Venemaa lugu autorilt, kes soovib Putinit mõista

Iga Venemaale pühendunud välismaalasest autor peab suhestuma selle maaga, säilitades osavalt sõltumatu positsiooni.

JÜRI SAAR

Siinsete Venemaast huvitatute rõõmuks on nende lugemislauale jõudnud veel üks värske tõlge. Autor Orlando Figes (sünd 1959) on tuntud Inglise ajaloolane ja kirjanik, kelle sulest on kokku ilmunud üheksa Venemaa ja Euroopa ajaloo teemalist raamatut. Eesti keeles on nüüdseks kättesaadavad kuus, mille hulgast ehk kõige menukam on olnud „Nataša tants. Venemaa kultuurilugu“ (originaal 2002), mille esimene trükk (ee 2003) ka siinmail kiiresti läbi müüdi ning paari aasta eest (2021) anti välja ka teine trükk.

Raamatu „Lugu Venemaast“ originaal ilmus aastal 2022, mis tähendab, et käsikiri valmis märksa varem. Seega ei kajastu seal Ukrainas 24. veebruaril 2022 alanud saatuslik täiemahuline kallaletung, mis muutis väga paljut. Nüüdseks on läänemaailm kaotanud Venemaa puhul suure osa oma heatahtlikkusest ja mõistmisvalmidusest. Nii ei maksa ka Figese teost vaadeldes olla ülearu karm, sest hinnangutes Venemaale ollakse praegu suurel määral mõjutatud aasta aega kestnud Vene-Ukraina sõjast ja seal kremli heakskiidul korda saadetud jubedustest.

Figese arvates analüüsitakse nüüdisaegse Venemaa poliitikat liigagi sageli selle riigi minevikku tundmata. Venemaa valitsejatele on aga ajaloo ideologiseerimine, ajaloo kasutamine inimeste mobiliseerimiseks tema hinnangul tavapärane meede. Taipamaks, mida Putin tegelikult tähendab Venemaale ja laiemale maailmale, peame mõistma, kuidas seondub tema võimulolek Venemaa pika ajaloo mustritega (lk 19). Ivan Julmast Peeter Suureni, Katariina Suurest Nikolai Teiseni, Leninist Putinini on Venemaa valitsejad kasutanud mineviku müüte iseenda huvides. Mõnikord lipuna, et liita inimesed kaitseks välisvaenlaste vastu, teinekord taevase aumärgina kindlustamaks Moskva positsiooni kristliku maailma päästjana, küllalt sageli mõlemat korraga.

Sissejuhatuses püstitab autor mõned uurimisküsimused, millele otsib oma teoses vastust. Esiteks, kuidas ikkagi seletada Venemaa määratut suurust ja geograafilist paiknemist eri maailmajagudes? Sellest tulenevalt on valitsejate n-ö mure olnud algusest peale, kuidas kaitsta üha kaugemale ulatuva impeeriumi piire (lk 19). Teiseks, milles seisneb Venemaa riigivõimu püha olemus, nii et valitsejad on olnud rahvale tõe ja õigluse (pravda, lk 20) allikas ja kutsutud kaitsma kogu maailma ebatõe, vale ja valskuse (krivda) eest (lk 187-188). Figes nõustub põhimõtteliselt sellega, et Venemaa suurus tingib despootide võimuletuleku ja despoodid kehastavad Venemaal jumalikku võimu. Kuid just sedasama müüti on ka väljaspool Venemaad liiga sageli tõe pähe võetud ning lubatud Venemaa võimuritel kontrollimatult laamendada, arvestamata teiste riikide, rahvaste huvide-soovidega.

Figes autorina, kelles on ühendatud uurija-teadlane ja kirjanik, pole haruldane nähtus. Nii mõnigi kirjutaja on tunnistanud, et on „väljaõppelt teadlane, kuid kutsumuselt kirjanik“, kuigi ka niisugune seltskond pole homogeenne. Näiteks filmivallas saab filmitootjad jaotada kaheks. Ühed orienteeruvad tugevale, terviklikule mängufilmile (varem „kunstiline film“), kus üks umbes poolteist tundi kestev teos on nagu omaette maailm. Veel mõni aeg tagasi käsitletigi üksnes selliseid filme filmikunstina ja n-ö suured režissöörid ainult selliseid filme tegidki. Ühel hetkel ilmusid konkurentidena välja seriaalid, mida näidatakse ja vaadatakse ennekõike TVs, erinevalt mängufilmidest, mis linastuvad esmalt kinos ning jõuavad alles hiljem telekanalite kavva. Sama sisu, aines jaotatakse nende puhul ära suure hulga osade vahel, kõige tähtsam on suutlikkus hoida vaataja teleri ees, et müüa reklaami.

