„Barbie“ püsib kindlalt karbis

Greta Gerwigi värske linateos pakub vaatajale nukumaailma roosamannat, säravat ja meelelahutuslikku eskapismi pärismaailma murede eest.

AVE TAAVET

„Barbie“ (USA 2023, 114 min), režissöör Greta Gerwig, stsenaristid Greta Gerwig ja Noah Baumbach, operaator Rodrigro Pietro, heliloojad Mark Ronson ja Andrew Wyatt. Osades Margot Robbie, Ryan Gosling jt.

Sooline ebavõrdsus, patriarhaat ja ühiskonnakriitika on „Barbie“ terviku kontekstis samavõrd tootepaigutuslikud kui Birkenstocki sandaalid või Chevrolet’ autod. Naisi võimestavatele kõnedele ja suurkorporatsioonide naeruvääristamisele vaatamata pakub film valitsevale status quo’le vastuseks vaid eskapismi ja tarbimiskultuuri. Tegu on suurejoonelise turundusprojektiga, mis trivialiseerib neid samu probleeme, mida sõnastada püüab.

„Barbie“ film on suuresti mainekujundusprojekt, mis valmis viie pika aasta jooksul Matteli terava pilgu all. Kõrval­tegelastena astuvad üles mitmed ajaloolised, rariteetsed või tootmisest maha võetud Barbie mudelid, välja on toodud tema kultuslikud aksessuaarid ja riietusesemed ning sisse on kirjutatud nuku looja Ruth Handleri tegelaskuju. Niisiis astub teos ühte sammu viimaste aastate tootebiograafiate trendiga, millest on lähemalt Sirbi veergudel kirjutanud Aleksander Metsamärt.¹ Õnneks pakub nukumaailma roosamannale tasa­kaalustavat eneseirooniat selle taga seisva kalkuleeriva ärimaailma groteskne väljajoonistamine. Alustagem aga „Barbie“ pakendist, mis on – roosa.

Silmatorkav roosa

Värv on võimas ideoloogiline meedium. Kui veel hiljuti olid sotsiaalmeedia, tänava­mood ja kultuurisündmused Ukraina auks sini-kollasesse rüütatud, siis nüüd on maailma vallutanud roosa. Veel enne „Barbie“ filmi kinodesse jõudmist andis linateose suurejooneline turunduskampaania aimu algavast barbiecore’ist. USA reklaamtahvlid piirdusidki tihti vaid ühetoonilise roosa taustaga, kuhu oli Barbie šriftiga lisatud ainult filmi linastuskuupäev. Võtteplatsi ettevalmistamine tekitas globaalse värvidefitsiidi (ehkki sellesse andsid oma panuse ka pandeemiaaegsed tarneraskused ja Texase äärmuslikud ilmastikutingimused)² ning saalidesse tulvav kinopublik on üle maailma üksmeelselt roosasse riietunud.

Roosa on silmatorkav värv. Kunstlikumad ja säravamad tonaalsused, kuhu kuulub ka Matteli patenteeritud Pantone C219, on nukumaailma glamuuri ja plastmassi jaoks just nagu loodud. Barbie kehastab II maailmasõja järgset naiselikkusetüüpi, kes vahetas vabrikutööga seonduvad tunked ja kitlid otsustavalt kontskingade, avarate seelikute ja erksate värvide vastu.

Sedasama roosat nostalgiat ja naiselikkust edastab ka filmikunstnike Sarah Greenwoodi ja Katie Spenceri loodud Barbieland – paralleelreaalsus, mis ammutab inspiratsiooni Matteli toodangust, Hollywoodi kuldajast ja 1950ndate USA kuurortidest. Suur osa Barbielandist ehitati Warner Brosi stuudiotes füüsilisel kujul valmis. Nostalgilise tunde säilitamiseks kasutati Barbie­landi stseenides minimaalselt CGId. Nukukarbitunnet võimendavad maalitud taustad, nihkes mõõtkava (Barbie on nii majade kui esemete jaoks pisut liiga suur) ning igasuguste maiste elementide puudumine (lained ja lõke on maalitud, dušš töötab ilma veeta jne).³ Tähelepanu detailidele ning vanakooli töövahendite poole pöördumine on end kuhjaga ära tasunud. Lõpptulemus on suurepärane segu ülimast kunstlikkusest ja veenvast, terviklikust maailmast.

Nukud inimmaailmas

Režissöör Greta Gerwig on seni tuntud indie-filmidega, mis jutustavad lugusid mitmetahuliste naistegelaste pilgu läbi („Väikesed naised“, „Lady Bird“)⁴. „Barbie“ filmi stsenaarium on kahasse kirjutatud tema loomingulise partneri ja elukaaslase Noah Baumbachiga, kes on muu hulgas olnud kahe Wes Andersoni filmi stsenaariumi kaasautor („Fantastiline härra Reinuvader“, „Mereelu Steve Zissou seltsis“)⁵. Gerwigi ja Baumbachi viimane koostöö „Valge müra“⁶ oli ühiskonnakriitiline must komöödia, mis jäi meelde nii põneva ülesehituse kui ka terava huumori poolest. „Barbie“ on Gerwigi esimene suurem režissööritöö peavoolukinos. Loojate renomeed arvesse võttes oleksin filmilt oodanud rohkem teravust ja nuku vastuolulise kuvandi uurimist. Kardetavasti seadis aga kaubamärk sellele omad piirangud ning kinolinal näeme Barbiet üdini positiivses valguses.

