt demonstreerinud nende inimeste ühiskondliku integreerimise piire, kelle ontoloogiline julgeolek on seotud sellise XX sajandi ajaloo mõistmisega, mis on vastuolus Eesti riigi looga, mis põhineb legitiimsel võitlusel oma riigi eest, arusaamal Nõukogude anneksiooni mitteõiguspärasusest ja ülekohtust, mis sai osaks Ida-Euroopa riikidele, kui Nõukogude Liit noppis oma nn Suure Isamaasõja võidu vilju. Pikaajaline dekoloniseerimisprotsess nõukogudejärgsetes riikides tähistas kohalike venekeelsete kogukondade jaoks murdepunkti – jämedalt öeldes koges endine kõrge nüüd, mis tunne on olla madal. Selline olukord tekitab ainulaadseid probleeme, aga ka võimalusi ühitada vabadus ja vastutus nii põliselanike kui ka vene diasporaa seisukohalt.

Minu jaoks on integratsiooni mõiste alati olnud sotsiaalteaduslikku sõnavarasse riietatud püüdlus või ehk ka üllama kõlaga eufemism elementaarse võime kohta elada rahumeelselt koos ühe ühiskonnana. Seega ei ole ma kuigi optimistlik nende inimeste süvitsi lõimimise suhtes, kes eelistavad emotsionaalset klammerdumist valikulistesse mineviku­jutustustesse, selle asemel et pigem tunnistada ajaloosündmuste keerukust ja nendega kriitiliselt tegelda; kes valivad omakasupüüdlikult vabas ühiskonnas elamise mugavuse, toetades samas XX sajandi ajaloo tõlgendusi, mis eitavad otseselt Eesti-suguste riikide õiguspärasust ja järjepidevust. Jättes kõrvale põlvkondlikud erinevused, ei muutu „meie“ lugu eestlastena siinsele venekeelsele kogukonnale ilmselt kunagi emotsionaalselt sama ligitõmbavaks. Lugu rahvuslikust visadusest Euroopa äärealadel on ilmselt piiratud külgetõmbe­jõuga neile, kes samastuvad esmajoones Venemaa ajaloolise suuruse looga.

Kuid mõnes põhitões võib siiski kokku leppida: kuna nn Suure Isamaasõja mälu sõidab buldooseriga üle Eesti (ja teiste Ida-Euroopa riikide) II maailmasõja kogemusest, ei ole see mineviku objektiivne esitus. Igaühel on õigus oma surnuid leinata, kuid ükskõik millised mäletamisrituaalid elukohariigis peavad austama selle riigi põhilist legitiimsust ja asjade korda. Nagu Lennart Meri 1990. aastatel skandeeris: „Eesti on riik.“ Tänases kontekstis tähendab see, et lillede asetamine pronkssõdurile on midagi muud (st enamik eestlastest tajub seda teistmoodi) kui selle kaunistamine Georgi lindiga või Venemaa lipu väljatoomine 9. mail. Haridus on võtmeruum, kus õppida mõistma ja kriitiliselt hindama erinevaid minevikunarratiive, nende poliitilist päritolu, kuuluvust ja tagajärgi. Eestis on paralleelse venekeelse koolisüsteemi säilitamine oluliselt halvanud venekeelse kogukonna mäluteemalist lõimumist, mis tooks selle lähemale Eesti „riigi loole“.

Žurženko: „Ontoloogiline julgeolek“ aitab selgitada konflikti Donbassis (ja üldisemalt riigi ida- ja lõunaosa venemeelset aktiveerumist, mida tuntakse „Vene kevadena“) 2014. aastal Euromaidani revolutsiooni järel. Oluline vähemus Ukraina kodanikest, kes olid Kiievi dramaatilistest sündmustest šokeeritud, võttis omaks sündmuste venemeelse tõlgenduse ja leidis varjupaiga nostalgilises narratiivis Nõukogude minevikust, mil ukrainlased ja venelased olid väidetavalt vennad ja võitlesid koos Saksa fašistide vastu. See muutis rahutuste õhutamise, avalike institutsioonide õõnestamise ja Ukraina riigi delegitimeerimise Venemaa jaoks kindlasti lihtsamaks.

Aruteludel selle üle, kas seda arengut oleks saanud ära hoida kindla­käelisem ukrainastamise poliitika täieliku dekommuniseerimise abil juba 1990. aastatel või isegi naturalisatsiooni kehtestamise kaudu neile, kes olid Nõukogude ajal Ukrainasse elama asunud (nagu tegid Eesti ja Läti), on tänapäeval vähe praktilist väärtust.

