Üks avaldamata vestlus Lembit Ulfsakiga II

Lembit Ulfsak: „Ei saa hakata demonstreerima näitlejameisterlikkust. Igas stseenis tuleb küsida, miks sa seda teed. Kuhu tahad välja jõuda? Mida tegelased tahavad ja mis edasi saab?“

MOONIKA SIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Algus eelmises Sirbis.

On inimesi, kellega kohtutakse elus põgusalt, kuid neid hetki on võimatu unustada. Minu jaoks on selline mees Lembit Ulfsak, kes saatuse tahtel oli mu kõige esimene näitleja koolitööna valminud lühimängufilmis „Deus ex machina“ (2005).

Kuidas juhtus, et „Keskea rõõmudes“1 mängisite ise ja olite režissöör?

See oli kõige suurem nuhtlus. Tahtsin sinna teist näitlejat, aga mul ei lubatud võtta. Kohutavalt raske oli. Kõik näitlejad on koos, ajavad mingit oma head juttu, mina aga pean otsima: kus toit on? kus on tuletõrjeauto? mis nurga alt filmime? Hommikul jäi märkimata, kustpoolt päike on, siis tahad filmida, on varjud …

Kuidas see lugu teieni jõudis?

Seda pidi teine mees (Valentin Kuik – toim) hakkama tegema, ta jäi haigeks ja taheti seisma jätta. Korraga aga öeldi mulle, et tee ise, oled siin meiega õiendamas küll käinud. Mina tahtsin käsikirja ümber kirjutada ja nii see sai käigu pealt tehtud. Osa tegin ise, osa aitasid näitlejad välja mõelda. Tiina Lokk oli toimetaja, ta tõi Moskvast mingi tüübi, kes ei saanud üldse aru, mis film see meil on. Ta läks küll stsenaristina kirja, aga tolku tast polnud. Tegime seda filmi ikka kambakesi. Küsisin näitlejatelt, kuidas mingit stseeni teha. Teadsin ju küll, kuhu peame välja jõudma. Aga kuidas see asi elama hakkaks? Mul olid sel filmil kohutavalt head ja loomingulised näitlejad.

Kust võtsite selle filmi karakterid?

Maria Klenskaja osa on täitsa minu ema pealt maha kirjutatud. Mul olid sellised märksõnad näitlejatele, et mäletad, mul oli onu Volli, tee onu Vollit. Võtsin seal ikka palju oma elust. Kõigi puhul lõi ette mõni tüüp. Vahel ajasin kamba kokku ja ütlesin, et mul pole ühtegi mõtet peas. Mida teha? Klenskaja oli siis kõigist parim. Ikka ütlesin talle: „Ole vait, ära õienda!“ Alles siis hakkasin mõtlema: „Oot-oot, mis ta ütles … Kurat, see ongi ju see!“

Ka „Lammas all paremas nurgas“2, mida koos Janno Põldmaga kirjutasime, oli kõik meie elust. Pirita ajaloolise fooni tõi Janno sisse, sest need olid tema lapsepõlvemaad. Ahvena tegelaskuju me küll konstrueerisime. Jannoga koos oli hea teha. Tema kirjutas teises toas ja tuli stseeniga. Mina lugesin ja arvasin, et see on täielik jama, aga vaat see üks sõna on väga hea. Nii me jahvatasime, kuni järgmiseks õhtuks saime lehekülje puhast teksti. See oli kõige vaesem aeg Eesti kinos. Oli esimene võttepäev, kui tuli kroon. Meil oli vaja kümnekroonist õngekonksu otsa panna, aga keegi ei tahtnud anda. See oli suur raha ja ei tohi rahaga mängida. Janno oli võtete juures ka kogu aeg.

Millal teete käsikirja järgi ja millal mõtlete platsil ise midagi juurde?

Mina hakkan juurde mõtlema, kui asi ei klapi. Improvisatsioon on üks kahtlane asi, eriti dialoogi puhul. Iga parasiitsõna võib pärast saada takistuseks. Kui proovid on ära olnud, siis tuleb ikka teha, nagu on. Improviseerida võib enne võtet. See mulle meeldib, anna ainult kätte! Mul on ka alati hea meel olnud, kui näitlejad on midagi endaga kaasa toonud.

