Ukraina sõda ja stereotüüpide teisenemine

Kuivõrd võib agressiivsust, vägivaldsust, oma tahte pealesurumist, vallutusiha jms sõda soodustavat pidada mehelikeks loomuomadusteks?

TANEL VALLIMÄE

Sõda Ukrainas algas ootamatult ja sama ootamatu on, et see kestab juba nii kaua. Seda kriisi on käsitletud eri külgedest, kuid sõjaliste, poliitiliste, majanduslike, õiguslike, humanitaarsete jt aspektide kõrval teisenevad ka stereotüübid. Võib välja tuua kolm teemat, kus muutused harjumuspärastes arusaamades on juba praegu ilmsed: kõigepealt Ida-Euroopa tähendus läänes, siis Eesti rahvusrühmade hoiakud ja eelarvamused üksteise suhtes ning seejärel soorolle ja julgeolekut puudutavad käibetõed.

Esiteks, miks paljud läänes ei suuda või taha mõista, et üks pool ehk Venemaa on agressor ja teine ehk Ukraina on ohver? Miks üritada leida mingisugust keskteed? Millest püüd iga hinna eest Venemaaga võimalikult hästi läbi saada? Venemaa idealiseerimisel on pikem ajalugu. Külma sõja ajal olid lääne üliõpilaste ja vasakpoolsete vastasteks pigem Euroopa kolonialismiajalooga riikide nagu ka Ameerika Ühendriikide valitsused, mis eri kontinentidel konflikte alustasid, sõdu vallandasid, valitsusi vahetasid, olid vabaduse ja inimõiguste nõudmises mõnede hinnangul silmakirjalikud jne. Vietnami sõja vastu protestiti lääneriikides palju ja see oli kõigile näha. Hiljem tulid suurema avalikkuse tähelepanu alla Iraak ja Afganistan, mille puhul sõjalise sekkumise õigustatuses samamoodi kaheldi. Sellega liitus maailma vaesemate piirkondade ekspluateerimise hukkamõist.

Tavaline oli, et n-ö progressiivselt meelestatud tudeng Lääne-Euroopas, USAs ja mujal kleepis oma ühiselamutoa seinale Che Guevara ja Karl Marxi pildid. Kiruti kapitalismi ja kiideti kommunismi. Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopa nn sotsialismimaadel toimuva kohta teati vähe ja neid käsitleti ühtsena – nad olid ju ikkagi teisel poolel raudset eesriiet. Etteheiteid, mida neile maadele avalikkuses tehti, võeti kui lääne peavoolumeedia ja poliitikute propagandat – et küllap on see liialdatud ja moonutatud. See suhtumine ei kadunud pärast idabloki lagunemist. Jäi kaks stereotüüpi: idealiseeritud pilt Nõukogude Liidust ja selle järglasest Venemaast. See kujutas endast endiselt peamist ideoloogilist alternatiivi lääne valitsustele, neoliberalismile jne. Teisest küljest nähti Ida-Euroopat ikka üsna üheülbalisena, et see on „üks vene värk kõik“. Kui 2022. aastal sõda Ukrainas lahti läks, ei soovitud ega osatudki näha Venemaa ja Ukraina positsioone nii nagu meie. On teada lugusid, kuidas Lääne-Euroopast paari kümnendi eest Eestisse kolinud haritlased pidid kõigepealt ise üle saama Venemaa idealiseerimisest. Nüüd on tulnud neil vestlustes oma sugulastega Lääne-Euroopas omakorda seletada, mis Ukrainas tegelikult toimub. Kuid isegi neil ei ole see olnud lihtne.1