Selle asemel tuleks olukorda näha sellisena, nagu see on. Üks põhjus optimismiks on see, et isegi kui Ukrainas leidub palju keelelisi, piirkondlikke, religioosseid ja minevikuteemalisi lõhesid, ei lange need omavahel kokku ega too kaasa selget eristumist etnilise ukraina tuumiku ja vene(keelse) vähemuse vahel. Põlvkondadevahelised ja linna-maa erinevused muudavad pildi keerulisemaks. Pealegi pole kultuuriline erinevus Ukrainas elavate ukrainlaste ja venelaste vahel kuigi suur. 2011. aastal võrdles Rogers Brubaker postsovetlikke riike, kus on olulised vene(keelsed) vähemused. Ta jõudis järeldusele, et „seal, kus etnilis-rahvuslikud ja keelelised piirid on olnud hägusad ja kergesti ületatavad nagu Ukrainas, on rahvuslikustamine tähendanud peamiselt kultuuripraktikate, lojaalsuste ja identiteetide ümberkujundamist, mis on ümber kujundanud ka tuumikrahva ja seda suurendanud“.

Paradoksaalsel kombel töötab seesama kultuuriline lähedus, mis muutis ukrainlaste assimileerimise vene kultuuriga lihtsaks nii Vene keisririigi ja Nõukogude režiimi jaoks, praegu vastupidises suunas. Venelased ei ole nõukogudejärgses Ukrainas kunagi olnud eraldiseisev rühm, millel on selged piirid; nad on teinud karjääri Ukraina poliitikas ja neist on saanud isegi Ukraina kultuuriikoonid. Venemaa agressioon on seda samastumist Ukrainaga hoogustanud. Politoloog Volodõmõr Kulõk märkis hiljuti, et vastupidiselt kõikidele stereotüüpidele võib Ukrainat praegu nimetada monoetniliseks rahvaks, kuna enam kui 90% peab end ukrainlasteks (võrreldes 77%ga kolmkümmend aastat tagasi). Põhimõtteliselt juhtus see selle tõttu, et venelased tajuvad end nüüd ukrainlastena. Enamik määratleb oma rahvust mitte päritolu, vaid kuuluvuse kaudu elukohariiki ja oma teadliku valiku kaudu. Sõjajärgses Ukraina ühiskonnas võivad hiljutise kogemuse põhjal tekkida uued lõhenemised (okupatsioon, ümberasumine Euroopa Liitu või Venemaale, sõjaväeteenistus ja rindekogemus). Kuid vanadel mäluteemalistel lõhenemistel ei ole enam nii suurt tähtsust, kuna Nõukogude nostalgikutele ja venemeelsetele parteidele on vaevalt enam ruumi.

Viimasel kolmel aastakümnel on Kesk-Euroopa ja Balti riike ning Ukrainat kritiseeritud selle eest, et nad keskenduvad vaid oma kollektiivsele ohvrirollile ega ole tegelnud koostöö ja kollaboratsionismi kogemusega nii Natsi-Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Tõsi on, et Stepan Banderat Ukrainas või Nõukogude Liidu vastu sõdinuid Eestis on peetud rahvuskangelasteks hoolimata sellest, et osa neist sooritas ka inimsusevastaseid kuritegusid. Sõda Ukrainas on toonud Eestis avalikku arutellu just küsimuse koostööst, eriti Nõukogude režiimiga. Kuivõrd on oluline mäletada koostööd natside ja Nõukogude võimuga nendes riikides?

Mälksoo: Selliste riikide jaoks nagu Ukraina ja Balti riigid, kes jäid II maailmasõjas kahe totalitaarse režiimi pihtide vahele, on koostöö tunnistamine ükskõik kummaga oluline nii oma mineviku mõistmiseks kui ka senise teekonna kriitiliseks hindamiseks. Kiusatus unustada ebameeldivad ja ontoloogiliselt häirivad minevikuseigad – nii üksikisiku kui ka kollektiivi tasandil – on alati suur, kuid inimese enesekindlus ei saa peituda ilustatud eluloos, vaid pigem oskuses ära tunda nii inimlikkust kui ka loomalikkust oma minevikus, selle asemel et näha julmust ainult teistes. Meie II maailmasõja ja sellele järgnenud ajaloo probleemsete peatükkide tundmine ja kriitiline suhestumine nendega ei ole ainult eetiliselt õige, vaid ka poliitiliselt pragmaatiline käitumine, kuna see summutab Venemaa lakkamatute väärinfokampaaniate leivanumbriks saanud „natsi“-süüdistused juba eos.

