Lilled ei vaiki, võitlus ei lõpe

Volia Chajkouskaya: „Ma ei usu, et filmil on jõudu Valgevene diktatuuri hävitada, küll aga usun, et filmi tõttu saab ehk osa inimesi paremaks.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Eesti filmimaastikul on juba mõnda aega tegutsemas valgevenelanna Volia Chajkouskaya, kes on end järjekindlalt tõestanud nii produtsendi, režissööri, festivalikorraldaja kui ka, mis seal salata, projektikirjutajana, kellel on oma ettevõtmiste tarbeks õnnestunud edukalt kaasata toetusi mitmetest Euroopa fondidest, mis on meie kitsastes ja keerulistes oludes alati teretulnud. Valgevene päritolu Chajkouskaya üht esimest produtseeritud filmi „Teekonnafilm“¹ näitas Tallinnas DocPoint, oma firmaga Volia Films on ta koos Allfilmiga tootnud ka kaks väga tugevat Eesti autorite dokki: Vladimir Loginovi filmi „Prazdnik“ (2019) ja Max Golomidovi „Yoyogi haiku“ (2022, koostöös jaapanlaste tootmisfirmaga Kofuba). Järgmisel aastal on loodetavasti tulemas nii valgevenelanna Anna Savchenko surmanuhtluse-teemaline dokk „72 tundi“ kui ka ta enda esimene täispikk lavastajatöö „Poliitika pole tüdrukutele“ valgevene vabadusliikumisest.

Kuidas sa Eestisse sattusid ja millistel asjaoludel?

Ma tulin Eestisse 2018. aastal, sest alustasin Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis dokumentalistika magistri^­õpinguid. Sel ajal oli mul juba iseõppinud produtsendina mõningaid kogemusi, aga tahtsin tutvuda ka lavastamisega. Olin küll üsna ebakindel selles osas, kuidas sellele kõige paremini läheneda, ja mul läks omajagu aega, et lõpuks otsustada filmiõpingutega jätkamise kasuks. Mulle oli tähtis omandada mingi filmiharidus, sest bakalaureus olin ajakirjanduse alal. Tundsin end filmitööstuses justkui petisena, nii et oli vaja professionaalset filmiõpet. Sel hetkel hakkas selguma, et olen Valgevene filmitööstuses põrganud vastu klaaslage – tööstuses, mis on nüüdseks olematu, kuna valitsevad tsensuur ja korruptsioon. Sõltumatutel produtsentidel nagu mina pole rahastusele juurdepääsu. Nii et mulle tähendas Eestisse õppima tulek selle klaaslae lõhkumist – isehakanud naissoost filmiprofessionaalina. Tahtsin ka asutada oma firma väljaspool Valgevenet ja pärast Eesti võimalustega tutvumist tundus see mulle väga toreda sihtkohana ja huvitava maana Ida- ja Lääne-Euroopa ristumiskohas. Olin üsna tuttav ka Eesti filmitööstusega, sest olin Eestis tehtud filme näidanud oma dokumentaalfilmide festivalil Northern Lights, ja tuli soov ka ise sellesse panustada.

Nüüdseks on kõik teadlikud, mis juhtus Valgevenes 2020. aastal: diktatuurivastastest protestidest ja sellele järgnenud repressioonidest. Oma avameelsuse ja aktiivsuse pärast ei saa ma koju tagasi minna. Ma pole oma vanemaid viis aastat näinud, aga ma ei saa öelda, et lahkusin poliitika pärast. Ma lahkusin, kuna ei näinud Valgevenes mingit tulevikku selles vallas, millega tegelen, ega võimalusi seal filmiprofessionaalina areneda.

Kas Eestis oli lihtne või keeruline oma tee leida – ja miks?

Olin juba tuttav siinse filmimaastiku ja paljude filmiprofessionaalidega, nii et navigeerida oli lihtne. Ma olen väga õnnelik, et sain õppida BFMis, sest see andis mulle märksa kaalukama tausta ja lisas enesekindlust nii produtsendi kui ka lavastajana. Ma olen väga tänulik oma filmikooli õpetajale Riho Västrikule, kes veenis mind ühe oma kursusetöö tarbeks filmima oma vanemaid Valgevenes. Sellest kasvas välja mu debüüt lavastajana, lühidokumentaalfilm „Ühine keel“², mis linastus Jihlava festivali lühifilmide võistlusprogrammis ja seejärel veel paljudel festivalidel. Tundsin end teretulnuna, kuna mu isiklik lugu kõnetas inimesi ka rahvusvaheliselt, kaasa arvatud siin Eestis.

Kõige raskem oli leida eestlaste hulgas häid sõpru, oma tugigruppi. Pärast siia kolimist tundsin end üsna ümberasustatu ja üksildasena, aga kuna eestlased on üsna tuntud kinniste inimestena, polnud lähedaste suhete loomine lihtne. Aga nüüd, aastatega, on mul tekkinud siin palju häid sõpru ja väga sooje suhteid. Mu väga lähedaste inimeste ring tekkis aga 2020. aasta sündmuste aegu, kui paljud valgevenelased pidid kodumaalt põgenema ja mõned jõudsid ka Eestisse. Mõned on nüüd mu väga head sõbrad, neist on saanud Eestis mu teine perekond.

Oled end tõestanud juba väga mitmes rollis. Peatselt algab filmifestival Northern Lights. Mis festival see täpselt on ja kuidas see toimib?

Northern Lights on iga-aastane filmifestival, millega alustasin Valgevenes 2015. aastal, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Leedu esinduse toel. Kõigepealt oli see festival, kus näidati Põhjamaade filme, aga kolme aasta pärast laiendasime filmivaliku ka Baltimaadele. See oli üsna eksootiline kraam, sest valgevenelased polnud peaaegu üldse näinud ei Leedu, Läti ega Eesti uuemaid filme. Northern Lights vahendas seega filme neist riikidest, kes olid valinud pärast NSV Liidu kokkuvarisemist demokraatliku tee, ka filmitööstuses. See oli üsna laialdase mõjuga, aga ka väga väljakutserohke ettevõtmine. Subtiitrid tuli tõlkida valgevene keelde, aga leida tõlk, kes teksti eesti keelest valgevene keelde ümber paneks, oli peaaegu võimatu ülesanne. Sellised oskused on haruldased ja need inimesed tegutsevad kirjandusvallas, mitte ei tõlgi filmide subtiitreid.

2015. aastast toimus festival kolmes Valgevene linnas: Minskis, Vitebskis ja Homielis. 2020. aastal aga puhkes koroonapandeemia, millele järgnesid meeleavaldused ja vägivald ning rahumeelsete meeleavaldajate represseerimine, kuna nad olid Valgevene diktatuuri vastu välja astunud. Northern Lights pidi kolima netti, festival tuli teha digiformaadis. Füüsilisel kujul leidsime end taas alles eelmisel aastal, tänu Pimedate Ööde filmifestivalile, millest sai meie teine kodu. Lühidalt kokku võttes toimus neli päeva pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse meie festivalitiimi videokõne PÖFFi juhi Tiina Loki ja Industry@Tallinn&BE juhi Marge Liiskega, kellega arutasime kahe festivali koostöövõimalusi. Sõda ei olnud osanud keegi oodata ja koostöö üle arutamise asemel pommitas Tiina mind küsimustega, miks Lukašenka lubas Ukrainat rünnata Valgevene territooriumilt ja mis me selles osas kavatseme ette võtta. Rääkisime peaaegu kaks tundi ja pärast mu argumentide ärakuulamist, et valgevenelased on tegelikult sõja vastu ja ainult 3% toetab venelaste sissetungi (see on Vene massiivset propagandat arvesse võttes väga erakordne) ja et me võitleme 2020. aastast peale (meenutagem kas või fotosid meeleavaldustest, millest võttis Valgevenes osa üle 200 000 inimese), ütles Tiina, et ka filmivaldkonnas peaks midagi tegema. Väga kohusetundliku inimesena (postsovetlik „hea tüdruku sündroom“) võtsin ühendust meie filmitegijatega ja ütlesin, et peaksime kirjutama Valgevene sõltumatute filmitegijate sõjavastase manifesti. Tegin valmis mustandi, saime kokku esimesed 20 inimest, neile hakkas lisa tulema ja kahe päeva pärast oli meil 130 allkirja. Manifesti avaldasid hiljem Variety, Hollywood Reporter ja Screen Daily ning terve maailm sai aru, et valgevenelased on sõja ja Vene agressiooni vastu.

Nii et see juhtus suuresti tänu Tiinale. Hiljem naasime koostööteema juurde ja PÖFFist sai meie varjupaik, koht, kus näidata valgevene vastupanufilme Northern Lights’i programmist. Korraldasime koos vestlusringi valgevenelaste iseseisva filmitööstuse hetkeseisust. Kõik meie linastused olid eelmisel aastal välja müüdud.

Tänavusel PÖFFil meie koostöö jätkub. Valgevene alaprogrammis „Lilled ei vaiki“ näitame filmi „Isamaa“³, mille on teinud valgevene lavastajad, aga Rootsi tootjafirma. Film jõudis ka Euroopa Filmiakadeemia dokinominatsioonini. Näitame ka mitmeid erakordseid lühifilme ja 16. novembril tuleb ka vestlusring „Vahe vähendamine. Eksiilist Valgevene Sõltumatu Filmiakadeemia loomiseni“ („Bridging the Gap: From Exile to Creation of Belarusian Independent Film Academy“).

Kuidas valgevene filmitegijad praegu üldse tegutseda saavad? Mis see filmi­akadeemia on?

Sõjavastane manifest ja Northern Lights’i vestlusring eelmise aasta PÖFFil panid aluse Valgevene Sõltumatu Filmiakadeemia loomisele. Ka selle algataja olin mina. Võtsin taas ühendust oma kolleegidega ja panin ette midagi koos ette võtta, et filmielu käigus hoida. Saime ju 130 allkirja – päris palju rahvast. Arutelu käigus sündinud oma filmiakadeemia ehk BIFA mõtet toetas ka Euroopa Filmiakadeemia. Tänavu esitlesime seda Berliinis.

Valgevene filmitegijatel on kodumaal praegu võimatu tegutseda. Peaaegu kõik pidid põgenema ja keegi neist ei saa tagasi minna enne, kui muutub poliitiline olukord. Meile on see traumaatiline kogemus. BIFA on võimas ühisplatvorm, et ka eksiilis tegutseda. Enamik meist elab nüüd Leedus, Eestis, Poolas, Gruusias, Saksamaal ja mujal. Ja me peame kuidagi Euroopa Liidus oma tee leidma.

Nagu Northern Lights’il tuli saada ellujäämiseks Euroopa filmifestivaliks, peavad ka valgevene filmitegijad kohanema. PÖFFi vestlusring on just sellest: mida saab käputäis inimesi filmitööstusele pakkuda ja milline on loomulik ja valutu viis valgevene filmitegijate integreerimiseks nii, et säiliks nende identiteet, aga avaneks ka maailm.

Ma pole enam 20aastane ja mul pole illusioone, et filmikunst suudab maailma muuta. Selleks on vaja palju võimsamaid vahendeid, nagu parem poliitika, igaühe töö iseendaga ja palju empaatiat meilt kõigilt ja igaühe suhtes. Ma ei usu, et filmil on jõudu Valgevene diktatuuri hävitada, küll aga usun, et filmi tõttu saab ehk osa inimesi paremaks, aitab jääda ausaks iseenda ja teiste vastu. Tegelik suur poliitiline muutus algab just sellest. Seepärast tahan ka edaspidi lugusid rääkida ja filme teha.

Milline on su suund produtsendina ja mida oled teinud?

Alustasin iseõppijana ja enne filmikooli astumist olin juba produtseerinud kolm üsna edukat dokfilmi ja ka ühe eksperimentaalsema filmi. Minu debüüt „Teekonnafilm“ esilinastus Amsterdamis IDFA põhivõistlusprogrammis ja hiljem näidati seda veel 80 festivalil. See jõudis Ameerika kinolevisse ja ka Oscari kvalifikatsioonini. Dokfilm „Mu vanaema Marsilt“⁴ (koostöö Ukrainaga) valmis 2018. aastal ning esilinastus Jihlavas. Autori Aleksander Mihhalkovitši teine film on nimetatud „Isamaa“. Kaastootsin Maksim Švedi dokfilmi „Puhas kunst“⁵ (Poola suurproduktsioon). Enne produtsendi ja nüüd ka režissöörina teie Allfilmiga ühinemist tootsin mitu filmi oma firma Volia Films alt sellega koostöös: Vladimir Loginovi filmi „Prazdnik“ ja Max Golomidovi „Yoyogi haiku“.

Mulle meeldiks dokfilmide tootmisega jätkata, aga tahaksin selle kombineerida lavastajakogemusega. Kuna olen ka luuletaja ja endine ajakirjanik, sobib kirjutamine mulle hästi ning ma usun, et kunagi leian aega, et kirjutada, lavastada ja toota oma mängufilm.

Olen väga õnnelik, et saan olla osa Allfilmist, kus on väga eriline meeskond ja inspireeriv õhkkond. Meil on olnud juttu sel teemal, kuidas luua dokumentalistika n-ö osakond. Loodetavasti saame selle panna kasvama ja arenema, et anda võimalus noortele Eesti talentidele. Teeksin hea meelega Eesti filmitegijatega rohkem koostööd.

Kuidas sul lavastajana läheb? Esimene suur filmiprojekt on praegu käsil …

Jaa, sellel on nüüd uus pealkiri „Poliitika pole tüdrukutele“ („Girls are not Made for Politics“). Tutvustasime seda aastaid pealkirja „Abikaasa“ („Wife of …“) all. Selle projektiga sundisid mind alustama asjaolud. Mu kodumaal möllas torm, mida ma ei saanud eirata. Olen tänulik Ivo Feltile, kes oli algusest peale üks mu suuremaid toetajaid ja julgustas mind ka uskuma endasse kui lavastajasse. Projekt on endiselt üsna konfidentsiaalne, seotud turvariskiga. Näiteks üks mu tegelasi arreteeriti eelmise aasta oktoobris ja mõisteti kaheks aastaks vangi lihtsalt sellepärast, et andis intervjuu kanalile, mille Lukašenka valitsus on tembeldanud „ekstremistlikuks“. Nii et enne tema vabanemist ei saa me ta nime avalikustada. Seetõttu on ka filmi tutvustus üsna üldine: ütleme, et see on karakterikeskne dokfilm, kus valgevene naised esitavad väljakutse peaaegu kolm aastakümmet kestnud diktatuurile.

Olen selle projektiga 2020. aastast saadik teinud läbi pika teekonna. Nüüd võin avalikustada, et üks mu tegelastest on ka demokraatliku Valgevene juht Svetlana Tsihhanovskaja, keda olen juba üsna pikalt jälginud. Ja ma olen ka ise loos osaline, kuna olen Tallinnas olnud valgevene diasporaa tegemistes aktiivne osaline 2020. aasta presidendivalimiste algusest saadik. See film on hirmu ületamisest.

Alguses tahtsin teha filmi poliitvangide abikaasadest (nende hulgas ka kõige aktiivsem Tsihhanovskaja), aga siis sai sellest kuidagi loomulikult film, kus räägin lugu omaenda vaatenurgast ja kogemusest lähtuvalt ning kolme tegelast ühendavalt. See osutab ka meie ühtsusele ja sõsarlusele, sest oleme kõik üksteise lugude osa. Mu ema kohalolek filmis rõhutab ka seda mõtet.

Oleme endiselt väga teadlikud ohtudest. Tahame olla kindlad, et mõlemad peategelased, mina ise ja kõik filmis esinejad on väljaspool ohtu. Me oleme üles ehitanud strateegia, kuidas neid kaitsta, ja otsustanud, et ei paljasta ühe tegelase nime ega nägu enne tema vanglast vabanemist, mis peaks aset leidma 2024. aasta suvel. Töötame mitmete moonutustega, nagu hägustamine, süvavõltsing, nägude moonutamine, et Valgevene eriteenistus ei saaks tuvastada 2020. aasta arhiivimaterjalides esinevate inimeste nägu.

