Neli aastat erinevaid pandeemiaid

Sissetulekute, elukoha, töö laadi jm ebavõrdsus on meie nakkusriski analüüsis läbi kaalumata.

ARO VELMET

Neli aastat. See on aeg, mille jooksul vastsündinust kasvab kõndiv, rääkiv, mõnikord isegi tähti tundev laps. See on aeg, millega agar tudeng võib läbida bakalaureuse- ja magistriõppe. See on kaks kolmandikku Teise maailmasõja pikkusest. Piisavalt pikk aeg, et tuttav, kes sind selle aja jooksul pole näinud, võiks öelda „oi, kui palju sa muutunud oled!“. Ja piisavalt lühike, et selle peale mõelda: „Mis jamajutt see küll on?“

„Mis jamajutt see küll on?“ iseloomustab hästi meie vaimu seisu neli aastat pärast koroonakriisi. (Maailma Tervishoiuorganisatsioon kuulutas nakkuspuhangu pandeemiaks 11. märtsil 2020 ja Eesti valitsus kuulutas välja eriolukorra 12. märtsi hilisõhtul). Uudiseid lugedes jääb mulje, justkui oleks pandeemia leidnud aset mõnel teisel planeedil või vähemalt möödunud sajandil. Raadiosaadetes arutletakse riigi­võlast ja maksutõusudest, inimesed muretsevad Venemaa agressiooni pärast ja Donald Trump kandideerib Ameerika presidendiks. Meditsiinilisi maske ei näe väljaspool haiglaid peaaegu kuskil ja ühismeedia hobiepidemioloogid on ümber profileerunud hobilahingustrateegideks. Arkadi Popov, Irja Lutsar ja teised koroonaaegsed superstaarid pole ammu enam televisioonis nägu näidanud.

Samal ajal on uurimisgrupid kõikjal maailmas otsustanud mängida pikalt eemal olnud tuttava rolli ja hinnata, kuidas on koroonakriis maailma sel perioodil muutnud. Neli aastat on selleks sobiv aeg: akuutne kriis on selgelt möödas, 2023. aastal suri Eestis COVID-19 tagajärjel ametliku statistika järgi viis korda vähem inimesi kui 2021. aastal pandeemia tipus.¹ Need arvud on sarnased kõikjal maailmas: USAs on hukkunute hulk vähenenud rohkem kui kuus korda ja Prantsusmaal seitse korda. Ent ükski pandeemia pole ainult meditsiini sündmus. Kriisi sotsiaalsed tagajärjed on meiega ning just nende analüüsimiseks on sotsioloogide (Eric Klinenberg), ajaloolaste (Adam Tooze) ja antropoloogide (Didier Fassin) tööriistakast suurepäraselt sobiv.² Oleme kriisi tipust juba nii kaugel, et kommentaatorid saavad hägustunud mälestustest välja otsida oma eelistustele vastavad, paratamatult lihtsustavad või lihtsalt väärad õppetunnid – või siis käituda, justkui poleks maailma majandusajaloo järsim teadlik hädapiduri tõmbamine üldse mingit pikemat jälge jätnud. Selliste müütide kummutamisega saavadki ühiskonnateadlased nüüd tegeleda.

Üks 2020. aastal sagedamini kordunud lauseid oli ilmselt „me oleme kõik selles paadis üheskoos“. Tagasivaates on selge, et me ei olnud kõik mitte ainult eri paatides, vaid suur osa meist oli ka hoopis teistsuguses tormis. Koroonaviiruse lained tabasid riike ja ühiskonnagruppe eri aegadel erineva jõuga. Esmapilgul võib küll paista, et maailma trajektoor oli suures plaanis sarnane. 2020. aasta märtsis kehtestati pea kõikjal maailmas ranged piirangud, seejärel mängiti viirusega mõnda aega pingpongi, otsides tasakaalupunkti nn mittefarmatseutiliste interventsioonide (liikumiskeeldude, maskikandmise ja distantsihoidmise) ning ühiskondliku ja majandusliku tegevuse halvamise vahel. Lõpuks aga takerdusime 2022. aasta alguses banaalsesse võidujooksu, milles osavõtjateks olid viiruse erakordselt nakkav omikron-tüvi ja erakordselt kiiresti loodud vaktsiinid. Tsiteerides ühte terviseameti tellitud uuringust pärit banaalset pandeemia õppetundi: „Maailm on globaalne ning riigid sõltuvad üksteise tegutsemisest.“ Isegi mitu aastat täielikult maailmale suletud Hiina ei pidanud omikroni-lainele vastu ning oli sunnitud oma radikaalse lockdown’i poliitika lõpetama, kuna see lihtsalt enam ei töötanud.³