Oleneb ka, mida stseeniga saavutada tahad. Tihti tuleb julgeda ka teiste pakkumised tagasi lükata, sest need ei klapi ülejäänuga. Ei saa hakata demonstreerima näitlejameisterlikkust. Igas stseenis tuleb küsida, miks sa seda teed. Kuhu tahad välja jõuda? Mida tegelased tahavad ja mis edasi saab? On ka tulnud ümber võtta, sest kahe järjestikuse, aga erinevatel aegadel filmitud stseenide meeleolu ei klapi.

Olen ka seda tähele pannud, et selliseid küsimusi, mis mul on, filmides enam palju ei esitata. Nii nagu on helikeel muutunud heliloomingus ja meloodia pole enam oluline, tekivad matemaatilised võrrandid, mida teevad aparaadid … Vaatasin just Tüüri filmi3.

Mina räägin praegu klassikalisest kinost ja olen ajas maha jäänud. Olen teise seina najal kasvanud, kui praegused tegijad. Sellise jutuga nagu mul, Õunpuu juurde minna, tähendab teisel inimesel võttepäeva ära rikkumist. Seal tuleb vait olla, teha, mida ta tahab, sest iial ei tea, millega film lõpeb. Olen kahes Õunpuu filmis olnud, aga ta on mu välja lõiganud. Mida ma siis seal jahvatan, kui tal minuga filmitud kaadreid vaadates mind vajagi ei lähe.

Kinos on mulle alati meeldinud lugu. Või kui lugu pole ja on midagi muud … nagu „Sügisballis“ on läbiv lugu ja siis loo ümber olevad tasandid aitavad loole kaasa. Ja vahel läheb loost välja ka. Sellist filmi nagu mina teeksin, tehakse ka veel vahel harva. Tavaliselt vanem põlvkond. Usun aga, et see kõik tuleb tagasi.

Lembit Ulfsak Moonika Siimetsa lühifilmi „Deus ex machina“ võttel, aastal 2005.

Moonika Siimets

Mida arvate eesti filmist?

Minu puhul on seda kõige rohkem kompromiteerinud ja ebahuvitavaks teinud „festivalihaigus“. Tahetakse teha nii, nagu veel pole tehtud. Ma aga ei tea kedagi, kes oleks nii teinud ja mul jääb suu ammuli. Mulle väga meeldis „Tulnukas“4. Vaat sellest filmist pritsis talenti välja. Kuidas see võimalik on? Seal oli kõik hea. Näitlejad, tekst, stsenaarium. Selle suurim voorus ongi see, et ta on amatöörlik, sealt tulebki see siirus ja ehedus. Lõppkokkuvõttes on ta aga sama palju amatöörlik kui Rousseau maal, mis maksab 10 miljonit dollarit.

Tänapäeval on ka vaene režissöör tihti üks raha teenimise osake onude ja tädide käes. Mind hämmastavad need režissöörid, kes kohutavalt tahavad filmi teha, raha on nii vähe, aga nad on ikkagi nõus. Siis on ainus võimalus, et stsenaarium tuleb teha võimalikult vaeseks.

Üldiselt aga ei saa uskuda reklaami, et tulge sööge 37 krooni eest kõhud täis, kuigi tead, et poest saad selle eest osta ühe saia, margariini ja pudeli vett. Nii ei saa ka väikese rahaga filmi teha. Saad teha lühifilmi. Komme, et tahad filmi teha, aga raha pole, hukutab. Teisest küljest saan ma sellest aru ka. Ja samas on meil ju tehtud küll ja küll pompoosset jama suure raha eest.

Mis arvamusel olete meie filmikoolist?

Olen mõnes väikses tudengifilmis kaasa teinud, aga kui ikka lugu pole, siis ma ei tea, millest veel filmi teha. Filmi saab teha ainult loost. Selleks et lugu tudengina kirja panna, peab olema tugev dramaturgia õppejõud. Kui oskad väikese loo kirja panna ja üles filmida, siis oskad alati teha ka pikema loo. Filmikoolis tuleb õppida joonistama kipskuju, mitte hakata kohe abstraktsionismiga tegelema. Iga laps on ju abstraktsionist. Profiks saamiseks peab oskama näitlejat juhendada.

