Film ja tööstus

Marge Liiske: „Loovate inimeste – režissööride, stsenaristide ja operaatoritega – tuleb osata rääkida ja ringi käia.“

SAARA MILDEBERG

See, et iga aasta novembris toimub Pimedate Ööde filmifestival, on järjekordselt meeldetuletuse saanud. Meedia, tänavad ja kinosaalid on viimased kaks nädalat kihanud, ilmunud on hulganisti soovitusi, loosimänge ja retsensioone. Vähem on neid, kes teavad, et paralleelselt PÖFFiga toimub Tallinnas viie päeva jooksul ka filmitööstusele pühendatud Industry@Tallinn & Baltic Event. Vestleme programmijuhi Marge Liiskega ja keskendume teemadele, mida PÖFFi külastajate arv ja filmi instituudi statistika ei kajasta: mida arutatakse filmitööstuse telgitagustes ja mis meelitab seda tegema just Eestis?

Marge, sa ei ole filmitegija ega filmindust õppinud, kuidas sa Industry@Tallinna etteotsa sattusid?

Kui ei ole otseselt filmindust õppinud, siis teine variant on see, et filmikunst hirmsasti meeldib, pean seda oma alaks. Esimesed 18 eluaastat ei olnud ma filmist huvitatud, aga kuna sain esimese kõrghariduse Riias – olen lõpetanud Läti ülikoolis prantsuse keele ja kirjanduse eriala –, oli seal selline filmifestival nagu Arsenals, mis algas 1986. aastal kinopäevadena ja millest sai pikaks ajaks väga eksperimentaalne ja edumeelne, huvitav ja loominguline biennaal. Nii et filmifestivalidel on tähtis koht rahva filmiarmastuse kujundamisel. Meil olid ka väga toredad prantslastest prantsuse keele õpetajad, kes tõid meile Moskvast Prantsuse saatkonnast klassikalisi prantsuse filme, mida me igal kolma­päeval originaalkeeles vaatasime. See jättis oma jälje ja tekitas minus erilist huvi prantsuse uue laine vastu. Diplomitöös sidusin Jean-Luc Godardi loomingu ja semiootika ning siis läksin Prantsusmaale kultuurikorraldust ja kultuuri­poliitika välja­töötamist õppima. Nii et film ei jätnud mind kunagi maha. Filmindust õppinuna või filmierialal töötanuna on loomulikult palju lihtsam mõista, mida üks või teine sihtgrupp vajab või mida hindab. Mina sattusin Industry@Tallinna etteotsa Eesti Televisiooni, Looveuroopa MEDIA ja Eesti Filmi Sihtasutuse kaudu. Pärast kaastootmisfoorumi Baltic Event juhtimist olen kaheksa viimast aastat olnud Industry@Tallinna juht. Püüan seda teha nii hästi kui suudan, aga loomu­likult kaasame projektide ja programmide koostamisse eksperte ja räägime läbi erialainimestega.

Mida sa selle aasta programmist kõige rohkem ootad?

Kedagi esile tuua või toomata jätta on ebaõiglane ja ehk ohtlikki, sest kõik meie programmi elemendid on kellelegi vajalikud. Filmitööstuse üritusi on maailmas palju ja me teeme küll koostööd, aga samal ajal võrreldakse kõiki kõigega. Pole vahet, kas Cannes või Tallinn, loeb see, kui palju saadakse uusi teadmisi, kontakte, oma projektile kaastootjaid või müügiagente. Ma muretsen alati, kas kõigil on siin piisavalt hea ja soovin eelkõige, et igal siit lahkujal oleks elu grammikese võrra lihtsam. Me elame filmi­tööstusega tänases päevas, kõik muutub nii ruttu. Tänane olukord ei pruugi enam kolme kuu pärast paika pidada. Kahjuks tuleb teha sellist efemeerset asja, aga loodan, et emotsioonid, teadmised ja suhted jäävad.