Tegelikkuses olid riikide pandeemia käigus tehtud otsused määrava tähtsusega. Kui vaadata vaid ametlikke koroona­surmasid, siis on vahe kõige halvemini toime tulnud riikide (Bulgaaria, Ungari, Läti, Leedu, USA) ja kõige paremini toime tulnud riikide (Jaapan, Lõuna-Korea, Austraalia) vahel ligi viiekordne. Eesti jääb selles statistikas umbes keskele.⁴ Vaadata võib ka liig­suremust ehk seda, kui palju inimesi suri koroona-aastatel tavapärase normiga võrreldes rohkem. See on arv, mis peegeldab ilmselt paremini kõiki pandeemia tekitatud kahjusid – ära jäänud arstilkäike, depressioonist põhjustatud kahjusid jms. Selle mõõdiku järgi suri kõige rängemini kannatanud riikides (Brasiilias, Mehhikos, USAs, Suurbritannias) ca 4000–6000 inimest miljoni elaniku kohta rohkem kui tavaliselt. Keskmike (Kanada, Rootsi, Prantsusmaa) hulgas oli see arv kaks korda väiksem, ca 1500–2500 inimese ringis ja kõige paremini toime tulnud riikide (Taani, Uus-Meremaa) arvestuses jäi see arv alla tuhande. Selles nimekirjas oleme arvrea kurvemas otsas lähemal USA-le kui Rootsile.⁵ Ent ükskõik kumba mõõdikut me kasutame, mõlema puhul näeme, et riikide otsused mängisid tõepoolest kriitilist osa: Taanis oli viimased neli aastat kahtlemata kordades ohutum viibida kui Suurbritannias.

Ent ka väiksemal tasandil, riikide, isegi linnaosade lõikes võib leida tohutuid erinevusi. Eric Klinenberg vaatles kaht pealtnäha sarnast rajooni New Yorgi eeslinnas Queensis: 109 000 elanikuga Coronat (jah, lugesite õigesti) ja 81 000 elanikuga Flushingit. Mõlemas linnaosas on palju töölisi, vaesemat rahvast ja immigrante, mõlemad on küllaltki rahvarohked. Ent on ka palju erinevusi: Coronas on rohkem tihedalt asustatud kortermaju, samal ajal kui Flushingis domineerivad ühepereelamud ja uued, suurte korteritega kortermajad. Flushingi elanikud on keskmiselt vanemad ja vaesemad, seega oli nende risk COVIDisse raskelt haigestuda suurem. Lisaks on suur osa Flushingi elanikest Aasia päritolu, sestap muretseti seal sugulaste ja sõprade juttude mõjul juba ammu enne seda, kui viirus ametlikult kinnitatuna USA pinnale jõudis. Erinevused olid ülisuured: 2020. aasta mai lõpuks, kui pandeemia oli üle kahe kuu möllanud, suri Coronas rohkem kui kolm korda rohkem elanikke kui Flushingis, hoolimata sellest, et sealsed elanikud olid nooremad ja mitte nii vaesed.

Klinenberg seletab seda erinevust kahe teguriga. Pandeemias aitas ellu jääda füüsiline distants ja sotsiaalne lähedus. Flushingis olid olemas mõlemad. Nagu paljudes rikaste rajoonides, elatakse Flushingis omaette majades ja korterites ning läbi käiakse pigem perekonniti kui tänavatel ja poodides, nagu põhiliselt Ladina-Ameerikast pärit elanikega Coronas. Teisalt olid rahvusvahelised võrgustikud Flushingis väga tugevad: niipea kui Aasias läksid asjad hapuks, hakkasid Flushingi elanike Koreas või Taiwanis elavad sugulased neile peale käima, et nad maske kannaksid, lapsed koolist ära võtaksid ja harvemini poes käiksid. Flushingi ärid panid uksed kinni ammu enne seda, kui New Yorgi ametivõimud selle kohustuslikuks tegid. Muide, kohtades, kus kultuurilised erinevused mõjule ei pääsenud, näiteks hooldekodudes, läks Flushingis sama halvasti kui kõikjal mujal.

