Bella Baxter ei ole mingi vaeseke

„Vaesekestes“ seatakse kahtluse alla mitmed toksilist mehelikkust raamistavad narratiivid, nagu ka abielunarratiiv, mille järgi peab mehe ja naise armastusega kaasnema ilmtingimata abielu.

ISABEL MARI JEZIERSKA

Mängufilm „Vaesekesed“ („Poor Things“, Iirimaa-Suurbritannia-USA 2023, 141 min), režissöör Yorgos Lanthimos, stsenarist Tony McNamara, operaator Robbie Ryan, helilooja Jerrskin Fendrix, põhineb Alasdair Gray romaanil „Poor Things: Episodes from the Early Life of Archibald McCandless M.D., Scottish Public Health Officer“. Osades Emma Stone, Willem Dafoe, Mark Ruffalo, Ramy Youssef, Margaret Qualley, Hanna Schygulla jt.

Mulle tundub, et mehed toimivad tõesti väga ebafilosoofiliselt, kui nad proovivad naiste hea käitumise tagada neid alaliselt lapsestaatuses hoides.

Mary Shelley

I

„Vaesekestele“ on ette heidetud kulunud seksistlikku narratiivi: süütu, kogenematu ja ilus neiu kohtub vanema ja kogenud võrgutajaga, kes õpetab ta seltskonnas sobivalt käituma ja ühiskonnas lubatud ja lubamatu vahemail elu nautima. See lugu on tõepoolest tuttav mitmetest raamatutest ja filmidest, näiteks muusikalist „Minu veetlev leedi“, kuid kui Bernard Shaw’ „Pygmalionil“ (1913) põhineva „Minu veetleva leedi“ filmiversiooni¹ lõpus vaatab Eliza Doolittle mööda dr Higginsi kontrollivast iseloomust, andestab talle tema enesekesksuse ja jääb mulje, et nad on teineteisesse armunud, siis „Vaesekestes“ näeb Bella Baxter (Emma Stone) Duncan Wedderburni (Mark Ruffalo) isekad kavatsused läbi ning jätab ta maha, kui enam huvitav pole. „Vaesekeste“ filmikeel annab kohe alguses märku, et Wedderburn on ebameeldiv ja hukkamõistu väärt tegelane. Sellest saab kohe aru ka Bella, öeldes: „Duncan Wedderburn ei hooli eriti sellest, kas minuga juhtub midagi halba, aga ta on huvitav.“

„Vaesekesed“ annab Shaw’ „Pygmalioni“ sõnumi edasi tõetruumalt kui ükski selle filmiversioon. Naine – eriti siis, kui ta ei koge austust ja lahkust – ei võlgne oma „loojale“ midagi, kuna sõltuvus ja mõju olid tingitud ebavõrdsest võimusuhtest. Kui naine on saanud tänu haridusele, elukogemusele ja ka rahale iseseisvamaks, saab ta ka viimaks oma „loojast“ lahti ütelda. „Vaesekeste“ narratiiv on küll kulunud ja seksistlik, ent see pööratakse filmi lõpuks pea peale, nii et see omandab täiesti uue tähenduse. Muidugi on vaja ka selliseid lugusid, kus võimudünaamikat ära ei kasutata, kinnistamaks teistsugust arusaama armastusest ja suhetest. Arvestades aga, kui paljud naised peavad seksistlike suhetega toime tulema, on ju tore näha, kuidas üks naine kasvab seesugusest kaaslasest üle ja tuleb suhtest tugevamana välja.

