Film, mis toob Jaapani ja Eesti Peipsi äärde kokku

„Biwa järve 8 nägu“ peidab endas südamlikku kohalikku tunnetust, mis on segatud kosmopoliitse mõtteviisiga, et elu võlu peitub kultuuride ja tavade kokkupuutepunktides.

JOHANNES LÕHMUS

Mängufilm „Biwa järve 8 nägu“ (Allfilm, Eesti-Soome 2024, 126 min), režissöör-stsenarist Marko Raat, operaator Sten-Johan Lill, helilooja Jakob Juhkam, produtsendid Ivo Felt, Dora Nedeczky, Mark Lwoff, Misha Jaari. Põhineb Max Dauthendey samanimelisel romaanil. Osades Elina Masing, Hendrik Toompere jr, Simeoni Sundja, Maarja Jakobson, Tommi Korpela, Jarmo Reha, Liina Tennosaar, Tiina Tauraite, Jan Uuspõld, Meelis Rämmeld, Erki Laur jt.

Marko Raadi värske film „Biwa järve 8 nägu“ on sünkretistlik teos, mis põimib idamaiselt maagilise maailmanägemise kokku Peipsi-äärsete vanausuliste pärimusega. Jälgi segatakse ajatu aegruumi loomisega, kus võib sõita mootorpaadi või skuutriga, vaadata kineskoopteleviisorist muusikavideot ning samal ajal vestelda arhailise pühaliku mõistukõne vormis. Saksa japanofiili Max Dauthendey raamatuga¹ sama pealkirja kandev film on võtnud endale ambitsioonika eesmärgi panna filmikeelde looduse kaheksa nägu, mis kõik peaksid esindama surematut jaapanlikku kirge: koju pöörduvad purjekad, öine vihmasadu, templi õhtukellade kõla, ootamatu tuuleiil päikesesäras, metshanede äralend, sügisene täiskuu taeva kohal, ehapuna ja esimene lumi.

Proovin siis omakorda sellele ambitsioonile mitte alla jääda ning lahti harutada filmi taustsüsteem ja silma jäänud elemendid. Loodetavasti aitan ka ilmestada autori filmikeelekasutust.

Järv

Ajendi kirjutamiseks andis üks filmi peategelastest – Peipsi järv. Põhjuseks lapsepõlvest saati järve ääres veedetud suved ja armastus selle loodusjõu vastu, mis on alati välja näinud nagu silmapiirini ulatuv meri, mille tagant algab Venemaa, tundmatu aken itta ja ajalooline ühendus Aasia ja araabia maailmaga. Ajaloolased on suisa kinnitanud, et kunagi läks viikingite tähtsaim kaugkaubandustee mööda Peipsi ja Pihkva järve Musta mere ja Bütsantsi rikkusteni välja.²

Suure Peipsiga on loomulikult seotud rahvuskangelane Kalevipoeg ja Peipsi-­äärsest elust on kirjutanud Anna Haava, Juhan Liiv, Friedebert Tuglas, sel sajandil näiteks Vahur Afanasjev, Valdur Mikita ja Andrus Kasemaa, viimane on ära mainitud ka filmi tiitrites.³

Peipsi roll Eesti filmis on aga olnud märksa tagasihoidlikum, kui võiks väikese riigiga külgneva Mandri-Euroopa suuruselt viienda järve puhul arvata. On tehtud üksikuid probleemdokumentaale Peipsiääre vanausuliste⁴ ja Piirissaare⁵ kogukonna elust, ohust järve looduslikule tasakaalule⁶ või Varnjas aset leidnud sääsepüüdmise meistrivõistlustest⁷. Ka Andres Söödi teine film „Suur vesi“⁸ on Peipsi ääres tehtud ning vanimad teadaolevad kaadrid järvest pärinevad Theodor Lutsult⁹ ja ühest Kallastel üles võetud Eesti Kultuurfilmi kroonikast.

Mängufilmides on Peipsi olnud veelgi tähelepandamatum ja kui poleks paari hästi õnnestunud BFMi lühifilmi¹⁰, siis olekski järve kuulsusrikkaim roll tantralaagri asupaigana Kauksi rannas „Klassikokkutuleku“ triloogia viimases osas¹¹. Õnneks täidab Marko Raadi film selle tühimiku meie filmiloos nüüd kuhjaga.

Peipsi on esil nii sündmuste algataja kui õhustiku loojana. Järvega on seotud nii uue elu seemendamine kui ka olemasoleva traagiline lõpp. Järveolustik tuletab end järjepanu meelde raskete ämbrite tassimise, kilekotist välja vahtivate kalade või kuningliku kalainspektori (Hendrik Toompere) tegelaskuju kaudu, kes oma ülemvõimu säilitamiseks järvel peab hakkama armastama päevavalgusest puudutamata naist (Maarja Jakobson).

Avar järv toob eksootilisi külalisi (Tommi Korpela), kes tüdrukud oma aktsendi, purjeka ning lubadustega ära võluvad. Ta pakub kaitset sõja eest ja vaimutoitu fantaseerimiseks, mida kõike teisel pool vetevälja kogeda võib. Just nagu Peipsi ääreski on kogu elu tihedalt järvega kokku kasvanud, seega ei lase ka „Biwa järve 8 nägu“ hetkekski unustada, milliseid ohte ta eneses peidab ja millist mänguruumi loo visualiseerimiseks annab. Sten-Johan Lille kaamera libisemine üle järvepinna Jakob Juhkami ideaalselt värske õhu kätte ja pilvedest tühja taeva alla sobiva muusika saatel tekitab tasase keskendatud pinge, mis eeldab vaatajalt ühekorraga nii detailset tähelepanu hästi läbi mõeldud pisiasjade märkamiseks kui ka narratiivset vabameelsust, et mitte hakata unenäolist õhustikku mõistuspärastamisega põhja laskma. Koostöös Peipsi järvega on filmis õnnestunud saavutada tagasihoidlik sürreaalsus, mis vastab hästi tundele, mis võib vallata seda õnnelikku, kes on saanud endale lubada pikalt järveveele vaatamist või mändide järvetuules õõtsumise taktis võrkkiiges suikumist.

(Aja)lugu

Lugu keerleb ajatu ja ajaliku vahelisel hallalal, inimlikus piirsituatsioonis, kus sisemine hääl ihkab armastust ja välimine hääl tõotab mitte kunagi suureks kasvada. Nende vekslite taustal leiab aset jaapanlikult tasaselt, kikivarvul ja sosistades, nukral meelel, aga sirge seljaga liikuva ja klassi kordama jäämise spiraalis keerleva tütarlapse sirgumine elavhõbedaga sõjamaalinguid tegevaks ja esivanemate vaimudele selja keeranud Hanakeks (Elina Masing). Skeptilisest unistajast võrsub purunenud südame jõul tiivustunud järvepiiga, kes filmi teises pooles paneb vanamehi paika, päästab noormehi sõjahukatusest ja ulatab käe tõdemusele, et oma saatuse nimel tuleb ise esimene samm astuda.

Nii film kui Dauthendey raamat on sündinud erakordselt plahvatusohtlikul ajal. Praegusi ärevaid aegu pole mõtet vahest enam kirjeldama hakata, sest piisab vabalt valitud hetkel mõne uudisportaali avamisest, et lugeda juba järgmisest kriisist mõnes maailma valupunktis. Raamat ilmus 1911. aastal ning on suuresti kantud Vene-Jaapani sõjast (1904–1905), kuhu mobiliseeriti ka ligi 10 000 eestlast (filmi tiitrite taustal võib näha näiteks pilti Muhu madrusest Andrei Kindelist Jaapanis sõjavangis) ning lõppes Venemaa lüüasaamisega pärast Tsushima merelahingut. Peipsile lähemal toimus samal ajal teisigi pöördelisi sündmusi, näiteks Verine Pühapäev Peterburis ning terve 1905. aasta Tsaari-Venemaal väldanud streigilaine, mis Tallinnas tipnes Uue turu veretööga ja aasta lõpus Põhja-Eestis mõisate põletamise ja rüüstamisega. Olid ajad, kus vägivalla kontsentratsioon ühiskonnas oli suur ja kollektiivne rahulolematus saavutanud tipptaseme. Mõni aeg hiljem leidis see väljundi nii maailmasõjas, iseseisvuse kätte võitlemises kui ka hilisemas kaotamises. Sellises õhustikus on maagilise mõtlemise oskus erakordselt vajalik, et säiliks võimalus ka alternatiivseteks stsenaariumideks selle sihtpunkti kõrval, kuhu vääramatult teel ollakse.

Selle võimaluse on Raat oma pikalt küpsenud filmiga ära tabanud.

Küpsus

Mõjuv müstika eeldab alati mingit teatavat küpsusastet. Seanssi sisse juhatades mainis lavastaja, et Dauthendey raamat jõudis temani 2005. aastal ja mõjus nõnda, et esimene stsenaariumivisand sai kohe ka valmis kirjutatud. Vahepeal jõudis Raat teha kaks mängufilmi¹², kuus dokumentaalfilmi¹³ ning tundide kaupa filmimaterjali Eesti Rahva Muuseumile. Sedavõrd pikk idee kaasas kandmine võib tihtipeale sellest jõu välja lasta, aga ajatutel motiividel ja müstilistel maastikel põhinevad teosed pikast protsessist pigem võidavad (meenutagem ka „Rehepapi“ „Novembriks“¹⁴ saamise lugu, mis oli pikk ja takistusi täis¹⁵), eriti kui vahepeal saab oma oskusi filme tehes lihvida.

Kogemused kannavad endas kihistusi ja vilumus on õnnestunud „Biwa järve 8 näos“ välja joonistada ning noore Hanake siirusega kokku kõlama panna. Suure järve ääres elab kogukond kooskõlas ürgsete ennetega ning hoiab kinni vanadest teadmistest. Kui sellesse tasakaalu tekib mõra, siis on järsku kõik lubatud: noored ihkavad maalt linna, pojad astuvad isadele vastu, mehed panevad kõik säästud mängu, et oma veendumustele kindlaks jääda ja palju paha sünnib edasi andmata jäetud sõnadest ja ülemäärasest vaikimisest.

Paljude meeste ja naiste juustes on halli ja pilgus veendumust. Nad kannavad edasi pühalikku sõnumit, mida peidavad endas müüdid ja pärimus, mis filmis on asetunud sobivasse keskkonda. Valitseb usk võimesse lugeda ridade vahelt, lahendada mõistatusi ja langetada valik südame järgi, kuigi mingit ülemäärast rõõmu see kellelegi ei paista valmistavat. Ning kui kõik peakski lörri minema, siis on alati võimalik kõrkjate vahele pakku minna või paadiga järve peal lunastust otsida. Sedasama teeb ka Andrei (Meelis Rämmeld), kelle kurblike silmadega samuraivälimus vastupidiselt Hanake tõusule regresseerub peitu pugenud heatahtlikuks vetevanaks, kes kasupojale õnge otsa kala sokutab, sest süümepiinad ei luba enam armastatud Õnnega (Tiina Tauraite) koos olla. Kui Raadi debüütmängufilmis „Agent Sinikael“¹⁶ tabab peategelast kõrkjate vahelt juhuslik saatuslik lask, siis nüüdseks on ta arenenud filmitegijaks, kes ei karda metsa alt kogu risu päevavalgele tuua ja lasta vaatajal ise otsustada, milliste tööriistadega seda maailma lahti muukida.

Peegeldused itta

Marko Raadi mängufilmide tegelased on läbivalt kõikunud mitme maailma vahel. Tihtipeale on nad olnud kimpus väliste nõudmiste ja sisemiste veendumuste kokkupõrkega ja alati on see vastuolu paistnud veidi kunstlikuna. Nüüd on autor eemaldanud välised nõudmised ja keeranud sisekõne põhja ning tänu sellele on kontrastid värvikamad, taust läinud kirkamaks ja on sündinud film, mille atmosfäär on süžeega orgaanilises kooskõlas. Loodusest on võetud detailid (lainekohin, kõrkjasahin, taeva ja maa äär), mis Peipsi avaruses võimenduvad, integreeritud need jaapanlikku fantaasiasse (sügavuti tabav mõistukõne, ajatud küsimused, mitmeti mõistetavad vastused, absurdi piiril tegutsevad kõrvaltegelased) kohaliku ellujäämiskunstiga, kus tuleb kokkuklopsitud raud­garaažis ikoone maalida, eksootilisi naisi kupeldada või lihtsalt iga päev kala süüa, sest muud valikut pole.

Ilma ühelegi teemale või probleemile näppu peale panemata viiakse läbi üleminekuriitus, kus iha jääb ihaks, pettumus jääb pettumuseks ja lein jääb leinaks. Vihjatakse inimese kasvamisele läbi kogemuste, ümbritsevaga rahu tegemise ja enese asetamise ruumi, kus on võimalik kuulda sosinal lausutud sõnu, märgata peidetud pilke ja lasta maailma valla kappi aheldatud mustade huultega süütu naine. See on üleüldise möllu ja isikliku õiguse taganõudmise ajastul väga julge film, kus ei ole kohta turunduslikult paisutatud sõnumitele, poliitilistele seisukohtadele ja lihtsale selgelt mõistetavale narratiivile, millest vaatajad kinosaali esimesest reast kuni viimaseni ühtemoodi aru saaksid.

„Biwa järve 8 näo“ tegelased arendavad pigem dialoogi vaataja siseilmaga kui omavahel ning sedavõrd aus lähenemine võib mõnele mõjuda pelutavalt, kuna jätab otsad lahtiseks, kas sellise naiivsusesse kanduva jutuvestmisega on mõistlik kaasa minna. Äkki tuleb veel endast midagi ära anda? Ilmselt tulebki, aga vaatajasse ei jäeta tühimikku, vaid ta laetakse võimalusega, et siis kui purjekad pöörduvad jälle minekule, vihmasadu lakkab, kellamäng lõpeb, tuuleiilid annavad järele, metshaned tulevad koju, noorkuu tõuseb taevasse, ehapuna pöördub loojangule ja lumi hakkab sulama, võib tekkida tervikutunne, millest ilma selle filmita ei pruugita teadlik olla.

Siin sulavad kokku kaks maailma, mis mõlemad on piiritletud hiiglasliku Venemaaga ja seetõttu ka temast paratamatult mõjutatud. Paralleeluniversumid, kus Mustvee vahel räägitakse paadiga Kyōtosse tööle minekust või Tōkyōs õnne otsimisest, näitavad, kui rahvus­vaheline saab olla meie eesti film ilma oma algupärast originaalsust ja looduslikku omapära minetamata. „Biwa järve 8 nägu“ peidab endas südamlikku kohalikku tunnetust, mis on segatud kosmopoliitse mõtteviisiga, et elu võlu peitub kultuuride ja tavade kokkupuutepunktides. Kõik on pidevas muutumises, jäädes olemuslikult alati samaks. Vaikselt koorub välja, et eesti filmis on algamas küpsem otsinguperiood, mil loodetavasti avastatakse kodumaalt kantse ja lugusid neid vähetuntud rahvusvahelise poeesiaga ristates.

1 Max Dauthendey. Biwa järve kaheksa nägu. Loomingu Raamatukogu 2005/5–7, tlk Katrin Kaugver.

2 „Salme viikingid“, Liis Lindmaa, 2021.

3 Andrus Kasemaa. Lagunemine. EKSA, 2009.

4 „Elu pärast maailmalõppu“, Peeter Simm, 2001; „Meie venelased“, Peeter Simm, 1991.

5 „Uus tõus, vana mõõn“, Enrico Barone, Carlo Cubero, Kristiina Pilvet, 2018; „Meie, piirissaarlased“, Semjon Školnikov, 1987.

6 „Valuvesi“, Peeter Tooming, 1990.

7 „Sääskedest ja inimestest“, Madis Ligema, 2019.

8 „Suur vesi“, Andres Sööt, 1966.

9 „Kas tunned maad …“, Theodor Luts, 1931.

10 „Üle piiri“, Franz Malmsten, 2022; „Mu kallid laibad“, German Golub, 2020.

11 „Klassikokkutulek 3: Ristiisad“, René Vilbre, 2019.

12 „Nuga“, Marko Raat, 2007, „Lumekuninganna“, Marko Raat, 2010.

13 „Toomiku film“, Marko Raat, 2008; „Isa, Poeg ja Teatri Vaim“, Marko Raat, 2009; „Must kast“, Marko Raat, 2011; „Fast Eddy vanad uudised“, Marko Raat, 2015; „Köögis“, Marko Raat, 2018; „Matusepäevikud“, Marko Raat, 2019.

14 „November“, Rainer Sarnet, 2017.

15 Kadri Karro. „Novembri“ produtsent: Mul oli „Rehepappi„ lugedes raske ette kujutada, kuidas sellest võiks film saada. – Eesti Ekspress 25. I 2017.

16 „Agent Sinikael“, Marko Raat, 2002.