Surf digilaine harjal

Eesti filmivallas on vaja valida, kas jääda passiivseks ning loota imedele riigieelarve läbirääkimistel või kujundada valdkonna visioon ümber, et tagada Eesti filmi nähtavus globaalses sisuookeanis.

STEN SALUVEER

23. septembril avaldas audiovisuaalsektoris teed näitav ja mõjukas Briti Filmi Instituut (BFI) pommuudisena verivärske ning senise filmipoliitikaga võrreldes radikaalse kümneaastase strateegia „Ekraanikultuur 2033“ („Screen Culture 2033“). Briti Filmi Instituut, Brexiti-järgselt siiani ehk Briti, Euroopa kui ka kogu maailma mõistes üht valdkonna võtmerolli kandva organisatsiooni kümne aasta kauguseks eesmärgiks on „vormida ümber suhe avalikkusega ja saada üldtuntuks kui kõigile avatud platvorm filmide ja liikuva pildi avastamiseks ja nautimiseks“, „olla ekraanikultuuri eestkõnelejaks kogu selle mitmekesisuses, kaasa arvatud videomängud ning interaktiivsed teosed, luua tuleviku ekraanimeedia arhiiv, mis on avatuim kogu maailmas, olla esmajärgus digitaalne, edastades kultuurisisu BFI+, järgmise generatsiooni voogedastusteenuse abil, parandades selle sisu kättesaadavust ja ligipääsetavust, edendada ekraanikultuuri koolide õppekavades ning tagada kvalifitseeritud ja jätkusuutlik tööjõud, mis peegeldab Suurbritannia elanikkonda“, „keskenduda valdkondadele, kus audiovisuaalne sektor vajab tuge … rahastamise, poliitika kujundamise ja tõenduspõhisuse kaudu“¹. Mahukat, 46-leheküljelist strateegiat toetab ka sisukalt läbi mõeldud ja põhjendatud ning samavõrd ambitsioonikas tegevusplaan, mille alapeatükkides võetakse üksipulgi lahti fookusteemad, nagu filmipubliku mitmekesistamine, ekraanikultuuri laiendamine (sh videomängude, liitreaalsuse ja metaversumi valdkonnas – sic!), arhiivide ajakohastamine, digiplatvormide arendus, pikaajaline filmihariduse ja professionaalsete oskuste edendamine ning ekraanimeedia kultuurilise ja majandusliku mõju arendamine. Ilma igasuguse kahtluseta võib öelda, et BFI nägemust ekraanimeedia tulevikust ja sellega seonduvatest vajadustest ning edasist tegevusplaani hakkavad kultuuri(poliitika) valdkonna professionaalid palju lugema, selle üle arutlema ning sellele viitama. Nii siin kui ka teisel pool La Manche’i väina nüüd ja lähitulevikus. Seejuures on „Ekraanimeedia 2033“ kui sahmakas jääkülma vett krae vahele aastakümnetetagust status quo’d pingutustega senisel kursil elus hoidvale rahvuskinopõhisele Euroopa väikeriikide filmi- ja kultuuripoliitikale, mille hoovusi on laias pildis järgitud ka Eestis. Või on BFI strateegia värske õhu pahvakas täistuubitud koosolekuruumis, mille uksed ja aknad on ammu kinni, aga keegi pole julgenud neid aastakümneid paotada. „Ekraanimeedia 2033“ teeb aknad põhjendatult pärani lahti, tabades filmitööstuse tänaseid ja homseid vajadusi otse naelapea pihta oma ajakohasusega, suhestudes olulisemate trendide ja muudatustega globaalses filmiäris. Dokumendis tunnistatakse avalikult vajadust ajakohastada organisatoorsed tööprotsessid (näiteks hakata koguma andmeid ja tuginema nende analüüsile, kasutada pilvetehnoloogiaid ja iduettevõtlusest tuntud eksperimendipõhist lähenemist – sic!²). Ei kardeta ka julgelt märkida, et film ja audiovisuaalne kultuur ei ole enam juba aastakümneid olnud kivisse raiutud põhimõtetega rahastamis-, tootmis- ja leviprotsessidel põhinev publikukauge elitaarkultuur. Hoopis vastupidi. BFI juht Ben Roberts märgib strateegiat selgitavas intervjuus: „On aus öelda, et noored loovad Tiktoki klippe tehes liikuva pildi uut grammatikat. On oluline anda mõista, et hoolime sellest. On oluline, et filmiga seonduv oleks vormi, formaadi, žanri osas vähem piirav, elitaarne või hierarhiline“³.

Millistele filmivaldkonna olulistele üleilmsetele muudatustele BFI strateegias osutatakse ning mida on siit Eestil õppida?