Klassierinevused osutusid kõikjal maailmas määravaks: vaesemad, kõrvale­jäetud piirkondades elavad inimesed kannatasid suurema tõenäosusega. Neil oli vähem elamispinda ja seetõttu keerulisem kontakte vältida. Neil oli vähem võimalusi kaugtööd teha ja vähem raha, et mõneks kuuks koju jääda, oma lastele eraõpetaja võtta või vanas eas ilma abita hakkama saada. Nad olid sunnitud liikuma ühissõidukiga ja elasid piirkondades, kus ligipääs arstiabile oli halvem. Tõsi, mõnes piirkonnas, nt sealsamas Flushingis, oli võimalik ressursipuudust ja riigi hoolimatust kompenseerida kohalike võrgustikega. Klinenberg toob näiteks Jackson Height­si rajooni vastastikuse abi võrgustikud, kus emad ostsid hulgimüügist beebitoitu ja aitasid hiljem abivajajatel vaktsiiniaegu broneerida. Aga selliste väikeste vastupanukatsetega oli raske saada struktuursete probleemide vastu.

Majandusajaloolane Adam Tooze rõhutab oma raamatus „Shutdown“, et suurem osa riike võimendas neid erinevusi veelgi. Pandeemia esimestel kuudel rõhutas enamik poliitikuid kollektiivset ohverdamist, ent mitte kõigilt ei nõutud ühesuguseid ohvreid. Samal ajal kui suurem osa lääneriikide keskklassist kamandati magamistubadesse Zoomi-kõnesid tegema, nimetati terve hulk inimesi eesliinitöötajateks (essential workers), kes pidid haigusriskist hoolimata tööl edasi käima. Nende hulgas olid mõistagi meditsiini- ja hooldustöötajad, aga ka laotöölised, bussijuhid, toidukullerid, kassapidajad, politseinikud, vangivalvurid ja paljud teised. Pool Prantsusmaa keskastme juhtidest töötas pandeemia ajal kodust, sinikraede puhul oli see arv alla ühe protsendi. Mida täpselt võis eluga riskivatelt eesliinitöötajatelt nõuda, mida tuli neile omakorda vastu pakkuda – need olid poliitilised küsimused, millele ei olnud üksüheselt mõistetavaid, teaduslikke vastuseid. Need olid võistlevate väärtuste, ressursside ja jõukatsumiste küsimused, teisisõnu, poliitika.

Mõned riigid, näiteks Hiina, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaa, otsustasid riigisisese maadejagamise asemel lihtsalt riigi maailmast ära lõigata. See oli lahendus, mida meil Eestis naeruvääristati kui autoritaarset ja radikaalset, ent mis tähendas seda, et väikese osa rahvusvahelist elu nautivate inimeste mugavuse hinnaga hoiti kohalik elu palju ohutum ja lahtisem kui suuremas osas Euroopas. Kui 2021. aasta alguses suleti Eestis restorane ja koole ning tööd jätkanud arstid, õed, kassapidajad jt riskisid mitu korda suurema surmaohuga, istuti Uus-Meremaal terrassil ja nauditi, veiniklaas käes, ilusat suveilma.

Teised riigid jaotasid eesliinitöötajate kõrgendatud riski kõigi kodanike tulevaste maksuarvete peale laiali – mida muud kujutasid endast programmid, millega maksti riigieelarvest kinni suur protsent restoranitöötajate palkadest. Selguse mõttes: kahtlemata oli tegemist viimase põlvkonna jõulisema solidaarsusavaldusega riikide tasandil. Elude päästmise nimel hüljati kõik eelarvereeglid, millega 2007. aastast saadik oli põhjendatud kärpimislaineid ja sotsiaalprogrammide õgvendamist. Selgus, et terve hulk probleeme, mille lahendamist oli aastaid peetud võimatuks, seisis tegelikult vaid poliitilise tahte taga.

Ent poliitiline tahe pole taastuv loodus­vara. Kui esimene kriis sai ületatud, pidid riigid langetama raskeid valikuid. Kaalul ei olnud mitte ainult inimeste rahakotid, vaid ka nende elud – meenutagem, et vaktsiinid ei olnud suuremale osale maailmast kättesaadavad enne 2021. aasta suve. Järgnevas debatis ei osalenud kõik inimesed kaugeltki võrdväärse kaaluga. Sõltuvalt töötajate prestiižist ja poliitilise organiseerituse astmest võisid eri grupid võidelda endale kätte väiksema surmariski. Ameerika Ühendriikide koolid viibisid pikka aega kaugõppel seepärast, et rahval puudus usk riigi võimesse garanteerida õpetajatele (ja ka õpilastele) turvaline töökeskkond ning seepärast, et õpetajate ametiühingud on seal tugevad ning paljudes osariikides keeldusid õpetajad tööle naasmast.