Žurženko: Ukrainas on käimasoleva sõja, mida juba nüüd nimetatakse suureks sõjaks (вели́ка війна́), massiivne kogemus paratamatult varjutanud II maailmasõja poliitilise pärandi. Koostöö Venemaa kui agressorriigi, selle relvajõudude ja okupatsioonivõimudega on Ukrainas alates täiemahulise sissetungi esimesest nädalatest kriminaliseeritud ning mida kauem Venemaa okupatsioon Ukraina aladel kestab, seda keerulisem on neid alasid vabastada. Võib väita, et praegune koostöö Vene agressoriga erineb koostööst natside ja Nõukogude võimuga, kuid laiemas mõttes on tegemist üleminekuaja õigusemõistmisega (transitional justice): seadusliku ja demokraatliku korra taastamine, raske tasakaal karistuse ja amnestia vahel ning võõrriigi okupatsioonist traumeeritud kogukondade leppimine. Kardan, et niikaua kui sõda Venemaaga kestab ja ilmselt veel tükk aega pärast selle lõppu, on Ukraina ühiskond (nagu ka poliitika ja kohtusüsteem) hõivatud praeguse sõja ja Vene okupatsiooni läbitöötamisega, alustades juba 2014. aastast. Näiteks on praegu Ukraina parlamendis arutusel seaduseelnõu, mis kehtestab lustratsioonimeetmed venemeelsetele endistele saadikutele parteidest, mis olid aastatel 2014–2023 keelatud. Kuid sul on õigus, et arutelu koostööst natsidega II maailmasõja aja Ukrainas ei ole veel lõppenud, tegelikult on see alles alanud – sama võib öelda ka holokausti mälu kohta. Hiljutine skandaal Kanada parlamendis, mille põhjustas SS-Galizieni veterani kutsumine president Zelenskõi ametlikule vastuvõtule, näitab, et teema jääb poliitiliselt tundlikuks – ja seda kasutab Venemaa propaganda. Arutelu Nõukogude okupatsiooni ja kollaboratsiooni teemal on Ukrainas arusaadavalt endiselt väga marginaalne, sest Ukraina Nõukogude režiimi kogemus on erinev Eesti omast. Ukrainas ei eksisteeri isegi juriidilises mõttes mõistet „Nõukogude okupatsioon“. Ukraina sõdade, okupatsioonide ja genotsiidide ajalugu, mis on kestnud kuni XXI sajandini, on jätnud endast maha lõpule viimata ja sageli leige õigusliku läbitöötamise palimpsesti.

II maailmasõja ja holokausti mälu on olnud üks Euroopa Liidu nurgakive. Venemaa kui endise liitlase õigusjärglane on mänginud selles suurt rolli. Nüüd, kui Venemaa on oma rolli denatsifitseerimise retoorika kasutamise tõttu selles agressioonisõjas täielikult diskrediteerinud, kuidas näete kollektiivse mälu tulevikuväljavaateid Euroopas ja Venemaa osa selles? Kas Lääne-Euroopa on valmis revideerima oma II maailmasõja mälu?

Mälksoo: Käimasolev Vene-Ukraina sõda on tõepoolest suures osas näide II maailmasõja minevikust, mis ei ole Ida-Euroopa jaoks veel päriselt möödas, sest Venemaa on ajalooga ja mäluga praeguses sõjas nii jultunult manipuleerinud ja seda ära kasutanud. Ajalooliste narratiivide kasutamine agressioonile toetuse otsimiseks tõstatab laiema küsimuse sallivuse piiridest, mida liberaalsed ühiskonnad peaksid tõmbama otseselt illiberaalse mälupoliitika suhtes, nii nagu seda on praktiseerinud Putini režiim, kes levitab lakkamatult ajaloolist väärinformatsiooni oma olevikuliste poliitiliste huvide toetuseks. Usun, et Euroopa kogukond on teadlikum ajalooliste narratiivide julgeolekustamise ja ärakasutamise ohtudest ning vajadusest kaitsta oma liberaalseid väärtusi selle sõja valguses.