Pildi teeb kirjumaks ka lääne suhtes kriitiliste lääne tudengite ja akadeemikute küsimus, miks pole teised konfliktid pälvinud samasugust kajastust kui Ukraina sõda. Nende meelest ei tohiks teha konfliktidel vahet, otsekui oleks ühe piirkonna inimeste kannatused olulisemad kui teised. Üks selline väide on olnud järgmine: väljaspool Euroopat toimunud konfliktide ohvrid pole olnud sama tähtsad seetõttu, et ukrainlaste puhul on tegemist „valgete“ inimestega. Vastuseks võib öelda, et selliseid vahesid tõesti ei tohi teha, kuid neid asju ei saa tagasiulatuvalt muuta. Kas peame võtma ukrainlaste kannatusi seetõttu kergemalt, et mõni konflikt mujal on jäänud piisava tähelepanuta? Kindlasti mitte. Tuleb olla tähelepanelikum ka mujal toimuva suhtes, aga see ei tähenda, nagu poleks praegune keskendumine Ukrainale õigustatud. Seda enam et „rassismile“ viitavat argumentatsiooni Ukraina sõja tähtsuse vähendamiseks ja tähelepanu mujale juhtimiseks – ja ilmselt mitte maailma eri konfliktipiirkondade ohvrite huvides – on juba kasutanud ka Vene propagandistid.

Eelnevaga on seotud Teise maailmasõja järgne patsifism Euroopas, eriti Saksamaa patsifism ja käsitus Saksamaast kui olemuselt rahumeelsest riigist. Selle eestvedajad olid suuresti taas lääne suhtes kriitilised lääne noored haritlased. S.o need, kes USA ja NATO vastu 1970ndatel ja hiljem demonstreerisid, aheldasid end raudteede külge, et takistada relvade transporti. Nad kartsid, et militariseerimisega kaasneb uus oht Euroopale, uus oht Saksamaale. Needsamad hirmud kerkisid nüüd Ukrainaga seoses uuesti üles. Mil määral Saksamaa on Teise maailmasõja järel olnud patsifistlik, on ka ise vaidlusküsimus.2 Kuid sellel taustal on osa poliitikuid Saksamaal nõudnud, et Ukrainale relvaabi ei antaks. Loomulikult tunnistades, et sõda on ebaõiglane, ent kasutades argumenti, et mida pikem sõda, seda rohkem kannatavad just ukrainlased. Ilmselt on ukrainlaste seisukoht täpselt vastupidine. Paljud Saksamaa poliitikud usuvad ka seda, et mida rohkem on Venemaa Euroopaga majanduslikult seotud ning mida suurem on vastastikune sõltuvus, seda turvalisem.3 See usk pole end õigustanud. N-ö meie poole jaoks töötasid mõlemad lähenemised algusest peale omaenda eesmärkidele vastu. Kui sõjalist abi Ukrainale ei anta, kui majanduslikke suhteid Venemaaga läbi ei lõigata, siis lõpuks kannatab just rohkem inimesi.

Vene identiteedi alus oli näha end kangelasliku rahvana, kes ühtaegu kõige rohkem end ohverdas Teises maailmasõjas. Sellise identiteedi kõrval on Vene avalikkuses ja meedias praegu hakatud kasutama teistsugust messianistlikku käsitust, s.o oma rahvast kui maailma päästjast, äravalitud rahvast. Pildil Surematu polgu marss Rostovis 9. mail 2013.

Irishka1990 / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Nii et mis puudutab lääne vasakpoolseid, nii noori, aga ka selliseid tuntud isikuid nagu Noam Chomsky, kes on püüdnud Ukraina küsimuses Venemaa tegevust õigustada, siis esiteks on Putini Venemaa nende ideaalidest väga kaugel. Valitseb väga suur sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, piirkondade arengutase on väga erinev jne. Eelkõige tuleks aga mõista, et sinu vaenlase vaenlane ei ole su sõber. Iga USA-vastane ei jaga sinu väärtusi, isegi kui ta kritiseerib USA ja muude lääneriikide valitsusi samamoodi nagu sina. Sellest näib olevat raske aru saada. Igal juhul on Venemaa agressiooniga Ukrainas teinud pikkadeks aastateks suure karuteene nii patsifismile, vasakpoolsusele kui ka mitmetele teistele liikumistele.