Teistmoodi kaalukad olid ka riikide pandeemiaeelsed valikud. Neoliberalismist vaimustunud riigid olid sageli ohverdanud kriisivalmiduse veidi efektiivsema majandustegevuse nimel – aga kaugeltki mitte samal määral. Didier Fassin toob välja, et Saksamaal oli pandeemia alguses viis korda rohkem intensiivravikohti kui Prantsusmaal, veerandi võrra rohkem meditsiiniõdesid ja kohalik varu kaitsemaske. Seetõttu oli seal ka võimalik kehtestada inimeste liikumisele leebemad piirangud kui Prantsusmaal, kus 2020. aastal ei olnud üksvahe lubatud jalutada kodunt kaugemale kui poolteist kilomeetrit.

USA krooniliselt alarahastatud rahvaterviseasutuste ja viimse piirini optimeeritud meditsiinisüsteemi läbikukkumine on nüüdseks teada-tuntud. Esiteks selgus, et suurem osa riigi kriisi­varudest oli kasutuskõlbmatu ning sealsel terviseametil ei olnud kiirete otsuste langetamiseks piisavalt ekspertiisi ega kaalutlusõigust. Nii ei saadud näiteks pikka aega nakatumisest adekvaatset ülevaadet, kuna terviseameti tellitud testid osutusid praagiks, aga ei antud ka luba alternatiivsete testide kasutamiseks. Ka vastuolulised sõnumid maskide kasutamise kohta tulenesid osalt puudulikest teadusuuringutest, osalt ka sellest, et kriisiolukorraks ei oldud piisavalt maske varutud ja sestap ei tahetud maskikandmist julgustavate sõnumitega haiglates defitsiiti tekitada.

Ka siin selgub, et küsimused nagu „mil määral on ühiskonna sulgemine pandeemia peatamiseks põhjendatud?“ on valesti püstitatud. Vastused sõltuvad sellest, milliseid majanduslikke otsuseid on tehtud aastaid enne pandeemiat, milliste ühiskonnagruppide heaolu poliitikas väärtustatakse ning millised hoovad on eri inimrühmadel nendes küsimustes kaasa rääkimiseks. Neid otsuseid ei tehta mingite abstraktsete filosoofiliste põhimõtete alusel, vaid olukorras, kus aastatetagused ühiskondlikud ja majanduslikud valikud on juba terve hulga piiranguid rahvale peale surunud.

Tuleme tagasi Eestisse. Möödunud aasta lõpus avaldas terviseamet Irja Lutsari ja uuringufirma Kantar Emor koostöös valminud postmortem’i, milles analüüsitakse Eesti otsuseid kolme pandeemia aasta jooksul. See on mitmeti teed­rajav dokument. Lühidalt kokku võttes: järeldatakse, et kuigi inimestevahelisi kontakte piiravad meetmed võivad olla tervishoiusüsteemi kollapsi vältimiseks õigustatud, tuleb otsustajatel läbi mõelda, mis eesmärgil ja kui kauaks need kehtestatakse. Igal lockdown’il peab olema ka oma väljumisstrateegia. Rõhutatakse pandeemia dünaamilisust: olukorrad võivad kiiresti muutuda, rahulikule perioodile võib järgneda uus kriis. Riigil peab olema ülevaade toimuvast, selleks on tarvis rahastada uuringuid ja seiret. Paika tuleb seada selge kommunikatsioon, koordineeritud ja täpsed juhtimiskanalid. Viimaks, pandeemiaga hakkama saamine „[ei] tohi sõltuda poliitilistest kaalutlustest või vaadetest, ühiskonna soovidest ega ambitsioonidest“.

Nendes õppetundides on palju mõistlikku (seire ja uuringute vajadus), üht-teist banaalset (olukorrad võivad muutuda) ning mõned asjad, mis on ülelihtsustavad või puuduvad raportist täielikult. Et rahvatervist ja poliitikat pole võimalik lahutada, on esimese ülikooliaasta tõdemus. Otsused, mida tuleb kriisiolukorras langetada, ei ole kunagi puht meditsiinilised. See, kas riigil tuleb valida koolide sulgemise ja haiglate ülekoormuse vahel, ei ole mingi jumala karistus – see sõltub otseselt poliitikast, mida on enne kriisi aetud. Riigid, kus oli intensiivravisse rohkem raha pandud või kus kriisivarud ei olnud optimeeritud, ei pidanud tegema selliseid valikuid nagu näiteks Prantsusmaa või USA. Kriisis tehtud otsustel on ka poliitilised tagajärjed selle mõiste kõige klassikalisemas tähenduses: need ei taba kõiki elanikkonna rühmi ühtmoodi. Muidugi tullakse kriisiga paremini toime, kui paremäärmuslased ei aja täielikku jama Gatesi kiipidest vaktsiinide sees, aga sellest vaid poliitika algab. Eesti õppetundidest oleks oodanud põhjalikumaid järeldusi selle kohta, kuidas pikaajaliste valikute abil „lapsed või vanurid“ tüüpi võimatuid valikuid üldse vältida või vähemalt kriisi ajal välja selgitada ja ausalt sõnastada, kelle elud tehtud valikute puhul rohkem kannatavad.

Seda enam oli hämmastav näha, et raportis ei ole peaaegu üldse analüüsitud pandeemia jaotuslikku efekti – selle mõju eri ühiskonnagruppidele. Täpselt on välja toodud haigestumine vanusegruppide kaupa ja suremus hooldekodudes (mis mäletatavasti olid suured nakkuskolded), vahetevahel on võrreldud nakatumist nt Harjumaal ja Ida-Virumaal. Ent näiteks küsimused, kuidas mõjutas aja jooksul välja kujunenud ebavõrdsus sissetulekute, elukoha, töö laadi jm osas eri inimrühmade nakkusriski – need on jäänud täielikult läbi kaalumata. Veelgi enam, sama küsimus tuleb esitada ka riigi poliitika kohta: milliseid riske pidid võtma kontaktõpet jätkavad õpetajad, milliseid tööd jätkavad restoranipidajad? Kuidas hinnata nende riskide mõttekust on küsimus, mille vastus sõltub suuresti vastaja ideoloogilisest positsioonist (ja ilmselt ka sellest, kus ta suure osa pandeemia ajast veetis) – ja ma ei pretendeeri siin mingitele ettekirjutustele. Aus oleks ka need küsimused esitada.

Meditsiiniajaloolane Charles Rosenberg on nimetanud epideemiaid proovivõtuseadmeteks: need annavad läbilõike mitte ainult ühiskonna bioloogilisest reaalsusest, vaid ka sotsiaalsest reaalsusest. Televisioonis võidakse öelda mida tahes, aga kui kaalul on elu või surm, siis ilmnevad tõelised väärtused. Nii Eestis, Austraalias, Prantsusmaal kui ka USAs kuulutasid poliitikud pandeemia alguses välja üldrahvaliku ühtehoidmise. „Me oleme kõik ühes paadis“ oli lause, mis püsis neil päevil iga vähegi reaalsusega kontaktis oleva poliitiku huulil. Väga kiiresti sai aga selgeks, millised väärtused kandsid ühiskonda tegelikult. USAs ilmnesid sügavad lõhed demokraatide ja vabariiklaste vahel, valge keskklassi ja rikaste võime ennast pandeemiast „välja osta“ ja kalkus, millega rassivähemused ühiskonna mugavuse nimel ohverdati. Prantsusmaal ilmnes keskvõimu autoritaarsus, millega kompenseeriti pandeemia eel tehtud kokkuhoiuotsuste ränki tagajärgi rahva elule ja tervisele. Rootsis ilmnes, et pikaaegne usaldus riigiinstitutsioonide vastu ja helde heaoluriik tegid võimalikuks leebemad piirangud kui mujal Euroopas. Uus-Meremaa, Austraalia ja Aasia riigid ohverdasid suhtluse välismaailmaga ühiskonna lahti hoidmise nimel. Need kõik olid valikud – kas õiged või valed, seda teadus meile öelda ei saa. See on poliitika ja seega väärtuste küsimus.

Milliseid väärtusi kehastavad Eesti valikud? See küsimus on vastuseta.

1 Tervise Arengu Instituudi andmed, https://shorturl.at/oJP57

2 Juttu tuleb järgnevatest teostest: Eric Klinenberg, 2020: One City, Seven People, and the Year Everything Changed (New York: Penguin Random House, 2024); Adam Tooze, Shutdown: How Covid Shook the World’s Economy (New York: Penguin Random House, 2021) ja tema hilisemad postitused Substackis ( adamtooze.substack.com ); Didier Fassin & Marion Fourcade, eds, Pandemic Exposures. Economy and Society in the Time of Coronavirus (New York: HAU Press, 2022)

3 Irja Lutsar, Kantar Emor, Covid-19 pandeemia kirjeldav analüüs ja õppetunnid. Terviseamet, Tallinn 2023, lk 86.

4 https://ourworldindata.org/grapher/total-covid-cases-deaths-per-million?tab=table

5 https://ourworldindata.org/grapher/cumulative-excess-deaths-per-million-covid