Kirjutajad võib jaotada samuti kaheks grupiks: ühed tahavad ühe teosega öelda ära kõik, mis neil öelda on. Teist tüüpi kirjutajad käituvad ainesega kokkuhoidlikult ja loovad selle baasil palju väikseid teoseid. Figes kuulub n-ö seriaaliautorite koolkonda ja tema aineseks on Venemaa ajalugu. Ta on kirjutanud tähelepanuväärse hulga Venemaad käsitlevaid teoseid, millest mõned on olnud kõrgema lennuga, s.t saanud suurema tunnustuse osaliseks, ja teised vähem tuntud.

Konkurents Venemaa ekspertideks pürgijate hulgas on juba ammu tihe ning tiheneb üha. 2010. aastal postitas Figes Amazoni online’is pseudonüümi all mitu arvustust, kus kritiseeris teiste Briti ajaloolaste (nt Robert Service¹) Venemaa-teemalisi raamatuid ja kiitis üles enda omi. Esmalt ta eitas raevukalt oma autorsust ja ähvardas seda laadi kahtlustuste esitajaid õiguslike meetmetega. Figese advokaat avaldas seejärel seisukoha, et hoopis Figese abikaasa oli kirjutiste autor, kuid hiljem võttis Figes täieliku vastutuse ja nõustus hüvitama kahe rünnatud autori menetluskulud, kuna need hagesid teda laimu (libel) eest.²

Venemaa on suur ja pika ajalooga maa, sealne rahvas värvikas ja sel teemal kirjutades saab leiva lauale, edu korral võib isegi hästi ära elada. Ainult ettevaatlik peab olema, sest nagu venelased ise ütlevad: „Vostok delo tonkoje.“ Venemaa teemaga tuleb peenetundeliselt ümber käia, sest aines annab pidevalt tagasisidet, kuivõrd rahul või rahulolematu ollakse autori lähenemisega. Mingis mõttes on iga Venemaale pühendunud välismaalasest autor nagu Venemaale lähetatud diplomaat, kes peab suhestuma selle maaga, säilitades osavalt sõltumatu positsiooni. Mõni Venemaaga tegeleja kaldub olema russofoob, teine jälle russofiil, kolmas jääb kusagile vahepeale. Mõni eelistab tegeleda Venemaa kultuuripärandi ja üldse pehmete teemadega, teine jälle KGB ja muude jõuametkondadega.

Kas Figese hoiakuid, arusaamu Venemaa suhtes saab kuidagi raamistada? Minu hinnangul ei kuulu Figes Venemaa jumaldajate ega vihkajate leeri, vaid esindab pigem vaherühma. Nagu Figes ühes oma intervjuus on tunnistanud, on tal Venemaaga väga lähedane „armastuse ja vihkamise suhe“, kus plussmärk emotsiooni ees võib kiiresti asenduda miinusmärgiga. Ta pidas vajalikuks rõhutada, et ei ole „Putini kutt“, vaid soovib pigem Putinit mõista. Figese käsitluses on Venemaa impeerium ja kõik seda sorti riiklikud moodustised käituvad ühtemoodi: võta, mis võtta annab, ja hoia naabrid nõrgad. Seega: hunt on elukas, kes murrab lambaid, nii on kord asjad seatud. Saksa keeles nimetatakse seda seltskonda, kuhu Figes võiks kuuluda, Russland-Versteher’iteks.

Niisugust lähenemist ei saa kuidagi paigutada erapooletu ehk sine ira et studio vaatluse alla. Ka kõnealuses Venemaa ajaloole pühendatud raamatus kohtab häirivalt palju ratsionaliseerimist, kui autor võtab kriitikata omaks Venemaa valitsejate õigustused, põhjendused siseriiklike või välismaale suunatud aktsioonide kohta ilma neist distantseerumata.