Kui proovida selle kõige taustal ennustada, kas lääne senine käsitus Ida-Euroopast jääb püsima, siis on vastus, et see muutub kindlasti. Ei saa jääda positsioonile, nagu oleks Ukrainas toimuv Venemaa asi või nagu oleks tegemist Venemaa „kolooniaga“, mille pärast pole mõtet Venemaaga vastasseisu minna. Veel hiljuti on kuulda olnud pakkumisi, et Ukraina peaks siiski vene keele staatuse osas vastu tulema või isegi oma territooriumist midagi loovutama, et Putin saaks „näo säilitada“. Kuid üha enam saadakse aru, et tuleb võtta pool, ning sellega uueneb Ida-Euroopa tähendus. Just mitmed Ida-Euroopa riigid on kõige selgemalt kõnelenud ja tegutsenud Vene agressiooni vastu.

Teiseks on Ukraina sõja tõttu märgata muutusi kodusemates stereotüüpides. Eriti selles, kuidas vene taustaga inimesed tajuvad uues kontekstis suhteid eestlastega ning kuidas eestlased tajuvad vene taustaga inimeste vaateid. Suhtumisi on mitmesuguseid, kuid mõned arengusuunad on silma jäänud. Võib öelda, et halvemad ootused on olnud isetäituvad. Paljudele vene taustaga eestimaalasele on tundunud aastakümneid, et neisse ei suhtuta hästi. Ja kui nüüd abi vajavad ukrainlased hästi vastu võeti ja koheldi neid nii, nagu väidetavalt mitte kunagi vene taustaga inimesi, siis oleks nagu see positiivse suhtumise puudumine venelaste suhtes ilmseks saanud. Ent valukoht pole mitte ressursid, mida ukrainlased saavad, kuid mida siinsetele venelastele ei ole antud. See on tunnustuse puudus, just see on põhjus, miks siinsed vene taustaga inimesed on pidevalt rõhutanud Teise maailmasõja pärandit kui venelase positiivse identiteedi alust ja seda ammu enne Ukraina sündmusi. Sooviti näha end kangelasliku rahvana, kes oli seejuures toonud Teises maailmasõjas kõige suuremaid ohvreid.4 Sellise identiteedi kõrval on Vene avalikkuses ja meedias hakatud praegu kasutama teistsugust, messianistlikku käsitust, s.o näidatakse oma rahvast kui maailma päästjat, äravalitud rahvast.

Kuigi see mõtteviis on vanem kui Teise maailmasõja kangelase ja ohvri kuvand, siis vaevalt leiab niisugune arusaam läänes sellist mõistmist kui Teise maailmasõja kangelase ja ohverdaja oma. Viimane oli maailmas vastuvõetav, kuigi Punaarmee kuritegudest üritati samuti rääkida. Nüüd on Teise maailmasõja võidule rajatud positiivne maine murenenud. Vene sõdur ei ole paljudele enam kaitsja ja vabastaja, vaid agressor. Kui võtta arvesse, et eestlastele on ette heidetud, et nad on rõhutanud vajadust olla Venemaa suhtes valvel ja kõnelenud viiendast kolonnist, siis on mõlemal juhul sõnum – „mis me kogu aeg rääkisime“ – kahjuks õigeks osutunud. Kui osa siinseid venelasi on võtnud valulikult seda, et eestlased on Venemaa suhtes liiga negatiivsed, skeptilised ja ettevaatlikud, siis nüüd võib öelda, et eestlastel on olnud õigus: Venemaa ongi ohtlik, üritataksegi impeeriumi kunagist võimsust taastada.

