Ukraina vabadussõda

Ukraina rahvuse formeerumisprotsess ei jäta oma samasuunalist mõju avaldamata valgevenelastele ja venelastele endile. Vene impeeriumi taastamine on üha ebarealistlikum plaan.

JÜRI SAAR

Praegu ei pea vaprad ukrainlased mitte lihtsalt sõda, vaid niisugust sõda, kus võideldakse oma iseseisvuse eest ehk rahvusena ellujäämise nimel – kaotus tooks kaasa vabaduse ja omariikluse kadumise. Samamoodi oli Ameerika kolonistidele otsustav XVIII sajandil (1775–1783) peetud Iseseisvussõda ja meile XX sajandil Vabadussõda (1918–1920). Loodetavasti hakatakse sel põhjusel praegust Venemaa-Ukraina sõda tulevikus nimetama Ukraina iseseisvussõjaks või Ukraina vabadussõjaks. Nii nimetatud sõjad on olnud alati võidukad.¹

Kremli püüd keerata aeg tagasi lõpeb paratamatu läbikukkumisega. Ka venelased ei peaks tegelema olematute banderalaste ja fašistide paljastamisega, vaid oma oleviku ja tulevikuga, mille arengusuuna Ukraina neile parajasti ette näitab. Kunagi saab tõenäoliselt ka venelastest rahvus tavapärases tähenduses, ükskõik kui visalt nad ka sellele vastu ei punniks. Kõrvuti verise sõjaga käib Ukrainas praegu ukraina rahvuse tekkimine, kujunemine, loomine. See on tähtis reaalselt kulgev protsess, mille käigus tuuakse ülima eesmärgi nimel lugematuid ohvreid, luuakse meietunnet kinnistavaid kangelasi, legende. Kõik see viib koosmõjus uut laadi modernse koosluse – rahvuse tekkeni selles riigis.

Seda ei saa segi ajada ihalusega Vene maailma (Russki mir) järele ja Venemaal aset leidva Suure isamaasõja kasvava sakraliseerimisega. Juba ainuüksi selle sõja üha tähtsamaks propagandateemaks muutumine koos pöördvõrdeliselt sõjast möödunud ajaga meenutab üha enam muslimite pahameelt mingi tuhat aastat tagasi toimunud sündmuse suhtes (nt šiiitide pühaku Husseini märtrisurm 680. aastal või Jeruusalemma vallutamine ristisõdijate poolt 1099. aastal), mille nimel ollakse valmis kättemaksuks ka tänapäeval. Olemuselt on see sama absurdne, kui võiks näiteks olla eestlaste püha viha Kalevipoja ja Linda mälestuse rüvetaja vastu.

Võib lõpmatuseni heietada, kumb oli enne, kas rahvus või rahvusriik, kuid üks on selge: varem või hiljem peavad rahvus ja rahvusriik kokku saama. Kui ei saa, siis pole asjad hästi, kuigi ka nii juhtub elus tihti. Tuleb nõustuda Ernest Gellneriga, kelle umbkaudne arvutus näitas, et oma riigi loomine õnnestub umbes ühel juhul kümnest, sest kuigi potentsiaalsel rahvuslusel on oma keel, piiritletud kultuuriareaal,² puudub sisemine vajadus, võimekus oma rahvusriigi loomiseks. Küllalt sageli on tegemist impeeriumide jäänukitega, kus tehakse jätkuvalt ponnistusi impeeriumi taastamise nimel selle endises võimsuses. Mõnedel rahvastel (nt kurdid) pole aga olnud lihtsalt õnne.

