Pilk pihipeeglisse

„Inimolu viletsusest“ võib olla kirjutatud satiirina paavsti kuuria aadressil ja peegeldada noore kardinali muret vanemate kolleegide ebasündsa eluviisi pärast.

TOOMAS PAUL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mõni inimene kannab head vilja edasi ka pärast siit ilmast lahkumist. Nii on see Marju Lepajõega, kelle tõlgitud „Inim­olu viletsusest“ ilmus äsja trükist. Ta oli seda meelt, et omaenda ajaloo ja elukeskkonna mõistmise huvides peaks keskaja tekstide tõlkeid palju rohkem välja andma. Loomult tänumeelse inimesena ta rõõmustas: „Issanda arm on siin olnud tegelikult juba mõõtmatu – 2009. a asutati Tallinna Ülikooli Kirjastus, mis hakkas nii hästi Heli Alliku ja Marek Tamme juhtimisel tööle, et seda tuleb pidada meie aja kangelasteoks“ (lk 189).

Minu haridus on autodidakti oma, suurte lünkadega ka teoloogia ja filosoofia ajaloos. Fraasi „inimolu viletsusest“ kohates kerkis kõigepealt küsimus: mis asi see „inimolu“ olla võiks? „Eesti keele seletav sõnaraamat“ ei tunne neologismi „inimolu“. „Olul“ on kaks tähendust: 1) tavaliselt mitmus: „olud“ – ’elu- või keskkonnatingimused; olustik’, 2) harvem: ’olemine; eksistents; olukord, seisukord, olek’. Niisiis traktaat inimolendi viletsast/armetust olukorrast või olemusest?

Kuna tegemist on tõlketeosega, annab tähenduse originaal. Seal kasutatud „conditio humana“ on filosoofiline mõiste juba antiikajast saadik, olles sageli „inimloomuse“, „natura“ sünonüüm. Keskaja teoloogias kujuneb aga välja vastandus: inimese natura ehk loomus lähtub Jumalalt, kes tegi ta oma palge järgi, ja peab suubuma Jumalasse, aga tema maine antus, siinne olu, Aadama pattulangemisest tingitud seisund, humana conditio – see on kreatuuri seisund.1 Tõlgenduse paneb paika konkureeriv pealkiri „De contemptu mundi“, käsikirjades kõige sagedasem variant.

Lotario de’ Conti di Segni (hilisema paavst Innocentius III) traktaat „De miseria conditionis humane“, mis valminud 1194./1195. aastal, on üks keskajal populaarne ja mõjukas teos, mis sai inspiratsiooniallikaks kujunevale nn maailmapõlguskirjanduse žanrile (ld contemptus mundi). Kirjutisest on säilinud üle 672 käsikirja (ametlikus loendis; selle hulgas ei ole Tartus säilinud käsikirja, mille avastas Marju Lepajõe). Pealkirjavariante on üle 60.

Tõlge on varustatud põhjaliku eessõnaga tõlkijalt (lk 9–27) ning Marek Tammelt, kes lõpetas Lepajõe pooleli jäänu (lk 29–65), kommentaaridega (lk 150–173) ning tõlkija lisaga „Inimolu viletsust tõlkimas“ (lk 175–199). Mahult ületavad need teksti enda ning on mõistmiseks ääretult vajalikud.

„Inimolu viletsusest“, mida käsikirjades on tituleeritud nii raamatuks (liber), raamatukeseks (libellus), väikeseks teoseks (opusculus) kui ka traktaadiks (tractatus), on laadilt moraaliaskeetlik arutlus, mis on üles ehitatud temaatilise pühakirjakommentaarina.

Askeetilise ja monastilise kirjanduse traditsiooni põhiaines on pahede ja vooruste (vitia atque virtutes) analüüs. Sellise järelemõtluse siht on selguse saavutamine iseenda seisundis, „südame purukshõõrumine“ (contritio cordis), mis on meeleparanduse esimene etapp, kahetsus, ja peaks viima mõtlemisviisi muutmisele (confessio oris – satisfactio operis). Esimese üleastumise põhjustas kõrkus, ülbus, mittekuuletumine, ja kui selles algses üleastumises püsida, ootab inimest ees ülim viletsus. Erinevalt varasematest sellistest analüüsidest, kus hõõrutakse puruks iseenda hing, hõõrub Lotario puruks inimese kui sellise, kirjutades teatava tervikliku antropoloogia, millele tõlkija hinnangul on varasemas kirjanduses raske võrdset leida.

