Muutumine murtud Maal

Muutumise entusiaste kohtab kõiksugu radadel, rõhuasetusega kogukondadel, majandusmudelitel, ökoloogial, psühholoogial jne.

RAIKO RAJANDU

Igaüks teab oma kogemusest, kui piiratud on võimalused elukorraldust märkimisväärselt muuta. Elus elementaarsegi koha kättevõitmine on ülisuur pingutus. Seejärel liigub fookusesse pere tuleviku kindlustamine, kus igapäevased ponnistused aastakümneiks tagatud. Paljudele on toimetulek pigem piiripealne seisund. Seega, kui ühiskond peab end kokku võtma ja keskkonnakatastroofi ärahoidmiseks kiirelt muutuma, ei tundu kohane oodata, et muutuste eestvedajaks saab lihtinimene.

Ent järgmistel tasanditel on vastunäidustused muutusteks veel suuremad. Igaühel on põhjus, miks muutuda ei saa ja tuleb vanaviisi jätkata: iga ettevõte, partei ja riik arvestab konkurentsis keskkonna arvelt saadava hõlptuluga. Majandus on ehitatud laenudele, neid makstakse majanduskasvust, mida ei saa seega puutuda ja mistõttu jätkatakse keskkonda ja kliimat hävitavalt. Võimude silmis pole aeg muutusteks sobiv, sest vaja on lahendada muid, pealtnäha pakilisemaid kriise, mida tuleb aina juurde. Ning ühtegi teed tõelisteks muutusteks, sealjuures elatustaset hoides, nagunii ei paista.

Seega pingutavad kõik tasandid aina raevukamalt, et maailmamajandus järgmise paarikümne aastaga jällegi kahekordistuks, kuigi keskkond käriseb juba praegu igast otsast. Liidrid kordavad üksmeelselt, et kasvus järeleandmine pole realistlik, mistõttu on liikide kadumine ja planeedi elukõlbmatuks muutmine lihtsalt kohanemist vajav nähe.

ÜRO tõi Maa taluvuspiiride ületamise uudistesse rohkem kui 30 aastat tagasi. Juba siis oli väga raske uskuda, et nii valel kursil kulgenud inimkond piisavalt kiiresti vajaliku muutuseni tüürib. Ent väärilist tähelepanu tuli veel veerand sajandit oodata. Siiski on aeg näidanud, et erinevate huvide risttules ei jõua kursimuutuse kavatsustes ka asjakohase tähelepanu juures kuidagi piisava tegevuseni.

Pole keeruline mõista, mis ootab populatsiooni, kui see ületab oma keskkonna kandevõime – muutustest ei ole siis enam pääsu kellelgi. Indiviidil jääb valida, kas uppuda kaootiliste muutuste keerisesse või muuta ennast ise, kõige parem, kui probleeme ennetavalt.

Ent enne praktilise muutusega rinnutsi minemist peab inimene esmalt muutusevajaduse ära tundma. Äratundmine, et tuntud maailm ei kesta igavesti, on esiti trööstitu. Lein senise maailma ja kujutletud tuleviku kaotamise pärast – nõuab üsna teistsugust leinatööd kui lähedase kaotus.¹ Võib-olla on selle puhul üks oluline, koguni positiivne eripära: kord kaotuse tegelikkust tunnistanul saab kõik pärast seda ainult paremaks minna. Oodata pole siin aga mõtet, sest leina taandumist ja võimaluste nägemist edendab tegutsemine.²

Muidugi põrkume siin põhiküsimusega: mida nii enneolematu perspektiivi puhul üleüldse ette võtta? Aduda, et erinevaid vastuseid on sama palju kui inimesi! Seesugune piiramatus võib paista hirmutav, ent seda võib vaadata ka peamise muutumist kergendava tegurina. Vähe on inimesi, kes ei tunneks uhkust oma leidlikkuse üle, kui see on kannustanud saavutusi haridusteel, suhete loomisel, eneseteostuses, karjääri ja toimetuleku kindlustamisel jne. Kahtlemata on seesama leidlikkus ka tõhusaim vahend muutumistee kujundamisel tulevikule vastu minnes.

Ees ootav määramatus on tundmatu, aga mitmekesisus parandab väljavaateid. Muutumise entusiaste kohtab kõiksugu radadel, rõhuasetusega kogukondadel, majandusmudelitel, ökoloogial, psühholoogial jne. Alustada saab aga ka kohe käsi külge lüües: näiteks mitut probleemi korraga katvast lihtsustatud elukorraldusest, kus kätetöö oma toidu kasvatamise, peavarju ja muu sellisega tõrjub raha kaudu elamise tagaplaanile. Sellisel moel saab tabada korraga lausa kolm kärbest. Esiteks säästab väike jalajälg loodust, millel püsib kõik elav. Teiseks saab nõnda kiivas ühiskonnale olla pigem partner, mitte sellest sõltuja. Kolmandaks ollakse vastupidavamad, kui peaks juhtuma midagi ettenägematut.

Ehkki inimestevahelised suhted ning maailma tajumine on praeguses perspektiivitus elukorralduses vaesunud ja kohati ei toimi, on neidki hädavajalik parandada – toimivatest, üksteist toetavatest jagamiskogukondadest sõltub tulevikus kõik. Praktilisi oskusi ja kogemusi nende mitmekesisuses tuleb varisevas maailmas hakkama saamiseks vahetada ning koos tegutsedes maailmaga uus suhe luua. Joanna Macy taasühendamistöö võrgustik Work that Reconnects³ on näide, kuidas edasi minna ka tunnistades, et senise maailma kestmajäämine ei ole tõenäoline. Tuleb leida muutuvas maailmas uus heaolu alus, ära tunda, mille nimel me elame.

Muutusteks valmistumise kohta on praeguseks kirjutatud mitmeid teoreetilisi käsitlusi, ent olulisem kui põhimõtteline valmisolek on hakata lihtsalt tegutsema. Oskused tulevad kõige kiiremini, kui neid harjutada. Muutumisega viivitamisest pole midagi võita, sest sisulisi küsimusi eemalt ei näe, lahendamisest rääkimata. Praegusel rahulikul ajal omas tempos alustada on palju lihtsam ja tulemuslikum, võrreldes tulevikuga, kus muutuvad olud sunnivad selleks kogu elanikkonda samaaegselt⁴.

Ennast tundes on kõige parem ikka ise muutumisega algust teha, kelleltki teiselt paremat pakkumist ei tule. Süvenevas allakäigus kulgemine mõjub laastavalt. Meelerahu saab, kui oma elus päriselt initsiatiiv haarata ja tegutseda. Kui leiad selguse, milline on kõige kutsuvam käik muutumise nimel, siis alusta julgesti. Üks samm korraga.

1 https://www.bbc.com/future/article/20200402-climate-grief-mourning-loss-due-to-climate-change.

2 2 Pablo Servigne, Raphaël Stevens, How Everything Can Collapse: A Manual for our Times. 2020, lk 119.

3   https://workthatreconnects.org/what-is-the-work-that-reconnects

4 https://www.resilience.org/stories/2012-06-06/collapse-now-and-avoid-rush/.