Rahvussuhetega seotud halvad stereo­tüübid on mõlemalt poolt tuge saanud. Seda võimendab ja teeb ilmsiks juba käibel terminite muutumine. Näiteks meie meedias räägiti konflikti alguses „Putini sõjast“ ja „Putini režiimist“, kuid nüüd kõneldakse Ukrainas toimuvat sõda kommenteerides „venelastest“, „venelaste“ rünnakutest, „venelaste“ kaotustest. See vene rahvuse kuvandile ning eestlaste ja venelaste suhetele, ka lõimumisplaanidele, kindlasti kasuks ei tule. Neid uuenenud halbu stereotüüpe pole lihtne taas tagaplaanile lükata.

Kolmandaks muutuvad soorollide ja julgeoleku kohta käivad stereotüübid. Nende teisenemise üks silmapaistev tahk on teisenenud sõnavara. Juba konflikti alguses võis meedias märgata erinevust tavapärasest kõnepruugist. Vandumine ja „poliitiliselt ebakorrektne“ sõnavara on tarvitusel viisil, mis varem olnuks mõeldamatu. Üks võõrastav tõsiasi on see, et vastast sõimatakse lahingu­olukordi kajastades mõlemal poolel „homoseksuaaliks“ (kasutuses on küll teine sõna). Kuid nii mehed kui ka naised kasutavad meilgi avalikult nüüd selliseid sõnu, mis enne kõnealust konflikti polnud mõeldav, näiteks seoses põhja lastud vene sõjalaevaga, millel soovitati teatavasse kohta minna. Võimalik muidugi, et vandumine aitab konflikti ja julmustega paremini toime tulla.5 Vandumine ja vägisõnad on aga traditsioonilise vaate järgi ka maskuliinsuse üks avaldus, seni on olnud ropendamine pigem „meestele lubatud“. Selles valguses tekib küsimus, kas muutuvad naisi ja vandumist puudutavad stereotüübid või on see lihtsalt paternalistliku ja meheliku konteksti tulem, et vandesõnad on saanud Ukraina sõjast rääkides igapäevaseks.

Naistel on selles konfliktis kanda väga erinevad rollid: nad on põgenikud, haavatud, tapetud, vägistatud, lastega põgenema sunnitud, oma meestest lahutatud ja leseks jäänud. Nad on ka olulised naiste kannatustele tähelepanu pöörajad, protestijad, vägistamise hukka­mõistjad, seistes veristes riietes Vene saatkondade ees. Aga naised on olnud Vene poolel ka sõjaõhutajad – ja neid on nii lihtrahva kui ka vene meediastaaride sekka kuuluvate naiste seas. Ning naised on ka sõdijad. Oleme näinud pilte ukraina naistest relvadega, neid on võitlemas täna kümneid tuhandeid. Need pildid jäävad meelde, sest need sündmused toimuvad meile nii lähedal ja muudavad meie traditsioonilisi ettekujutusi naistest konfliktides.

Ka julgeolekupoliitika ja soorollide vahekord on seoses Ukraina sündmustega suurt tähelepanu äratanud. Mõni aeg tagasi tekkis ka meie meedias sõnasõda selle üle, milles seisnevad feministlik ning mittefeministlik välis- ja julgeolekupoliitika. Kuivõrd oleks naiste suurem roll otsustusprotsessides olukorra ära hoidnud või vähemalt seda muutnud? Kuivõrd võib agressiivsust, vägivaldsust, oma tahte pealesurumist, vallutusiha jms sõda soodustavat pidada mehelikeks loomuomadusteks?6 Ühe levinud vaate naiste mõjust poliitilistes otsustusprotsessides esitas peaminister Kaja Kallas selle aasta aprilli keskel, leides suurt vastukaja välismeedias. Nimelt seisukoha, et kui juhtide seas oleks rohkem naisi, oleks sõdu vähem.7 Huvitavad olid meie ajakirjanduses ilmunud lugudes viited feminismi vastandlikele käsitustele, kui ühest küljest öeldi, et me „ei saa olla pehmed“, s.o feministlik võrdsustati „pehmega“, ning et me ei saa „tugineda abstraktsetele ideedele, vaid peame tuginema konkreetsetele sammudele“.8 Teisest küljest aga öeldi, et „feministiks olemine tähendab ennekõike kõikidest inimestest hoolimist“.9