Tuleb nõustuda Lepajõega, kes väidab, et XXI sajandi algul tõdetakse: „Lotario on kirjandust varustanud ainesega, millest bestsellerid ongi tehtud. Järgides uusimaid arenguid eesti ja maailma kirjanduses – ning kunstis üldse –, ei pääse muljest, et contemptus mundi on isegi 800 aastat hiljem endiselt üks kirjanduse põhihoovusi, mille vaibumisest ei ole märke, pigem vastupidi“ (lk 10).

Ei ole nii, et alles Darwin avastas meie suguluse muu loomariigiga. Lotariole on see endastmõistetav, et inimene „ei söanda end paremaks pidada maistest, sest leiab end võrdse olevat loomadega, tunneb end nendesarnasena. Sest inimeste ja loomade lõpp on üks ja mõlema olu on võrdne ja inimesel ei ole loomast midagi rohkemat. Põrmust on nad sündinud ja ühteviisi saavad jälle põrmuks. Need sõnad ei ole kellelt tahes, vaid kõige targemalt Saalomonilt. Mis on siis inimene, kui mitte savi ja tuhk?“ (I, 3, lk 73j).

Traktaat on läbimõeldult komponeeritud ja jaguneb kolmeks iseseisvaks osaks. Esimeses osas „Inimelu haletsusväärsest algusest“ kirjeldatakse inimese sigitamise ja sünni viletsusi, füüsilise elu jälkust ning hädasid ja õnnetusi, mida inimesel tuleb läbi elada. Teises osas „Inimelu süüdistusväärsest kulgemisest“ vaadeldakse kolme sihti, mille poole inimene tavatseb püüelda (rikkus, naudingud, auametid) ja illustreeritakse nende naeruväärsust hulga ilmekate näidetega. Kolmas osa „Inimelu needmisväärsest lõpust“ on pühendatud keha hävimise üksikasjadele, viimsele kohtule ja piinadele põrgus.

Mõni inimene kannab head vilja edasi ka pärast siit ilmast lahkumist. Marju Lepajõe.

Lauri Kulpsoo / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

See kolmetine jaotus põhineb pühakirja eksegeetilisel mudelil, kus esimeses osas lähtutakse ajaloolisest ehk sõnasõnalisest tõlgendusest ja kirjeldatakse inimelu sünnijärgset viletsust (ingressus miserabilis), teises osas lähtutakse tropoloogilisest tõlgendusest ja keskendutakse inimese pahede ja pattude kirjeldamisele (progressis culpabilis), kolmanda osa aluseks on anagoogiline tõlgendus ja selle käigus kirjeldatakse inimese kui patuse olendi karistust pärast surma (egressus damnabilis).

Teose selget struktuuri toetab selle väljapeetud kirjastiil: läbimõeldud kordused, pikad loetelud, alliteratsioonid, assonantsid ja anafoorid. Tekst mõjub rütmilise ja loitsulisena, haarates lugeja inimelu manamise kiiretesse tõusudesse ja langustesse. Ka Lepajõe tõlke keel on kena ja kujundlik: „[Ahne] jätab tühjaks oma kõri, et varakirstu täita, kõhnutab keha, et tulu tüseneks“ (II, 16, lk 110).

Traktaati on põimitud hulk piibli­tsitaate, mida uurijad on kokku lugenud 372. Teose kogumahust hõlmavad piiblilaenud peaaegu poole, kummati ei mõju tulemus pühakirja kompilatsioonina, vaid tsitaadid on valitud väga osavalt ja tihti on neid tõlgendatud uuele kontekstile sobivalt, nii et autori arutluskäik on selgelt jälgitav.

Kõige eredamalt tuleb meie aja kristlaskonna ja keskaja inimeste erinevus välja mu meelest suhtumises põrgusse. Praegu domineerib kõike andestava Jumala kujutlus ning enam-vähem viimseni kõik võivad arvestada paradiisi pääsemisega. Isegi katoliku kirikus, nagu võib lugeda jesuiidipaater Christoph Wrembecki kirjutistest.2

Lotario ja tema kaasaegsed pidasid põrgut reaalseks. Toon illustreerimiseks ühe lõigu esimese osa lõpust, kus on juttu kaastundest: „Kelle rind on nii rauast, kelle süda nii kivist, et ei oigaks, ei valaks pisaraid, kui näeb kõrvalt lähedase inimese või sõbra haigust või surma, ei tunneks kaasa kannatajale, ei tunneks valu koos sellega, kellel on valus? Isegi Jeesus, kui nägi Maarjat ja juute koos temaga, kes läksid haua juurde ja nutsid, kurvastas oma vaimus, võpatas ja hakkas nutma [Jh 11, 31–36], vahest küll pigem seetõttu, et peab kutsuma surnu tagasi elu viletsustesse. Kuid teadku see, kes itkeb oma sõbra ihuliku surma pärast ega nuta taga omaenda hinge vaimset surma, et ta on kuritegelikult paatunud ja paatunult kuritegelik“ (I, XXIV, lk 94j).

