Vene „kirjasõbra“ alandavad läkitused

SARAH LAINEMÄE

„See, mis sa meile kirjutasid, on puhas haukumine, ja kui sa soovid ka edaspidi haukuda vastuseks meie kirjale, siis ka meil, suurtel valitsejatel, pole mõtet sulle midagi peale haukumise kirjutada, aga suurtel valitsejatel ei sobi haukuda, meie ju ei haukunud oma kirjas, vaid rääkisime tõtt ning kirjutasime mõnikord nii põhjalikult ainult seepärast, et kui sulle ei seleta, siis sinult vastust ei saa. Kui sa aga võtad endale koera suu ja tahad naljapärast haukuda – see on sul holopi komme –, siis sulle võib see olla auasi, aga meile, suurtele valitsejatele, on isegi suhtlemine sinuga suureks häbiks ja sulle vastu haukuda on veelgi hullem ning sinuga kordamööda haukuda on kõige kibedam asi selles ilmas, kui soovid kordamööda haukuda, siis leia endale samasugune holopp, nagu sa ise oled, ning temaga siis haugugi. Nüüdsest, ükskõik, kui palju sa meile ka kirjutaksid, me ei vasta sulle.“

Just sellisel toonil pöördub Ivan Julm Rootsi kuninga Johan III poole. Need kirjad peegeldavad Ivani loomust, mis on arrogantne, egoistlik, kaval, kohati labane ja kohati aristokraatlik. „Su kiri on täis koera haukumist“ on raamat kirjadest, mida Ivan Julm saatis teistele kroonitud peadele Euroopas jm. Raamatu eesmärgiks ei ole anda Ivan IV isikule ja tegudele ühest hinnangut. Lugejale antakse võimalus ise kirjade põhja otsustada, mida ta valitsejast arvab. Algatuseks antakse ülevaade Venemaa ajaloost Rjurikovitšite dünastia algusest kuni Ivan Julmani ning riigi impeeriumiks kujunemisest. Räägitakse Ivan Julma vastuolulise isiksuse kujunemist, sisepoliitilistest avantüüridest, näiteks opritšnina kehtestamisest ja domineerimistahtest ning agressiivsest välispoliitikast. Tõe huvides on välja toodud, et selline julm valitsemisviis oli sellele ajaperioodile omane.

Raamatu teine osa jutustab Ivan Julmast kui „kirjasõbrast“, antakse ülevaade, mida kirjatõlkeid lugedes tasub silmas pidada. Enne igat läkitust saab lugeda Ivani ja antud valitseja vahelistest suhetest, avatakse taust. Kuna tsaari epistolaarne pärand on mahukas, pidi paratamatult tegema valiku. Välja on valitud värvikamad kirjad, samal ajal on need omavahel sarnased. Ivan Julm oskas oma kirjades tekitada lugejale väga ebameeldiva tunde, pisendades ja alandades kirja saajat. Tekkis huvi, missugune oli Euroopa valitsejatelt saadud kirjade sisu, mis pani Ivani selliseid krõbedaid kirju vastu saatma. Hea oli lugeda Poola ja Rootsi kuningate vastuste lühikirjeldusi, kuid neid oleks võinud raamatus olla rohkem.

Peale eessõnas antud ülevaate Ivan Julma riiki käsitlevatest ajaloouurimustest jälgivad autorid, kuidas suhtutakse Ivan Julma pärandisse tänapäeval. Diktaatorlikud juhid on näinud Ivan Julmas impeeriumi ülesehitajat, hinnanud kõrgelt tema poliitilist suhtlust ning nimetanud negatiivset kuvandit russofoobide looduks. Venemaal suhtus 2016. aastal korraldatud küsitluse järgi Ivan Julma positiivselt üle poole vastanutest. Küsitlus oli korraldatud seoses Orjoli kavandatava Ivan Julma kujuga, kuid sellele järgnenud protestilaine annab aimu, et küsitluse tulemus ei pruukinud olla objektiivne. Kuna Venemaa oli, on ja jääb meie naabriks, on hea, kui me tunneme tema mõttemaailma ja mentaliteeti, millega on seotud ka tema praegused ambitsioonid.