Inimene on eesel

„Inisherini hinged“ näitab, et sõda ei alga suurtest poliitilistest, religioossetest või sotsiaalmajanduslikest lõhedest, vaid inimesest endast: tema trotsist, totrusest ja alpusest.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Inisherini hinged“ („The Banshees of Inisherin“, Iirimaa-Suurbritannia-USA 2022, 114 min), režissöör-stsenarist Martin McDonagh, operaator Ben Davis, helilooja Carter Burwell. Osades Brendan Gleeson, Colin Farrell, Kerry Condon, Barry Keoghan jt.

Piibel on täidetud lugudega, kus vanajumal oma loodu proovile paneb, narritab, õrritab, piinab ja painab teda nagu Aabrahami, kel tuleb ohverdada oma poeg. Aabrahami meelekindlus kinnitab usaldust ja usku, mille tugevuse tõestamiseks tunduvad suurimadki ohvrid tühisena. Hoopis usu vappuma löömisest tekkiv tühimik sunnib käsi taeva poole heitma ja küsima nagu Jesaja raamatus: „Miks lased meid, Issand, eksida sinu teedelt, lased meie südame kõvaks jääda, nõnda et me sind ei karda?“

Miks laseb Issand oma teelt eksida, on uskliku inimese üks tuumküsimusi. Kimbatusest õige ja vale labürindis liikudes ei pääse paraku ka uskmatu, kes on lisaks kaardi puudumisele ilma jäänud ka kompassist. „Ehk ei ole Jumalat olemas?“ püstitab psühhiaater tema juurde tulnud preestrile küsimuse Roy Anderssoni filmis „Lõputusest“¹. „See oleks kohutav,“ ahastab too. „Millesse siis uskuda?“ Inimene vajab tähendust, spirituaalne vaakum ja moraalne tühimik täitmist, pühakirjaga või pühakirjata.

Martin McDonaghi filmid on täis mini-Aabrahame, kes peavad rammu katsuma elu suurte moraalsete ja eksistentsiaalsete küsimustega. Suure algustähega Looja asemel kiusab neid loojana autor McDonagh, vanatestamentliku tõsiduse asemel varuks suunurka kõverdunud muie. McDonagh on üles kasvanud katoliiklikus iiri peres, kuid kolis varakult Inglismaale ega ole praktiseeriv kristlane. Suhet oma juurtega on ta intervjuudes kidakeelne avama, kuid nende mõju tunnustatud dramaturgi ja filmilavastaja loomingule on vääramatu: McDonaghi maailm on täidetud kristliku ikonograafia, viidete ja sümbolitega.

Patu ja lunastuse olemus läbib kõiki McDonaghi filme. Lavastajadebüüdis „Palgamõrvarid Brügges“² sunnib ta kaks kogenud mõrtsukat vaatama pärast preestri ja väikese poisi tapmist tõtt oma südametunnistusega. Filmis „Kolm reklaamtahvlit linna servas“³ on kujutatud tütre kaotanud ema, kelle üha kõrgematel kraadidel küdeva raevu teele jäävad esmalt kohalikud rassistlikud politseinikud, seejärel terve väikelinn.

McDonaghi neljandas täispikas filmis „Inisherini hinged“ naaseb ekraanile enam kui tosin aastat tagasi Brüg­get põrguga võrrelnud näitlejapaar Colin Farrell ja Brendan Gleeson. Gleeson astus üles juba McDonaghi 2004. aasta lühifilmis „Kuuelasuline“⁴, Farrell lavastaja kahe suure hiti vahele jäänud ja kesiselt vastu võetud satiirilises krimikomöödias „Seitse psühhopaati“⁵. Taaskohtumist on Farrell kirjeldanud kui „„Palgamõrvareid Brügges“ kümme aastat hiljem 90 aastat varem“.

Seekord kehastavad mehed kaht pikaaegset joomasemu Pádraic Súilleabháini ja Colm Dohertyt. Muud ühendavat tegevust peale pintide kummutamise pakub fiktiivne Inisherini-nimeline väikesaar Iiri ranniku lähedal – saar saare külje all, nimigi tähendab otsetõlkes „Iirimaa saar“ – küll õige napilt. Kätte on jõudnud 1923. aasta, kuid ajapendli võiks õigupoolest lükata ükskõik millisesse mitme varasema sajandi raami mahtuvat aega. Sedavõrd askeetlik on olustik ilmakärast eraldatud, peaaegu tardunud saarekesel, mille maalilised vaated on hingematvalt kaadrisse püüdnud ka kahe eelmise McDonaghi filmi eest vastutanud operaator Ben Davis.

Meeste elu kulgeb rahulikus rütmis: karjatatakse lambaid, tuntakse viit-kuut inimest, kuskil hingesopis igatsetakse justkui millegi enama järele, kuid kohtutakse siis iga päev ikka samal ajal, valatakse endale järjekordne pint, kuulatakse pubis viiulimängu, jauratakse kerge auru all oma selgelt sõnastamata äng välja – ja korratakse seda kõike elupäevade lõpuni.

Ainult et Gleesoni Colm otsustab ühel päeval, et ei taha sellise kulgemisega leppida. Kõigepealt lõpeb sõprus Farrelli Pádraiciga, kel pole samu ambitsioone ja kes tundub oma argisuses sõbrale ühtäkki muserdavalt igav. „Sa ei teinud mulle midagi, sa lihtsalt ei meeldi mulle enam,“ põhjendab Colm.

Colmi taagaks saab kaua settinud ja ühtäkki painava vormi võtnud tühisuse­tunne. Temas tärkab soov oma elunatukesest mingigi märk maha jätta, tähendada tulevastele põlvedele enam kui hauakivile kantud täherida. Hirm unustusse vajuda tähendab muu hulgas, et oma muusikalise magnum opus’e kirjutamiseks tuleb saada rahu tüütust tuttavast.

Eemale lükatud Pádraici patuks osutub see, et ta on liiga kena inimene. Inglis­keelne nice ehk meeldiv, millega Farrelli tegelast üha kirjeldatakse, tuleneb ladina sõnast nescius, mis tähendab teadmatust, ignorantsust, ja sama­tüvelisest vanaprantsuse väljendist, mis tähendab rumalat. Pádraic on niisiis lihtsameelne, ettearvatav ja igav, turvaline ja tühine. Ajalugu mäletab Mozartit, mitte kena inimest. Ontlik Pádraic, kes eelistab elupäevade lõpuni oma eesliga jalutada ja sõbraga mõdu rüübata, ei paku aga enam tröösti isegi oma parimale sõbrale.

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik“, kõlab sageli vääriti tõlgitud ja mõistetud rida Jeesuse mäejutlusest. Alandlikkuse asemel tärganud upsakuse ja enesetõestamise kihu ajel võtab meeste duell leppimise asemel üha jõhkrama mõõtme, mille raames lõhutakse traditsioone, lõpetatakse sõprusi ja lõigatakse otsast sõrmi. Colm ja Pádraic on justkui kaks sikku purdel, Pearu ja Andres, Piibeleht ja Vestmann, Vesipruul ja Tatikas, kelle ego lõpuks kõigist muudest kaalutlustest kaarikuga üle veereb.

Kisma teele jääb rida ümberkaudseid: Pádraicu õde Siobhán (nimekate meesnäitlejate kõrval väärilise kiituseta jäänud muljetavaldav Kerry Condon), külalolli mainega heasoovlik Dominic (briti kino üks isikupärasemaid talente Barry Keoghan), kelle vägivaldsest politseinikust isa teda vääriti kohtleb, ja justkui mõnest muinasjutust välja astunud proua McCormick (Sheila Flitton).

Just pisteliselt välja ilmuv proua McCormick kehastab filmi originaalpealkirja banshee’d ehk Iiri mütoloogia surmakuulutajat. Nii kohtuvad Inisherini saarel piibel ja folkloor: üha enam verd valavat tegelasi sõnatult jälgiv neitsi Maarja kivikuju ja võõristatud-peljatud nõiduslik naisolend. Proua McCormicki jutust, et oodata on ühe või lausa kahe inimese surma, saab isetäituv ennustus – näiliselt sügav, sisuliselt hägus müstitsism. Selle sirmi tagant paistavad ümberkaudsete üha totramad valikud, haavata saanud meheego, valmisolek konflikti üha paisutada, suutmatus oma valiku tagajärgede eest vastutus võtta või sisemisi läbielamisi ennetavalt jagada. „Kui ta on depressioonis, võiks ta selle enda teada jätta, endasse suruda, nagu teevad kõik teised,“ ohkab Pádraic ühel hetkel Colmi käitumist vaagides.

Inisherin on oma avarusega kui Eedeni aed, mille pühadust ja puutumatust rõhutab helilooja Carter Burwelli suurepärane, iiri folki Brahmsi ja bulgaaria koorimuusikaga ristav heliriba. Päikesesärasse mattunud mäed ja kaunite merevaadete valgus on aga kontrastis tegelastes maad võtva tökatmusta tumedusega, millele ei suuda piiri panna ei ilmalik ega jumalik võim, ei kohalik politseinik ega preester. Pigem valatakse õli tulle.

Üks vana ütlus kõlab umbes nii: õpeta loll jumala ees maani kummardama, peksab lauba vastu põrandat veriseks. Narriks ei pea tegema jumal, sellega saab inimene ise ilma igasuguse abita hakkama. Eks ole tänapäevalgi tavaks romantiseerida maaelu ja õhata ürgse talupojatarkuse järele. McDonagh toob vaataja ette peaaegu kahe tunni jagu talupojatarkust, mille eest pääsemiseks Siobhán, filmi tuksuv süda ja õigupoolest ainus tõeliselt soe ja empaatiline tegelane, lõpuks kohvrid pakib.

Kõigi nimekate näitlejate ja värvikate karakteritega samavõrd oluline on aga ka Pádraici eesel Jenny, keda McDonagh on ise nimetanud naljatamisi filmi peategelaseks. Eesli silmade läbi on maailma näidata püüdnud nii Robert Bresson oma ajatus meistriteoses „Nagu juhtub, Baltasar“ kui ka poola filmiveteran Jerzy Skolimowski oma mulluses Bressonile kaabut kergitavas „Eos“⁶.

Kummagi nimetatu kese pole aga niivõrd eeslil, kelle siseilm meile nagunii püüdmatuks jääb, vaid tema silmades peegelduvatel inimestel ühes oma parimate ja kahetsusväärselt sageli ka halvimate hetkedega. „Kas sa arvad, et jumal hoolib mingist eeslist?“ küsib preester ühel hetkel pihile tulnud Colmilt. „Ma kardan, et ei hooli. Ja ma pakun, et sealt kõik nihu minema hakkaski,“ vastab too.

Sellega jõuab McDonaghile omaselt teravmeelselt ja vaimukalt kirjutatud „Inisherini hinged“ oma kõige nukrama tõdemuseni. Jutustades muu hulgas surmast ja lõpust – suhete lõpust, sõpruse lõpust, kogukonna lõpust, tavade lõpust, inimese lõpust –, pole filmi enda lõpp õigupoolest lõpp, vaid alles vimmale loodud pinnas.

Inisherini saare idüllilist vaikust lõhestavad aeg-ajalt maismaalt kõlavad plahvatused. Viimaseid päevi käib Iirimaa iseseisvussõjale järgnenud kodusõda, kus hävis tuhandeid inimelusid. Kogu filmi võib pidada selle mõttetu verevalamise väiksemas mõõtkavas allegooriaks.

McDonagh näitab, et sõda ei alga suurtest poliitilistest, religioossetest või sotsiaalmajanduslikest lõhedest, vaid inimesest endast: tema trotsist, totrusest ja alpusest. Samuti ei kulge see läbi suurte, kangelaslike narratiivide, vaid argiste ja banaalsete sammude. Mis olulisemgi: vihkamine ja vihavaen ei tärka teisest, vaid rahulolematusest iseenda sees. Nagu on sõnastanud kirjanik James Baldwin oma võimsas essees „Tuli järgmine kord“⁷, peab valge mees aru saama, miks tal oli üldse vaja inimese asemel „neeger“ leiutada, miks tal on „neegrit“ vaja. Või miks on Venemaale vaja „fašistlikku Ukrainat“ või „imperialistlikku läänt“. Või katoliiklastele protestante ja protestantidele katoliiklasi. Ja nii edasi ja nii tagasi, ikka meie ja nemad, meie ja nemad. „Kas kõik polnud lihtsam,“ küsib konstaabel filmi keskel, „kui me kõik olime ühel poolel ja tapsime lihtsalt inglasi?“

Väikeste inimeste pealtnäha tähtsusetute valikutega pole McDonaghi maailmas kaalul justkui mitte midagi, ent ometi on – ja absoluutselt kõik. Kui kahju sellest ka pole, on tehtud valikuid tagasi võtta palju keerulisem kui neid langetada. Ja nagu ei lõpe kodusõja lõpuga kogu konflikt, mis jätab Iiri ühiskonda tumedad jäljed ja põlvkondi vältava vägivalla veel vähemalt sajandiks, ei lõpe filmis kogetud kaotustega ka kaikavedu selle peategelaste vahel. Erinevalt pühakirjast McDonaghil lahendusi ega moraali pakkuda pole, need tuleb inimestel endal leida. Kui, siis tagasihoidlik soovitus hoolida eeslitest – nagu kõigist loomadest – märksa rohkem, sest mida muud me isegi lõpuks oleme.

1 „Om det oändliga“, Roy Andersson, 2019.

2 „In Bruges“, Martin McDonagh, 2008.

3 „Three Billboards Outside Ebbing, Missouri“, Martin McDonagh, 2017.

4 „Six Shooter“, Martin McDonagh, 2004.

5 „Seven Psychopaths“, Martin McDonagh, 2012.

6 „Au hasard Balthazar“, Robert Bresson, 1966, „Eo“, Jerzy Skolimowski, 2022.

7 James Baldwin, The Fire Next Time. Dial Press, 1963.