Meelt tuleb parandada seni, kui see on veel võimalik – põrgus pole enam valikut ja sealne kahetsemine on kasutu (III, 3 jm). Paraku, ega ka tol ajal ei võtnud kõik inimelu nii tõsiselt, isegi vaimulikkond mitte. Marek Tamm mainib, et üks uurija on pakkunud välja oletuse, et teos, eriti selle teine osa, võib olla kirjutatud satiirina paavsti kuuria aadressil ja peegeldab noore kardinali muret vanemate kolleegide ebasündsa eluviisi pärast. Sel juhul võiks teost lugeda omalaadi speculum curiae’na, „paavsti kuuria peeglina“, mis kajastab ositi Lotario tähelepanekuid elust Rooma kuurias. Oletusele annab tuge asjaolu, et pärast paavstiks valimist asus Innocentius III kindlakäeliselt kuuria elukorraldust ümber kujundama, tõstes kilbile need väärtused, mida ta siin kiidab, nagu alandlikkus ja askees.

Ta on nördinud, et saamahimu ajab kirikuameteidki ostma ja müüma (II, 2, lk 100). Hurjutab purjutavaid kleerikuid: „Oh häbi, kui ühelt preestrilt paluti evangeeliumilõigu ettelugemiseks õnnistust ja see – nagu räägitakse – ütles eelmise päeva prassingust ja öisest joobest röhitsedes valju häälega: „Inglite Kuningas õnnistagu oma sulaste jooki!“ (II, 20, lk 113j). Rääkides lõbuhimu üldisusest: „Vaenlane on nii tuttav, ei ela kaugel, vaid ligidal, mitte väljaspool, vaid seespool – sest „tema jõud on puusades ja vägevus kõhulihastes“ [Ii 40, 16]. Ta määndab ära iga eluea, ajab segi mõlema soo, lõhub iga korra, väärastab kõik seisused. Ta ründab vanu ja noori, mehi ja naisi, tarku ja lihtsameelseid, ülemaid ja alamaid, lõpuks isegi preestreid, kes öösel embavad Venust, hommikul kummardavad Neitsit. Inetu öelda, aga teha määratult inetum, nii et lubatagu öelda, et ei meeldiks teha: nad püüavad öösel magamistoas Venuse poega, hommikul ohverdavad altaril Neitsi Poega“ (II, 22, lk 114j).

Lugedes hakkas mulle silma, et täielikult on jäänud kõrvale sotsiaalsetest oludest tingitud elu armetus, olgu talupoegade või teenijarahva oma, kelle juures võiks viletsust ja vaeva rohkesti leida, olgu vaesus või ülekohtune kohtlemine. Santi ei saa ju hurjutada: „Õgardlus nõuab kallist andamit, aga annab tagasi kõige odavamat: mida õrnemad on toidud, seda vängemad on väljaheited. Mis inetult siseneb, see inetult väljub, pressides välja kohutavaid puhanguid nii ülemal kui madalamal pool ning tekitades jõledat häält“ (II, 18, lk 112).

Omast kohast on kummaline, kuidas antiikmütoloogia tegelased – neid pole küll palju – on reaalsed olevused, vt nt hoiatusi: „Tantalos kannatab janu laineteski ja ahne tunneb puudust ka keset varandusi“ (II, 14, lk 109). „Nagu lambad on nad kinni pandud põrgusse, surm on neile karjaseks“ [Ps 49, 15]. See on öeldud võrdluseks kariloomadega, kes ei rebi taimi juurtega välja, vaid närivad üksnes tippe, nõnda et taimed kasvavad jälle toiduks. Nõnda ka jumalatud, justkui surmast söödud, elustuvad surma jaoks, et surra igavesti. „Ei sure Tityose maks, vaid ikka ta uuesti sünnib / hävimatult, et võiks sageli hävida ta“ [Ovidius]. Surm saab siis olema surematu“ (III, 8, lk 139).

Tekst on justkui värsid, kus reavahetused on kustutatud. Üksused hõlmavad kolm kuni viis sõna, millel on järgmises lauseosas või veidi hiljem paralleelne mõttekäik või ka vastandmõttekäik, sageli kolmelises gradatsioonis. See on teatav värssproosa, mis kohati sarnaneb riimproosaga. Traktaadi vormil on palju kokkulangevusi muistse tarkuskirjanduse vormiga, mis on lapidaarne ja ülendav. Lepajõe sõnul on probleem tõlkimisel aga selles, et Innocentius läheb viletsuse kirjeldamisel väga kaugele, kohati jälgiks, kõige sügavamasse põhja. Sisu ja vorm läheksid justkui vastuollu, mida on tõlkes raske edasi anda.