Vaikus enne varingut

Seisukohta, et autorifilmi ja Euroopa sõltumatu filmikunsti väärtusahel on katkenud (the value chain is broken), kuuleb tüdimuseni peaaegu igal olulisemal valdkonna rahastamise seisu ja võimekust puudutaval arutelul juba aastaid.⁴ Paraku on 2022. aasta näidanud, et kui see väärtusahel on pidevas purunemiseelses seisukorras kuidagi veel toiminud, siis ei pruugi see enam kaua kesta. Tahame või mitte, aga senisel kursil jätkav filmitööstus seisab silmitsi aastakümnete suurima krahhiga.

Kaks aastat koroonapandeemiat tõi paljude tarbimisharjumuses kaasa muutuse: kinoseanss asendus mugava ja piisavalt kvaliteetse üleilmse voog­edastuslevi pakutavaga. Sõda Ukrainas ning energiakriis ja üleüldine ostuvõime langus on aga koos ekraanivaldkonna platvormistumise, rahastus- ja tootmisprotsesside konsolideerumise ning uute tehnoloogiate, nagu tehisintellektipõhine pildi- ja helimeedia ning LED-ekraanidele ja mängumootoritele tuginev virtuaaltootmine (virtual production), kuidagi endal hinge sees hoidnud autorifilmisüsteemi lõplikult upakile tõukamas.

Sügiseks 2022 oleme jõudnud paradoksaalsesse olukorda, kus ühelt poolt upume sisusse ja teiselt poolt ei suuda selle eest enam maksta. Sisu toodetakse niivõrd palju (seda nii stuudiotes, voog­edastusplatvormidel kui ka väikeriikides), et keskmine tarbija Euroopas või Ameerikas ei jõua enam ei ööpäeva ega ka oma eluaja jooksul sisulainega silmitsi seista. Näiteks uuringufirma Activate Consulting viimaste andmete põhjal kestab keskmise Ameeriklase digipäev 32 tundi, millest 13 tundi võtab mitmesugune ekraanisisu⁵. Sellest omakorda 5 tundi ja 28 minutit kulub videosisule (kaasa arvatud tasuta voogedastusplatvormid nagu Youtube, Tiktok jt). Trend on samasugune ka Euroopas, kus eri andmetel on ekraanimeedia osakaal eurooplase päevast umbes 7 tundi (vt näiteks OfComi uuringud).

Paralleelset sisu mahu kasvuga on vähenenud aga publiku ostujõud ning käärid lüüakse tavaliselt esimesena sisse Maslow’ püramiidis kõrgemal asuvatele toodetele ja teenustele, sealhulgas filmi- ja kultuuritarbimisele. Teenusekärbe (subscription cutting) on muutunud niivõrd oluliseks, et endine Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) digistrateeg ja üks olulisemaid Euroopa digimeedia üle mõtlejaid Ezra Eeman on sellele pühendanud oma nädalakirja Wayfinder terve erinumbri⁶, kus ta viitab hiljutisele Lloydsi uuringule, mille järgi on ligi 47% Briti kasutajatest hiljuti tühistanud oma regulaarsed meediatellimused just majanduslikel põhjustel⁷. Loodus aga tühja kohta ei salli ning vaataja asendab tasulised platvormid tasuta alternatiividega, olgu selleks siis Tiktok, mis ei toimi juba ammu enam ühismeediana, vaid pigem sisuplatvormina, võttes arvesse, et sellest on saamas olulisim uudisekanal Briti elanikkonna peaaegu viiendiku jaoks⁸. Youtube’i digisisu tarbimine on aga pandeemia ajal kasvanud kolmandiku võrra. Viimase Youtube’i aastaaruande kohaselt kasutab 78% vaatajatest seda just seetõttu, et seal edastatakse sisu, mis on kasutajale isiklikult oluline.⁹ Rääkimata sellest, et z-põlvkonnale (alla 30aastased) on lühiformaatidel põhinevad platvormid esmane tutvumiskanal teel pikema kultuurisisu juurde.

Sisu plahvatusliku kasvu, drastiliselt vähenenud ostujõu ning tasuta alternatiivide ülekülluse tõttu peaksid Eesti kultuuri- ja filmipoliitikud, institutsioonid ning filmivaldkond peeglisse vaadates endalt küsima kahte asja. Esiteks miks peaks inimene tegema oma viietunnise video- ja filmiakna sees valiku just minu loodu ja toodetu, s.o Eesti filmi kasuks? Teiseks, milline on meie filmi- ja kultuurivaldkonna kaugele vaatav visioon ja ärimudel, et tagada nähtavus, kättesaadavus ja jätkusuutlikkus, kui turul on pakkujaid sadu kordi rohkem kui ostjaid (k.a müügiagendid ja levitajad)?