Euroopas leidis pöördeline nihe rahvuslikus eneseteadvuses aset peamiselt XIX sajandil, kui tekkisid Saksa ja Itaalia rahvusriik ning saksa ja itaalia rahvus. Just selles järjekorras, esmalt riik ja siis rahvus, mis sai küpseks, toimides rahvusriigi tingimustes: kõigepealt loodi Itaalia ja alles siis ilmusid areenile itaallased, kõigepealt Saksamaa ja siis sakslased. Mitme Euroopa rahvuse loomine, konstrueerimine, hilines ja leidis aset XX sajandi alguskümnenditel. Ka Eesti Vabariik ja eestlaste kui eneseteadliku rahvusteadvusega varustatud koosluse teke tollase elanikkonna baasil toimus tegelikkuses just niiviisi: esmalt sündis Eesti Vabariik ja siis eestlased. Mõnel rahval jäi rahvusriiklus loomata, ka neil, kes sattusid uue Vene impeeriumi, tol ajal Nõukogude Liiduks nimetatu koosseisu. Loomulik protsess lükkus edasi seoses ebasoodsate asjaoludega, meil ja teistel Balti rahvastel katkes see umbes pooleks sajandiks, et siis jätkuda.

Oma riigita jäid ka ukrainlased, kes ei saanud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni õieti luua, arendada jõudsalt oma riiki ja rahvusteadvust. 1991. avanes uus võimalus, kuid see oli omamoodi paroodia ja mitte juhuslikult. Algas sotsialismijärgne periood, mille tulemeid nägime pärast pättpresidendi Janukovitši põgenemist 2014. aastal: tema ja peaprokuröri villad, maitsetud basseinid ja bütsantslik kuld ja kard, raha Austria ja Šveitsi pankades – korruptsioon, varastamine jne. Seda kõike saadi karistamatult teha üle 20 aasta, käis paigaljooks Nõukogude-aegse nomenklatuuri ideelisel juhtimisel.

Venemaale selline asjade seis meeldis, sest Kremli juhtidele tundus, et just niiviisi saab Ukrainas toimuvat jätkuvalt oma kontrolli all hoida – tõestada praktikas XIX ja XX sajandi vaimus ukrainlaste riigivõimetus. Seetõttu ei saaks rääkida Ukrainast kui rahvusriigist, vaid tegu on mingi protoriikliku moodustisega, mis allub täielikult suure naabri käskudele, ja olematute ukrainlastega, kes on üksnes venelaste alamhõim.

Mis tegelikult välja tuli, nägime esmalt 2014. aastal Kiievis ja mujal Ukrainas. Ukraina rahvuslik idee oli tasapisi kosunud ja varjus olles kasvanud. Sellel maal järjest enam kuuldav rahvuslik juhtmotiiv polnud väiklane marurahvuslik soov kehtestada Ukrainas minevikust tuttav vägivaldne diktatuur, kus kõiki teisi rahvaid diskrimineeritakse, ahistatakse ja mõnitatakse. Just selliseid kartusi väljendasid 2014. aastal Krimmis nii palgalised provokaatorid (tituška’d) kui ka Moskva propagandaga ära hirmutatud lihtsad inimesed. Sellistel väljaütlemistel polnud suuremat alust, sest need lähtusid eeskätt mineviku müütidest. Alates 2014. aastast kestnud sõda oma riigi terviklikkuse eest on olnud omamoodi ettevalmistus küpsuseksamiks 2022. aastal.

Pahatahtjad ja vasallid

Venemaal ei mõistetud, et Ukraina kodanikel on oma arusaamine tulevikust, soov määrata ise oma saatus. On väga vildakas interpreteerida Ukraina väärikuse revolutsiooni (2014) lääne vandenõu ja terroristide agitatsiooni viljana. Kui keegi tahab pääseda Venemaa küüsist, siis peetakse Moskvas seda traditsiooniliselt läänemaailma vandenõuks. Venemaa praegused juhid arvavad jätkuvalt, et neile on kasulik omada oma piiride ääres viletsaid, enesega mitte hakkama saavaid riike, keda hoida (energia)sõltuvuse tekitamisega oma mõjusfääris. Pehme jõud tähendabki nende meelest riigi finantseeritud varjatud mõjutus­tegevust.

