Naftakirjandus (petrofiction)

Naftakriitika eesmärk on „leida naftat“ kultuuritekstidest, kus see on tumm või sõnatu, kohe tajumiseks korraga liiga lähedal või liiga kaugel.

JANEK KRAAVI

Inimese ja keskkonna suhe on nüüdisaegse kunstiteose maailmasuse mõõde, spetsiifiline tekstuaalne tasand, mis eksisteerib teose poliitilise alltekstina, kuid järjest enam argipäeva kujundava teadlikkusena. Seda mõõdet väljendavad muuhulgas filmid, kirjandus ja kunst, mille dominant on energiaressursside ja tänapäeva elulaadi suhe. Fossiilkütuste teema ületab esteetiliste registrite eristuse: seda kujutatakse nii populaarkultuuris kui ka peenemates projektides. Vormilist mitmekülgsust kinnitavad esimesed siinkohal pähetulevad näited: prantslased on hiljuti valmis saanud televersiooni Émile Zola tuntumast romaanist „Söekaevurid“ („Germinal“, 2021, autorid Julien Lilti, Samir Oubéchou, Chérif Sais jt), millega seoses meenus sügisel Tartus ja Viimsis näidatud Narva-teemaline installatsioon „Põlevkivi“ (lavastaja Daniel Kötter).

Kui läänemaailma üldises moderniseerumises on kivisüsi ja nafta võrdselt olulised, siis kultuuris ja kunstis on nende geoloogiline ja ajalooline spetsiifika väljendunud täiesti erimoodi. Nõnda on söekaevandamise algusaegadel kasutatud toores inimjõud inspireerinud ühed märkimisväärsemad füüsilist tööd kujutavad lood (nt „Söekaevurid“) – vastupidi naftale, mis voolas kunagi maapinnale peaaegu iseeneslikult, kehtestades hoopis teistsugused töö, tarbimise ja keha suhted. Avastatud naftaleiukoht tagab palju rohkem energiat, kui on vaja selle tootmiseks, ning on muutunud tõhusaks inim- ja loomatööjõu asendajaks ja tehnoloogilise arenguhüppe, n-ö Suure Kiirenduse põhieelduseks. Nõnda on naftast kujunenud uute rikkuste, võimuvormide ja infrastruktuuri alus, sealhulgas kultuuritööstuse ja kunsti esteetiliselt ja ideoloogiliselt oluline kontekst.¹

Nafta ja narratiivi – „naftakirjanduse“ – esinduslikku näidet ei tule kaugelt otsida.

Ühest küljest piiras Õlilinna õlilapiline liiv, tumedad teated kõrbeõlist. [—]

Õlimere mehed olid mustad kui kuradid, ning orgasmi ajal, kõneldi, purskasid nad Õli. Õlimere naistes räägiti, et kui nad olid kurvad, siis nutsid nad tavalisi pisaraid, ja kui nad olid rõõmsad, siis Õlipisaraid.

Kalaparved ja delfiinid õlis. Õlised merilõvid lesisid liival. Tumedad kajakad tiiblesid õhus ja kiitsusid mahedalt, õliselt. [—]

Õli õilmitses kõikjal – ka k i r s i õ i t e l.

Nafta absoluutset kõikjalolu rõhutava sõnakordusega algab Nikolai Baturini romaan „Kentaur“ (2003), sajandi­alguse eesti kirjanduse maagilis-realistlik suurteos. Romaaniliku realismi keskmes olevat „musta maaverd“ kujutatakse tööstusliku ja majandusliku progressi käimashoidjana ning metafoorselt saab naftast planeedi vereringe ja südame­tegevuse tähistaja. Vältimatult jõutakse ka ressursside ammendumisest tekkivate üleilmsete pingete kirjeldamiseni. Tolleaegne naftatroop omakorda sünteesitakse romantilise müüdivormi, milles on eksootilise perekonnasaaga ja action-filmi elemendid. Kui pärast ilmumist köitis lugejaid vahest rohkem kõrbe ja avar­ilma poeetiline fantaasia, siis kakskümmend aastat hiljem, energiakriisi ning sõja kontekstis võimendub keskkonna-, kütuse- ja geopoliitikateemaline realis.

Huvitav, et peaaegu samal ajal ilmus J.M.K.E. rämerealistlik punkalbum „Ainult planeet“ (2002), mis oli üks varasematest olulistest kontseptuaalselt ökoloogia ja võimu probleemidele keskendatud eesti nüüdiskultuuri näidetest. Maa seisundi halvenemisest kõnelevad programmilised palad „Lühinägelikkus“, „Nafta“, „Vabadus tuleb su seest“, industriaalse loomakasvatuse vastane „Liha“ jne teevad plaadist eesti keskkonnaaktivismi klassikalise teose. Nende laulude kontekst on möödunud sajandi „naftaentusiasmi“ raames kujunenud suurvõimude geopoliitiline agenda, mille eesmärk oli kontrollida ja mõjutada maailma naftarikaste piirkondade ühiskondlikke protsesse.

