Tulevikku vaatav humanitaaria

See, kas integratiivsed inimteadused kuulutavad teadusmaailmas ja ühiskonnas ette humanitaaria õitseaega, sõltub suuresti (teadus)poliitilistest valikutest.

KARL PEETER VALK

Inimteadused peavad kaasas käima ajaloos üha teiseneva uurimisobjekti, inimesega.¹ Integratiivsetes humanitaarteadustes, mille nimekamad esindajad tõi kokku 23. – 27. jaanuaril Tallinna ülikoolis toimunud kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli kaheteistkümnes talvekool, lähtutakse veendumusest, et inimolust ja maailmast adekvaatse tervikpildi saamiseks on tarvis ületada traditsioonilised piirid humanitaar­teaduste, loodusteaduste, tehnoloogia ja kunsti vahel.

Integratiivsete humanitaarteaduste põhilisi kannustajaid on kahtlemata keskkonnakriis. Mõneti paradoksaalselt on senise humanitaaria üks vajakajäämisi olnud liigne inim- ja kultuurikesksus, mistõttu on alles hiljuti hakatud tähelepanu pöörama pöördelistele muutustele inimkonna suhtes oma elukeskkonnaga, mida mitmed uurijad on tähistanud antropotseeni mõistega. India päritolu Ameerika ajaloolase Dipesh Chakrabarty arvates sunnib teadlikkus inimkonnast kui geoloogilisest jõust loobuma XIX sajandist pärit ajaloo ja loodusloo eristusest. Inimese kohast maailmas tuleks tema sõnul mõelda kahe kategooria, globaalse ja planetaarse, abil.² Esimene viitab inimkesksetele süsteemidele maailmas, mille on tervikuks sidunud Euroopast alguse saanud globaalne kapitalism. Teine vaatenurk võimaldab aga mõelda inimühiskondade seosest oma elukeskkonnaga ning teha seda märksa pikematel aja­skaaladel. Eesmärk ei ole loobuda inimkesksest vaatenurgast, vaid seda tuleb täiendada perspektiiviga, mis võimaldab mõelda inimkonnast kui tervikust, unustamata seejuures kultuuride mitmekesisust, võimusuhteid ja teisi humanitaaria klassikalisi teemasid. Ajaloo ja loodusloo eristusega seostub viimasel ajal ka palju kõneainet pakkunud looduse ja kultuuri mõistepaar.³ Eristuse problemaatilisuse üle mõtiskles talvekoolis Norra keskkonnaajaloolane Dolly Jørgensen, kes soovitas loobuda puutumata looduse ja sellest väljaspool asetseva kultuuri vastandusest ning allutada mõlemad keskkonna mõistele. Nagu paljud teised humanitaaria uute valdkondade esindajad, on ka Jørgensen mõjutatud relatsioonilisest ja protsessi­põhisest maailmanägemisest. Keskkonda ei tule tema arvates mõtestada mitte stabiilse uurimisobjekti, vaid bioloogiliste, kultuuriliste ja tehniliste faktorite koosmõjul kujuneva protsessina, mille komplekssust kirjeldab adekvaatselt üksnes valdkonnaülene teadus.

Integratiivsed humanitaarteadused ei kujutagi endast niivõrd uusi distsipliine, kuivõrd koostööplatvorme, mis koondavad eri distsiplinaarse ja metodoloogilise taustaga uurijad mõne kindla probleemistiku ümber. Kuna nii mõnigi uurija töötab sellisel juhul mitmel rindel, võib loota, et sellisest koostööst ei jää mõjutamata ka traditsioonilised distsipliinid nii humanitaarias kui ka mujal. Näiteks, nagu tõi talvekooli ettekandes välja Tallinna ülikooli kultuuriandmete analüüsi professor Maximilian Schich, avab kultuuriandmete analüüs andmeteaduse meetodite abil kultuuris ning selle ajaloos mustreid ja tendentse, mis humanitaaridele tavameetodeil kättesaamatuks jääksid.⁴ Seni puhtalt loodus- või tehnoloogiateadlaste pärusmaaks olnud valdkondadesse toovad aga humanitaarid oma hoolega arendatud võime luua mõisteid ning neid kontekstualiseerida ja historiseerida. Selle heaks näiteks on meditsiinihumanitaaria, mida talvekoolis tutvustas Briti nimekas meditsiinihumanitaar Stella Bolaki. Kui esialgu arenes see uus suund välja meditsiinieetikast ning üritati hõlbustada tervishoiutöötajate suhtlust patsientidega, siis praegu on sihikul kaugemad eesmärgid. Nimelt tahetakse rikastada ajalooliste, antropoloogiliste, kirjanduslike jm humanitaarsete käsitluste toel meditsiini, haiguse ja tervise probleemistike uurimist nii meditsiini kui ka poliitika ja kultuuri tasandil.

Loovuurimus, kus loometegevuse kaudu luuakse uusi teadmisi, hõlbustab samuti interdistsiplinaarset mõtlemist ning võimaldab traditsioonilisest uurimisest vabamalt püstitada julgeid küsimusi, nagu kõneles talvekoolis tuntud Soome videokunstnik ja loovuurija Annette Arlander. Pealegi kasutab suur osa uutest humanitaaria valdkondadest kunstipraktikat oma uurimis­tulemuste levitamiseks, kuna kunst on ligipääsetavam ja meeldejäävam kui kirjalikud teaduse edastamise vahendid. Kuna töö käib ühiskonnas olulistel teemadel, on integratiivsetel humanitaaridel hea positsioon nõustamaks mitme­suguseid asutusi ja kogukondi. Relatsiooniline arusaam teadusest suunab uurijaid määratlema end vaadeldavate protsesside osalistena, mitte väljaspoolsete objektiivsete vaatlejatena. See­pärast on igati loogiline, et integratiivseid humanitaarteadusi iseloomustab tähele­panu pööramine teadustöö poliitilisele mõõtmele.

Jacques Rancière’ist inspireerituna võib poliitiliseks pidada uute valdkondade taotlust teha nähtavaks seda, mida valitsevad võimustruktuurid varjama kipuvad.⁵ Talvekoolis esinenud Kanada kultuuriteoreetiku ja energiahumanitaaria eestvedaja Imre Szemani sõnul on üks meie ühiskonna, aga ka humanitaarteaduste ja kunstide pimedaid nurki energia. Kui energia geopoliitiline mõõde on hiljuti rambivalgusse tõusnud, siis selle kultuurilist dimensiooni adutakse vähem. Moodne elu on aga üdini sõltuv energiaressurssidest ja nende kasutusviisidest. Tuues päeva­valgele kogu meie tegevuse energia­sõltuvuse tegeleb energiahumanitaaria nii teaduse kui ka poliitikaga: elamiskõlbliku keskkonna säilitamiseks on peale tehnoloogiliste lahenduste vaja ka mõista ning seejärel muuta fossiilkütuste ajastul juurdunud harjumusi, ideaale ja väärtusi. Iseäranis silmatorkav poliitiline mõõde on linnahumanitaarial, kus kesksel kohal on ruumilise õigluse põhimõte. Linnu ei uurita mitte niivõrd nende endi pärast, vaid eelkõige soovist tagada linnaruumis ressursside ja võimaluste (avalikud teenused, taskukohane eluase, transport, haljastus jms) õiglane jaotus. Uued humanitaarteadused vaatavad tulevikku. Ameerika arhitekt Dana Cuff, üks linnahumanitaaria rajajaid ja talvekooli peaesinejaid on selle suunitluse oma valdkonnas ilmekalt kokku võtnud: kui traditsioonilised distsipliinid käsitlevad minevikku või olevikku, siis linnade uurija vaatab paratamatult homse poole.⁶

Milline on aga humanitaaria enda tulevik? Talvekoolis üles astunud Rootsi keskkonnaajaloolase Sverker Sörlini arvates on integratiivsed humanitaarteadused vastulöök juba liialt harjumus­päraseks saanud väitele humanitaaria kriisist. Kui teaduspoliitika on üle maailma juba aastakümneid põhinenud majanduskasvu ja tehnilise arengu ootustel ning eiranud humanitaariat, siis viimastel aastatel olevat märgata paradigmanihet. Edumeelsemate (loe: Skandinaavia) riikide teaduspoliitilistes dokumentides puudutatakse üha rohkem ühiskonnamuutustega kaasnevaid probleeme ja ülesandeid ning sellega seoses ka humanitaariat, eelkõige just selle integratiivseid valdkondi. See­juures ei jäänud ettekandest muljet, nagu ootaks Sörlin või keegi teine traditsiooniliste distsipliinide hääbumist.

Et inimteadustel oleks oskusi ja teadmisi, mille abil ühiskonnateemadel kaasa rääkida, peavad humanitaarid ka oma erialateadmistes sügavamale kaevuma. Üha süvenev spetsialiseerumine loob ühtaegu vajaduse ja pinnase distsipliiniüleseks koostööks. Mõistagi ei kao ka humanitaarhariduse missioon kasvatada kriitiliselt mõtlevaid ja empaatiavõimelisi kodanikke. Distsiplinaarseid ja interdistsiplinaarseid humanitaare mõjutab aga ühtmoodi teaduse rahastus, mis on humanitaaria tuleviku seisukohalt vahest otsustavamgi kui mis tahes sisemine areng.⁷ See, kas integratiivsed inimteadused kuulutavad teadusmaailmas ja ühiskonnas ette humanitaaria õitseaega, sõltub suuresti (teadus)poliitilistest valikutest.

1 Marek Tamm, Ecce homo ehk meie ajastu põhiküsimus. – Sirp 22. III 2019.

2 Dipesh Chakrabarty, Ajaloo kliima: neli teesi. Tlk Triinu Pakk. Tuna 2022, 4, lk 114–128.

3 Jan Kaus, Elujanu universaalsusest. – Sirp 19. VIII 2022.

4 Vt Indrek Ibrus, Maximilian Schich, Marek Tamm, Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini. – Keel ja Kirjandus 2021, 8-9.

5 Maarja Kangro, Jacques Rancière’i poliitiline esteetika. – Vikerkaar 2012, 4-5.

6 D. Cuff et al. Urban Humanities. New Practices for Reimagining the City. The MIT Press, Cambridge, MA/London, 2020, lk 15.

7 Krista Kodres, Kunstiakadeemia nõukogu liige: kuigi seda ei öelda avalikult välja, tõrjutakse Eestis humanitaare. – Eesti Päevaleht 25. I 2023.