Barbielandis muretut elu elav Barbie avastab ühel ilusal päeval (teistsuguseid Barbielandis ei tuntagi) peast häirivad mõtted surelikkusest ja jalgadelt tselluliidi. Tema kikivarvul jalalabad vajuvad täistallaga vastu maad. Murelik nukk läheb nõu küsima Imelikult Barbielt, kes soovitab tal pärismaailma suunduda, leida üles laps, kes temaga mängib, ning maailma tasakaal taastada. Ohtlikule teekonnale sokutab end kaasa ka Barbie poiss-sõber Ken. Nukud toovad oma tuurilt kaasa väga erineva pagasi. Barbie avastab emotsioonid, surelikkuse ja inimsidemed, Ken aga patriarhaadi võlud.

Nimitegelast kehastav Margot Robbie on sarmikas ja südamlik nii naiivse nuku kui ka eneseteadliku naisena. Filmi tõeliseks täheks tõuseb aga Ken Ryan Goslingi esituses. „La La Landi“⁷ ja „Päevaraamatu“⁸ südametemurdja vastab välimuselt igati Barbie poiss-sõbra kuvandile. Oma näitlejatööga õnnestub Goslingil standardiseeritud plastnukule aga tõeline elu sisse puhuda. Ekraanil tegutsev Ken on ühtaegu tundlik ja lapsemeelne, avastab oma tumedamat poolt ja võitleb seletamatu igatsusega. Tema kujunev bromance teiste Barbie­landi Kenidega aitab murendada ka Matteli nukumaailma heteronormatiivset suhtedünaamikat.

Patriarhaadi „importimine“ naiste juhitud Barbielandi annab tulemuseks halenaljaka kõverpeegli traditsioonilisest meestekesksest ühiskonnast. Valla lastud maskuliinsusega püütakse aga endiselt Barbiedele muljet avaldada. Võimuiha ja ohjeldamatu pidutsemine kannavad endas vastamata armastuse nukrat allhoovust.

Kui Kenide ebaõnnestunud riigipöördekatse kutsub esile pigem naerupahvakuid, siis pärismaailma „mehelikkuse“ avaldused on filmis liigagi realistlikena esitatud. Oma ülinaiselikkuses Los Angelese rannapromenaadidele ilmunud Barbie satub kohe mööduvate meeste seksuaalsesse huviorbiiti, pälvides soovimatuid kommentaare, nalju ja lähenemiskatseid. Naiselikkus, mis Barbielandis on enesestmõistetav, on pärismaailmas ohtlik ja tekitab ebamugavust. Selle vastuolu esitamine ja uurimine on filmi tuumakaim küsimus.

Juba avakaadritest peale rõhutab „Barbie“ nuku mitmekesiste rollide võimestavat mõju. Barbiega mängides võivad väikesed tüdrukud olla ükskõik kes – kohtunikud, astronaudid, Nobeli preemia laureaadid jne.⁹ Aksessuaaride ja kleitide rohkusele vaatamata muutub aga nuku enese kuju kõigis neis ametites minimaalselt. Barbie teostab end tarbimise kaudu. Ning ma ei saa lahti tundest, et värske linateos on vaid järjekordne kostüüm, mida ülle tõmmata. „Barbie“ ei aita feminismi püstitatud küsimusi populariseerida, vaid kaubastab seda. Filmi arengukaare jooksul ei leia aset mingeid tegelikke muutusi – päriselus jääb valitsema ebaõiglus, tselluliiti Barbielandis ei normaliseerita ja Matteli juhtkond jääb rahaahnete meeste juhtida.

Kogu eelnevale kriitikale ja kultuurilisele ambivalentsile vaatamata on Barbie olemuselt siiski vaid mänguasi. Filmiloo inimtegelased leiavad Barbie­landis kosutava – olgugi et vaid ajutise – pelgu­paiga pärismaailma murede eest. Samasugust säravat ja meelelahutuslikku eskapismi pakub vaatajale ka „Barbie“ film. Mida enamat ühelt suviselt kinokülastuselt tahta?

 

1 Aleksander Metsamärt, Tootebiograafia – tänan, ei! – Sirp 14. VII 2023.

2 Barbie film required so much pink paint it contributed to worldwide shortage. – The Guardian 5. VI 2023. https://www.theguardian.com/film/2023/jun/05/barbie-film-required-so-much-pink-paint-it-contributed-to-worldwide-shortage

3 Jocelyn Silver, How Barbie’s Production Designers Created the Plastic, Fantastic World of Barbie Land. – Vogue 21. VII 2023. https://www.vogue.com/article/barbie-production-designer-interview

4 „Little Women“, 2019; „Lady Bird“, 2017.

5 „Fantastic Mr. Fox“, 2009; „The Life Aquatic with Steve Zissou“, 2004.

6 „White Noise“, 2022.

7 „La La Land“, Damien Chazelle, 2016.

8 „The Notebook“, Nick Cassavetes, 2004.

9 Ühe hiljutise uuringu järgi on Barbiega mängimise mõju väikeste tüdrukute arusaamale eneseteostuse võimalustest sootuks vastupidine. Vt lähemalt: „Boys Can Be Anything“: Effect of Barbie Play on Girls’ Career Cognitions. https://ir.library.oregonstate.edu/concern/articles/3n2044136