Tarkovski ei osanud näitlejale üldse midagi öelda. Jüri Järvet on rääkinud, et mitte midagi ei öelnud. Ta oskas aga õigeid inimesi valida.

Kui satub edev näitleja, kes hakkab pakkuma oma ideid ja lavastaja on kõigega nõus, siis tuleb kokku eklektika. Filmis võib juhtuda ka nii, et peaosaline teab oma liini, aga kõrvalosalised keeravad kogu filmi selle liini pealt ära. Filmis peab kõik ühes suunas minema. Film ongi nagu raudtee. Ühest kohast teise minek. See ongi režissööri kõige suurem oskus.

Mis on põhihäda, mis noorte filmides silma hakkab?

Lugu pole ja hakatakse edvistama. Näitlejad karjuvad ja hüppavad, teevad nalja, rääkimata sellest, mis on üleilmne häda – filme tehakse mingitest haigetest inimestest. Kõik on haiged, selline morbiidne üldtoon. Mind ei huvita see. Eestis on esimene asi, et kui lugu pole, siis filmi ka ei tule.

Minu meelest ei pea tudeng õppefilmiga kedagi üllatama. Õppefilmi juures tuleb proovida teha seda kõike, mida oled õppinud. Tegelikult võiks olla lausa nii, et õppefilmi puhul ei anta valida, mida teha, vaid jagatakse lood, kes mida teeb. Pead seda tegema, tahad või ei taha. Nagu teatris. Kui meil on vaja „Kuningas Leari“, siis keegi lavastab, kuigi tahab võib-olla muud teha. Enda asja tegemiseks tuleb see au välja teenida.

Ansamblist ei ole asja, kui pillimehed ei oska mängida. Tihti on öeldud, et meil ongi selline stiil. Igasugust udu võib ajada. Godardil oli ka nii, et kui võte ei õnnestunud, et päike läheb pilve taha, siis ta pani tiitri. Keset filmi. Seda loeti uuenduslikuks.

Hiljuti tegin filmi, kus küsisin poisi, režissööri käest, et kuidas ta seda nüüd monteerib. Mina olin ühes ja teises kaadris, aga need ju ei monteeru. Poiss oli hämmingus: mismoodi ei monteeru? Mina vastu: „Võtsid siit ja siit nurga alt, kuidas sa need omavahel kokku paned. Kas võtad vaheplaani vahele?“ Ta ei saanud aru, mida ma küsin. Operaatoril hakkas piinlik ja ta asus seletama. Hakatakse filmi tegema, aga käsitööoskust veel pole. Sellepärast ongi minu meelest filmikoolis oluline alguses ikka lugu teha.

Kuidas saada filminäitlejaks?

Selleks saada on väga raske. Mõni algaja on ekraanil nii veenev, et on tunne, et ta on teooriat õppinud. Aga pole, vaid näitleja on õigesti valitud. Tihti võetakse filmi oma tuttav seltskond, kuid igaüks filmi ei sobi või vähemalt teatud osadesse mitte. Ei kanna välja, pole midagi teha.

Palju on ka muutunud. Vaatasin just Hitchcocki raamatut. Kui palju on selle ajaga muutunud kinotüpaaž! Milline on tema kangelane? Millest ta rääkis üldse? Millised olid armastuslood?

Tänapäeval ei mängi ekraanil enam tingimata piltilusad naised ja mehed. On hoopis huvitav inimene või keegi, kellest võiks seda eeldada.

Rääkisin kord mehega, kes oli näinud minuga samu filme ja mulle see õudselt meeldis, sest meil oli palju jagada. Paus aga lõppes ja läksime oma näitlejatööd tegema. Ta oli täpselt samasugune diletant. Need filmid polnud kuidagi parandanud tema mõtlemisvõimet. Talle oli tähtis, et need on kuulsad filmid, mis saanud festivalil auhinna.

Kuidas palju duubleid tehes end värskena hoiate?