Naftakirjanduse suurem kultuurilooline narratiiv keskendub naftatööstuse ajalugu arvestades loomulikult Lähis-Ida ja Ameerika kogemusele, kuid edaspidi võib näha, kuidas see puudutab kaudsemalt eri kirjandust, mis on seotud koloniaalkogemuse ja postkoloniaalsete mõjusfääridega. Rahvusvahelises kriitikas kasutas sõna „naftafiktsioon“ esimest korda india kirjanik ja esseist Amitav Ghosh, arvustades 1992. aastal Abdel Rahman Munifi romaanitsüklit „Soolalinnad“ (1984–1989). Teoses vaadeldakse Saudi-Araabia naftapoliitikat mitteeliidi vaatepunktist, kirjeldatakse Ghawari naftavälja avastamist, Ras Tanura laevasadama valmimist 1950. aastate alguses ja sellega kaasnevat beduiinikultuuri taandumist. Arvustaja tajus teemavalikut väga erandlikuna: „„Naftakonflikti“ peaosalistele (sisuliselt tähendab see ühelt poolt Ameerikat ning teiselt poolt Araabia poolsaare ja Pärsia lahe piirkondade elanikke) on nafta ajalugu piinlik, peaaegu kirjeldamatu, pornograafiline.“² Ilmselgelt on tegemist esteetiliselt ebamugava ja poliitiliselt tundliku teemaga, mille mõjuvaks käsitlemiseks napib nii kunstilisi vahendeid kui ka ühiskondlikku julgust.

Naftakirjanduse ajalugu on muidugi mõnevõrra pikem. Selle esimeste näidete hulka kuulub näiteks USA klassiku Upton Sinclaire’i romaan „Nafta!“ („Oil!“, 1927), mille puhul tänapäeva kriitikud rõhutavad naftatootmisega kaasnenud põhimõtteliste arengute jõulist kujutamist: näiteks autostumise algust ja sellega kaasneva infrastruktuuri tekkimist ja maastike muutumist, traditsioonilise töölisliikumise taandumist, uut tootmise ja tarbimise loogikat ning massimeedia mõju kasvamist. Paljud ilmselt mäletavad romaanist inspireeritud Paul Thomas Andersoni suurepärast filmi „Veri hakkab voolama“ („There Will Be Blood“, 2007), kuid seal on rõhuasetused mõnevõrra mujal: see on ennekõike ambivalentne rajamaa narratiiv, võimu, usu ja perekonna troope kaasav naftamagnaadi isikulugu.

Klassikalisi näiteid bensiinimootori võimaldatud vabadusest leiame möödunud sajandi teisest poolest, mil USA nafta­tootmine ja -tarbimine oli muutumas ekstaatilise ja apokalüptilise naudingu allikaks, mida kiirendasid tohutud investeeringud osariikidevahelisse kiirteede süsteemi, autost sõltuvate eeslinnade tekkesse ja lennutranspordi arendamisse. Nüüdisaegse road movie kuldaeg algas sünge eksistentsialistliku looga „Muretu rännumees“ („Easy Rider“, 1969) ning jätkus kiirust ja autokultust manifesteerivate filmidega „Kadumispunkt“ („Vanishing Point“, 1971) ja „Kaherealine maantee“ („Two-Lane Blacktop“, 1971).

Järg pöördel.

Naftakirjandus (petrofiction)

Algus lk 35.

Need praeguseks klassikaks saanud lood aitasid kõvasti kaasa 1980. aastatel tehtud samateemaliste meelelahutuslike ja komöödiafilmide menule.³

Teekonna metafoor aitab muuhuldas teadvustada, kuivõrd paljude tänapäeva raamatute ja filmide narratiivsed sõlmitused või tuumepisoodid, rääkimata populaarnarratiivide põnevuselemendist, leiavad aset autodes ja tanklates. Kütusest saab nähtamatu kultuuriline energia, mis sublimeerub kiirteedel ja äärelinnades elustiiliks või moodsaks kultuuriks. „Lugemise“ seisukohalt tähendab see eri mõõtmete korraga märkamist – või laenates Edward Saidi postkolonialismist – kontrapunktilist teadlikkust. Nõnda avaneb teismoodi fookustatud vaade: „naftakriitika“, kus püütakse mõtestada nafta erisuguseid ühiskondlikke taustu (religioosne, poliitiline jne) ning selle seoseid kunstiliste võtete ja kujunditega.⁴ Naftakriitika on seega naftamodernsusele spetsialiseerunud kirjanduskriitika haru, kus ajaloolise ja kirjandusajaloolise periodiseerimise alus on energia tootmise para­digma või „energiarežiim“.⁵

