Iga inimene on (soo)saar

„Suur soo“ annab mõista, et Eesti loodusest on võtta küll, aga tarbida tohib vastutustundlikult ja oskuslikult.

TRISTAN PRIIMÄGI

Dokumentaalfilm „Suur soo“ (Vesilind, Eesti 2022, 70 min), režissöör-stsenarist Remek Meel, operaatorid Remek Meel, Riho Västrik, Aleksander Meel ja Margus Muts, helilooja Lauri Õunapuu, produtsent Riho Västrik.

Loodusdokumentaalfilm on mulle kui kriitikule alati olnud veidi kammitsetud alažanr, sest on jäänud (võib-olla ekslik või pealiskaudne) mulje, et klammerdutakse liialt ühtede eesmärkide ja järelduste külge. Loodusdokumentalistika loodusekäsitlus on enamasti romantilis-idealiseeriv, tänapäeva tehniliste võimalustega on loodust võimalik kujutada hingematvalt kaunilt, aegluubis ja droonivõtetega, mõjutades värvi, pilti ja heli. Ülevas toonis film tipneb tihti eleegilise lõppakordiga, kus antakse mõista, et kui me kohe midagi ette ei võta, siis sureb miski-keegi välja. Sõnum on loomulikult eluoluline, aga moraliseeriv toon on tihtipuhku nii pealetükkiv, et tekitab publikus vastureaktsiooni.

Loodusdokumentalistikal on selge ja kindel hariduslik funktsioon ja need filmid toimivad õppefilmina. Meile näidatakse floorat-faunat ja loodusnähtusi ning seda, kuidas ökosüsteemid funktsioneerivad. Linnastunud maailmas võib see paljudele pakkuda lähimat kokkupuudet metsiku loodusega. Õppe­dokilikud võimalused on maksimaalselt ära kasutanud BBC oma „Planeedi“-sarjadega („Planeet Maa“, „Sinine planeet“, „Külmunud planeet“* jne), mis on tõepoolest uskumatud, kalli raha eest tehtud vaatemängud äärmiselt kvaliteetse materjaliga, aga mille traagika on selles, et me nende lavastajaid ei näe – neid kas pole märgitud või ei ole me nende nimesid kuulnud ka mainimise korral. Need sarjad elavad omasoodu ilma autoriteta ning on pigem identifitseeritavad David Attenborough’ ja tema jutustajahääle kaudu. Eestis on tänu Rein Marani tohutule tööle olnud siiski tähtis ka autori­positsioon, olgu siin uuema põlvkonna filmidest märgitud kas või Joosep Matjuse „Kajaka teoreem“ (2014).

Nii ka „Suure soo“ puhul, kus ei ole küll väga tajutavat kandvat ideed (v.a inimene peab elama loodusega kooskõlas või midagi sellist üldist), aga kus otsitakse tasakaalu ilu ja elu vahel ja pilk haarab nii esteetiliselt kaunist kui ka argiselt halastamatut. „Suur soo“ on žanrilt loodusfilmi ja portreefilmi hübriid. Filmi pealkiri „Suur soo“ on minu meelest pisut ekslik, sest soo on siin vaid taust ning sooõhustikku ei ole üritatud filmi vahendusel edasi anda. Filmi peaosaline on siiski inimene, vanem mees nimega Vello (filmis ei ole tema nime küll mainitud, aga lisamaterjalidest pärineb selline info), kes on pensionipõlves asunud elama sohu, asustamata loodusse, et end ilma nn tsivilisatsioonita ära majandada. Me ei tea, milline on tema kokkupuude inimeste maailmaga, sest filmist on hoolikalt eemaldatud kõik tänapäeva inimtegevuse jäljed, isegi kui neid seal algselt olla võis. Ei ühtki sidevahendit ega digividinat, ühtki logo, pakendit ega muud tarbimiskultuuri märki. Ei mingit prügi, mis poleks looduslik. Ei visuaalset ega füüsilist.

Filmi vältel tõuseb selle keskseks teemaks tarbimine – kuidas tarbida ümbritsevat loodust vastutustundlikult, nii et inimese kohalolu ei koormaks teisi liike ega keskkonda.

Kaader filmist

Klassikalise tarbimiskultuuri puudumise kiuste tõuseb filmi vältel selle keskseks teemaks ometigi tarbimine – kuidas tarbida ümbritsevat loodust vastutustundlikult, nii et inimese kohalolu ei koormaks teisi liike ega keskkonda. Näeme Vellot mitmesugustes tarbimissituatsioonides: ta võtab tarust mett, puult kasemahla, veest kala, peenrast porgandit, nugistelt karusnahka ja põdralt ilmselt liha, kuigi meile seda ei näidata, mis maas, keel sorakil, lebavast põdrast pärast tema mahalaskmist saab. Vello tarbib innuga ja kinnitab, et 25 nugise küttimine igal aastal on täiesti normaalne, kuna ta ei ole nende populatsiooni vähenemist täheldanud. Loodusfilmi puhul võrdlemisi uudne vaatenurk, sest tavaliselt ehmatatakse tundlikumates ringkondades iga elusolendi hukkasaamise peale üsna põhjalikult. Vellot aga arusaadavalt pahandab see, kui keegi teine julgeb tema tarbimist segada. Mulle linnamehele tundmatuks jääv kahjur on ära söönud Vello oataimed ning teenib selle eest peremehelt tiitli „raipenahk“. Raipenahk satub pärast peenraomanikule pihku ja ega ta käsi hästi käi. Vello ja raipenaha olelusvõitlust vaadates meenub tahes-tahtmata ühest Rein Marani filmist (huvitav küll, millisest?) meelde jäänud mõte, et inimene liigitab liigid kahjuriteks sellest hetkest, kui need hakkavad häirima tema elukeskkonda. Ükski olend pole sündinud kahjuriks, ega tal olegi mingeid kahjuri omadusi, vaid see on lihtsalt ühe liigi hinnang teisele, mis avab justkui õigusliku akna kahjurliigi hävitamiseks. Lihtsustatud mõttekäigud jõuavad järgmise sammuna loomulikult sinna, et tõeline kahjur on ikkagi inimene ise, kelle suhe ümbritsevasse on ennekõike ekspluataatorlik. Vello tarbib mõõdukalt ja ka möönab paaris mõttekäigus, et inimese roll siin planeedil tuleks ümber mõelda, tekitades sellega kummalisi paralleele meie kaasaja radikaalsete ideedega. „Õigem, kui linnasid kui kontsentreeritud inimkogumeid üleüldse ei oleks,“ tõdeb Vello. Eks ta ole, aga sama järelduseni jõudis mõnda aega varem Kambodžas ka Pol Pot ja vaat millega see kõik lõppes. „Inimesi peaks olema sada või tuhat korda vähem,“ nendib ta sealsamas ja tuletab sellega tahes-tahtmata meelde soome ökoradikaali Pentti Linkola samalaadseid seisukohavõtte. Linkola pidas biosfääri inimpopulatsioonist olulisemaks ning ütles võimaliku maailmasõja kohta, et kui tal oleks võimalus vajutada nuppu, teeks ta seda kõhklemata ja ohverdaks ka enda teadmises, et miljonid surevad koos temaga.

Morbiidsetest seostest – Vello on ju tegelikult hoopis väga leebe olekuga, mitte mingi genotsiidimeelne hull – tagasi filmi juurde tulles saab selgeks, et filmi autor Remek Meel on „Suures soos“ võrdlemisi teadlik sellest, et tema film on osa millestki suuremast, kõigepealt eesti loodusdokumentalistika traditsioonist ja eesti dokumentalistikast laiemalt. „Suures soos“ hakkab silma mitu esteetilist valikut, mis justkui kinnistavad „Suure soo“ täieõigusliku (aga seetõttu ka pisut standardse) eesti loodusdokina. Meeleolu loomiseks on kasutusele võetud tuttavlikud droonivõtted, mis ei jäta oma piltpostkaardiefekti saavutamata, heliribal kuuleme alates Marani filmidest loodusfilmide heliriba põhihitiks kujunenud altplokkflöödi kumedat igatsevat häält. Ainult sookurg on puudu. Läbi Vello koduse teleekraani kumab soov sirutuda kokkupuuteni eesti dokiklassikaga. Vello vaatab alguses Lennart Mere eesti antropoloogilise dokumentaalfilmi klassikasse kuuluvat lühifilmi „Šamaan“ (1997) ja seejärel saab korraks lausa suurelt ekraanile Jüri Müüri „Leelo“ (1969). Need kaks filmi räägivad ju ühest ja samast asjast – kuidas säilitada ühe väikese soome-ugri rahvakillu identiteet suurvõimu assimileerimiskatsete kiuste. Kuidas haakub selle ideega „Suur soo“? Kas me tingimata peame oma olemust otsima loodusest, ja üksteisest eraldi, ilma linnade korrumpeeriva mõjuta? See on küll intrigeeriv mõtteharjutus, aga ilmselt teostamatu, sest meile kõigile eraldi siin maal ruumi ilmselt napib. Ja kas ei ole eestluse keskseid iseloomuomadusi just nimelt koostegemine, millele viitab ju ka „Leelo“ laulupidu? Filmis näidatava XVII üldlaulupeo rongkäiku ning sellega kaasnenud tundepuhangut meenutab ka Vello, kuid miski muu ei viita sellele, et ta soovib taas kellegagi midagi „koos“ teha. Ainus kokkupuude muu maailmaga, millele filmis viidatakse, on Vello lausung, et nugisenahkade eest saab natuke raha, mis tähendab, et kusagil ja kellelegi peab ta need maha müüma. Nali naljaks, seos eesti dokitraditsiooniga leidub ka keelemängulisel tasandil, elab ju Vello soosaarel, ja ma ei saanud filmi ajal peast välja ka seost Mark Soosaarega. Öeldakse ju, et uued tegijad „seisavad hiiglaste õlgadel“.

* „Planet Earth“, Alistair Fothergill, Mark Linfield, 2006; „The Blue Planet“, 2001; „Frozen Planet“, 2011-2012.