Selle kimbatuse üle mõlgutades tuli mul mõte: küll oleks kena, kui kogu traktaat olnuks ladina keeles meil ära trükitud! Seda on umbes viisteist tuhat sõna. Tõlge on mahtunud 78-le leheküljele (lk 71–149), nii et kui paigutada kõrvuti lehekülgedele, läheks vaja teist sama palju ruumi. Nagunii on teos vaid valitutele, sest karta on, et seda sajandite­tagust peeglit ei ole meie aja inimesel lihtne iseenese näkku vaatamiseks kasutada. Selleks on õnneks olemas uued, nagu nt John Grey „Õlekoerad. Mõtteid inimestest ja teistest loomadest“.

Saan vaid vihjata esseele, kus kirjeldatakse vene vormiloolise koolkonna lähenemist. 3 Tavaliselt arvatakse, et kunstiteose headuse määrab see, kuivõrd väljendus annab edasi sisu. Vormikoolkonna jaoks seisneb aga kunstiteose esteetika struktuuris, nende kahe võrdses vastaspinges. Mõlemat tuleb hoida iseendana. Sisu ei tohi ilustada ja ilusat vormi ei tohi lõdvemaks lasta. „Kui seda struktuurset pinget õnnestub lõpuni hoida ning valu ja kurbust inimese pärast korrastada, siis muutub tõlge tõesti esteetiliseks nähtuseks, mida on võimalik maitsta. Igasugune korrastatus toetab hinge, toetab inimese sisekaemust. Kõik esteetilised kogemused panevad inimese endasse tõmbuma, tekitavad terviktunde, tervikliku olemise tunde ja panevad nägema sügavamat ilu“ (lk 198).

Proloogis teatab Lotario: „et maha suruda kõrkust, mis on kõikide pahede pea, panin kokku ühe tagasihoidliku kirjelduse inimolu tühisusest“. Tema saab olla konsekventne ja halastamatu, kes ei paku lahjat leevendust, vaid lahkab inimolu kehva kvaliteeti karmilt. Pilt on pelutavam, kui praegu seda näha tihatakse, sest temal oli „lootus, mis ei jäta häbisse“ (Rm 5, 5). Sellest kavatses ta kirjutada teise köite, „inimloomuse väärikusest“ (dignitatem humane naturae). Kui seesugust lootust pole, on ikka kole see inimese conditio. Grey raamatule ei tule lohutavat lisa …

Marju Lepajõe oli suurepärane pedagoog. Ta on lõpetanud tõlke saatesõna efektselt, õrritades: „Lõpetuseks: mis ootab meid põrgus? See kõlab hästi, justkui õilis apteek või aperitiiv ürtidega“ – ja lisab lõigu ladinakeelset teksti ilma tõlketa lõhna- ja maitseprooviks (lk 199).

Mina igatahes neelasin konksu alla. Mõningase kobamise peale leidsin internetist traktaadi ladinakeelse teksti.4 Tasub süveneda! Alles siis, kui silmitsed kõrvale oivalises keeles originaali, tajud tõlke õnnestumist.

1 Avastasin suurepärase artikli 12köitelises teoses: Historisches Wörterbuch der Rhetorik. Hrsg. von Gert Ueding, Tübingen 1994. H. P. Balmer, II köide, lk 337–348. https://opus.bibliothek.uni-augsburg.de/opus4/frontdoor/deliver/index/docId/4220/file/Balmer_Condicio_humana.pdf Seal on käsitletud selle fraasi erinevates tähendustes kasutamist kuni tänapäeva filosoofideni (H. Arendt, R. Barthes, J.-P. Sartre jt). Lotario teosele on pühendatud selles kaheveerulises teoses vaid 26 rida (lk 341j) väga sisutihedat kokkuvõtet.

2 Vt Christoph Wrembeck SJ, Juudas, mu sõber. Sina, kes Sa Juuda koju tood, too ka mind. Tlk Maarja Kaplinski. Logos, 2020.

3 Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost ja toim Märt Väljataga. TLÜ Kirjastus, 2014. M. Lepajõe meelest „hindamatu raamat, mis peaks kuuluma iga humanitaari käsikogusse“.

4 http://www.thelatinlibrary.com/innocent1.html Tekst ei ole küll päris sama, mis Lepajõe tõlke aluseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht