Valigem oma ajalugu targalt

Läänemaailma suur väljakutse XXI sajandi rahvusvahelises poliitikas on, kuidas vältida suurt sõda, kapituleerumata autoritaarsete riikide (Hiina, Venemaa ja Iraan) revanšistlikule tahtele.

ROBERT VARIK

Alates Venemaa täiemahulise sissetungi algusest on maailma liidrid ja eksperdid pidevalt võrrelnud sõda Ukrainas erinevate ajalooliste konfliktidega. Sarnasusi on nähtud nii Esimese kui ka Teise maailmasõja, Talvesõja, Korea sõja, Iraagi sõja, Afganistani sõjaga jne. Sellele, kes vähegi on Ukraina-Vene sõja analüüsimise diskursust viimase kahe ja poole aasta jooksul jälginud, peaks olema selge, et ideed ajaloost ja ajaloo kohta on mõjutanud seda, kuidas Ukraina-Vene sõda on mõtestatud.

Ajaloolase vaatevinklist on huvitav ja ka tervitatav, et ajaloo tundmine on omandanud äreva aja tõttu rakendusliku tähenduse. Nii sõja mõtestamine kui ka sellele välja pakutud strateegiad ja lahendused arvatakse olevat usutavad, kui neid toestada ajalooliste narratiivide, näidete, (kujuteldavate) õppetundide ja paralleelidega. Sõda on teinud ehk paljudele selgeks, et ajaloo hea tundmine pole lihtsalt hobikorras põnev, vaid puudutab meie olevikku, tulevikku ning tegelikult ka elu ja surma küsimusi.

Kogu sõja vältel on otsustajate ajalooteadmised, -huvid ja -tõlgendused olnud võti, mis aitab mõista, miks nad on sõjale Ukrainas reageerinud ühel või teisel viisil (rääkimata „ajaloolase“ Putini arvamustest). Kui näiteks mõni liider või ekspert arvab, et tunneb piisavalt hästi 1914. aasta katastroofilist „uneskõndimist“ Esimesse maailmasõtta¹, on tema suhtumine Ukraina abistamisse teistsugune kui sellel, kes näeb igal pool paralleele 1938. aasta Müncheni kokkuleppega². Ehk sõltuvalt sellest, mis ajaloolise perioodi või sündmusega sõda Ukrainas ja selle dünaamikat võrrelda, mõjutab see, missugusesse konteksti kogu sõda ja selle tähendused paigutuvad.

Mõistagi on inimpsühholoogiale omane ühiskondlikes ja poliitilistes küsimustes sääraste võrdluste ja paralleelide tõmbamine mineviku-oleviku ja kujutletava tuleviku vahel. Tark inimene langetab keerulisi valikuid, võttes arvesse, mis tagajärjed on minevikus sarnastes olukordades langetatud otsustega kaasnenud. Nii tekivadki ettekujutused ajaloolistest õppetundidest. Kõik õppetunnid on aga kujutuslikud sellepärast, et see, mida tajutakse mineviku ja oleviku vahel sarnasena, on alati subjektiivne. Objektiivseid ja vastuoludeta ajalooõppetunde pole olemas.

Ukraina-Vene sõja ajal oleme näinud, et avalikus diskursuses on sõda ja rahvusvaheliste suhete dünaamikat tõlgendatud erinevalt ning seega on ka arvajate tähelepanekud ajaloo õppetundide kohta omavahel vastuolus. Üldises plaanis näivad need vastuolud alguse saavat küsimusest, kas sõda Ukrainas tuleks näha suure sõja eelmängu või järelmänguna.

Sõda Ukrainas kui suure sõja järelmäng

Mõistagi ei lõppenud geopoliitilised pinged Euroopas ei Teise maailmasõja ega ka Nõukogude Liidu lagunemisega. Tagantjärele teame, et vaid n-ö ida ja lääne piir nihkus ida poole. Ida- ja Kesk-Euroopa edukas integreerumine Euroopa Liitu ja NATOsse on võib-olla üks kõige ilusamaid edulugusid Euroopa ajaloos peale Lääne-Saksamaa wirtsschaftswunder’i. Riigid Eestist Bulgaariani ühinesid läänemaailma ja selle institutsioonidega, võtsid omaks demokraatlikud printsiibid ning keerasid selja Moskvale ajal, kui see oli liiga nõrk ja segaduses, et midagi selle protsessi vastu ette võtta. Need riigid ja rahvad, kes aga tahtsid suuremat suveräänsust Moskvast, kuid kellel ei õnnestunud eri põhjustel läände integreeruda (või mingisuguseks vahepealseks kolmandaks jõuks hakata nagu Kasahstan), said kohtadeks maailmakaardil, kus Nõukogude Liidu lagunemisest tulenenud geopoliitilised pinged arenesid sõjaks. Näiteks Eestil ja Lätil vedas, Ukrainal või Gruusial mitte.

Sellise vaatevinkli järgi on sõjad nii Ukrainas kui ka Gruusias, aga ka näiteks Tšetšeenias ajalooliselt sama kategooria konfliktid. Need on Nõukogude Liidu lagunemisest tekkinud segaduste klaarimised, mis aga ei mõjuta oluliselt suurt geopoliitilist süsteemi. Need konfliktid on toimunud ja toimuvad n-ö hallil alal, kus lääne ja ida piir pole selgelt maha joonistatud. Kui need sõjad ühel hetkel lõpevad, pole rahvusvaheline süsteem põhjalikult muutunud, vaid piirid on lihtsalt selgemalt paigas. Seda eeldusel, et konkureerivad suurvõimud oskavad vältida otsest kokkupõrget, nagu neil see õnnestus aastatel 1945–1991. Teisisõnu, nimetatud konfliktide puhul on tegemist jätkuva või uue külma sõja proxy-konfliktidega.

Tegelikult toimub samasugune konflikt ka Lähis-Idas (kus mingisugusegi kokkuleppelise piiri mahajoonistamine Palestiinas/Iisraelis näib pea võimatu) ning potentsiaalselt võiks toimuda ka Taiwanis (Hiina kodusõda on veel lahendamata).

Suurel üldisel geopoliitilisel tasandil pole aga USA peamine vastane enam Venemaa (endine Nõukogude Liit), vaid Hiina, kelle n-ö noorempartnerid on Venemaa, Iraan ja Põhja-Korea.

Ukraina-Vene sõja nägemine külma sõja kontekstis, kaudselt Teise maailmasõja ja otsesemalt Nõukogude Liidu lagunemise järelmänguna on levinud lääne optimistide hulgas, kes usuvad selle haldamisse nii, et see ei paisu sõjaks suurvõimude vahel. Selle eelduseks on, et nii Venemaa, USA kui ka Hiina dominantne soov on vältida omavahelist kokkupõrget, mis võiks kulmineeruda maailma lõpuga (Euroopa riikide puhul on see soov ilmselge). 1945–1991 kogemus näitab, et kui tahe selleks on olemas, ei pea seda juhtuma. See tähendab, et Vene-Ukraina sõjas tegelikult ei otsustata Ameerika Ühendriikide juhitud bloki saatust, vaid lihtsalt seda, kust jookseb vaba maailma piir. Väljastpoolt proxy-sõdadega pole võimalik Ameerika Ühendriike ja tema liitlaste-partnerite võrgustikku hävitada. See oleks võimalik vaid seestpoolt, kuid see on mõne teise kirjatüki teema.

See on vaade, mida on mõnevõrra ettevaatlikumalt propageerinud Ameerika tunnustatud ja nüüdseks väga populaarne ajaloolane ja geopoliitika spetsialist Stephen Kotkin.³ Kotkini jaoks pole realistlik Ukraina totaalne võit Venemaa üle, nagu seda on defineerinud Ukraina juhtkond 2022. aastal.⁴ Tema sõnul tähendaks see Moskva vallutamist. Pigem peaks Ukraina võit tähendama eeskätt edukat integreerumist Euroopa Liitu, USA poolt tõsiseltvõetavat julgeolekugarantiid ning väljavaadet stabiilseks arenguks, isegi kui see tähendab okupeeritud territooriumist de facto loobumist. Ajalooliseks eeskujuks on siinjuures Lõuna-Korea, mis küll de jure loeb Põhja-Korea territooriumi endale kuuluvaks (Korea sõda pole veel ametlikult lõppenud), kuid mis de facto on arenenud ilma selleta üheks maailma jõukamaks ja arenenumaks riigiks. Kotkin armastab öelda, et sõda pole vaja võita, et saavutada edukas rahu. Ning just rahu võitmine peaks olema Ukraina eesmärk. Sõjast räsitud ja Ukraina-meelsetest inimestest puhastatud alade tagastamine oleks küll Ukraina suhtes õiglane, ent pidurdaks tõenäoliselt sõjajärgset arengut. Ilmselt ei soovi ka Lõuna-Korea eliit ja ühiskonna enamus enam tegelikku taasühinemist Põhja-Koreaga, mille järeleaitamine käiks isegi nendesugusele jõukale riigile üle jõu. Probleemid, mis on kaasnenud Lääne- ja Ida-Saksamaa ühinemisega, oleksid selle kõrval mikroskoopilised.