Need ideed lubavad tähelepanelikumalt lugeda ka teoseid, kus näiteks kliimamuutustest või keskkonna­küsimustest otsesõnu või temaatiliselt ei kõnelda. Naftakriitika eesmärk on „leida naftat“ kultuuritekstidest, kus see on tumm või sõnatu, kohe tajumiseks korraga liiga lähedal või liiga kaugel; samuti märgata, kuidas väljendub tekstides naftatootmisest saadava kasu või tagajärgede ebaühtlane jaotumine eri rahvaste ja territooriumide kaupa.⁶ Midagi samalaadset teeb näiteks briti kirjandus- ja filmikriitik Mark Bould, analüüsides teoseid, kus keskkonda ja loodust kujutatakse väga erinevas esteetikas. Paljude tõsisest kunstist pärit näidete (olulisematest Richard Powersi „Ilmapuu“) kõrvale mahuvad populaarkultuuri üleilmsed hitid, näiteks „naftakultuuri barbaarsuse dokumentidena“ käsitletakse filmiseeriat „Kiired ja vihased“. Kultuuri alltekstina podiseb kõikjal inimtegevusest mõjutatud keskkond: „Antropotseen on meie ajastu kunsti ja kirjanduse alateadvus.“⁷ See loob konteksti Graeme MacDonaldi põhimõttelisele seisukohale, et kogu möödunud sajandi süsivesinikukultuuri eeldustest võrsunud kirjandus pluss tänapäeva ilukirjandus on olemuselt naftakirjandus.⁸

1970. aastatest on nafta üleküllust seostatud jõukusega, keskkonna saastatuse ja viimasel ajal ka kliimamuutustega. 1970. aastate naftakriisid ja tänapäeva keskkonnaliikumise tõus oli ajendiks uuele düstoopilise ulmekirjanduse suunale, mille näited on Peter Brunneri ökokatastroofi kujutav „Talled vaatavad taevasse“ („The Sheep Look Up”, 1972) või J. G. Ballardi ühiskonnakriitiline kõrghooneallegooria „Alt üles“ („High-Rise“, 1975). Naftajärgse maailma pessimistlikku ja sünget visiooni on mõjuvalt kujutanud paljud hilisemad romaanid, aga ka dokumentaal- ja mängufilmid, nende hulgas Werner Herzogi Kuveidi naftaväljade põlemist n-ö tulnuka vaatepunktist dokumenteeriv „Pimeduse õppetunnid“ („Lektionen in Finsternis“, 1992), Cormac McCarthy postapokalüptiline „Tee“ („The Road“, 2006) või Reza Negarestani „Cyclonopedia“ (2008). Viimane on iraani õpetlase ja kirjaniku postmodernistlik oopus, teooriat ja fiktsiooni sünteesiv eksperimentaalne teos, mis on korraga Lähis-Ida teemaline õudusromaan, poliitilis-ajalooline pamflett ja demonoloogiline ulme, kus Maa ajaloo suures narratiivis määravad asjade kulgemist naftajuhtmed, õliärimehed ja kogu kütusetööstuse tõrvane tuum. See on Baturini „Kentauri“ omamoodi huvitav paariline.

Kokkuvõttes naftakirjanduse kolm määratlust:

1) kirjandus, mis käsitleb naftapõhise energia tootmist, tarbimist või tagajärgi;

2) kirjandus, mis enamasti realistlikus laadis kujutab naftajärgset maailma;

3) kirjandus, mis on loodud „naftaajastul“, s.t kogu moodne (lääne) ilukirjandus on naftafiktsioon, kusjuures neid määratlusi ühendav idee on kriitiline vaade kapitalismile. Fossiilkütuste tootmisel ja tarbimisel põhinev kiire majanduskasv tegid võimalikuks ülemaailmse majandussüsteemi, kuid samal ajal kasvas regioonidevaheline ebavõrdsus ja uuskoloniaalse poliitika jõuline surve keskkonnale.

SOOVITUS. 6. jaanuaril esilinastus Amazon Prime’is teleseriaal „Puurtorn“ („The Rig“, 2023), mille autor on David Macpherson, kes Põhjamerel töötava Šoti naftapuurijate kogukonda kujutades kutsub kaasa mõtlema ajale jalgu jäänud fossiilkütuste tootmisele. Žanri poolest on tegemist töökohapõneviku ja ökohorrori sünteesiga, mis kohalike kaudu tõstatab üleilmseid küsimusi. „Puurtorni“ autor kinnitab ülalpool juba öeldut: „Elame kliimamuutuste ajastul ja asjad lähevad järjest hullemaks. Kui kirjanikud seda aspekti oma lugudesse ei hõlma, siis kas nad tõesti näitavad maailma nõnda, nagu see tegelikkuses on?“⁹

1 Michael Ziser, Oil Spills. – PMLA 2011 nr 122 (2), lk 321.

2 Amitav Ghosh, The Great Derangement. Climate Change and the Unthinkable. The University of Chicago Press 2016, lk 75-76.

3 Michael Ziser, Oil Spills. – PMLA 2011 nr 122 (2), lk 321.

4 Samas, lk 322.

5 Michael Rubenstein, Petro-. https://stateofthediscipline.acla.org/entry/petro

6 Samas.

7 Mark Bould, The Anthropocene Unconscious. Climate Catastrophe Culture. Verso 2021, lk 15.

8 Graeme Macdonald, Oil and World Literature. –  American Book Review 2012, nr 3-4.

9 Gabriel Tate, The New Green Screen. – FT Weekend, 25. XII 2022.