Värvika näitena võib siinkohal tuua Krimmi sõjale pühendatud osa „Venemaa loos“ lehekülgedel 138–141, kus autori positsioon langeb täielikult kokku ka Venemaa praeguste valitsejate arusaamadega. Ilmselt pole põhjust kahelda Figese teadmiste hulgas selle sõja kohta, sest aastal 2010 avaldas ta eraldi raamatu pealkirjaga „Krimm. Viimane ristikäik“.³ Juba pealkirja järgi on tegemist muslimite ja õigeusklike ususõjaga. Autori arvates käitusid lääneliitlased Türgit toetama minnes mitte üksnes kristlaste huvide vastaselt, vaid ka Venemaa suhtes ülekohtuselt ja rikkusid Püha Liidu (1815) kokkuleppeid, mille järgi suurriigid üksteist ei alanda. Figes esitab ilma vähimagi kriitikata venelaste tollaseid väiteid nende missioonist miljonite õigeusklike kaitsmisel türklaste eest (lk 140), kuigi ilmselgelt oli tegemist Venemaa järjekordse imperiaalse püüdega hakata „haiget meest ehk Osmani impeeriumi“ tükkideks jagama, mida varjati õõnsate loosungitega. Teatavasti lõppes Krimmi sõda venelastele täieliku kaotusega, tuues esile totaalse sõjalise ja majandusliku mahajäämuse läänest.

Paralleelid praeguse Vene-Ukraina sõjaga on seega ilmsed. 2013. aasta lõpul avaldas Figes USA välispoliitikaajakirjas Foreign Affairs pika artikli Ukraina teemadel.⁴ Tema arvates oleks olnud referendum Ukraina välispoliitika edaspidiseks määramiseks ja riigi võimalik tükeldamine eelisalternatiiv kodusõjale ja Venemaa sõjalisele interventsioonile. Praegu tema seisukohad sedavõrd jäigad enam ei ole, kuid korra kirjutatut ei saa teha olematuks.

Kogu oma ligi 40 aastat kestnud akadeemilise karjääri lõpuni 2022. aastal, mil Figes läks pensionile Londoni ülikooli professori positsioonilt, oli ta seotud Venemaa teemaga. Tema esimene reis Nõukogude Liitu õppimaks vene keelt toimus 1983. aastal ja 1984. läks ta Briti Nõukogu vahetusüliõpilasena õppima Moskva ülikooli. Sellest visiidist said alguse kolm aastat kestnud kraadiõpingud, mil ta kogus Nõukogude Liidu arhiivides materjali Venemaa talurahva olukorra kohta XIX sajandil.

Doktoritöö „Kesk-Volga talupojad Venemaa kodusõjas“ kaitses ta Cambridge’i ülikoolis 1980. teisel poolel. Uurimistööd oli ta teinud peamiselt Oktoobrirevolutsiooni Keskarhiivis, kus tollal oli Figese sõnutsi läänemaailmast pärit uurijate jaoks eraldi uurimissaal. Figes nagu teisedki välismaised uurijad tohtisid tellida ainult neid säilikuid, millele oli viidatud Nõukogude Liidu teadlaste publikatsioonides. Kuigi valvati kiivalt, et ei tekiks kontakte Nõukogude Liidu uurijatega, õnnestus autoril saada suitsunurgas välismaiseid sigarette maksevahendina kasutades hulgaliselt põnevaid viiteid materjali tellimiseks.⁵

Jutt illegaalsest tegevusest ühes NSVL juhtivas arhiivis (Цент­раль­ный государственный архив Октябрьс­кой революции, высших органов государственной власти и органов государственного управ­ле­ния) kõlab üksjagu naiivselt, seda eriti nende inimeste puhul, kes tolleaegsete arhiivide salastatuse režiimidest natukenegi midagi teavad. On väga raske aru saada, kas Figes mängib naiivset või ta oligi tollal bolševike maal niisugune välismaalane, kes tema ümber toimuvast suurt ei taibanud. Küll ta võiks sel juhul olla üllatunud, kui saaks lugeda mõne tollase mõnusa suitsetamiskaaslase ette­kandeid kompetentsetele organitele nende omavaheliste tema meelest privaatsete jutuajamiste kohta.

Teist korda viibis Figes pikemalt Venemaal juba Nõukogude Liidu lagunemise järgsel ajal, mil ta kogus arhiividest materjali suurteose „Sosistajad“⁶ jaoks. „Sosistajad“ on suulise ajaloo meetodi varal valminud klassikaline teaduslik uurimus, mille puhul sündmustes osalenud esitavad uurijale oma mälestused ja meenutused. Aastatel 2004–2008 tegi ta igal aastal viis-kuus uurimisreisi Venemaale kontakteerumaks sealsete kolleegidega eelkõige Memoriaalist (Pamjatist) ja intervjueerimaks Stalini perioodi üleelanuid. Ta kasutas kaheksakümne inimese intervjuusid ja isiklikke arhiive, mille inimesed olid valmis uurijate käsutusse andma. Ilmselgelt on tegemist kõige põhjalikuma ja väärtuslikuma uuringuga Figese teadustöös.

Selle raamatu vene keelde tõlkimisel ilmnes aga hulgaliselt probleeme nii seoses eksimisega faktide vastu kui ka ajaloolase ja kirjaniku rolli liigse segunemise pärast.⁷ Lisaks on Figes silmahakkavalt naiivne, kui kirjeldab enda tollast tööd inimestega, mil projekt liikus edasi suusõnal sedamööda, kuidas leitud kontaktisikud olid oma sõpradele tema tööst rääkinud.⁸ Tekib tugev kahtlus köögilaua taga toimunud jutuajamiste kahepoolses siiruses, sest räägiti valulistest sündmustest, mis olid toimunud vene inimeste endi ja nende lähedastega. Võõraid inimesi ei usaldata, eriti kui tegemist on välismaalastega. Selline suhtumine kuulub venelaste sajandite jooksul välja kujunenud ellujäämisstrateegiasse ning seda ei tohi kunagi arvesse võtmata jätta. Kui aga surve ülaltpoolt kasvab, sulguvad seda laadi kooslused võõrastele täielikult ning small talk’i erivormina räägitakse võõrastele üksnes ebaolulisi asju, pidades meeles, et jutuajamiste sisu võib saada avalikuks ja rääkijale ohtlikuks. Ohtlikuks võib saada isegi jutuajamise toimumise fakt.

Autor on viibinud Venemaal pikka aega ja tunneb kindlasti sealset olustikku üsna hästi, kuid üksnes niipalju, kui seda välisel vaatlejal üldse on võimalik mõista. Kohati tekkis mul raamatut lugedes kahtlus, kas Figes oskab üldse vene keelt piisavalt hästi. Üks selline koht vaadeldavas raamatus oli lk 100, kus autor kirjeldades tsaar Peeter Suure prassinguid, kus osalejatele jagatud tiitlite hulgas oli ka „arhidiakon Idinah…“. Seda sorti väljend mustvalgel kirjapanduna on vene keeles väga-väga ropp, tekitab lausa tõrget, ning selle kasutamist välditakse veidigi viisakamas seltskonnas, kui vähegi võimalik. Figes viitab küll algallikana siinkohal ühele teisele Venemaast palju kirjutanud autorile (Simon Sebag Montefiore), kuid see ei muuda asja.

Teine küsitav venekeelne väljend on „krugovaja poruka“, mille autor on ära toonud kuuel korral tähenduses „kollektiivne vastutus“ (lk 55 jt). „Kollektiivne vastutus“ ja „ringkäendus“ ei ole aga sünonüümid. Tegelikult tähendas Nõukogude ajal laialt levinud ringkäendus põhimõtet, mille järgi nomenklatuuri hulka kuuluvaid isikuid kaitsti teatava piirini kui omasid ja ainult väga tõsised kuriteod tõid kaasa parteist väljaheitmise ja inimese põhjalaskmise. Ringkäendust peeti ka ametnike-bürokraatide omamoodi vandenõuks edumeelsete kommunistide vastu, kes olevat soovinud siiralt Nõukogude Liidu eluolu parandada. Imelik, et Figes seda ei tea.

Figese üldjäreldus, et Venemaa on kogu oma ajaloo vältel kasutanud ajalookäsitlust relvana parajasti võimul valitseja relvaarsenalis, peab muidugi paika. Selle juures pole ta aga näinud jõustruktuuride, organite erilist rolli Venemaa saatuse kujundamisel, justkui oleksid valitsejad saanud oma ambitsioone ellu viia lihtsalt niisama, ilma mingit vahendit kasutamata. Venemaal on läbi aegade toimitud viisil, kus piltlikult öeldes on ikoon ühes käes ja kirves teises.⁹ Nii näiteks peatub Figes Ivan Julma valitsemisaja opritšnikute institutsiooni loomisel ja tegevusel kuuel leheküljel (lk 73–78). Nimetada opritšnikuid Ivan Julma erasõjaväeks XVI sajandil sarnaselt näiteks Prigožini Wagneriga XXI sajandil, on ikka väga kummaline.

Tema baasjäreldus, mille järgi opritšnina aastal 1570 tsaari käsul likvideeriti ja seda ei mainitud enam kunagi tsaari kuuldes (lk 75) jääb õhku rippuma, sest Figes justkui ei märka, et Ivan Julm pani aluse erilisele Venemaa jõuametkonnale, repressioonivõimekale institutsioonile, mis on järjepidevalt tegutsenud, ulatudes välja tänapäevani. Mõni lehekülg hiljem toob Figes küll ära Stalini pahandamise selle üle, et Eisensteini filmi teises osas (1946) on kujutatud opritšnikuid kui „mingit kõige hullemat saasta, degenerante“, ja et ta pidas 1947. aasta ühel hilisõhtul Eisensteinile pika loengu Venemaa ajaloost, kus jõudis järeldusele, et Ivan Julm oleks pidanud hävitama rohkem feodaalide suguvõsasid hoidmaks ära smuta’t ehk kodusõda (lk 76-77). Loogiline baasjäreldus opritšnina püsivusest Venemaa võimu teostamisel jääb Figese poolt paraku tegemata.

Leheküljel 233 nimetab Figes KGBd siseministeeriumist välja kasvanud julgeolekuorganiks ja leheküljel 241 väidab, et KGB nimetas end ise ümber Föderaalseks Vastuluureteenistuseks, mis muudeti hiljem Föderaalseks Julgeolekuteenistuseks ehk FSBks, kus töötajaskond jäi samaks. Kes natukenegi Venemaa eriteenistuste valdkonda tunneb, ei lepi kindlasti seda laadi lihtsustava ja pealiskaudse käsitlusega KGB tekkimise, kadumise ja sisu osas. Jeltsini-aegsed eriteenistuste reformid olid suunatud eeskätt sellele, et vähendada kõikvõimsa KGB mõjukust. Senine ühtne organisatsioon jaotati neljaks: FSB ehk Föderaalne Julgeolekuteenistus (pidi tegelema vastuluurega), SVR ehk Välisluureteenistus, FSO ehk Föderaalne Turvateenistus ja FAPS ehk Föderaalne Valitsusside ja Informatsiooni Agentuur. President Putini valitsemisajal on taas aset leidnud julgeolekuga tegelevate ametkondade koondamine keskse juhtimise alla.¹⁰

Kui tulla tagasi mängufilmi ja telesarja žanrierinevuste juurde, siis kõige rohkem erineb just lõpp. Just lõpp on see, mis määrab üldmulje teosest (finis coronat opus) ning seriaalidel jääb lõpp enamasti nõrgaks. Küllalt sageli on see taotluslik, sest võimaliku järje nimel võib olla kasulik jätta otsad lahti. Mängufilm kui terviklik teos endale lõpu puudumist lubada enamasti ei saa. Fidese raamatu „Lugu Venemaast“ puhul ongi kõige nõrgem just lõpp, sest siin paistavad kontsentreeritult välja kogu raamatu nõrkused.

Esiteks kiirustamine. Nagu autor on tunnistanud, läks raamat trükki 20. aprillil 2022 (lk 266), ilmselt seetõttu, et kasutada ärilistel eesmärkidel ära Venemaa vastu hüppeliselt kasvanud huvi. Teiseks erineb lõpuosa eelmistest stiililt: erinevalt varasemast ettevaatlikkusest hinnangute andmisel annab autor neid lõpus robinal. Nii et minul tekkis lugedes pidevalt tahtmine autorilt küsida: „Kust sa seda tead?“. Näiteks väidab Figes enesekindlalt, et „Venelaste võit on mingis mõttes selle sõja kõige tõenäolisem lõpptulemus, kui pidada silmas Kremli käsutuses olevaid ressursse“ (lk 269). Praegu võiks väita täpselt vastupidist, sest Ukraina ressursid koos 54 nn Ramsteini koalitsiooni kuuluva riigiga ületavad Venemaa omi mitmeid kordi.