Kui seni on süsteemil hinge sees hoidnud rahvusriikide dotatsioon, sealhulgas Eestis, välisinvesteeringuid sisse toonud tagasimakseprogrammid või mõni haruharv juhtum, kui voogedastusplatvorm ostab mõne filmi näitamisõigused, on tulevikuväljavaade ilmselgelt mustades toonides. Riikide subsideerimisvõimekus on pandeemia- ja energia- ning riigikaitsega seotud prioriteetide tõttu drastiliselt vähenemas lähitulevikus, aga ka pikemas perspektiivis. Mängumootorite loodud fotorealistlikel võttekeskkondadel põhinev virtuaaltootmine sööb üha rohkem nii odavat kui ka kallist tagasimakseturgu, sest miks peaks filmima mõne väikeriigi keeruliste lennuühendustega ja raskesti ligipääsetavas võttekohas, kui seda saab teha odavamalt, kiiremini ja alatise digipäikese all LED-stuudios kodumaal. Platvormide aina harvemad ostud keskenduvad aga A-klassi festivalide paremikule või tippautorite teostele, mistõttu on nii väikeriikidel kui ka väikeriikide filmitootjatel jalga ukse vahele saada aina keerulisem, kui mitte võimatu. Kogu ökosüsteemi kriisi haldamist ei saa siiski jätta ainult valdkonna organisatsioonide õlule, kui meenutada, et 2007. ja 2008. aasta majanduskriisist taastumiseks kulus kultuuriorganisatsioonidel peaaegu terve kümnend. Kriisiga toimetulekul ei loe organisatsiooni maine või ajalugu uues reaalsuses kahjuks enam midagi, nagu tõestab ilmekalt nädalapäevad tagasi pankrotti läinud üle poole sajandi korraldatud ning küllaltki maineka Edinburghi filmifestivali näide¹⁰. Ühe Briti filmivaldkonna insaideri sõnutsi on olukord festivali ümber niivõrd segane, et müüki on pandud juba festivali kinnisvara. Siiski usutakse, et tõenäoliselt tuleb Edinburghi filmifestival tagasi, kuigi uues vormis ja uue juhtimise all.

Stsenaariumid Eesti filmipoliitikas

Millele peaksid keskenduma Eesti kultuuri- ja filmipoliitika kujundajad ja tegijad juba praegu, et vältida sama saatust, võttes arvesse Eesti Filmi Instituudi juhi ametiaja pikendamist, riigieelarve arutelu ja BFI teed näitavat eeskuju?

Esiteks peab Eesti filmipoliitika ja kultuuripoliitika olema ajakohane ja asjakohane, selle üle arutades tuleb tunnistada ja arvesse võtta üleilmseid trende ja muutusi. See tähendab selget, ekspertiisipõhist ja filmiringkonda kaasavat audiovisuaal- ja kultuurisektori digitaal- ja platvormipoliitikat ning arusaama, millised hetke- ja tulevikutehnoloogiad valdkonda juba täna mõjutavad ja kujundavad. Heaks alusplatvormiks saab siin olla kultuuriministeeriumi eestvedamisel käivitatud kultuurivaldkonna digistrateegia, mille koostamisel on kaasatud Eesti valdkonna eksperte (kaasa arvatud siinkirjutaja) üle poole aasta. See ei ole töögrupi soovituste kiuste siiski laiema arutelu objektiks saanud, vaid jäetud „majasiseseks kasutamiseks“. Youtube, Tiktok ja teised digiplatvormid ei peaks olema poliitika tasandil käsitletud mingite teismelistest juutuuberite pärusmaana, vaid selge kanalistrateegiaga töövahenditena Eesti filmi ja kultuurisisu kättesaadavuse tagamiseks ja võimendamiseks, kuna Eesti filmi tulevaste vaatajate elu just nende platvormide ümber keerlebki.

Teiseks, EFI juhtimise uue ametiaja, aga ka valdkonna võtmeprioriteediks peab olema praegustele vajadustele vastava audiovisuaalvaldkonna ja seda toetavate ristvaldkondade (andmeanalüütika, mängumootorid, liitreaalsus, sünteetiline meedia jne) globaalselt konkurentsivõimelise hariduse tagamine nii esmase kui ka täiendusõppe vallas. Olukorra paradoksaalsuse, et Euroopa turu vajadused ei ole haridussüsteemiga mitte mingisuguses sünkroonis, tõi hiljuti välja Frankfurdi B3-biennaalil toimunud filmifondide diskussioonis Film Londoni tegevjuht Adrian Wootton, kes peab seda kuritegelikuks. Ainuüksi Briti filmivaldkonnas oleks vaja aastas ligi 20 000 spetsialisti, kes tunneksid uusimaid tehnoloogiaid ja tootmisvõimalusi ning oleksid suutelised kaasa lööma spetsialiseerumist nõudvates stuudio- või voogedastusproduktsioonides. Lisaks digioskuste arendamisele tähendab see Eestis ka filmivaldkonna teenindussektori täienduskoolitamist virtuaaltootmise võimaluste osas, kui võtta arvesse, et maailmatasemel LED-ekraane, mis juba praegu teenindavad Eesti tagasimakse konkurente, leiab juba Soomest, Taanist, Lätist ja peatselt ka Rootsist. Eesti tegijate probleem pole lähiaastatel mitte tagasimakseprogrammi rahastus, vaid meie valdkonna potentsiaalne mahajäämus ja vähene efektiivsus ümberkaudsete riikidega võrreldes.

Kolmandaks on vaja tagada Eesti filmile ligipääs nutikale Euroopa ja globaalsele rahale ja seda kiiresti ning pikaajalises strateegilises vaates. Hiljuti ellu kutsutud Euroopa kultuurivaldkonna teadmiste ja innovatsiooni ühendus (KIC) väärtusega ligi 150 miljonit eurot, Cannes’i filmifestivalil välja hüütud, just väikefonde toetav Media Invest (planeeritud suurusega 400 miljonit eurot), „Loova Euroopa“ mitmemiljonine „Media 360“ toetusprogramm valdkonna organisatsioonide pikaajaliseks arendamiseks või „Horisont Euroopa“ n-ö pehmetele teemadele eraldatud ligi pool miljardit eurot kinnitavad, et jutt „raha pole“ ei vasta tõele. Raha on, kuid sellele ligipääsemiseks on vaja ambitsiooni, tegevuskava ning avaliku sektori ning erategijate koostööd. Kui ei küsi, siis ei saa.

Kokkuvõttes on Eesti filmivallas lähitulevikus valida kahe stsenaariumi vahel: kas jääda passiivseks ning loota imedele riigieelarve läbirääkimistel, kui tuleb piltlikult öeldes valida riigikaitse ja filmikunsti vahel, või haarata BFI näitel härjal sarvist ja kujundada valdkonna visioon, juhtimine ja tegevus ümber, et tagada Eesti filmi tegemine ja nähtavus globaalses sisuookeanis mitte ainult täna, vaid ka tulevikus. Eesti on küll maailma parim digiriik, ent peaks olema ka parim digikultuuririik.

1 Screen Culture 2033. Our Ambitions, 2022. https://blog.bfi.org.uk/strategy/our-ambitions/

2 Screen Culture 2033. Digital-First, 2022. https://blog.bfi.org.uk/long-read/how-well-do-it/digital-first/

3 “We have to do more with less”: BFI unveils ambitious 10-year strategy titled Screen Culture 2033. – Screendaily 23. IX 2022. https://www.screendaily.com/news/we-have-to-do-more-with-less-bfi-unveils-ambitious-10-year-strategy-titled-screen-culture-2033/5174703.article

4 Sten Saluveer, Kas digilõhe või digipööre? – Sirp 9. IV 2021.

5 Activate Technology & Media Outlook 2022. https://activate.com/wp-content/uploads/2021/10/Activate-Technology-Media-Outlook-2022.pdf

6 Wayfinder #17 – Life Without Subscription, 2022. https://www.linkedin.com/pulse/17-life-without-subscription-ezra-eeman

7 Over a million subscriptions stopped by customers as households feel the squeeze. Lloyds Banking Group, 8. IV 2022. https://www.lloydsbankinggroup.com/media/press-releases/2022/lloyds-bank/over-a-million-subscriptions-stopped-by-customers-as-households-feel-the-squeeze.html

8 TikTok is fastest growing news source for UK adults, Ofcom finds. – The Guardian 21. VI 2022. https://www.theguardian.com/technology/2022/jul/21/tiktok-is-fastest-growing-news-source-for-uk-adults-ofcom-finds

9 Culture & Trends Report 2022. https://kstatic.googleusercontent.com/files/5d1153725e437152c5ae6b10651c5e9f4bbb117287b8904db3fe91389277698c21a861fa4dcb6ba04780745ea97ebefed4208d9048fbd2b97af79c7e51b28b2b

10 Edinburgh film festival shuts down as organisers call in administrators. – The Guardian 6. X 2022. https://www.theguardian.com/film/2022/oct/06/edinburgh-film-festival-shuts-down-as-organisers-call-in-administrators