Euroopa julgeoleku- ja mälukorralduse tulevikujooned sõltuvad sellest, millisena Venemaa sellest sõjast väljub ja kui julge on kollektiivne Lääs nii poliitilises kui ka akadeemilises sfääris, seismaks silmitsi vajadusega dekoloniseerida Vene imperiaalne mentaliteet. Ja aitamaks vene rahval end konstruktiivselt lahti murda kogemusest, et mitme põlvkonna jooksul on elatud nn Suure Isamaasõja ilustatud kuvandi ja Nõukogude režiimi kuritegeliku pärandi tahtlikule unustamisele ehitatud ametliku „riigiloo“ lummuses.

Usun, et Ukraina ei võida seda kohutavat sõda ning ühelgi uuel Euroopa julgeolekukorral ei ole mingit šanssi (peale uue külma sõja ja Venemaa ohjeldamise poliitika) enne, kui ei leia aset Vene poliitilise mõtteviisi põhjalik dekoloniseerimine. See on ilmselgelt pikaajaline protsess, mis võtaks isegi Venemaa režiimivahetuse korral aastakümneid – ja see ei ole õieti alanudki. Ometi on Venemaa ajaloolise mälu ja poliitilise „mina“ dekoloniseerimine üks keskseid poliitilisi eeldusi, et luua midagigi püsiva rahu sarnast ja võimaldada Venemaa rahumeelset kooseksisteerimist oma Kesk- ja Ida-Euroopa naabritega.

Kas ma arvan, et see juhtub peagi? Ei. Kas ma arvan, et see on pigem lääne kui venelaste endi vastutus, et see juhtuks? Jällegi, ei. Puuduvad struktuursed välistingimused, mis võimaldaksid allutada Venemaa ühiskonda võrreldavale sõjajärgsele Vergangenheitsaufarbeitung’ile (mineviku läbitöötamisele), nagu sunniti Saksamaad pärast II maailmasõda. Sõda pole veel kaugeltki lõppenud – ja mida otsustavam on Venemaa lüüasaamine, seda paremad on väljavaated Euroopa II maailmasõja mälu detsentreerimiseks ning sellise julgeolekukorra toetamiseks, kus suurus ei määra õigust. Kuni Venemaal ei toimu vastutuse võtmist kaugema mineviku ja hiljutiste rahvusvaheliste kuritegude eest, tuleb läänepoolse heidutuse panuseid Ida-Euroopas määratult tõsta – ja tõhusaid alternatiive Läänel Venemaa ohjeldamise poliitikale praktiliselt pole.

Maria, oled alates sõja algusest olnud Ida-Euroopa uuringutes aset leidva laialdase arutelu esirinnas, mis nõuab mitte ainult meie regiooni, vaid ka seda uurinud akadeemiliste distsipliinide dekoloniseerimist. Oled väitnud, et lääne teadlaste vaatenurk on olnud Venemaa-keskne ja eiranud väiksemate riikide huve piirkonnas. Põhimõtteliselt oled öelnud, et rahvusvahelised suhted kui akadeemiline distsipliin on olnud kaasosaline imperialistlikes püüdlustes. Kuidas me teadlastena saame seda muuta?

Mälksoo: Õnneks on sõda juba muutnud seda, kes saab rääkida, keda kuulatakse ja keda tegelikult kuulda võetakse, kui jutuks on Euroopa julgeolek, Venemaa või rahvusvahelised suhted üldisemalt. Aitab sellest, kui pöörata peegel tagasi nende poole, kes istuvad „keskuses“ – ja näidata neile, et maailma mõtestamine vaid suurte vaatepunktist ei ole mitte ainult eetiliselt küsitav, vaid ka poliitiliselt piiratud ja sageli ka lausa kahjulik. Ida-Euroopa teadlastel lasub kaasvastutus selle eest, et sõja alguse šokist tingitud diplomaatilised noogutused Balti riikide ja Poola suunas („oleksime pidanud teid varem Venemaa osas kuulama“) ei jääks vaid põgusaks poliitiliseks viisakusavalduseks. See tähendab ka rohkemate esinemisettepanekute ja avalike arutelude kutsete vastuvõtmist, kui oleks kasulik teadlase uurimistöö ja kirjutamisaja seisukohast. Ometi on selline järjepidev panustamine distsipliini detsentraliseerimisse osa meie piirkonna ja piirkondlike ekspertide igavesti ülesmäge kulgevast võitlusest selle nimel, et oleksime nii poliitiliste kui ka akadeemiliste arutelude laua taga, mitte ainult nende „menüüs“ või päevakorras.

 

Intervjuu on osa projektist „Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil”, mida rahastab Euroopa Teadusnõukogu (ERC) Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni programmi „Horisont 2020” raames (juht Eneken Laanes, grandileping nr 853385).