Viimane valgustaja

Marko Pajevići kriitika on nii tuttav, isegi klišeelik: ei liigtarbimisele, ilutööstusele, pornograafiale, kitšile kunstis, teistsuguste kultuuride alavääristamisele.

LEO LUKS

Kui Immanuel Kant taipas, et haritud publik ei suuda tema suurteosest „Puhta mõistuse kriitika“ piisavalt hästi aru saada, kirjutas ta selle selgitamiseks „Prolegomena“, mis on ammuilma eesti keeleski loetav.¹ Marko Pajevići pisike raamat on täpselt samasugune ettevõtmine, koondkokkuvõte 2012. aastal ilmunud pikemast poetoloogilist antropoloogiat rajavast monograafiast.² See paralleel pole juhuslik – Pajević kutsub lugejaid üles valgustuse saavutuste jätkamisele (lk 12), enese kultiveerimisele (lk 57-58), Kanti vaimus vaimu kaudu muutumisele (lk 10). Seda programmi nimetabki autor poeetiliseks mõtlemiseks ning kordab veidi uues kuues Kanti üleskutset vaimueliidile: söanda mõelda (lk 10)! Eliidi kohus on valgustusideedest lähtudes rahvast julgustada ja innustada, sestap on loomulik, et keerulised mõtted koondatakse populaarsesse vormi ja lastakse võimaluse korral isegi väiksesse eesti keelde tõlkida. Tõlke sündimine ei ole siiski puhas juhus ega kirjastuse initsiatiiv, vaid on paljuski põhjustatud asjaolust, et autor on viimastel aastatel töötanud Eestis. Võõrkeelsete monograafiate tõlkimine eesti keelde on ka eesti soost humanitaaride seas pigem harv. Hea eeskuju on siin Rein Raud ja väärib kindlasti kiitust.

Kuigi mul pole olnud võimalust sirvida Pajevići pikka monograafiat – see on paraku nii vähetuntud, et ei levi failina teate-küll-kus-kohtades, võib prolegomeenide varal hinnates julgesti väita, et tänapäeval tegutsev valgustaja kirjutab palju huvitavamalt, sujuvamalt, loetavamalt, kui tegi seda Kant. Tema prolegomeenidki on paras pähkel, mida erikursuse juhendajaga läbi närida, „Poeetiliselt mõtelda“ peaks olema põhijoontes mõistetav igale gümnaasiumiharidusega lugejale. Ladusat lugemist soosib ka see, et teksti pole allikaviidetega koormatud, rohke kasutatud kirjanduse loetelu leidub teose lõpus. Raamatu kõige tugevam omadus on kirjutise kirglikkus, manifestatiivsus, mis jääb ometi aristokraatlikult väljapeetuks ega võimendu räuskamiseks – see on praegusaja kinnismõtteliste kultuurivedurite ja arvamusliidrite ajajärgul üliharuldane voorus. Teost võib soojalt soovitada loodusteadlastele ja inseneridele, keda huvitab, mida need humanitaarid muudkui „keerutavad ja jahuvad“ – lahknevuspunkte, aga ka dialoogivõimalusi pakuvad raamatu alguspeatükid „Nüüdisaegne füüsikaline maailmapilt“ ja „Aju-uuringud“.

Poeetiliselt mõtelda – kellega ja kuidas?

Mida tähendab poeetiline mõtlemine ning kuidas rajab Pajević sellele poetoloogilise antropoloogia? Saksa mõttekirjandusele omaselt ei esitata peateesi kokkusurutud kujul raamatu alguses, vaid täidetakse mõisted sisuga samm-sammult teemaarenduste käigus. Programmi olemusest saab maigu suhu siiski juba sissejuhatavas peatükis: poeetiline mõtlemine on vaimueliidilt nõutav muutus, mis vastab üleüldisele tähenduskriisile (lk 11) – selle praktilisteks väljendusteks on tarbimiskesksus, pragmaatilisus, üha laienev kontrolliühiskond ning vägivaldsed identiteedipoliitikad (lk 13). Poeetiline mõtlemine on potentsiaalsusena kõigis olemas (lk 15), kuid tuleb teatud enesetehnikate abiga avastada ja aktualiseerida. Selleni jõudmine ei käi mitte revolutsiooniliselt, vaid valgustavate eeskujude kaudu.

Juba pealkirjast saame teada, et poeetiliselt mõtelda on vaja kohemaid (jetzt). See on originaalis lühike ja lööv üleskutse, isegi kui kõigis tähendusvarjundites tõlkimatu, mis vajanuks ka eesti keeles löövat lühikest vastet, tõlkes saksa keele pikendamine „nüüd ja kohe“ ei ole õnnestunud lahendus. Pikemasse tõlkekriitikasse laskumiseks pole mu keelevaist piisavalt terav ja liiatigi ei olnud mul ka vaatlusaluse raamatu originaali käepärast, kuid mõnel puhul hakkas silma ebavajalik võõrsõnade kasutamine, nt spektaakliühiskond (lk 12, kuigi „vaatemänguühiskond“ on Guy Debordi tõlkimisel juba käibele võetud vaste³), partitsipatsioon (lk 115). Siinkohal saanuks keeletoimetaja aktiivsemalt sekkuda, kuid ka teostunud praktika – ise tõlgin, ise sisutoimetan – on väärika akadeemilise kirjastuse puhul küsitav.

Raamatu järgnevates peatükkides täpsustatakse poeetilist mõtlemist selgituste, analoogiate ja metafooride abil.

Keele vaatenurgast on poeetiline mõtlemine pagemine mõistetes fikseeritud tähenduste eest (lk 69), püüd mõtelda liiasust, mis ületab märgi (lk 89). Kahtlemata on taotlus seda teooria vormis teostada paradoks, mida Pajević ka tunnistab (lk 70). Edasi: poeetiline mõtlemine ei ole produkt, vaid tegevus ise (lk 95), loov sündmus (lk 86). Seda ei saa tehnikana harjutada, vaid sellesse tuleb liikuda hüppega (lk 61), olulised on siin häälestus ja atmosfäär – püüe mõtelda tundeid (lk 75). Siinkohal tuleb mängu ka vaikuse kuulatamine, vahendamatu kohalolu, milles objekte moodustav tajuskeem ei kehti (lk 70-71). Samuti iseloomustab poeetilist mõtlemist dialoogilisus, mina-sina suhte vältimatuse adumine, endas peituva võõruse aktsepteerimine (lk 113). Antropoloogiliste üldistusteni liikudes viib poeetiline mõtlemine inimese pidevasse saamisse, eneseloomesse (lk 37), eneseületusse (lk 66) tohutu potentsiaalsuse adumiseni (lk 22).

Selle referaadi põhjal võib jääda küsimus, kuidas jätkab poeetiline mõtlemine valgustuse programmi. Standardkäsitus omistab ju valgustusele usu progressi mõistuse, s.t mõistelise mõtlemise ja ratsionaalse ühiskonnakorralduse kaudu. Paljud moodsad valgustuse kriitikud, esmajoones kas või ka Pajevići teoses kasutusel olevad Adorno ja Horkheimer ning Foucault on visandanud mõtlemapanevaid seoseid ratsionaliseerimisusu ja totalitarismi vahel.⁴ Korrektsuse huvides tuleb mainida, et seda ohtu mainib mokaotsast ka Pajević (lk 36-37), kuid ometi jääb segaseks, kuidas on võimalik ühtaegu mõistelist mõtlemist õõnestades Kanti kiiluvees purjetada. Süvenedes tuleb siiski välja, et Pajević ei panusta mitte niivõrd peavoolu valgustusideedele, vaid samal perioodil arendatud holistlikule mõtlemisele (Humboldti, Herderi, Hamanni, Jacobi keele- ja dialoogilisusekäsitused, vt eriti ptk-d „Keelemõtlemine“, „Dialoogiline mõtlemine“).

Liiga leebe tuul

Seni olen norinud detailide kallal, on aeg asuda tõsisema kriitika juurde, ülistab ju teose autorgi kriisi ja mõtlemist kriisifenomenina (lk 9). Veel ühe poeetilise mõtlemise piiritlusena väidab Pajević, et „luuleline on see, mida ei saa öelda teisiti“ (lk 24). Kas vaatlusalune teos on seda piiritlust mööda luuleline? Kaugel sellest! Eespool tutvustatud tehnilise ratsionaalsuse vastane programm on midagi sellist, mida võib julgelt nimetada XX sajandi teise poole kontinentaalmõtlemise peavooluks ja kinnismõtteks. Sisu poolest mitte üksnes ei saa seda kõike teisiti öelda, vaid on määratu arv kordi ka öeldud. Kui piirduda kitsalt poeetilisuse märksõnaga, meenub esmajoones Heideggeri essee „Luuleliselt asub inime…“.⁵ Kuid represseerivale ratsionaalsusele otsivad küllaltki sarnasel moel väljapääsu lisaks Pajevići poolt kasutatud autoriteetidele ka näiteks Deleuze ja Guattari, Derrida, Blanchot, Lyotard, Debord, Bataille, Hardt ja Negri, Badiou jt. Pajevići teos demonstreerib, et ka tema valitud allikatest lähtudes (vt lk 126–132) on võimalik säärast kriitikat üles ehitada, ei enamat. Suvisel esitlusel tutvustati ennekõike teose sisu ning selle põhjal paistis, et see on läbinisti triviaalne, kuid nagu eespool olen märkinud, muudavad autori särav stiil ja paatos raamatu siiski nauditavaks.

Need omadused, mis teevad Pajevići raamatu kergesti loetavaks – selgus, tihedad seosed teemade vahel, heietamist vältiv kontsentreeritus – kallutavad teksti mõistelise tähenduslikkuse poole, seega poeetilisest mõtlemisest eemale. Sõbraliku möönduse korras võib öelda, et raamat polegi veel puhtakujuline poeetilise mõtlemise näide, vaid selle tutvustus ning – ärgem unustagem – üleskutse sinnapoole liikuda. Ent kuidas peaks too üleskutse tehnilisse ratsionaalsusse takerdunud publikut veenma, hüppele ahvatlema, kui rohket teistmoodi mõtlemise näitematerjali kaasa pandud pole? Tähenduslikus keeles teisest rääkimine on küll paradoks, kuid üheks viljakaks viisiks selles vallas edenemiseks pean esseistikat, milles süvenetakse hämara luule tõlgendamisse, muutudes selle käigus ka ise üha hämaramaks, krüptilisemaks (nt Heideg­geri umbkõnelused Hölderlini luulega või Blanchot’ Kafka päevikute vaatlused).⁶ On väga tõenäoline, et ka Pajevićile ei ole see mõttetee võõras, on ta ju muu hulgas kirjutanud raamatu Paul Celani luulest.⁷ Retoorilise veenvuse suurendamiseks tulnuks ehk sealtsamast lisada ka vaatlusalusesse raamatusse poeetilise mõtlemise äärmuslikumaid näiteid, mõnedes raamatus leiduvates Goethe luule lühivaatlustes (lk 23, 30-31, 77) analüüsitakse sõnumit ning jäädakse seega samuti poeetilise mõtlemise suhtes metatasandile.

Jüri Lipping esitas Pajevići raamatu esitlusel terase küsimuse selle kohta, millised peaksid olema poeetilise mõtlemise praktiline strateegia ja tegevuskava. Viitega Marxile tõi ta esile, et vaatlusalune teoski kipub maailma üha interpreteerima, ilma et jõuaks kätte aeg seda muuta. On küll nii, et määramatuse poliitika ei saa olla väga selgepiiriline ja programmitihe, ent teatav strateegia, üleminek sõnadelt tegudele on siiski vajalik. Pajevići kaitseks võib esile tuua, et tema arusaam poeetilisest mõtlemisest väldib revolutsioonilisust. Ent selline vältimine on küsitav. Esiteks lahjendab see mõtlemise retoorilist pinget, kõik on nii viisakas, leebe, arvestav – kerkib esile paralleel Margus Otiga. Teoses tehtav konkreetne kriitikagi on nii tuttav, isegi klišeelik: ei liigtarbimisele, ilutööstusele, pornograafiale, kitšile kunstis, teistsuguste kultuuride alavääristamisele jms. Huvitaval moel kasutab Pajević inspiratsiooniallikana ka Foucault’ ja Agambeni mõtlemist, on teisal tõsisemaltki tegelenud kontrolli­ühiskonna ja biovõimu temaatikaga,⁸ kuid mässulist paatost pole eeskujudelt üle kandunud, mõeldakse vaoshoitult.

Liikudes lõpetuseks, sama kriitikat jätkates, retoorika juurest asja endani, siis on suisa imelik, kuidas suudetakse totaalse tähenduslikkuse universumi hülgamise juures vältida seal kummitavat täielikku negatiivsust ja sellega seonduvat problemaatikat, nt vägivalda. Viimase sajandi mõtlemise põhjal on ülim naiivsus arvata, et vägivald tuleneb ainuüksi ideoloogiatest, tähenduste totalitarismist – ka kammitsaist vabastatud mõistus sünnitab koletisi, satub ohtlikesse seiklustesse, leiab eest lõpuni ületamatu antagonismi, millega tuleb toime tulla (vt nt Batialle, Laclau, Blanchot’, Žižeki töid). Pajević selgelt küll ei väida, et poeetiline mõtlemine ületab antagonismid ja agonaalsuse, kuid vaikib selle problemaatika lihtsalt maha. Teksti retoorilisel tasandil, kasutatud allikate võimendamise läbi on säärane leebe sõnum seega siiski omal kohal. Just selles peitub Pajevići mõtlemise tõeline seos valgustuse pärandiga, ta liigub poeetilist mõtlemist kuulutades õilishingena papa Kanti kannul igavese rahu poole. Ent kas don Quijotena üksipäini ja unistustes või järgijaskonnaga ning poeetiliselt elades, seda näitab tulevik.

1 Immanuel Kant, Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Eesti Raamat, 1982.

2 Marko Pajević, Poetisches Denken und die Frage nach dem Menschen. Grundzüge einer poetologischen Anthropologie. Freiburg: Karl Alber Verlag.

3 Guy Debord, Vaatemänguühiskond. TLU Kirjastus, Tallinn 2013.

4 Vt Max Horkheimer, Theodor Adorno, Valgustuse dialektika. Filosoofilisi fragmente. Ilmamaa, Tartu 2022. Michel Foucault, Mis on valgustus? – rmt Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Varrak, Tallinn 2011, lk 366–390.

5 Martin Heidegger, „…dichterisch wohnet der Mensch…“ – Vorträge und Aufsätze. Pfullingen: Neske, 1954, lk 181–198.

6 Martin Heidegger, Erläuterungen zu Hölderlins Dichtung. Klostermann, Frankfurt am Main 1971. M. Blanchot, The Space of Literature. University of Nebraska Press, London 1982.

7 Marko Pajević, Zur Poetik Paul Celans: Gedicht und Mensch – die Arbeit am Sinn. Dissertation. Uni-Vlg, Heidelberg.

8 Marko Pajević, Raili Marling (toim), Care, Control and COVID-19. Health and Biopolitics in Philosophy and Literature. Walter de Gruyter, Berlin 2023.