Balti riikide puhul keerati vint juba 1990. alguses üle ja pigem soodustati sellega läänesuunalist liikumist. Venemaa ideoloogid on vist vähe selle üle mõelnud, pole arvutanud, kui kaua nad jaksavad ülal pidada jätkusuutmatuid riiklikke moodustisi oma piirialadel. Küsimus ei ole ju selles, kellele anda odavat gaasi, pakkuda katust, ja kellele mitte, sest selline on nullsumma-loogikal põhinev primitiivne minevikustrateegia. Niisugune poliitika viib paratamatult ebasõbraliku ebausaldusväärse piirivööndi tekkimiseni kogu Venemaa välispiiril. Igal pool ikka ainult pahatahtjad või siis vasallid, kes ootavad kingitusi.

Venemaalt pärit idee Euraasia impeeriumi moodustamiseks sellisel kujul, nagu seda on siiani üritatud ellu viia, on ilmne Nõukogude Liidu (Vene impeeriumi) taastamise katse. See ei õnnestu kas või juba ainuüksi sellepärast, et maailmas ei olda enam impeeriumide loomise ajastus, vaid viimasedki impeeriumid kipuvad hoopis lagunema. Kui Venemaa tahaks tõesti luua alternatiivi Euroopa Liidule, tuleks luua rahvusriikide ühendus neist riikidest, mis jäävad Euroopa tõmbekeskustest kaugele. Tõeliste rahvusriikide ühendus, liit, kellel on mingis sfääris ühised huvid. Sellega sünniks tõsiseltvõetav täiendus Euroopa Liidule, mis ei ohustaks Euroopa Liidu olemasolu ja näitaks ülesaamist nullsumma-mõtlemisest.

Sellesse ühendusse võiksid kuuluda mõned riigid Euroopa poolelt ja mõned Aasia poolelt ning seoks neid see, et tegemist on rahvuse järgi määratletud riikidega. Need võivad olla ka föderatiivsed riigid (nagu Saksamaa), kuid mitte mingil juhul taskuformaadis impeeriumid. Rahvusriiklus ja rahvuse teke on alati kindlasuunaline protsess, mil riikidele järgneb rahvuste loomine, venelased ja valgevenelased näiteks, mitte mingid varasemad ebamäärase imperiaalse eneseteadvuse ja ülima relativismi kütkes indiviidid, kes ei tea ka ise, kes nad on ja kuhu kuuluvad.

Ukraina puhul on räägitud riigi lõhenemise, isegi lagunemise ohust tulenevalt sellest, et sealsed lääne- ja idaosa inimesed ei leia ühist keelt. Väidetavalt ei ole võimalik luua ühise Ukraina ideed.³ Vale hinnang: Ukraina idee just praegu sünnibki, see on suur ja võimas riik ning koos sellega rahvus Euroopas. Sünnib just sellisel kujul, nagu läänemaine euroopalik arusaam rahvusriigist tänaseks on arenenud: mõne konkreetse tunnuse alusel ei diskrimineerita mitte kedagi. See sünnib koos valatud vere ja lugematute eneseohverdustega ning EL kui rahvusriikide ühendus peab olema valmis Ukrainat kui uut ja väärikat liiget selles tervitama.

Kõigil Ukraina territooriumil elavatel inimestel on praegu reaalne võimalus saada Ukraina patriootideks. Putini tohutu teene Ukraina kodanikele ongi nende üheksliitmine. Täna pole enam oluline, milline on kodune keel ja varasem identiteet, vaid kuuluvuse määrab Ukraina vabadussõja käigus kujunenud enesetunnetus. Vene väed on hakkama saanud ennekuulmatu sammuga: nad on rünnanud ja hävitanud valdavalt venekeelse elanikkonnaga linnu.

Gellneri jt autorite järgi ei olegi muud määratlust ühte rahvusse kuulumise osas kui see, et tuntakse, kujutletakse ennast olevat ühest rahvusest.⁴ Seega „…et rahvus on olemas juhul, kui märkimisväärne hulk inimesi arvab end moodustavat rahvuse või käitub nii, nagu nad moodustaksid rahvuse“.⁵ Ei saa andestada okupantidele sinu linna hävitamist ja lähedaste hukkamist, kes pealegi väidavad, et sina oled üks sama rahva hulgast. Vene poole tungiv pakkumine Ukraina elanikele, et nood võiksid jätkuvalt kuuluda Vene maailma, ei ole enam väljaspool kollaborantide seltskonda päevakorral.

Putini Venemaa võttis üle Nõukogude Liidult ideokraatia põhimõtte, kuigi loobus kommunismist kui ideaalist. Kui kommunism bolševike maal oli ateistlik religioon oma märtrite ja pühakutega, siis Putin püüab Venemaa ateismist vabastada ja luua mingilaadse teokraatia, olles ise nii kiriku- kui ka riigipea ühes isikus. Seejuures on tema kui praegune „päris kirikupea“ baasilma­vaatelt ateistlik tšekist, kelle arvates pidid õigeusklikud jumalasulased olema teatavast tasemest peale värvatud koostööle. Olemuselt on praegune Kremli seltskond opritšnikute salk, kes on endale võtnud kogu võimutäiuse Venemaal. Seetõttu on raske, kui mitte võimatu ette kujutada tema ja tema kaaslaste siirast religioosset alandlikkust Venemaa vaimulikkonna ees. Nii pole ka ime, et Ukraina sõja algaegadel tabati Vene õigeusu vaimulikke sabotöörluselt ja et nüüdseks on selle kiriku tegevus Ukraina territooriumil keelatud.

Reetur hullem vaenlasest

Venemaa, kus elukorraldus järgib umma mudelit, erineb Ukrainast kui tsiviil­ühiskonnale orienteeritud riigist üha rohkem ja põhimõttelisemalt. Umma, mida tuntakse eeskätt islamis muslimite ülemaailmse kogukonna määratlusena, on tegelikult islamieelne mõiste.⁶ Umma’l ei ole füüsilisi piire ning pole vahet, millise riigi territooriumil umma’sse kuuluja füüsiliselt asub – tema jaoks jäävad reeglid samaks (muslimitel nisba). Ja just kogu maailmas laiuvat umma’t Vene maailma tähenduses püüab tänane Kreml luua. Kuna Ukraina elanikkond pidi kuuluma sellesse põhimõtteliselt ja ilma mingite reservatsioonideta, siis polnud vastuhakule siin kohta. Isegi pisemat tõrksust käsitleb tšekist Putin reetmisena ja reetur on tema käsituses palju hullem vaenlasest.

Tsiviilühiskond ja umma välistavad nähtusena põhimõtteliselt teineteise ja nende kokkupõrkes sünnib taas hirmutegusid, mida Euroopas nähti viimati ususõdade ajal. Punaarmee pidas stalinlikku ususõda maailmarevolutsiooni nimel Natsi-Saksamaa ja kogu läänemaailma vastu. Tollased liitlased nägid neid julmusi, mida saadeti korda Punaarmee vallutatud aladel, kuid pidasid neid teataval määral õiglaseks kättemaksuks natside kordasaadetu eest. Tegelikult pole ususõja korral vaja kättemaksu põhjust, sest võideldakse Saatanaga, mitteinimestega – põhjus on religioosne. Vene armee noored mehed kirjeldavad nüüdki oma pruudile ja emale ilma häbi ja kahetsuseta Ukraina elanike suhtes toime pandud vägistamisi ja piinamisi ning nende üle ollakse uhkedki.

Rahvustunnetus erineb umma’st põhimõtteliselt ja siit tuleneb rahvusriikide huvi keskendumine oma terrotooriumil toimuvale. Rahvusel on alati piirid selles tähenduses, et ükski rahvus ei kujutle end ideaalis kattuvat inimkonnaga. Ka kõige messianistlikumad rahvuslased ei unista ajast, mil kõik kogu maailmas on ühinenud nendega. Umma’t ühendab selle liikmete usk. Umma ideaal on selle üleilmne ulatus, näiteks, et kogu maailmas elatakse vastavalt Allahi kehtestatud reeglitele, mille kohta sai ilmutuse prohvet Muhamed. Nii pole füüsilisi piire ka Vene maailmal ehk Venemaa territoorium kipub alati sellele maailmale kitsaks jääma.

Balti riigid on näide, et rahvusriigid on võimelised lahendama edukalt küsimusi, millel teises ideelises raamistikus justkui puuduks lahendus. Venemaa esindab nn ideokraatlikku ühiskonnatüüpi vastandina Ukraina selgele suundumusele liberaaldemokraatia suunas. Pole vahet, kas tegemist on teokraatia või ideokraatiaga, mõlemal juhul on ühiskond allutatud usule ning ühiskond ja riik on omamoodi usu heiastuseks. Abstraktne ideaal pannakse domineerima reaalsuse üle, see omandab sõltumatu eksistentsi kirjasõnas, meedias, muutudes ise tõe kriteeriumiks. Tegelik elu Krimmis ja Donbassis näitas kiiresti Vene maailma tõelist palet, samuti tsiviilelanikkonna loendamatud ohvrid. Venemaa elanikkonna enamus on aga endiselt naelutatud televiisori ette, kust näidatav on neid juba aastaid ajupesnud, ja usub sealt tulevat ilma kriitikata.

Vahe Ukraina võitlejate ja nende ründajate vahel on ka visuaalselt tuvastatav. Vene armee isikkoosseis ehk päritolu tuli väga selgelt välja Butša veretöös osalenute lokaliseerimisel, mida tegi Ukraina luure. Seal olid kõrvuti kadõrovlased, kes hüüavad lahingusse minnes „Allahu akbar!“, Donetski piirkonnast pärit töötu kaevur, kes sundmobiliseeriti, ja Wagneri grupeeringu kõrilõikaja, kes toodi kiirkorras kohale kusagilt Aafrikast. Ja muidugi tegeleb Ukraina „denatsifitseerimisega“ Vene neonats, kelle kõrval sõdib Süüria palgasõdur. Nii näeb välja sõtta saadetud tüüpiline impeeriumi sunniarmee, sisuliselt kahuriliha, sõdurite karikatuur, kellel pole õrna aimugi, mille nimel nad Ukrainas sõdivad.

Paljud on küsinud, miks Putin selle sõjaga üldse alustas. Vastused on mõistagi üksnes oletuslikud, kuid üsna kindel tundub olema, et Kreml eesotsas Putiniga jäi uskuma iseenda väljamõeldud valesid. Valedega on juba kord niimoodi, et valetamise teele sattudes ei looda mitte uut tõde, vaid kaotatakse ajapikku võime teha vahet tõestel asjadel, faktidel ja väljamõeldistel. Üsna tõepärane näib olevat ka Vene analüütiku ja siseinfoga kursis Gennadi Gudkovi versioon, mille järgi leidis aset tavapärane vene bardakk, uppumine läbusse, lootus, et ehk asjad kuidagiviisi ikka korda saavad (может быть, авось).⁷

Minnes alla 200 000 armeega 40 miljoni elanikuga riigi vastu, mis oli pealegi kaheksa aastat vapralt sõdinud, jäeti tegemata elementaarne sõjaline planeerimine. Kogu operatsiooni kestuseks kavandati mõni päev: eeldati, et Ukraina sõjavägi ei avalda vastupanu ja elanikkond võtab „vabastajad“ vastu lillede ja leiva-soolaga. Samuti ei osatud prognoosida muu maailma äärmiselt negatiivset ja üha aktiivsemat reaktsiooni Venemaa tegevusele. Pole juhus, et algusest peale läks kõik valesti, toimunu ei vastanud vähimalgi määral Kremli nägemustele.

Lääne sanktsioonid koos sõjalise abiga ning Ukraina ennastsalgav võitlus toovad tõenäoliselt kaasa Venemaa kaotuse. Ukrainas viimastel kuudel toimunu pole regionaalse tähtsusega sündmuste rida, vaid oluline arengutähis uue tasakaalumudeli kujunemisel. Viimased suured sõjad ja nende tulemused on kõik kajastunud muutunud maailmakorras. Teine maailmasõda oli sellise maailmakorra alus, mis lubas rahul kesta pikka aega. Külm sõda oli sisuliselt Kolmas maailmasõda, mille tulemustega Putin kohe üldse rahul ei olnud. Ja ta pingutas, mis pingutas, et maailm satuks uude suurde sõtta, mis annab ehk parema tulemuse – ja lõpuks sai selle.

Impeerium laguneb

Praegu käib Vene-Ukraina sõda, mis muutus sisuliselt kohe Venemaa ja koalitsiooni vaheliseks sõjaliseks jõukatsumiseks. Selles on Ukraina käsikäes läänemaailmaga ja niisugusele majanduslikule ja sõjalisele jõule Venemaa vastu seista ei suuda. Sõja täpse lõppemise aja ja tulemuste ennustamine on tänamatu tegevus, küll saab aga juba praegu välja tuua selle, mida Putin on „saavutanud“.

Esiteks intensiivistus ukraina rahvuse formeerumisprotsess, mis ei jäta oma samasuunalist mõju avaldamata ka valgevenelastele ja venelastele endile. Impeeriumi taastamise plaanid muutuvad üha ebarealistlikumaks. Teiseks tugevnes olulisel määral NATO kui kaitseorganisatsioon, mille konkreetne empiiriline tõestus saab olema kaitsealliansi laienemine Rootsi ja Soome. Kolmandaks tugevnes Euroopa Liit, hakates üha enam tajuma oma musklit ehk võimekust globaalsetes küsimustes kaasa rääkida. Neljandaks on tugevnemas Euroopa-Ameerika telg, mille nõrgenemist alles hiljaaegu kardeti.

Ja viiendaks, nii veidralt kui see ka ei kõla, on aidanud Putini sõda kaasa ameeriklaste omavahelisele leppimisele, uue koosmeele leidmisele, sest vabariiklastel ja demokraatidel on nüüd ühine teema – ukrainlastele kõikvõimaliku abi osutamine. Neil päevil kirjutas president Biden alla lend-lease-seadusele, mis tuletab meelde Teise maailmasõja aegsetele liitlastele osutatud paljuski tagastamatut abi. Veelgi enam, üha sagedamini nimetatakse toimuvat võitluseks hea ja kurja vahel, mis on tähelepanuväärne.

Mäletatavasti kasutas Nõukogude Liidu puhul president Reagan nimetust „kurjuse impeerium“. Viimati tõstatas samal viisil küsimuse president Bush sõjapidamisel islami terroristide vastu. Mida enam saab maailma avalikkus teada Vene sõjaväe inimsusevastastest ja sõjakuritegudest Ukrainas, seda kindlamini omandab Venemaa praegune võimuladvik rahvusvahelise paaria staatuse – ja seda rahulikumalt saame me kõik pärast sõja lõppemist vaadata tuleviku poole.

Slava Ukraini! Gerojam slava!

1 Kaotuse korral hakkavad vastased seda laadi sõdu nimetama kuidagi teisiti. Näiteks kohalikud kommunistid ja nende peremehed Moskvas nimetasid meie Vabadussõda kodusõjaks. Moskva üritab ka praegu Ukrainas toimuvale kleepida erioperatsiooni kõrval kodusõja silti.

2 Ernest Gellner, Rahvused ja rahvuslus. TLÜ Kirjastus, 2019, lk 151–153.

3 Niisugusel seisukohal oli ka S. Huntington, kes pidas Ukrainat kistud riigiks. Paraku on ligi kolme­kümne aastaga paljugi muutunud ja pole välistatud, et tema tsivilisatsioonide käsitlus vajab täiendamist. Vt Samuel P. Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maa­ilma­korra ümberkujundamine. Fontes, 1999, lk 213–216.

4 Benedict Andersson, Kujutletud kogukonnad. Mõtisklusi rahvusluse tekkest ja levikust. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020.

5 Hugh Seton-Watson, Nations and States. An Enquiry into the Origins of Nations and the Politics of Nationalism. Boulder, Col.: Westview Press, lk 5.

6 Bernard Lewis, The Political Language of Islam. University of Chicago Press, Chicago 1988, lk 32.

7 Gennadi Gudkovi intervjuu telekanalile ICTV, 9. IV 2022. https://www.youtube.com/results?search_query=+gudkov