Kuid poliitiline tegelikkus on pakkunud juba neile küsimustele vastuse, kuna just naisjuhid on vedanud otsuseid, mida varem ei peetud tähtsaks või ei julgetud neid teha. Soomes ja Rootsis pole aastaid NATO liikmesuse peale tõsiselt mõeldud, pigem tundus neutraalsus end ära tasuvat. NATOga liitumises nähti varasema lähenemise korral „pehme“ neutraliteedi lõppu ja suuremat potentsiaali konfliktides osaleda, s.t hoopis väiksemat julgeolekut. Nüüd aga tehti kannapööre: julgeolekugarantiina nähakse just NATOga liitumist ning selle põhimõttelise muutuse käilakujud on Soome ja Rootsi nais­peaminister. Konkreetsema lähenemise on omaks võtnud ka Lääne-Euroopa naisvälisministrid, nt Saksamaa välisminister Annalena Baerbock, kes on Ukrainat toetanud selgemalt kui mitmed meessoost valitsusjuhid. Seega mängitakse praegu ümber ka vanad soorolle ja julgeolekut puudutavad stereotüübid nii meil kui ka Euroopas laiemalt.

1 Huvitav ja kahtlemata vaidlusi põhjustav on ukraina kirjaniku lugu, mis käsitleb selle kõrval „miks Lääs on Vene totalitarismi suhtes pime olnud“ ühtaegu vene kirjanduse ja kultuuri taustarolli Vene poole agressioonis ja selle sõdurite tegutsemises Ukrainas. Vt Oksana Zabužko, Kas tõesti pole ilmas süüdlasi? – Vikerkaar 2022 (aprill). http://www.vikerkaar.ee/archives/28420. Vt ka Viivi Luige artiklit „Kogemuse vääramatus“, https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kogemuse-vaaramatus/

2 https://foreignpolicy.com/2022/04/04/germany-pacifism-military-defense-ukraine-war-scholz/

3 Vt nende argumentide kohta ka Jüri Reinvere „Saksamaa näeb sõda teisiti“, https://arvamus.postimees.ee/7511742/saksamaa-naeb-soda-teisiti; vt ka https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120009129/essee-kust-tulevad-saksamaa-hoiakud-venemaa-suhtes-30-aastat-joukust-ja-rahu-turvalises-kesk-euroopas-tegi-meid-mugavaks

4 Vt ka https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ohvristaatus-positiivset-identiteeti-korvamas/

5 https://maaleht.delfi.ee/artikkel/96468273/psuhholoog-andero-uusberg-voimalik-et-ropendamine-aitab-inimesel-rohkem-taluda

6 Vt üht arutelu https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soda-on-mehe-nagu/

7 https://www.thetimes.co.uk/article/if-a-woman-was-running-russia-thered-be-no-war-in-ukraine-h9w99b087

8 https://arvamus.postimees.ee/7504095/eesti-ei-vaja-feministlikku-valispoliitikat. Lugu oli vastuseks artiklile, kus toodi välja, et naisi peaks olema rohkem tippotsustajate hulgas ning et seda „toetavad ka teadusuuringud, mis näitavad, et mida rohkem on naisi otsustajate hulgas, seda rahumeelsemad on ühiskonnad“. Vt https://arvamus.postimees.ee/7503223/eesti-vajab-feministlikku-valispoliitikat.

9 https://arvamus.postimees.ee/7507393/natalie-mets-riina-sikkut-triin-toomesaar-kogu-maailm-vajab-eestilt-feministlikku-julgeolekupoliitikat. Vt selle kohta pikemalt, kuidas naised Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikas kaasa löövad ja vastava arengu kohta kaitseväes ja mujal: https://diplomaatia.ee/naine-kova-jou-teostaja/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht