Kinoskäik kui teraapia

Johannes Lõhmus: „Lähenen endiselt igale filmile mõttega, et võib-olla on see mu kõigi aegade lemmikfilm. Tavaliselt küll nii ei lähe, aga tahan anda igale filmile võimaluse olla parim, mis ta olla saab.“ 

AURELIA AASA

„Kui ma pikka aega kinos ei käi, hakkab mul imelik olla,“ sõnab eelmise aasta lõpus Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmiajakirjaniku tiitliga pärjatud Johannes Lõhmus. Kohtusime Johannesega uue aasta esimesel päeval, et rääkida kinoskäimisest, filmiharidusest ja filmikriitika tulevikust.

Täna on 1. jaanuar. Intervjuuaega kokku leppides ütlesid, et pole probleemi, niikuinii on plaanis hommikust õhtuni Sulev Keeduse filme vaadata. On see su tavaline 1. jaanuari repertuaar? 

(Muheleb.) Ei ole, aga teen Sulev Keedusega homme intervjuu. See oli algselt planeeritud jõulude ja aastavahetuse vahelisse aega, aga kuna olin pikalt gripis, pidin kohtumise edasi lükkama. Keeduse filme ei saa gripis olles vaadata, sest need nõuavad teatavat tervist.

Mulle tundub, et oledki kriitikuna võtnud vaatluse alla pigem Eesti filmid, millega tegelesid ka Eesti Filmi Instituudi filmipärandi osakonnas töötades. Millest selline fookus? 

Töötasin kunagi suvereporterina Postimehes, kus kirjutasin palju erinevatel teemadel. Võtsin kõik vastu, mis anti, sest olingi seal selleks, et õppida. Need lood tulid vist enam-vähem hästi välja, aga lõpuks tekkis grafomaani tunne. Tundus, et olin omandanud oskuse kirjutada nii-öelda arvustuse üksiku filmi, raamatu või näituse kohta, aga pärast pikka pausi uuesti kirjutamise juurde naastes otsustasin, et tuleks leida oma nurk. Eestis on palju häid arvustajaid ja ma ei pidanud vajalikuks hakata nendega võistlema. Mulle on huvitavam kirjutada vähem, aga võtta vaatluse alla laiemad teemad või küsimused.

Üks sinu teemasid on filmiharidus¹. Kuidas sellega Eestis lood on? 

See, et siin on üldse võimalik filmivaldkonnas kõrgharidust omandada, on Eesti-suuruse riigi kohta suur asi ja ma arvan, et tänu sellele läheb meie filmide kvaliteet ajas üha paremaks. Kui mõelda filmiharidusele väljaspool kõrgharidussüsteemi ja sellele, kas keegi tegeleb ka filmivaatajate harimisega nooremas kooliastmes, siis sellega jääme hätta.

Oled ka ise ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Proovid sa oma tundides filmihariduse liini kuidagi sisse tuua ja õpilastes vaatamisharjumust kasvatada? 

Kuna ma olen kinokavadest üsna teadlik, siis olen oma lühikese [umbes aasta – toim] õpetajakarjääri jooksul tõesti päris palju õpilastega ka kinos käinud ja aidanud teistel õpetajatel kinokülastusi organiseerida. Mulle on see lihtne, aga koolis näen, kui keeruline on see neile, kes filmimaailmas ei orienteeru. Nad ei tea, kellega peaksid ühendust võtma, kuhu minema, millise filmi valima. Eestis on umbes 160 000 õpilast ja 16 000 õpetajat², suur hulk potentsiaalset publikut. Õpetajate aeg on aga piiratud, sest praeguse süsteemi juures tuleb normaalse palga teenimiseks anda suur hulk tunde. Selle kõrvalt jääb paraku liiga vähe aega uute oskuste, näiteks filmihariduse kultiveerimiseks. Ja neid filme, mida saab kasutada 45minutilises tunnis, ei ole ka liiga palju. Tunnis ei saa lihtsalt filmimaratoni korraldada, sest tuleb aine sisu edasi anda. Audiovisuaalne sisu peab toetama tunni eesmärke.

Millised võiksid olla kolm lihtsat sammu filmihariduse olukorra parandamiseks? Kas näidata rohkem filme?   

Filme tegelikult vaadatakse, aga mitte hariduse osana, vaid pigem lõbusa tegevusena õppeperioodi viimasel nädalal. Muidugi on ka see positiivne, kui kujundatakse harjumus kinos käia, sest paljudel inimestel seda ei ole, aga vaja on kasvatada analüüsioskust. Sellepärast küsisin ka sinult „Miisufy“³ näitamise kohta, kuna tahaksin väga teada, kuidas õpilased seda filmi tajuvad. Me peame nendega rääkima nutisõltuvusest, aga õppevideod ei ole eriti hea lahendus, kuna need kipuvad liigselt õpetama ja kunstiline üldistus võiks paremini toimida. Noored saavad väga hästi aru, et telefoni liigkasutamine ei ole neile hea, aga sellest ei ole lihtne välja tulla. Kümneminutine film sobib ideaalselt ka koolikeskkonda. Pealegi tehakse meil noortele suunatud filme harva. Ühesõnaga, oleks vaja, et õpetajatel oleks kerge teadlikult vajalik film leida ning selgeks peaks olema tehtud ka see, kuidas saab kinos käia. Paljud ei tea, et õpilaste kinopilet maksab naeruväärselt vähe. Tegelikult on võimalused justkui loodud, aga info ei jõua miskipärast õpetajateni. Tean, et filmiarhiiv ja filmiinstituut tegelevad sellega, et Arkaadris (arkaader.ee) oleks varsti õpetajatele tagatud ligipääs filmidele, aga rohkem oleks vaja ka tootjate initsiatiivi. Õpetajatel on vaja veel ka õppe­materjale, mida enne või pärast mingi filmi vaatamist õpilastega kasutada. Mõned filmitegijad tegutsevad tasapisi juba ka selles vallas. Kolmandaks on vaja kuidagi ka õpetajaid koolitada, milliseid võimalusi võib filmikunst õppetööle lisada. Sellega tegeleb tasapisi näiteks PÖFF⁴, aga ma ei tea, kuidas neil sellega läheb.

Eelmisel aastal tuli välja ka Sten Haljakuga koos lavastatud, vanadest filmikaadritest kokku pandud lühifilm „Varblane, mitte kanaarilind“. Kuidas sa selle filmi juurde jõudsid?

Kõik algas sellest, et hakkasin kunagi ülikooli lõputöö raames uurima üldlevinud arusaama, et eestlased ei oska puhata. Valisin selle mõtestamiseks ja visuaalsete näidete leidmiseks 1960. aastate esimese poole Eesti filmid. Kunagi sai sellest köögilaua taga Stenile räägitud ja fantaseeritud, kas meie filmipärandist oleks võimalik ka midagi lõbusat luua, kuna Nõukogude ajal tehtud eesti filmide maine pole meie eakaaslaste seas just eriti hea. Kui EFIs oli eksperimentaalfilmide voor, rääkis Sten mu nõusse, et võiks proovida toetust saada – ja see ka õnnestus.

Aga „Varblane, mitte kanaarilind“ ei ole ju film puhkamisest? 

Meie töömeetod nägi ette, et analüüsime, mis juhtub, kui vaadata süstemaatiliselt läbi ühe väikese riigi ühe kümnendi kõik filmid. Mõnes suuremas riigis poleks see isegi võimalik, sest elu on kõigi filmide vaatamiseks liiga lühike. Eestis on reaalselt veel võimalik, et üks inimene vaatab ära kõik Eestis tehtud filmid. Ma ei ole kindel, kas seda on vaja teha, aga see on tehtav. Meie tegime seda 1960. aastate filmidega ja saime protsessi käigus aru, et see film ei saa tulla puhkamisest, kuna mõte muutus läbivaatusprotsessi jooksul [ligi 200 filmi – toim] vastumeelseks. Saime aru, et palju põnevam oleks lõigata olemasolevast materjalist kokku film, mis esindaks midagi sellist, millest tolle ajastu filmides ei räägita. Tagasi vaadates on õnn, et me ei teinud toredat filmi puhkamisest Nõukogude Eestis, sest 2022. aastal eskaleerunud Ukraina sõja valguses oleks see narratiiv olnud kohatu.

Kas filmitegemise kogemus pani su ka kriitikuna teiste loomingule mingi uue nurga alt vaatama? 

Ma ei ole filmikoolis käinud ja see oligi natukene nagu kooli eest: näha, milline töömaht jääb filmitegemise taha. See teeb filmide suhtes tolerantsemaks või vähemasti pingutuse suhtes empaatilisemaks. Tuli mõistmine, et keegi ei asu filmitegemise teekonnale sooviga teha halb film. Õpetajaamet muudab samamoodi märksa tolerantsemaks, sest õpilastele tuleb kogu aeg tagasisidet anda ning mõte on ju tegelikult selles, et inimene õpiks ja areneks. Ma tegelikult ei tea väga täpselt, kas see on ka kriitiku eesmärk. Sellepärast nimetangi end pigem filmiajakirjanikuks kui kriitikuks.

Nii et sa ei pea ennast kriitikuks? 

Mulle meeldib rohkem filmiajakirjaniku termin, sest mulle ei meeldi kriitika kriitika pärast. Lähenen endiselt igale filmile mõttega, et võib-olla on see mu kõigi aegade lemmikfilm. Tavaliselt küll nii ei lähe, aga tahan anda igale filmile võimaluse olla parim, mis ta olla saab.

Kas filmikriitikas on liiga vähe empaatiat? 

Filmiajakirjanikul peab olema oma seisukoht. Eestis teevad filmidest kirjutavad inimesed seda üldiselt päris mitmetahuliselt, aga vahel tundub, et ka inimesed, kes ei ole veel kaua kirjutanud, hakkavad end pidama kriitikuks, ja see termin iseenesest eeldakski justkui kritiseerimist. Kui kriitik oskab oma arvamuse esitada ja seda põhjendada, võimaldab see tavaliselt ka empaatial sündida.

Kas kritiseeriksid ka enda filmi? 

Ma arvan, et sellele küsimusele ei saa filmitegija ise vastata, kuna ta teab nii palju enamat kui vaataja ja emotsionaalse seotuse tõttu poleks kriitika adekvaatne. Ideaalis peaks film töötama ilma igasuguste taustateadmisteta ja puhtalt sellisena, nagu seda ekraani vahendusel kogetakse. Kui film meeldib peale autori veel kellelegi või vaataja saab sellest mingi hea või halva elamuse, kui tekitatakse oma tööga emotsioone, siis on see juba päris suur asi.

Oled ise kunstilisemate filmide poole kaldu. Miks on lõhe publikumagnetite ja ajakirjanike aastaedetabelites esinevate filmide vahel nii suur? 

Arvan, et inimesed lähevad kinno erineva eesmärgiga. Enamik inimesi satub kinno paar korda aastas, peamiselt meelt lahutama. Ka mina naudin väga meelelahutust, aga mida rohkem kinos käia, seda erinevamaid ja omapärasemaid elamusi sealt ka otsid. Mulle on kinoskäik alati väga teraapiline, sest on väga vabastav end kaheks tunniks oma elust välja lülitada ja kuhugi teise maailma minna. Kui ma ei ole kaua kinos käinud, hakkab mul imelik olla. Nii et see on mingis mõttes lihtsalt harjumuse, aga ka teadlikkuse ja maitse küsimus. Seega, mida rohkem filme kinos vaadata, seda avatum ollakse ka erinevatele kogemustele.

Tegelikult võib ju ka festivalimenuk olla meelelahutuslik? 

Jah, igast filmist on võimalik leida erinevaid tahke ja meelelahutuslikkus on ka subjektiivne. Kindlasti suunab inimeste valikut see, et Hollywoodi filmidel on suuremad turunduseelarved ja paljud inimesed teevad oma valiku selle põhjal, mis neile kuskilt silma või kõrva jääb. Iga Eesti film võitleb kinos vaatajate pärast kõigi teiste kinolevis maailma filmidega. Nii et lisaks eelarvele on vaja ka loomingulist turundust ja publikut tunda. Praegu valitseb meie filmide turundamisel EFI seatud jäik hierarhia: täispika doki puhul saab taotleda kolm korda väiksemat summat kui täispika mängufilmi korral. Kui rahvusvaheliselt eduka lühifilmi tiimil on reaalne plaan, kuidas film rahvani viia, võiksid tegelikult olla ka sellele uksed avatud. Võib-olla võiks mõelda rohkem filmi sisulise potentsiaali kui vormilise žanri põhiselt.

Kuidas sa üldse filmide juurde jõudsid? On see tõsi, et su isa Jaak Lõhmus pani eesti filmiklassika mängima ja sulges su oma tuppa, või on see linnalegend? 

(Naerab.) Ei, sellist asja küll ei juhtunud, aga ma kasvasin üles kodus, kus oli väga palju videokassette. Eestis on päris palju halba ilma ja videokassetid olid üheksakümnendatel head kaaslased. Ma lihtsalt vaatasin neid filme, mis mul kodus olid. Üks minu lemmikfilme väiksena oli näiteks „Põrgupõhja uus Vanapagan“⁵, mida nägingi esimest korda umbes nelja-viieaastaselt. Samas riiulis olid mulle kogu aeg vaatamiseks ka näiteks esimesed „Tähesõjad“, „Araabia Lawrence“⁶, 1990. aastate John Travolta filmid, mis mulle kõik mingil põhjusel väga meeldisid. Kindlasti oli see mu isa teene, et need filmid internetieelsel ajal mu koju sattusid. Samuti viis ta mind väiksena palju kinno ja võttis kaasa filmifestivalidele. Ma ei usu, et oleksin muidu nii varakult selle maailmaga tutvunud.

Sa oled ka ise isa. Püüad samamoodi võtta filmiharidust enda kanda nagu Jaak omal ajal? Teed teadlikke vaatamisvalikuid? 

Natuke ikka. Arvan, et oluline on vaadata filme perega koos ja nendest pärast omavahel rääkida. Film on hea empaatiatekitaja, sest igaühel on vabadus filmist omamoodi aru saada, kuigi kõik on näinud täpselt sama asja. Filmivaatamise käigus võib tekkida mõttekaaslasi. Näiteks kooli kontekstis võib olla nii, et mingid inimesed ei pruugi muidu klassis omavahel läbi saada, aga filmist ühtmoodi arusaamine võib osutuda ühendavaks lüliks. Just sellepärast ma arvangi, et film on väga hea hariduslik töövahend empaatia ja üksteisemõistmise tekitamiseks.

Olen kuulnud, et sel ajal, kui su pere magab, nokitsed öösiti kodus diivanil oma tekstide kallal. Filmiajakirjaniku töö on vastutusrikas ja ühtlasi majanduslikult ebatulus. On see loominguline tung või missioonitunne, mis paneb tegutsema? 

Ma kirjutan peamiselt ainult siis, kui mingi teema on mulle huvitav ja soovin sellest rohkem teada saada. Kirjutamine on hea viis mõtete korrastamiseks. Kui kirjutan midagi sellist, mis väärib ka avaldamist, on mängus tähtajad ja tihtipeale tuleb tööle viimane lihv anda tõesti öösel või varahommikul. Seda suuresti seetõttu, et tegelen kirjutamisega muu kõrvalt, sest kultuuriajakirjanduse honorarid on Eestis pigem väike missioonipreemia kui adekvaatne majanduslik sissetulekuallikas. Nii et kirjutamine on pigem minu katse meie kohalikku filmielu kuidagi rikastada ja püüda anda midagi tagasi valdkonnale, mida oluliseks pean.

Oleme rääkinud filmivaldkonna probleemidest, aga mitte filmiajakirjanduse murekohtadest. Kuidas tuua rohkem inimesi filmiajakirjanduse juurde? Kas suurem honorar on pääsetee või on probleemid mujal? Võib-olla ei tundu kirjutamine lihtsalt tänapäeva maailmas atraktiivsena? 

Tegelikult on kirjutajaid ju päris palju, näiteks Sirbis või Teater. Muusika. Kinos. Ega neid kohti muidugi väga palju olegi, kus oma kirjutisi avaldada, ning ajakirjandust tõmmatakse pigem koomale. Ma ei ole piisavalt kaua stabiilselt kirjutanud ega kunagi ka artiklite kirjutamisest kui peamisest sissetulekuallikast sõltunud, et osata hinnata, kas honorar on kunagi elukallidusega võrreldes soodsam olnud või mitte. Ilmselt läheb elu kogu aeg kallimaks ja honorar ei käi elukallidusega kaasas, aga seda peaks küsima toimetajatelt. Nii et minu meelest kirjutajaid ikka on, aga filmiajakirjanike ühing võiks vahest aktiivsemalt ise tegelda ka oma liikmeskonna kasvatamisega, et filmiajakirjanduse staatust ühiskonnas tõsta.

See toob meid selleni, miks me siin üldse istume. Sa pälvisid EFÜ 2023. aasta parima filmiajakirjaniku tiitli. Mida selline tunnustus sulle tähendab?

Olen väga meelitatud oma kolleegide tunnustusest ja teeb rõõmu, et kellelegi lähevad mu kirjutised korda, neid on loetud. Samuti tasub olla tänulik toimetajatele ja väljaannetele, kus veel võimaldatakse süvitsi filmide kohta kirjutada ja klikiajakirjanduses peale suruva sisu­turundusega vastuvoolu ujuda.

Praegu on aasta algus ja uute lubaduste aeg. Kas on sul ehk mingid teemad, mida tahaksid 2024. aastal filmiajakirjanikuna lahata? 

Kas ma võin selle asemel midagi muud vastata?

Mida sa tahaksid vastata?

Mulle ei meeldi avalikult lubadusi anda, aga tahaksin hoopis ära märkida, kui hea meel on mul nii Moonika Siimetsa ja Liina Triškina-Vanhatalo uute filmide üle, mis peaksid sel aastal peaksid kinno jõudma, samuti on oluline teetähis Tõnis Pilli „Franki“ valmimine, sest ta on esimene BFMi vilistlane, kes jõuab oma täispika debüütfilmini pärast viimast Jüri Sillarti vastu võetud kursust (sealt on tulnud näiteks režissöörid Triin Ruumet, Anna Hints ja Kaur Kokk). Ootan uute tulijate filme suure huviga.

1 https://filmi.ee/wordpress/wp-content/uploads/2020/09/Filmihariduse-lähtekoht-Eestis.pdf

2 Statistikaameti andmetel õppis 2022. aastal põhikooli I ja II astmes 90 300, põhikooli III astmes 47 500 ja gümnaasiumis 25 200 õpilast. https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/haridus/uldharidus.

3 „Miisufy“, Liisi Grünberg, 2023. Loo autor Aurelia Aasa on selle lühianimatsiooni produtsent.

4 https://filmikool.poff.ee/

5 „Põrgupõhja uus vanapagan“, Jüri Müür, Grigori Kromanov, 1964.

6 „Lawrence of Arabia“, David Lean, 1962.