Töös on ka kampaania, et propageerida Valgevene poliitvangide vabastamist ja ka demokraatlikku pööret ning naisjuhte. Mulle on väga oluline, et see film aitaks ka teistel naistel filmitööstuses ja muudes valdkondades olla aktiivsem, seljatada oma hirmud ja ehk leida nii rohkem võimalusi oma hääl kuuldavaks teha ja karjääri arendada.

Mida sa filmis kõige enam hindad?

Ma väärtustan ausust, julgust, empaatiat ja ilu. Kõiki neid kategooriaid defineerib igaüks ilmselt küll erinevalt. Mu filmimaitse on üsna kirju, sama lugu on ka muusika ja kirjandusega. Mulle meeldivad eksperimentaalsed filmid, nagu Jean-Luc Godardi „Hüvasti, keel“⁶, või väga aeglase tempoga dokid, nagu Pirjo Honkasalo „Melanhoolia kolm tuba“ või „Tanjuška ja seitse kuradit“⁷. Minu meelest on Apichatpong Weerasethakuli „Memoria“ (2021) üks kõigi aegade ilusamaid filme, aga ma ei usu, et mul endal on julgust midagi sellist teha.

Eesti režissööridest olen Triin Ruumeti ja Veiko Õunpuu fänn ning filmidest kindlasti ka Anna Hintsi „Savvusanna sõsarate“ (2023) ja Liis Nimiku „Päikese­aja“ (2023) fänn. Vanematest meeldivad Leida Laiuse filmid, mind inspireerib see, mida teevad Tanel Toom ja German Golub, ka produtsendid, näiteks Katrin Kissa. Allfilmi ma siin ei mainigi, sest see inspireerib iga päev ja on pidev filmikool.

Ilmselt püüan ise jääda elusaks, elavaks, teravaks, paindlikuks ja muutustele avatuks. Ja olla tegelikkusega kontaktis.

Mis Valgevenest edasi saab?

See on väga õrn teema. Raske on poliitikas midagi prognoosida, aga tahan rõhutada, et Svetlana Tsihhanovskaja teeb demokraatliku Valgevene juhina oma tööd ja plaanib mõne kuu pärast väljastada alternatiivse passi, et ka neil valgevenelastel, kes kodumaale tagasi ei saa minna, oleks oma kehtiv isikut tõendav dokument. Seda tehakse vastukaaluks Lukašenka seadusele, mis keelab võõrsil viibivate valgevenelaste passi kehtivusaja pikendamise või selle vahetamise. Ta tahab panna meid ennast tundma lõksu püütuna.

Mis on saanud Minski rahvusvahelisest filmifestivalist Listapad?

2020. aastal võttis riik selle üle. Nüüd see küll toimub, aga täielikult tsenseeritud kujul: see on omandanud postsovetliku näo, linasuvad filmid Venemaalt, Kasahstanist ja muudest endistest liiduvabariikidest. Mõned rahvusvahelised filmiprofessionaalid küsivad minult siiamaani, kuidas peaks vastama, kui kutsutakse sellele festivalile. Ma vastan, et kutset ei tohiks iial vastu võtta. Huvitav fakt: festivali Listapad endine programmijuht Igor Soukmanov kureerib sellest aastast Northern Lights’i valgevene filmide programmi.

1 „The Road Movie“, Dmitri Kalašnikov, 2016.

2 „Агульная мова“, Volia Chajkouskaya, 2020.

3 „Батьківщина“, Aleksander Mihhalkovitš, Hanna Badziaka, 2023.

4 „Моя бабушка с Марса“, Aleksander Mihhalkovitš, 2018.

5 „Czysta sztuka“, Maksim Šved, 2019.

6 „Adieu au langage“, Jean-Luc Godard, 2014.

7 „Melancholian 3 huonetta“, Pirko Honkasalo, 2004; „Tanjuska ja 7 perkelettä“, Pirko Honkasalo, 1993.