Või samal leheküljel esitatud väide, mille järgi „on Putin valmis sõda eskaleerima ja vajadusel kasutama tuumarelva, sest tema arvates tõmbub NATO tagasi, vältimaks otsest konfrontatsiooni Venemaaga“ (lk 269). Oma ühes hiljutises intervjuus on julgenud Figes aga kindlas kõneviisis väita, et Krimm ongi see punane joon, mida rünnaku vastu kaitstes kasutab Putin tuumarelva, korrates sel viisil üks ühele kremli jutupunkti. Nüüdseks on teada, et punaseid jooni, mille ületamisel pidi maailma tabama apokalüpsis, pole enam võimalik kokku lugedagi. Seda laadi tuumamalakaga vehkimine pole Moskva kremlile andnud enam ühtegi plusspunkti just tänu sellele, et läänemaailma otsustajad on jõudnud konsensusele tuumaähvarduste ignoreerimise osas, kuid see ei tähenda üldsegi mitte selleks valmisoleku vähenemist, pigem vastupidi. Tuumaähvardus kujutas endast enne hoiaku muutust efektiivset hübriidsõja meedet, mille tõhususe tagasid muu hulgas nn Venemaa mõistjad, kes aitasid veenda nii lääne avalikkust kui ka otsustajaid ähvarduste tõsiduses.

Ühes hiljutises intervjuus küsiti Figeselt, mida võiks tema arvates tema uus raamat „Lugu Venemaast“ saavutada. Ta küll kahtles, kas seda loevad paljud inimesed Venemaal, kuid lootis siiski, et see võib muuta lääne lugejate arusaamu Venemaa ajaloost, samuti sellest, kuidas venelased mõistavad oma minevikku. Ta on kriitiline Briti ülikoolide lähenemise suhtes Venemaa ajaloole, kuna venelasi hinnatakse lääne standarditest lähtuvalt. Tema veendumuse kohaselt ei saa lääs pärast sõja lõppemist vältida Venemaaga läbikäimist, ent see eeldab ajaloo paremat tundmist otsustajate poolt.¹¹

Figes on hea, kergelt ekstsentriliste kalduvustega kirjamees ja uurija-teadlase vaade jääb tema puhul ilmselgelt tagaplaanile. Päris kokkuvõtteks võib nõustuda autoriga, et „Venemaa tulevik on ebakindel“, kuid mitte tema optimismiga, mille järgi see impeerium võib avastada enda jaoks demokraatia, kuna ka varem „oleks Venemaa võinud asuda demokraatlikumale teele“ (lk 270). Oleks on ajaloos üks hästi paha poiss. Senikaua, kuni demokraatiat nimetatakse Venemaal dermokratija’ks (dermo ’pask’; lk 242) ja jätkub kollektiivne Ukraina ründamise õigustamine, pole demokraatiasuunaliste muutuste prognoosimiseks sellel maal põhjust.

1 Robert Service on Oxfordi ülikooli ajaloolane, kes on pühendunud eelkõige kommunismi ja Venemaa repressiivorganite tegevusele. Eesti keeles on ilmunud tema „Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu“ (2010, Varrak).

2 Orlando Figes to pay fake Amazon review damages. – BBC News 17. VII 2010. https://www.bbc.com/news/uk-10670407

3 Orlando Figes, Crimea: The Last Crusade. Allen Lane, 2010.

4 Orlando Figes, Is There One Ukraine? – Foreign Affairs 16. XII 2013. https://www.foreignaffairs.com/articles/russia-fsu/2013-12-16/there-one-ukraine

5 Orlando Figes, How history caught up with my Russian academic friends. – Financial Times 2. IX 2022. https://www.ft.com/content/6153f76e-eb8c-494b-8f81-123617f5dddb

6 Orlando Figes, Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal. Varrak, 2010.

7 Orlando Figes, Peter Reddway and Stephen F. Cohen. Exchange: Orlando Figes & The Whisperers. – The Nation 13. VI 2012. https://www.thenation.com/article/archive/exchange-orlando-figes-whisperers/

8 Orlando Figes, Sosistajad, lk 700–702.

9 James H. Billington, The Icon and the Axe. An Interpretative History of Russian Culture. Vintage Books, 1970.

10 Leonid Mletšin, KGB kirjutamata ajalugu, Helios, 2018, lk 284–286.

11 Orlando Figes, How history caught up with my Russian academic friends. – Financial Times 2. IX 2022. https://www.ft.com/content/6153f76e-eb8c-494b-8f81-123617f5dddb