Veel kord, selle vaatevinkli laiem taust on, et jõukas ja edukas lääneblokk ei kao Ukraina sõja tulemusest sõltumata kuhugi ning Ukraina peaks koostöös lääneliitlastega leidma sõja oludes parima variandi ja kokkuleppe, et sõda lõpetada ning nii kiiresti kui võimalik läände integreeruda. Kui vaadata ajas tagasi, algasid 2013. aastal Ukraina-Vene sõjani viinud sündmused samuti rahva soovist siduda riik Euroopa Liiduga. Palju muud on hiljem juhtunud, kuid ei maksa unustada, et kogu konflikti tuumas on küsimus, kas Ukrainast saab lääne osa, mida kaitsevad kollektiivsed julgeolekukokkulepped ning kus kehtivad õigusriigi põhimõtted, demokraatia ja vaba turg.

Korea sõja ja Lõuna-Korea mudeli rakendamise suurim probleem on, et Ukrainas pole ametlikult sees NATO vägesid. Igasugused jutud Ukrainale USA ja tema liitlaste julgeolekugarantiide pakkumisest on põhjustanud Venemaa-poolseid suure sõja hoiatusi. Praegustel lääne liidritel eesotsas Joe Bideniga ei näi olevat tahet ega julgust Ukrainale NATOga võrdväärset julgeolekugarantiid pakkuda, isegi kui Ukraina juhtkond ja rahvas oleksid mingil moel nõus oma riigi osalise okupeerimisega. Võib karta, et usutavad julgeolekugarantiid lõhestaks ka Lääne-Euroopa ja USA ühiskonda. Jutud NATO laienemisest ja Ameerika imperialismist muutuksid paljude silmis tõepärasemateks ning Vladimir Putini väide, et invasiooniga taheti hoida ära NATO „laienemine“ Ukrainasse, tunduks sel juhul tagantjärele paljudele usutav ja ettenägelik.

Sõda Ukrainas kui suure sõja eelmäng

Eesti lugejale on juba teada, et ei Ukrainas ega Ida-Euroopas pole populaarne arvata, nagu ei mõjutaks sõda Ukrainas USA ja tema liitlaste ja partnerite julgeolekut ning lääneriikide stabiilsust. Selle vaate kohaselt ei võitle Ukraina ainult iseenda eest, vaid kogu Euroopa ja ehk isegi maailma julgeoleku eest. Kui Ukraina langeb, langevad nagu doominoklotsid teisedki Euroopa ja Ida-Aasia riigid järk-järgult Venemaa ja Hiina agressiooni ohvriks. Igasugune kokkulepe Putiniga on võrreldav kokkulepetega, mis tehti 1930. aastate lõpus Hitleriga.

Vaade, et Ukrainas on juba suisa suur sõda alanud, on jõudnud paljudesse pealkirjadesse ning nüüd ka Zelenskõi retoorikasse.⁵ On ju ka Teise maailmasõja algushetk vaieldav. Kas algas see Saksamaa sissetungiga Poolasse 1939. aasta 1. septembril? Või hoopis 1937. aastal teise Jaapani-Hiina sõja või 1941. aastal Saksamaa sissetungiga Nõukogude Liitu? Sõltub, kellelt küsida. Suure sõja piirid ja tähendused muutuvad selgeks alles siis, kui sõda on lõppenud, sõjaudu täielikult langenud ning uus rahu kehtestatud.

NATO liikmesriigid on küll retoorikas võtnud omaks Ukraina sõja määratlemise eksistentsiaalset mõõtu konfliktina, kuid ilmselgelt pole sääraselt sellele reageerinud. Lääs pole saatnud oma sõdureid Ukrainasse ning ainult järk-järgult on ta suurendanud tugevamate relvade ja sõjamasinate tarnet. Ühest küljest on see seletatav lihtsa eesmärgiga vältida otsest konflikti Venemaaga. Selge see, et Euroopa kardab Esimese maailmasõja moel sattuda sõtta, mis võiks kõigi osapoolte jaoks lõppeda (tuuma)katastroofiga. Teisest küljest võib teoreetiliselt Lääne ja täpsemalt Euroopa ettevaatlikkust põhjendada ka sellega, et tegelikult ei nähta Ukraina-Vene sõda otsustava suure sõjana, vaid ülalmainitud mitte­eksistentsiaalse proxy-konfliktina.

Ukraina valitsus on püüdnud veenda maailma, et kui sõda lõpeb Venemaa kaotusega, on tegemist sõjaga, mis hoiab ära järgnevad sõjad ning annab kinnitust ideaalile, et õiglus on jõust tähtsam. Ent kui Ukraina peaks langema, arenevad sündmused edasi suuremaks sõjaks, mis keerab kogu maailma pea peale. Just Ukraina-Vene sõja nägemine millegi halvema eelmänguna tundub selgitavat kõige paremini, mis toimub lääne liidrite peades. Rootsi ja Soome liitumine NATOga ning kaitsekulude hoogne suurendamine Euroopas on märk sellest, et elame ajas, kus suur sõda on naasnud üldistesse tulevikualternatiividesse. Kõige otsesemalt sõnastas seda Poola peaminister Donald Tusk kevadel, öeldes, et elame uuesti läbi 1939. aastat.⁶

Siinkohal mängivad taas selget rolli külma sõja kogemused. Külm sõda toimus kolmanda maailmasõja kartuses, kord oli see hirm suurem, kord väiksem, kuid sõja võimalus oli alati olemas, sest Nõukogude Liidul ja USA-l olid maailma asjus ületamatud erimeelsused. Kuna aga mõlemal poolel oli tuumarelv, näis sõja alustamine mõttetu, sest oleks kaasa toonud parandamatu hävingu kummalegi. Nõnda hoiti ära Teise maailmasõja eelloo kordumine, kus Hitleri Saksamaa tajus end kord põhjendatult (Prantsusmaa suhtes), kord põhjendamatult (NSVLi suhtes) tugevana, et oma tahe naabritele sõjalisel teel peale suruda.

Igasugune hüppeline relvastumine ja sõja valjuhäälne ennustamine toob endaga kaasa riske ja võimalikke valearvestusi. Seda, kas Euroopa üldine strateegia on end õigustanud, näitab tulevik.

Läänemaailma suur väljakutse ja ajaloo õppetunnid

Läänemaailma suur väljakutse XXI sajandi rahvusvahelises poliitikas on, kuidas vältida suurt sõda, kapituleerumata autoritaarsete riikide (Hiina, Venemaa ja Iraan) revanšistlikule tahtele. Kes iganes on lääne suurriikides võimul (eeskätt USAs), peab leidma kesktee rahumeelse alistumise ja suurriikide konflikti vahel. Seda ka Ukraina-Vene sõja puhul.

See tähendab, et liidrid peavad suhtuma avatult nii kokkulepetesse kui ka sõdimisse, olles mõlemaks valmis. Ent liigne skeptitsism või ka liigne entusiasm kummagi suhtes on kahjulik. Ajalugu ei anna ette juhiseid, mida peaksime ette võtma oma aja probleemide ja väljakutsetega. Ükski ajalooline mudel ei sobi ideaalselt Ukraina juhtumile ning igale strateegiale leiab ajaloost nii tuge kui ka kriitikat.

Ent hea ajaloo tundmine on sellegipoolest vajalik. Ajalugu õpetab, et suurte ajalooliste otsuste taga on peidus vastuolud, kahtlused, keerulised vaagimised ning lõpuks riskide võtmine. Nagu on öelnud Kotkin, ajalugu on tundelaad (ingl sensibility). Head ajalooteadmised peaksid inimeses harima tasakaalukust, nüansitaju ja alandlikkust. Need on iseloomujooned, mida rahvas võiks oma liidritelt oodata, eriti äreval ajal.

1 Matthew Karnitschnig, Olaf Scholz’s Kaiser complex leaves Ukraine in the lurch. – Politico, 1. VI 2022, https://www.politico.eu/article/olaf-scholz-kaiser-complex-ukraine-lurch/

2 Thomas Wieder, Jérôme Gautheret, Why Macron’s ‘Munich’ argument is only partly relevant in the case of Ukraine. – Le Monde, 16. III 2024, https://lemonde.fr/en/politics/article/2024/03/16/why-macron-s-munich-argument-is-only-partly-relevant-in-the-case-of-ukraine_6625878_5.html

3 How Not to Win the War, but the Peace – Stephen Kotkin | Endgame #174 (Luminaries), https://www.youtube.com/watch?v=Wdo5VRuZd5k&t=2456s&ab_channel=GitaWirjawan

4 Ukraine has always been a leader in peacemaking efforts; if Russia wants to end this war, let it prove it with actions – speech by the President of Ukraine at the G20 Summit, 15. XI 2022, https://www.president.gov.ua/en/news/ukrayina-zavzhdi-bula-liderom-mirotvorchih-zusil-yaksho-rosi-79141

5 Jamil Anderlini, We’ve entered a new world war, says top French philosopher. – Politico, 14. X 2024, https://www.politico.eu/article/bernard-henry-levy-frnce-bhl-philosopher-paris-politics/; Yuval Noah Harari explains why the world isn’t fair (but could be). – GZERO, 14. III 2024, https://www.gzeromedia.com/gzero-world-with-ian-bremmer/yuval-noah-harari-explains-why-the-world-isnt-fair-but-could-be; April Rubin, Russia-Ukraine would turn into “world war” with North Korean troops, Zelensky warns. – Axios, 17. X 2024, https://www.axios.com/2024/10/17/zelensky-north-korea-troops-russia-ukraine

6 Alastair Jamieson, It feels like 1939 again in Europe, says Poland’s Donald Tusk. – Independent, 29. III 2024 https://www.independent.co.uk/news/world/europe/donald-tusk-europe-war-russia-poland-ukraine-b2520801.html