Meile tuleb kõnelejate ja mentoritena palju huvitavaid inimesi: Philippe Ros, John Altman, Kave Quinn … Eurooplaste kõrval tooksin esile kaks ameeriklast. Gale Anne Hurd on „Terminaatori“ ja „Elavate surnute“¹ produtsent, Ameerika Produtsentide Liidu asutaja ja maailmakuulus naissoost tegevprodutsent. Kuulsamaid meesprodutsente teame ikka, aga tema on see naine. Ta annab ühe meistriklassi ja räägib reedel Sten-Kristian Saluveerega sellest, kuidas tehnoloogia areng kunstnikke mõjutab. Ta on oma töödes olnud väga eesrindlik ja epohhiloov visionäär. Ari Tan oli aga viis aastat Paramounti Stuudiote strateegilise arenduse juht. Võib ju mõelda, et mis meil ameeriklastelt ikka õppida, oleme nii erinevad, aga viis, kuidas otsitakse lugusid, edendatakse karjääri ja suhtutakse töösse on ju üldinimlik. Määrab, milline inimene ollakse. Oma töö ja jälg – kuidas meeskonda juhitakse, milliseid otsuseid vastu võetakse, ja kuidas. Loovate inimeste – režissööride, stsenaristide ja operaatoritega – tuleb osata rääkida ja ringi käia. Mida varem läbirääkimise ja ühte punkti jõudmise oskused töös selgeks saavad, seda valutum see on.

Kas mingid teemad tõusevad rohkem esile?

Teemasid on väga palju alustades maailmas toimuvaga ja lõpetades sellega, kuidas filmid vaataja leiavad. Sinna vahele jääb kõik muu: filmitootmise jätkusuutlikkus, filmide kunstiline omanäolisus. Ka tehisaru on kindlasti teema. Programmistki võib näha, et seda käsitleme iga päev.

Missugused on tehisarust tulenevad põhilised küsimused?

Näeme seda põhiliselt kui programme, mis lihtsustavad filmitegija elu. Näiteks saab tehisaru kasutada stsenaariumi vastukirjutajana, eriti kui tootmisfirma koosnebki pooleteisest inimesest või stsena­rist on üksi. Omadus mõista struktuure ja protsesse saab olla kasuks ja teha elu lihtsamaks, sest me kõik loodame, et tehisaru meilt töökohti ei võta. Kindlasti ta teeb seda, aga mitte lõpuni. Inimeses olev loovus on minu arvates põhjatu ja piiritu, samal ajal kui tehisarul on veel piirid. Kirjutamisel võib kasutada tehisaru abi, sest kui sellele osatakse õigeid käske anda, loob ta kõik, mis vaja. Et see midagi täiesti ilma inimest kaasamata teeks, seda ju veel ei ole. Inimene on protsessis kesksel kohal ja me püüamegi mõista anda ja rõhutada, et tehisaru on töövahend, mida peaks ära kasutama. Milleks näha ise vaeva asjadega, mida saab teha tehnoloogia abil? Nagu me kasutame ka autosid ja nutitelefone. Tehisintellekti kasutamiseks tootmises, järeltootmises ja virtuaaltootmises on hästi palju vahendeid, millest võiksime olla teadlikud, aga räägime ka sellest, mis sellega kaasneb õiguslikult ja regulatiivselt. Me oleme tundmatul alal. Nüüd on kunstnikele, kes ei soovi, et tehisaru nende teoseid kasutab, olemas tarkvara, mis kirjutab teostesse sisse inimsilmale nähtamatut infot, mis takistab pildi reprodutseerimist, tekitades näiteks jänesele kaheksa jalga või inimesele kümme silma. Kui on meede, on ka vastumeede, nii heas kui halvas. Just filmi segmendis räägitakse sellest, kuidas tehisaru kasutada õppetöös. Tegelikult ei ole ma kindel, kas on hea või õige seda isegi tehisaruks nimetada, sest sellel on nii palju tahke. Võib-olla ühel hetkel see mõiste täiesti muutub, sest „tehisaru“ nimetusel on juures tähendus, et see on ikkagi intelligentne. Mulle on see eelkõige töö­vahend. Kindlasti on seal ka ohte, mida ei näe. Militaar­elus saadetakse droonid välja infoga, keda tappa. Droon ei küsi, vaid läheb ja teeb ära. Siin on tihe seos sellega, mida inimene mõtleb ja loob, nagu ka see, et kunstniku mõte saab ükskord teoks.

Militaarelu ja „tundmatut ala“. Kas Eestisse üldse julgetakse veel tulla?

Enam ei kardeta. Kui eelmisel aastal küsiti, kas meil siin ei alga kohe sõda, siis nüüd seda küsimust ei esitata. Meil on igal aastal umbes 250 produtsenti, 150 müügiagenti, levitajat ja filmikanalit, lisaks filmifestivalide kuraatoreid, filmiinstituutide esindajaid, rahastajaid ja hästi palju loomingulisi tegijaid – režissööre ja stsenariste. Tänu Discovery Campuse programmidele ka noori operaatoreid, filmikunstnikke, dekoratsioonide valmistajaid, heliloojaid. Populaarsust mõjutab ka see, et meil on programm „Filmioskused Baltimaades. Ametid ja professionaalid muutuvas tööstuses“ („Film skills in the Baltics: professionals and professions in changing Industry“). See on suunatud Balti riikide nn joonealustele … inglise keeles below-the-line, eesti keeles head vastet polegi …

Mida see sisuliselt tähendab?

Above the line ehk joonepealsed on need, kelle osalemine projektis on algusest peale määrava tähtsusega. Režissöör, stsenarist, ka juhtoperaator ja näitlejad – inimesed, kelle näost või nimest sõltub projekti nägu. Below the line ehk joonealused ei ole ka tehnilised erialad, vaid sinna kuuluvad valgustajad, kostüümi­kunstnikud, kostümeerijad, grimeerijad, helitehnikud. Ootan, et keegi hea keeletundega filmiinimene tuleks lagedale eestikeelsete vastetega.

Küsimus, kas tegu on kunsti või käsitööga ja kust läheb loomingulisuse piir, paneb pead murdma paljudes valdkondades.

Mingis mõttes on see kunstlik, teisalt teame, et Eestis koolitatakse BFMis rohkem above-the-line-inimesi. Meil ei ole eraldi ametikooli filmitehniliste erialade õppimiseks. Ei ole sertifitseerimist, süstemaatilist koolitust, riigitellimust. Teatri- ja teletöötajatele on nii riiklik tellimus kui ka kohad ja asutused, kuhu neid tööle võetakse: teame, kuhu nad lähevad. Oma õppeasutused on ka tehniliste erialade teatritöötajate koolitamiseks. Eesti filmitööstusel seda ei ole. Pole ka sellist eriala nagu filminäitleja. Lihtsalt sellepärast, et meil ei ole filmitööstust, mis võimaldaks neile pidevat tööd pakkuda. Vestlesin eelmisel nädalal Alexis Manentiga, prantsuse näitlejaga, kes mängis professor Mathéd PÖFFi avafilmis „Süsteemi valvurid“². Neil filmi­näitleja teatris ei mängi, sest Prantsusmaal on tohutult suur filmitööstus ja kui sa juba ükskord oled filminäitleja … On üksikuid erandeid, aga juhtub see, mis on ka meil teemaks: teatris on lavastus, proovid ja mängukavas on näitlejaga arvestatud. Ja kui siis tuleb poole pealt filmiroll, millest ei taheta loobuda – mis siis teha? Eesti näitlejatega on täpselt sama lugu. Muidugi on filmis näitlemine ka teistsugune: suur plaan, hääletoon ja maneerid on spetsiifilised. Eks me õpime töö käigus. Teisalt on meil alates 2017. aastast ka programm „Black Nights Stars“, kus pakume noortele näitlejatele, kes pole veel rahvus­vahelise tuntuseni jõudnud, tehnikat ja vahendeid, kuidas ennast tutvustada. Seal on muidugi juttu ka teatri- ja filmi­graafikute kokku sobitamisest. Eesti on nii väike, et ükski näitleja ei ela oma tööst ära, tehakse kõiksugu muid asju ja kombineeritakse. Sageli on päeval võte ja õhtul etendus. Eesti on väike, saab kiiresti sõita ühest kohast teise, aga ei ole ka mõistlik tulla filmivõttele sõnumiga: „Tehke kähku ära, ma pean minema proovi ja etendusele.“ See on keeruline.

Mida väliskülalised Eestist otsivad? Vaadates nimekirja kohtadest, kuhu väliskülalisi viiakse, jäävad silma Ida-Virumaa, Rummu karjäär ja linna­hall, ikka selline postsovetlik ja hall.

See, mida vaja on, sõltub täiesti projektist. Otse loomulikult ei saa me võistelda Horvaatiaga siniste vete osas. Ja kas peame? Kui on vaja sinist merd, palju päikest, randu – siis Horvaatia ja Kreeka. Siia seda otsima ei tulda. Mida on meil unikaalset? Rabad ja sood, meie vanalinn. Muidugi tullakse vaatama midagi sellist, millel on ka oma lugu ja tähendus. Mida me eestlastena oskame välja mõelda, mis on selline, mida kuskil mujal ei ole? Me ei suuda kuumaastikke ega Annelinna hinnata, aga seal on midagi sellist, mida neil pole, kuigi minu arvates näevad Pariisi eeslinnade majad samasugused välja. Rummu karjäär on aga tõesti midagi väga erinevat.

Mille üle on filmitegijad imestanud?

Mina ei käi läbi siia tulevate tootmis­firmadega, aga meil on puhas õhk ja väga mitmekesine loodus – Lõuna- ja Lääne-Eesti on täiesti erinevad. Hinnatakse väga seda, et meil on professionaalsed meeskonnad, kes räägivad inglise keelt. Ja seda, et meie tagasimaksesüsteem on kiire ja lihtne, pole mingit bürokraatiat. Väärtustatakse meie digiprotsesse ja seda, et igal pool on kiire internet. Kindlasti ka filmikunstnikke, kostüümikunstnikke, operaatoreid, kes loovad erilisi visuaalmaailmu. Animatsiooni, aga see on täiesti teine teema. Režissööridega on keerulisem, sest nemad püsivad tavaliselt oma keeles, oma nägemuses. Inimsuhted on aga need, mille pärast siia tullakse. Me loome keskkonna: teeme nii, et inimestel oleks siin hea olla, siis tuleb muu ka järele. Ka Gale Anne Hurd tuli siia sellepärast, et meist räägitakse hästi. Talle olid kaks meie püsikülalist öelnud: „Kuule, sa peaksid Tallinna minema.“

Kuidas filmitööstus maailmas toimuvatesse konfliktidesse suhtub? Kas on must nimekiri riikidest, keda ei kutsuta?

See on päris keeruline. Ukraina suhtes on meil olnud aega võtta positsioon ja siin lähtume muidugi eelkõige sellest, millist poliitikat järgib Eesti riik. Me võime ju tahta seda, et kultuur ja poliitika ei oleks liialt seotud. Kuigi iisrael­lased ja palestiinlased on mõlemad teretulnud, on iseasi, kas nad saavad rahulikult ühe laua taga istuda. See haav on nii verine ja mitte midagi sellist, mida meie kultuuriliselt või ajalooliselt mõistaksime. Täiesti erinev Venemaast ja Ukrainast. Ukrainaga on natuke lihtsam, olukord on meile arusaadav. Siin oli PÖFF üks nendest, kes võttis kohe alguses selge seisukoha ja korraldas Cannes’is Ukraina filmidele pühendatud programmi „PÖFF Goes to Cannes“. Tahaksin, et vähemalt isiklikul tasandil toimiks nn acknowledge, apologise, accept ehk tunnista, vabanda, aktsepteeri. Vea teinuna tunnista seda, palu vabandust, ja teine pool võtku see vabandus vastu. Üksteise positsiooni tuleks austada vähemalt sel määral, et isegi kui lahkutakse vestlusest eri seisukohtadega, siis vähemalt parema üksteisemõistmisega. Kui külalised tulevad, teeme ka meie kindlasti vigu, ega miski ole täiuslik. Ihaleme täiuslikkust, aga tuleb ka vigu tunnistada.

Milliseid filme sa ise vaatad? Mida sa PÖFFile vaatama lähed?

Mul on mitut sorti eelistusi. Ootan, et režissöör mind üllataks. Mulle meeldib kindlasti kerge provokatsioon. Liiga klassikalistes raamides filmist ma sellist elamust ei saa. PÖFFi ajal on mul raske midagi vaatama jõuda, sest olen oma töös niivõrd palju sees, et kinno minna on liigne luksus. Täna lähen aga vaatama kaht filmi: „Patsient nr 1“ ja „Hapnikujaam“³ – mõlemad provokatiivsel teemal. See on PÖFFi ja filmide pluss, et saab paariks tunniks asetada ennast mujale ja mõista paremini, miks on nii, nagu on. Minu arvates peaks PÖFF olema iga inimese maamärk: vähemalt üks film nähtud. Muid soovitusi ei oska ma anda.

1 „The Terminator“, James Cameron, 1984; „The Walking Dead“, Frank Darabont, 2010–2022.

2 „Чувари формуле“, Dragan Bjelogrlić, 2023.

3 „Пациент №1“, Rezo Gigineišvili, 2023; „Киснева станція“, Ivan Tõmtšenko, 2023.