Aga igal duublil on ju oma eesmärk, mis lugu räägitakse. Kui see õnnestub esimese korraga linti saada, siis milleks teha teist duublit? Mõni teeb teise igaks juhuks. Kui toimub selline duublite paraad nagu Bruno Ojaga, kellega tehti 12–17 duublit … ja veel rohkemgi tehakse … No see on juba kino mängimine! Mulle anti raha, kaamera, ilus ilm ja alluvad, kõik kuulavad sõna ka, vaat siis mõni hakkab režissööri mängima ja teeb 72 duublit.

Milleks teha, kui juba korda läks? Ja kui ei läinud, siis tuleb näitlejale selgitada, miks ei läinud. Kas operaator ei jõudnud fookust vedada? Järelikult pean mina näitlejana samamoodi tegema. Nemad peavad proovima teistmoodi. Kui kõik on okei, milleks siis jamada?

Või mina ütlen stseeni lõpus, et tunnen, et tegelane naeratab, aga režissöör ütleb, et see pole õige. Oleme siiski ühel lainel ja teeme kaks varianti. Pärast montaažis võtame selle, mis vaja läheb.

„Thijl Ulenspiegeli“ võttel filmiti erineva optikaga, aga mina pean ikka ühtmoodi tegema – jõudma kiiresti punktist A punkti B. See on selle stseeni eesmärk.

Duublitega pole mõtet vigurdada! Selle nahka kõik lähebki, kui hakkad pulli tegema.

Olen töötanud režissööriga, kellel oli lõunaks kõik materjal üles võetud, aga ta tahtis nii väga režissöör olla, et hakkas juurde võtma asju, mida üldse vaja ei läinud. Nii otsustas ta veel neli tundi filmida ja keegi ei saanud aru, miks. Käis majade vahel ja röökis: „Tähelepanu! Võtame!“

Režissöör on ju diktaator, kõik peavad teda kuulama. Kui sinna vale mees satub – aga tihti satuvad sinna need, kes tahavad karjääri teha ja kamandada ja näidata teistele, kuidas elada tuleb –, on asi ikka päris hull. Venemaal olen kohanud režissööride hulgas ikka igasugu mölakaid. Nad ei tee filmi, vaid on ülemused. Need on kõige hullemad, sest tavaliselt on neil mõtlemisega sitasti.

Mida siis teha?

Olen neid pikalt saatnud, ära lõpetanud, ära tulnud ja edasi teinud. Mul oli kunagi hea sõber Aleksandr Kaidanovski. „Stalkeris“5 mängis peaosa. Tema ütles kuldse lause: „Kehvas filmis kehva režissööriga ei tohi mängida hästi, tuleb mängida nii, nagu see režissöör on. Kui hakkad hästi mängima, siis tundub, et sina mängid kehvasti ja kõik ülejäänud on enam-vähem.“

Selle lause puhul tuleb natuke mõelda, mida see tähendab. Minu jaoks seda, et filmis tuleb teha nii, nagu režissöör käsib. Kui juba filmi läksid, tuleb teha.

Mõnikord näen, et režissöör ajab imelikku asja, aga see on nii vaid esmapilgul. Natuke süvenedes saan aru, et ahaa, ta on „raudtee“ hoopis sinna pannud. Siis tuleb selle järgi minna, muidu keeran enda perse ja filmi ka.

Kui palju usaldate oma intuitsiooni?

See peab töötama enne filmi minemist, aga mina olen nii ka alt läinud. Olen headest rollidest ära öelnud, sest režissöör on tundunud liiga magusa jutuga. See on nagu naise võtmine. Seitsme aasta pärast selgub, et läks valesti. Läänes on selles suhtes hea, et kui ei klapi, lastakse lahti. Meil tahab näitleja tihti kuulsaks saada, raha teenida ja ennast ka platsil näidata. Nii ei tule midagi välja.

Mis on näitlejana teie põhilised hirmud?

Minul on uut filmi alustades alati esimesed kolm päeva hirm. Ei saa kuidagi otsa peale.

Teed uut asja, pead harjuma režissööriga, operaatoriga, oma kostüümiga, osasse pead sisse pugema. On hea, kui film algab kergetest stseenidest nagu käimine, vaatamine. Ütled paar sõna ning raskemad stseenid tulevad hiljem. Kui dialoogidega alustad, siis on vaja proovi teha. Lähed ju uude filmi, kus uued näitlejad, kellega pole elus sõnagi vahetanud, aga äkki pead kallistama ja musitama, kuigi tutvusime alles samal päeval grimmiruumis. Tekstid on siin ja palun minge nüüd voodisse. Siin on vaja režissööri oskust näitlejatest aru saada.

Kui palju on mõistlik proovi teha?

See on kokkuleppe küsimus. Sageli on hoopis nii, et operaatoril on aega vaja, et jamada optika ja fookusega ning siis pannakse näitleja kaadrisse. See väsitab näitleja väga ära. Vene filmides oli sellepärast kehadublant. Tihti lavastaja ütleb, et sulle makstakse, tule nüüd ja ole. Näitlejal aga grimm väsib, miimika väsib jne. Minu rekord on see, kui tegin ühe ööga kaheseerialisest filmist ühe seeria ära ehk siis 900 meetrit filmi ühe ööga.

Õppisin tekste ja muudkui mängisin ja mängisin. Hommikul kell kuus lõppes võte. Olin nii väsinud, et oleks peaaegu avarii teinud. Näitlejad on üldiselt väga ennastsalgavad tüübid, kui asi seda väärt on ja kõik istub. Kui režissöör veel on hea sõber ja omavahel klapib, siis võib kõike teha.

Kui aga professionaalsele näitlejale öeldakse, et oi, meil raha pole, aga tule tee suts, siis see on juba alandav. Vanasti oli kultuurimajas lipukiri „Kunst kuulub rahvale“, aga eesti filmis on see: „Tule filmi, aga meil raha pole“. Sel juhul polegi see kino vaid koduvideo. Kino on see, mis ekraanilt on „Sügisball“. Vot see on kino.

Olete filmides palju mänginud välismaalast, millest see?

Ma ei ole tõesti üheski filmis venelast mänginud. Me mängisime Nõukogude lipu all nõukogude kinos. Ukrainas olen mänginud poolakaid. Kõigis suurstuudio filmides olen mänginud välismaalast. „Thijl Ulenspiegel“ on flaami eepos, „Pan Kleksis“ olin poolakas (tegelikult siiski taanlane Hans Christan Andersen – toim), „Kapten Grantis“ mängisin prantslast, „Mary Poppinsis“6 olin inglane. Venemaal tehti ju kõik omamoodi ümber. Võeti tšehhi pintsak, poola näitleja ja mängisid inglise lordi. Sellest see tuli. Nii oli paljudega. Kui praegu on vaja sakslast, siis võetakse ikka sakslane.

Mis on roll, millega rahul olete?

See, mis publiku hulgas edukas, ei tarvitse üldse kokku langeda sellega, mis mulle on meeldinud. Mu lemmikfilm, kus olen mänginud, on kümneminutine diplomitöö, mille tegi üks Ukraina poiss Igor Minajev („Telefon“7 – toim). Mängisin seal Kornei Tšukovskit, kirjanikku, kes lõi lastele muinasjutte. See oli selline alltekstiga, absurdne lugu, mis kohe pandi riiulisse, sest see mõnitas Nõukogude võimu. Käisin muinasjutukirjutajana paraadil ja kartsin kõiki neid loomi, kelle ise olin loonud. Need loomad tulid mulle kallale ja hirmutasid mind. Film keelati ära, aga aastaid hiljem, kui Nõukogude võim läbi oli, otsiti see välja ja saadeti festivalidele. See sai veel Moskva filmifestivalil lastefilmide kategoorias auhinna. Igor ise emigreerus, läks Pariisi ja oli seal väga menukas.

