Toolide mäng

Kodune akadeemiline kapital, nii otseselt rahaline kui ka tõus ametiredelil ja prestiiž, sõltub koostööst riigi­võimuga. Võim kultiveerib konformismi, sõjahüsteeria eemaldab individuaalsuse ja originaalsuse eeldused.

AHTO LOBJAKAS

Igal korral on kehtestaja. See teadmine näib viimastel kümnenditel olevat kaotsi läinud. Ükski kord ei teki iseenesest. Igal korral on oma ajalugu, igas ajaloos võitjad ja kaotajad. Igas korras väljendub mingi väärtuste hierarhia: Ühed väärtused on all, teised peal. Varem või hiljem tuleb igal korral vastata küsimusele, kelle jõul see püsib ning kauaks sellest jõust piisab. Ettekujutus, et mingi ilmakord, selle riigipiirid, selle õigus on igavesed, on pehmelt öeldes jabur.

Ometi on suur osa maailmast jõudnud punkti, kus Teise maailmasõja järgse korra (pluss külma sõja järgsed korrektsioonid) puhul tehakse nägu, et see on igavene. Ajalugu on nüüd lõplikult seisma pandud (kui palju ka ei osatataks Francis Fukuyama „naiivsust“). Euroopas on kümneid riike, mis peavad, tihti õigustatult, seda korda oma eksistentsi tingimuseks. Tähelepanelikule vaatlejale ei jää siiski märkamata olude varieerumine idast läände.

Idas, kus oht „ajaloo peatumise“ järel tekkinud riigipiiridele on kõige suurem, on riikide panus korra hoidmisse ühtlasi kõige sümboolsem. Kui liikuda lääne poole, väheneb nii oht kui ka panuse sümboolsus. Suurbritannia ja Prantsusmaa on tuumarelvade tõttu juba korra globaalset mõõtu tagajad, olles seetõttu ise potentsiaalselt ka korrajärgsed. Neil on valikut, kuni mõeldava lõpuni välja. Kui riskida ennustada, siis näib möödapääsmatu, et järgmise korra tekkimise ehk praeguse olukorra stabiliseerumise tingimuseks XXI sajandil on mingi tuumariikide Viini kontsert 2.0. Aga vaevalt kestaks sellinegi kord sajandi lõpuni.

Tänase ida-lääne kontiinumi aluseks pole aga üksnes nõrkuse-tugevuse mõõde. Kõige lühema ajalooga idapoolsed maad on sattunud ajasilmusesse, kus nende valikute silmapiir on aheldatud XIX sajandisse. Konsolidatsiooni ja mobilisatsiooni aluseks ja hoovaks on bioloogilise liigi analoogina mõistetud „rahvus“. Riik on rahvuse levila, riigi piirid on ühtlasi rahvuse piirid. Sotsiaalselt konstrueeritud „riigi“ piiride igavese fikseerituse idee on muidugi topeltjabur. Enesealalhoid sunnib „rahvusriigid“ aga etnilise homogeensuse loomise ja taastootmise tsüklisse, mis viib olemuslikult sinna, kuhu jõudis Saksamaa 1930. aastatel. Eesti põhiseadus oma igaveseks konserveerida tuleva eesti rahvuse, keele ja kultuuriga on selle bornhöhelik versioon.

Kogu tänane kord rajaneb paradoksil. Võiks arvata, et rahvusvahelise õiguse, rahvusriigi, rahvusvahelise diplomaatia ja rahvusvaheliste suhete uurijate prioriteediks on rahvuse kui sellise õitseng. Aga nii see pole, sest rahvusriigid on tekitanud piiratud arvuga toolide mängu, kus igale toolile mahub ainult üks mängija. Kel mingil meelevaldselt valitud hetkel (näiteks aastal 1989) tooli polnud, on sellest korra järgi igaveseks ilma (kui keegi just oma tooli erandlikult kaheks ei tee, nagu Tšehhoslovakkia). Toolita rahvuste õiguste eest seismine tähendaks automaatselt teiste rahvusriikide toolide ja „rahvusvahelise“ „õiguse“, st korra kallale kippumist, viimasest aga sõltub otseselt rahvusriigi enese eksistents. Tegemist on surnud ringiga ja „rahvus“ kujutab endast samavähe eetilist mõistet kui „tool“.

Läänes on rahvusluse impulss vähem määrav, riikide eksistentsil vastavalt muud lätted ja alused. Eestis on olemuslikku piiri ida ja lääne vahel võimalik vaadelda väga lähedalt: see piir jookseb läbi Soome lahe. Manifesteerub kõik kenasti nn Soome küsimuses: miks ei kohtle Venemaa Eestit nagu Soomet? Eesti poolelt pole sellele küsimusele 30 aasta jooksul adekvaatset vastust antud. Seegi on üks probleemi sümptomeid. Aus vastus tunnistaks erinevust riikluse alustes: Soomel ja Eestil on erinev, mitte üksnes eri pikkusega ajalugu. Eesti poliitiku ja diplomaadi põlvenõksurefleks on olnud Soomet maha teha: toolid on samad, mingit vahet pole, mõlemad on võrdsed rahvusvahelise õiguse subjektid, tänu NATO-le oli Eesti isegi Soomest ees. See on muidugi formalism, kui tsiteerida Leninit.

Tugevad riigid ei kohtle Soomet teisiti mitte Eesti alandamiseks, vaid ratsionaalselt ja loogiliselt.

Nende horisondilt on näha oluline erinevus: see, mis Soomel on olemas, on resilience, eesti keelde pea tõlkimatu sõna. Ütleme: ajas tõestatud võime kohaneda kõige raskemate oludega ilma oma kuju kaotamata. Ühelt poolt tähendab see, et Soomega tuleb meie piirkonnas oma kulu-tulu analüüsis arvestada igal suurvõimul. Soome ignoreerimine oleks hooletu ja rumal. Teiselt poolt tuleb Soome olemuskuju ühiskonnana, milleks ta on, sellisesse kalkulatsiooni arvestada konstandi, mitte muutujana. Resilientsus kujutab endast midagi palju enamat kui sõjaline jõud. Tegemist on võimega välist sundi sisemisest jõust väärata. Sisemine jõud omakorda tuleneb ühiskonna heast korraldusest ja hästi valitsetusest. See annab riigile legitiimsuse, mida pole võimalik jäljendada mingi mobilisatsiooni, patriotismi ega propagandaga.

See on see, mille tunnevad ära riigid, kes pole end mingil ajahetkel tekitanud („konstitueerinud“), vaid on püsima jäänud end sajandite kestel tõestanud valikutega, mille baasil on tekkinud riiklik-halduslik (mitte etnilis-bioloogiline) ühtsus. XVI sajandi Inglismaa monarhi tähtsaim ülesanne oli kindlustada võimu veretu üleminek järgmisele. XXI sajandi alguse Euroopa riigi tähtsaim ülesanne on tagada elu edasiminek kontinendil ka pärast Vene-Ukraina sõda. Riik on suveräänne siis, kui vastutab oma eksistentsi eest ajaloos. Soome kannab seda vastutust, Eesti mitte. See on lihtne vastus Soome küsimusele.

Ajaloolised riigid saavad sellest vahest aru väga hästi, et mitte öelda instinktiivselt. (Kes tahab, võib üles otsida ühes 2010. aasta Times Literary Supplementis ilmunud Robert Cooperi arvustuse Ron Asmuse raamatule Vene-Gruusia sõjast. ELi toonase kõrge välispoliitilise esindaja nõunik Cooper analüüsib seal vana Euroopa diplomaadi kohta harukordse kiretuse ja siirusega eeldusi, mida on vaja selleks, et Venemaa kõrval püsima jääda. Cooper vastandab Gruusiale just Soome.) Muu hulgas seletab see vahe, miks poleks Soomes 2000. aastatel saanud maanduda CIA seadusetu vangitapi lennukid (aastast 2003 on meil pilt ühest sellisest Pärnu lennuväljal) ning miks on Soome poliitikud ja diplomaadid riikidevaheliste konfliktide korral hinnatud vahendajad. Venemaa respekt Soome vastu pole muidugi piirideta ega igavene. Asjaolu, et Soome (koos Rootsiga) oli Ukraina sõja tõttu sunnitud radikaalselt korrigeerima väga pikka julgeolekupoliitilist sihiseadmist (mille parim kirjeldaja on olnud Max Jakobson) ning liituma NATOga, on märgiks sellistest piiridest. Ka Soome vajab praegu võimsamat toetajat. Olemuslik moment siin on, et Soome liitus alliansiga, mis toetub, ütleme, 10% riikidevahelise õiguse printsiibile ja 90% selle suurima liikme USA huvidele (ükski USA poliitik ega diplomaat ei varja kunagi, et lõpuks otsustab USA poliitika riigi omahuvi). See on meie piirkonna suurim geopoliitiline katastroof XXI sajandil. Venemaa agressioon pole uus, tema võime suruda suveräänseid riike suurvõimude vasallideks aga küll. See ei ole mõeldud USA kriitikana. Lihtsalt kinnitust – ning tegelikkuseks – saab Venemaa maailmavaade: pole mingit korda peale sellise, mille taga on mõni suurvõim. Ning kuivõrd suurvõime on rohkem kui üks, on võimalikke legitiimseid kordi (või korratusi) rohkem kui üks. See, mis hoiab Venemaa eemal meist (ja Hiina Taiwanist), pole lõppkokkuvõttes rahvusvaheline õigus, vaid toores jõud … mida aga polnud tarvis tõestada.

Eesti poliitikute, diplomaatide jt julgeolekupoliitilises analüüsis puudub eneserefleksioon. Põhjuseks on madala lae nivelleeriva efekti ja analüüsijate enesealalhoiutungi kombinatsioon. Domineerib viimane: kodune kapital, nii otseselt rahaline kui ka tõus ametiredelil ja prestiiž, sõltub koostööst riigivõimuga. (Sõltumatuid, ehk võimuredeli-väliseid tasuvaid positsioone pole Eestis selles valdkonnas leidunud vähemalt viimased 15 aastat.) Võim kultiveerib konformismi, sõjahüsteeria eemaldab viimased individuaalsuse ja originaalsuse eeldused. Välise mõtte maaletoomist kammitseb enesetsensuur, sisemise maalt väljaviimist pärsib nõudluse nappus kohaliku käsitöö järele. Lõviosa XXI sajandi eesti autorite julgeolekupoliitilistest tekstidest inglise jm keeltes kujutab endast „Eesti perspektiivi Xile“. Lahterdub selline perspektiiv laiemas maailmas jälge jätmata Läti, Leedu jt omade kõrvale, väiksemate versioonidena asjadest, mida mujal tehakse paremini.

Millegi suurema kustuv kuma on aimamisi jälgitav Lauri Mälksoo kogumiku nendes artiklites, kus on käsitletud Vene impeeriumi riigiõiguse korüfee Friedrich Martensi, riigiõiguses kunagi peaaegu teaduskraadi omandanud Jaan Krossi ja Eesti teise iseseisvusaja ainsa originaalse riigiõiguse praktiku Lennart Mere panust.

Martens fastsineerib suuresti bioloogilistel põhjustel: üheksa-aastaselt lapsendati etniliselt eestlasena sündinud poiss saksa perekonda ja sotsialiseeriti Vene impeeriumis. Asjaolu, et Martens seal omal alal tippu jõudis, võib etnilisele eestlasele muidugi pakkuda vikaarset huvi, kuid selle huvi teaduslikud alused on enam-vähem samas kohas arvamusega, et geenid määravad keele. Mille Martensi, Krossi ja Mere kaasus aga ilmseks teevad, on see, et suure ande potentsiaal saab avaneda üksnes suuremasse ruumi (või siis kriisiolukorras, mida Eesti puhul kujutas endast 45 aastat Nõukogude anneksiooni, mis teeb sama välja). Osundades Heideggeri: midagi suurt pole kunagi sündinud paljust väikesest.

Eesti geograafilisel territooriumil kunagi avaldunud ande ja suuruse allakäiku illustreerib kenasti Mälksoo anekdoot Lennart Merest (lk 128-129). 1970. aastate lõpul sattunud Meri Helsingis Angola heaks tehtud korjandusele ning küsinud oma Soome saatjalt: „Millal te Eestile raha koguma hakkate?“ Mere mure oma kodumaa pärast on mõistetav, kuid analüüsida Soome (ja Rootsi) suuremat huvi Aafrika kui Eesti vastu pelgalt NSVLi ees tuntud hirmu ilminguna näitab, et ei ole mõistetud kõige olulisemat (jättes kõrvale Soome ja Rootsi riikluse alused). Nimelt on inimõigused, nagu nende nimetuski ütleb, inimese, mitte rahvuse õigused.

Õigus elementaarsele elule ja selle eeldustele on midagi olemuslikult fundamentaalsemat kui õigus poliitilisele enesemääramisele. Ma olen kindel, et Lennart Meri sai sellest toona väga hästi aru, kuid pidas oma poliitiliseks kohuseks kasutada juhust Eesti profiili tõstmiseks. Nüüdseks on aga loo moraalist järele jäänud üksnes tunne, et Eesti on kuidagi Soome ja Rootsiga samasugusem kui Aafrika riik ja pelgalt seetõttu rohkem abi väärt. (Wink-wink, nudge-nudge armastab pea kogu meie poliitiline intelligents samas võtmes kommenteerida Põhjamaade immigratsioonipoliitikat.) See kõik näeb välja nagu järjekordne vastupanuakt enam kui 800 aastat kestnud ja traagiliselt edukaks osutunud võitluses lääne tsivilisatsiooniga. Moraali mõistet selle kandvas sisus pole meil, hoolimata kristluse, valgustuse jms kõigist pingutustest, veel õnnestunud maale tuua. Makrotasandi (õigus ja õiglus kui ideaalid) lävimisel mikro­tasandiga (kohalik tõde ja õigus) on just moraalne mõõde see, mis kaotsi läheb. Meenub keegi kunagine eesti spordikommentaator: „Kohtunik eksis – aga õnneks meie kasuks!“ Nii saabki suurusest väiksus.

Martens, Kross ja Meri olid kokkupuutes suurusega. Kõigile kolmele ilmusid järelehüüded Suurbritannia ja USA päevalehtedes. See aeg on möödas (ja mitte üksnes seetõttu, et päevalehti pole ilmselt kauaks). Kõiki neid on käsitlenud vaadeldava kogumiku autor aga kui vahejaamu teel täpselt vastupidises suunas, milleks on Eesti praegune riigiideoloogia. Kui ka Martens langeb veidi rivist välja, kuna polnud oma ajast piisavalt ees (lk 348), siis eesti veri asetab ta irrutamatult moraalituse kaarele, mis ikkagi maandub tänapäeva Eestis.

Aega, mis meil nüüd on käes, iseloomustab iseenesest hästi termin, mida Mälksoo kasutab Venemaa kontekstis: „pravovoi nigilizm“ (lk 214). See on Venemaal käibiv mõiste, mille tähenduseks on, osundades Mälksood, olm, et „õigust lihtsalt ei väärtustata vene kultuuris piisavalt“. Kuid pehmelt öeldes liialdatuna näib ettekujutus, et õigus on see, mida väärtustatakse eesti kultuuris. „Õigus“ on meil maine mõiste, meenuvad korraga Tammsaare ja „Viimne reliikvia“. Ajalugu andis meile tooli, tool pühendab kõik abinõud. See, mis meil käibib rahvusvahelise õiguse nime all, kujutab endast katset pisendada kõik oma mõõtu. (Seda püütakse teha ka Venemaaga. Venemaa ei pane seda muidugi tähele, kuna tema jaoks ei ole meid iseseisvalt lihtsalt olemas.)

Kõnealuses raamatus on kohti, kus autori pragmaatilisus läheneb varjamatule künismile. Ta tunnistab otsesõnu oma õiguse teooria ja praktika kontingentset loomust Eestis: „juura ja poliitika“ meil „põimuvad“ (lk 49). Mälksoo arusaam riikidevahelisest õigusest on üdini instrumentalistlik: Eesti probleemidel on oma „unikaalsed põhjused“, mis vajavad „poliitilist selgitustööd“, mis põhineks „omaenese teadusel“ ega korrutaks „teiste välja mõeldud tõdesid“ jne (lk 216). See kõik lendaks ka praegusel ja Martensi-aegsel Venemaal, kui mitte kõrgelt. Selles ei ole mingit transtsendentsi, mingit moraali, on üksnes siiras ja harras lootus, et kohtunik eksib.

Sellistel auto-Festschrift’idel (käesolev presenteerib autori 25 aasta loomingut) on kahtlemata arhivaali väärtus. Need talletavad tänapäeval valitseva mentaliteedi tulevaste teadmiste/võimu nidustuse genealoogide jaoks: nii mõeldi õigusest Eestis XXI sajandi algupoolel. Eesti keeles on tegemist tekstidega, mis kellelegi vaevalt midagi uut ütlevad, inglise jm suurkeeltes maanduvad need võimaliku huvilise jaoks lahtris „Eesti“.

Autor lõpetab sissejuhatuse Ramm­steini laulutekstiga ajast. Aega, mis „ajatas“ tänase, võtame me ainuvõimalikuna, kuid tõeliselt huvitav jääb vaid väikese faasinihke kaugusele. Näiteks: millised oleksid Eesti-Läti suhted, kui kompaktsel asualal Põhja-Lätis vastu Eesti piiri oleks tänapäevani alles paarsada tuhat liivlast? Milline oleks Eesti välispoliitika, kui eestlasi oleks 40 miljonit? See on võib-olla liiga lihtne ülesandepüstitus, arvestades, et just nii suur on Poola. Aga kui eestlasi oleks 80 või 140 miljonit? Ja kuidas kohtleksime siis viie miljoni elanikuga Soomet? Kes olnuks meie rahatähtedel 1930. aastatel? Ja nii edasi. Karta võib, et laulaksime hoopis teist laulu.