II

„Vaesekestele“ on ette heidetud ka seda, et kinos jälgib Emma Stone’i kollektiivne seksualiseeriv pilk: on ju filmis palju seksistseene, kus Stone’i alasti ihu on kõigi vaatajate õgida. Argumentatsioon selle mõtte taga on ilmselt see, et režissöör Yorgos Lanthimos on mees (nagu ka alusteksti autor Alasdair Gray) ja tema eesmärk on näidata Stone’i nooruslikku ja seksikat keha lihtsalt selleks, et portreteerida temasuguste meeste unelmate naist, kes „ei tõmba mitte kellegagi magamisele piiri ette“, sest „siis tundub ka neil endil selleks lootust olevat“². Selline kriitika võtab aga Stone’ilt igasuguse agentsuse: on ta ju ise filmi produtsent ja selgelt väljendanud, et ka tema tahtis väga seda lugu just sellisel viisil maailmaga jagada.

Emma Stone on tahtnud rääkida loo naisest, kes ei tunne häbi ega mõista ennast hukka. Bella avastab endas seksuaalsuse nagu lapski, keda ei piira veel ühiskonna arusaamad, millisel viisil ja millises olukorras peaks ta erutust, iha ja naudingut kogema. Bellal läheb ses mõttes õnneks, et ta on kasvades ühiskonna häbistamisest võrdlemisi vaba. Näiteks, kui ta avastab masturbeerimise ja tahab Max McCandlesiga (Ramy Youssef) oma rõõmu jagada, siis ei ütle McCandles, et seda ei tohi enam kunagi teha – nagu on paljudele meist lapsena öeldud –, vaid lihtsalt, et „viisakas seltskonnas pole see lubatud“. Kui Bella tantsib üksinda paaris tantsivate inimeste keskel, vaatavad teised teda küll veidi imelikult, kuid Bella ei pane seda tähele. Ja kui Wedderburn püüab teda tantsupõrandal ohjeldada, ei lase Bella end sellest segada ja tõmbab mehe hoopis oma metsiku tantsu haardesse. Bella tantsimise pärast polnud häbi mitte Bellal, vaid Wedderburnil. Bellast võib mõelda kui häbivabast inimesest, kes võib tantsida läbi elu, välja tegemata reeglitest, mida naised ja mehed muidu järgima peavad ja mis nende valikuid piiravad. Kuid Bellal on ka vedanud: talle on kodust kaasa antud rohkelt enesekindlust ja ta kas ei märka teiste hukkamõistu või ei tee sellest välja. Võib-olla on filmi üks sõnumeid see, et nii mõnedki naudingud jäävad meil tegelikult kogemata – näiteks häbivabalt seksi nautimine või muusika järgi metsikult tantsimine –, sest tunneme süüd ja häbi ning mõistame ennast ikka ja jälle pisiasjade pärast hukka, olgugi et tõenäoliselt on teistel meie ümber täiesti ükskõik, mida ja kuidas me teeme.

III

„Vaesekesi“ võib võrrelda ka „Frankensteiniga“³. Mõlemas loob teadlane erinevate kehade osadest uue olendi, kuid kui „Frankensteinis“ loob teadlane Frankenstein nimetu olendi, kes on nii suur, inetu ja hirmutav, et teadlane olendi hülgab, siis on „Vaesekeste“ teadlase dr Godwin Baxteri (Willem Dafoe) loodu ilus ja veetlev Bella Baxteri nimeline naine, kellest teadlane väga hoolib ja keda ta hea meelega õpetab ja suunab. Koletise moodi on hoopis Baxter ise, kelle nägu on isa läbi viidud eksperimentide tõttu moondunud – võib arvata, et ta on samasuguse frankensteinliku katse tulemus nagu ka Bella Baxter. „Vaesekestes“ leidub teisigi viiteid „Franken­steinile“ ja selle autorile Mary Shelleyle (sünninimega Mary Wollstonecraft Godwin). Esmapilgul paistab, et looja nimeks on pandud Godwin pelgalt selleks, et Bella saaks teda kutsuda hellitavalt Jumalaks (God), kuid see näib hoopis viitavat Shelley filosoofist ja kirjanikust isale William Godwinile, kes propageeris anarhistlikku ja utilitaristlikku vaadet haridusele. Tema nägemuses pidi haridus lähtuma lapse huvidest ja vajadustest ning selle eesmärk olema suurendada eelkõige indiviidi õnne. „Frankensteini“ võibki vaadata kui uurimust vanemate hüljatud lapsest, kellel pole suunajat. Baxter on erinevalt Franken­steinist loonud Bellale turvalise ja toetava keskkonna, kus Bella saab enesekindlalt kasvada ja areneda. Kui Bella tahab avastada maailma ja turvalisest keskkonnast ära – kasvatus oli talle andnud selleks vajaliku turvatunde –, laseb Godwin tal minna, kuigi esialgu on mõte talle vastumeelne. Godwin lõi Bella teadusliku eksperimendina, kuid annab endale aru, et tollel on vaba tahe ning oma soovid ja unistused.

Olgu ka mainitud, et Shelley ema oli aktivist ja filosoof Mary Wollstonecraft, kes seisis naiste õiguse eest haridusele ja kirjutas olulise feministliku teose „Naiste õiguste õigustuseks“⁴, mille üks keskne argument on, et naisi tuleks harida viisil, mis arendaks neis kriitilist mõtlemist, et neil oleks võimalik meestega võrdsetel alustel ühiskonda panustada. Bella kohtumises Martha von Kurtzrociga (Hanna Schygulla), kes tutvustab talle filosoofiamaailma, võib näha viidet Mary Wollstonecraftile, kes suri üksteist päeva pärast tütre sündi ja kelle mõttemaailmaga puutus Shelley kokku vaid kirjutiste kaudu. Tänu Kurtzrocile avastab Bella, kuidas ideed põrkuvad ta peas „nagu välgud tormis“ ja kui hea tunne see on, kui huvitavad mõtted mõistust erutavad. Kurtzroc avab Bellale intellektuaalse, ratsionaalse maailma – selle, mida Mary Wollstone­craft oli tahtnud välja võidelda kõigile naistele. Haridus lubab Bellal sülitada tabudele ja ühiskonna oma aja ära elanud reeglitele, hakata looma iseend ja maailma enda ümber teadlikult kujundama. Bellat võib vaadata kui teda ümbritsenud meeste loodut, kuid lugu toetab ka teistsugust tõlgendust: Bella on loonud end ise. Ja mitte ainult hariduse (kujundlikult) toel, vaid ta ju ka tegelikult sünnitas enda: tema kõhus kasvas see aju, mille Godwin talle pärast pähe pani (mõttekäik Henrik Sovalt). Uus maailm avaneb Bellale hariduse tõttu, mis võimaldab maha jätta mehe ja hakata elama oma tingimustel.

IV

Pole vist liialdus väita, et kõik Bella elus olulised mehed püüdsid mingil moel teda oma kontrollile allutada. Isa ja looja Godwin Baxter lõi Bellale turvalise keskkonna, piirates tema heaolu ettekäändeks tuues Bella kontakti välismaailmaga. Godwini kiindumus Bellasse pole kuidagi üllatav – lõi ta ju Bella lootuses, et Bella armastaks teda inetule välimusele vaatamata. Pärast Bella lahkumist ei oska Godwin oma tunnetega toime tulla ja hakkab jooma. Võrgutaja Duncan Wedderburn arvab, et saab Bellale elunaudinguid õpetada, kuid on ka omandihimuline: ta tahab Bella keha vaid enesele ega kannata mõtetki, et Bella võiks magada teiste meestega. Ta ei talu sedagi, et Bella tänu haridusele iseseisvub ja oma lapsemeelsuse minetab. Lapselik naiivsus oligi Wedderburni ju Bella juures kõige enam erutanud. Hariduse tõttu hakkas Bella nägema, kui hale see mees tegelikult on. Bella ütleb Wedderburnile lahkumineku eel: „Me ei peaks kunagi abielluma. Olen vigane eksperimenteeriv inimene, seega vajan abikaasat, kellel on andestavam iseloom. Minu sisetunne ütleb mulle nüüd, et sina ei ole see inimene. Meie seiklus on ilmselgelt läbi.“ Ka Max McCandles kihlus ju Bellaga siis, kui too oli noor ja kujunemisfaasis, ning lootis temaga abielluda esimesel võimalusel, et Bellast mitte ilma jääda. Bella aga tahtis enne abiellumist maailma avastada, uimastas kloroformiga kihlatu ja läks eneseleidmisrännakule.

Kuid miks ikkagi on Bella valmis hiljem McCandlesiga abielluma? See plaan oli tal algusest peale. McCandles oli igati loogiline valik naisele, kelle väljavaated Victoria ajastu naisena olid abikaasata piiratud. McCandles ei pannud pahaks, et Bella oli olnud seksitöötaja, ning tal polnud nii tugevat soovi naise (keha) omada. Võib aimata, et Bella tahtis ka edaspidi teistega seksida, näiteks oma pariisitarist kaaslase Toinette’iga (Suzy Bemba). McCandles oli lahke ja valmis koos kasvama. Bellast oli kujunenud veendunud sotsialist, kes tahtis maailma parandada. Kellega koos seda siis veel teha, kui mitte hea ja armastava inimesega, kellega on turvaline, kes austab teda võrdse kaaslasena ja kellel on samuti kutsumus ravida inimesi? Bella ütleb McCandlesile nende taaskohtumisel: „Ma naudin seda praktilist armastust, mis meil on.“ Toksiliste Hollywoodi armastuslugude kõrval mõjub Bella ja McCandlesi suhtelugu lausa värskendavalt.

„Vaesekestes“ seatakse kahtluse alla mitmed toksilist mehelikkust raamistavad narratiivid: isa peab oma tütart kõige halva eest kaitsma tema vabadust piirates; kui võrgutaja õpetab naiivset naist elu nautima, siis naine on talle selle eest elu lõpuni tänulik; vägivaldse mehe eest ei ole pääsu. Kahtluse alla seatakse ka abielunarratiiv, mille järgi peab mehe ja naise armastusega kaasnema ilmtingimata abielu (mõttekäik Mikael Raihhelgauzilt).

V

Olen seni libisenud üle filmi kõige vastuolulisemast aspektist, Bella seksistseenidest Wedderburniga. Poole pealt vaatama hakates võiks arvata, et tegemist on kahe autonoomse täiskasvanuga, kes naudivad seksi üksteisega. Algusest vaadates ja Bellat nende kohtumise hetkel lapse või teismelisena nähes tundub aga, et Wedderburn peibutab⁵ Bellat, pannes tüdruku arvama, et ta tegutseb vabal tahtel, tegelikult kasutab aga teda ära ja manipuleerib temaga. Seda, kas Wedderburn peibutas Bellat või mitte, saab aga öelda vaid siis, kui on selge, kui küps ta Wedderburniga kohtudes oli. Ühiskonnas on kokku­lepe, et küpsust – vähemalt seaduse silmis – mõõdetakse vanusega ja 16aastaseks saades jõuab inimene ikka, kus ta on piisavalt küps, et anda nõusolek ka endast palju vanemate inimestega seksimiseks. Vanuseline lähenemine ei ole ideaalne, aga siiski üks viis hinnata inimese küpsust. Bella küpsust samamoodi aga hinnata ei saa – on ju tegemist frankensteinliku eksperimendiga. Bella on loomishetkel täiskasvanud naise kehas lapse ajuga inimene, kes areneb ja küpseb kiiremini kui ükski tavaline laps. Filmis ei ole aga selge, kui küps on Bella Wedderburniga kohtudes.

Kuivõrd Bella on midagi muud kui imikust täiskasvanuks arenev inimene, siis kas ei peaks teda ehk vaatlema mitte lapse või nooruki, vaid vaimupuudega inimesena? Seegi vaatepunkt sunnib otsa vaatama keerulistele küsimustele. Kas igal inimesel on õigus seksuaalsele naudingule? Kui jah, siis kas ka sügava vaimupuudega inimesel? Kas inimene, kelle autonoomsus on intellektipuude tõttu piiratud, saab anda nõusoleku seksiks? Räägitakse ju seksist kui konsensuslikust seksuaalse iseloomuga tegevusest autonoomsete inimeste vahel⁶. Esiteks eeldab see, et inimene on autonoomne ütlema seksile ei või jah, ning autonoomsus eeldab omakorda intellektuaalset võimekust, mida sügava intellektipuudega inimestel ei ole või mis on vähemalt suuresti piiratud. Teiseks käsitletakse sellisel kujul seksi ja nõusolekut väga individualistlikult: seks toimub indiviidide vahel, kellel on teineteise ees kohustused. Selle asemel võiks vaadata seksi laiema ühiskondliku nähtusena, mille puhul on ühiskonnal või riigil selle konteksti raamistamisel mängida oluline roll, nt seksuaalhariduse ja -kasvatuse, ühiskonna hoiakute kujundamise ja seadusloome kaudu.

Bellat intellektipuudega inimesena käsitledes saab Bella ja Wedderburni seksuaalsuhtele moraalse hinnangu anda alles siis, kui on saadud vastus nimetatud küsimustele. On väga keeruline leida tasakaalu kahe väärtuse vahel: ühest küljest võiksime inimesi seksuaalselt võimestada ja teisest küljest peaksime samu inimesi (eriti noori ja vaimupuudega inimesi) seksuaalse ärakasutamise eest kaitsma. Ma ei püüagi neile küsimustele vastata ega tea, kuidas nende kahe väärtuse vahel tasakaalu leida, aga arvan, et Quill R. Kukla oma artiklis “Seksuaalse nõusoleku ebaideaalne teooria”⁷ on teinud seda väga veenvalt.
„Vaesekesed“ on nende küsimuste mõtestamiseks hea lähtepunkt.

VI

„Vaesekesed“ on nii mitmekihiline film, et seda võib vaadelda feministliku manifestina (kindlasti feministlikumana kui näiteks „Barbie“⁸ oma tarbimiskultuuri ülistava taagaga), aga ka andrewtate’iliku produtsendi või filmikunstniku fantaasiana – et näha filmis alasti Emma Stone’i. Filmi teebki heaks ja nelja Oscari vääriliseks selle mitmekihilisus ja mitmeti tõlgendatavus. See avab akna naudingute – seks, reisimine, söömine, suhtlemine, intellektuaalne vestlus raamatu või teise indiviidiga, seltskondlikkus – mõtestamiseks ühiskonnas ning on hea lähtepunkt, kust alustada seksuaalse nõusoleku mõtestamist moraalsest, mitte pelgalt legalistlikust lähtekohast.

1 „My Fair Lady“, George Cukor, 1964.

2 Piret Karro, Filmiarvustus. Veel üks eile sündinud seksobjektiga meesfantaasia. – Feministeerium 22. II 2024.

3 Mary Shelley, Frankenstein. Lackington, Hughes, Harding, Mavor & Jones, 1818.

4 Mary Wollstonecraft, A Vindication of the Rights of Woman. 1792.

5 ingl k grooming – Protsess, mille käigus luuakse usalduslikud suhted lapse või noorukiga (vahel ka tema lähedastega) edasise seksuaalse ärakasutamise eesmärgil.

6 Isabel Jezierska, Kuidas kajastada vägistamiskuritegusid? – Feministeerium 20. XII 2022.

7 Quill R. Kukla. A nonideal theory of sexual consent. Ethics 131 (2):270-292 (2021).

8 „Barbie“, Greta Gerwig, 2023.