Mulle meeldis ka mängida Peeter Urbla „Promenaadis“8 Elle Kulliga. Meeldis teha, sest see oli välja mõtlemine ja koos tegemine, aga resultaat ei meeldinud. Meeldis ka „Punast elavhõbedat“9 Andres Puustusmaaga teha. Ma pole filmi näinud ja ei kavatse ka, sest see temaatika mind ei huvita, kuigi mul poeg ka mängib seal. Ongi vahel nii, et osaled kuskil kaks-kolm võttepäeva ja kui läbi saab, siis on kahju. Meeldinud on teha Mikiveriga „Dr. Stockmanni“10, mis oli Kesktelevisiooni jaoks. See oli teatri moodi tehtud film, aga seal olid mul head partnerid – Hermaküla ja Klenskaja.

Urbla „31. osakonna hukk“11 on ka päris hea film tagantjärgi vaadates, kuigi siis nii ei tundunud. Peeter Simmiga meeldis teha „Arabellat“12. Ega ma eesti filmis polegi muidu palju kaasa teinud.

Kuidas saada nii heaks filminäitlejaks nagu teie?

Ma olen nii pikalt selle alaga tegelenud, et kui ma selle peale jäin ja mind sealt välja ei söödud, siis järelikult oli mingi vastastikune sümpaatia. Minul kino ja kinol minu vastu. Ma olen kino alati armastanud. Ma olen alati rõõmuga teinud peaaegu kõike. Isegi režissööre olen rõõmuga perse saatnud. Praegugi on see mu salaarmastus, mis muutunud vaataja armastuseks. Vahin filme kogu aeg, sellist rämpsu ja jama ka. Vaatan ja mõtlen kaasa, süžeele elan kaasa, kui on hea. Kui ei ole, siis kirun kaameratööd ja montaaži: „No kuidas ta sai selle kaadri selle otsa monteerida!“ Mu naine ei saa vahel aru, mis asja ma seletan. Minuga on nii, et filme vaatan nagu mõni jalgpalli, teleka ees karjudes: „No kus sa kurat lõid!“ Nii vaatan mina kino. Kaasategemisel aga mul seda mõnu enam pole. Ma ei saa ju täna rääkida iseendast kui sellest näitlejast, kes 40 aastat tagasi Thijl Ulenspiegelit mängis. Olen teine inimene, kuigi mu mälestused on sama värsked.

Minuvanuseid mehi on kinos üldse harva. See on ikka noorte inimeste näitamise koht. Kino on noorte kunst samamoodi nagu jalgpall on noorte inimeste mäng. Võin seda vaadata ja kaasa rääkida, õpetada ja kaasa mögiseda, aga noored teevad ikka, nagu nemad tahavad.

Kas elus olete kunsti pidanud ülemaks kõigest muust?

Selle kohta on hea anekdoot. Pardid lendavad sügisel lõunasse. Ema kõige ees, suvel koorunud poeg lendab kõrval ning seletab: „Ema, vaata, kui ilus on see Šveits! Millised mäed! Millised aasad! Ema vastab: „Ära mölise, sa segad lendamist!“

Nii ongi, et ükskõik mis elukutse, ikka tuleb ükskord tüdimus. Aga kui vaimustuse üldse ära kaotad, siis tuleb ära tulla. Mind toidab hea dramaturgia. Ja põnevaks teeb asja ka see, et ikka tekivad teatris ja filmis head kooslused. Hetkel on mul siiski kõige huvitavam olla vaataja.

1 „Keskea rõõmud“, Lembit Ulfsak, 1987.

2 „Lammas all paremas nurgas“, Lembit Ulfsak, 1992.

3 „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides“, Marianne Kõrver, 2010.

4 „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“, Rasmus Merivoo, 2006.

5 „Сталкер“, Andrei Tarkovski, 1979.

6 „Akademia Pana Kleksa“, Krzysztof Gradowski, 1984; „В поисках капитана Гранта“, Stanislav Govoruhhin, 1986; „Мэри Поппинс, до свидания“, Leonid Kvinihidze, 1984.

7 „Телефон“, Igor Minajev, 1985.

8 „Promenaad“, rež Peeter Urbla, filmikassett „Karikakramäng“, 1977.

9 „Punane elavhõbe“, Andres Puustusmaa, 2010.

10 „Doktor Stockmann“, Mikk Mikiver, 1988.

11 „31. osakonna hukk“, Peeter Urbla, 1979-1980.

12 „Arabella, mereröövli tütar“, Peeter Simm, 1982.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht