Kuidas puhata rahus

Emily Atef: „Me sureme ja näeme teisi enda ümber suremas, aga läänemaailmas ei räägita sellest kunagi.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Intrigeeriva iraani-saksa-prantsuse päritolu lavastaja Emily Atefi loominguga oli eesti filmifriigil võimalus kinos tutvust teha mõni aasta tagasi, kui linastus tema vaba käega tehtud fantaasia saksa näitlejannast Romy Schneiderist pealkirjaga „3 päeva Quiberonis“1. Oma uues filmis „Rohkem kui kunagi varem“, mis räägib haruldast kopsuhaigust põdeva Hélène’i (Vicky Krieps) otsusest valida poiss-sõbra Matthieu (Gaspard Ulliel) meelehärmiks oma haigusega elamiseks harjumuspäratum tee ja põgeneda senise elu eest Norrasse, käsitleb ta julgelt elu ja surma küsimusi ning seda, et surma tingimuste määramisel peab kõige suurem sõnaõigus olema surijal endal. Ekraanil on selle filmi traumad niivõrd segunenud elus kogetud traumadega, et raske on Atefi usutleda, ometi jääb lavastaja oma väljenduses selgeks ja kindlaks, ja juba intervjuuski on tunnetatav mõju, mida ta oma filmiga taotleb – olla surmaküsimustes kainestavaks toeks.

Millest selline soov kõnetada surma?

See on teema, millest olen alati olnud huvitatud, isegi lapsena. See on … meie elu lõpp. Ja viimane hetk, mille me siin veedame. Lapsena tekkis see huvi mind ümbritsevate loomade tõttu. Meie peres oli koer ja kui ta vanaks jäi, siis ühel hetkel ta lihtsalt lahkus. Me ei osanud sellest aru saada ja tundsime end väga üksi jäetuna. Meie sõber loomaarst rääkis, et ta oli pärit huntide sugupuust, ja huntidega on nii, et kui nad tunnevad, et karjast lahkumiseks on kätte jõudnud õige aeg, otsivad nad metsas väikese põõsa, et seal surra rahus ja väärikuses ilma karja ohtu seadmata. See liigutas mind ja ma mõistsin seda. Hiljem, mida vanemaks sain, seda enam mõistsin, et meil on samasugune saatus nagu loomadel. Me sureme ja näeme teisi enda ümber suremas, aga läänemaailmas ei räägita sellest kunagi. Kuidas Eestis on?

Leinamist on liiga palju.

Just. Ja mida enam ma elu jälgisin, seda selgemaks sai, et me ei küsi iial oma haigetelt või surevatelt lähedastelt, mida nemad tahavad. Me võiksime suhtluse teha kergemaks ja see protsess ei pruugi olla nii õudselt sünge. Ja see mind loo juures paeluski.

Emily Atef: „Minu suur soov on, et ei kardetaks seda filmi vaadata, sest see on küll väga emotsionaalne, aga ühtlasi ka helge film.“

Foto: Peter Hartwig

Mida te arvate assisteeritud enese­tapust?

See on jälle natuke teistmoodi asi, sest „Rohkem kui kunagi varem“ räägib haigete või surijate emantsipeerimisest. Kui Hélène oleks filmis soovinud mõnd vajalikku siirdamisoperatsiooni vastupidiselt oma elukaaslase tahtele, siis oleks tema pidanud selle otsuse tegema. Kui ta oleks öelnud, et tahab jääda kojutuleku asemel haiglasse, siis ka see on tema valik. Aga üldiselt tunnen, et juhul kui oleme teadvusel, siis peaks meil inimolendina olema õigus valida, mida me oma kehaga teha tahame. Haigena ja enda eest vastutavana … ma ei usu, et 12aastasena sõidetakse Šveitsi ja teatatakse, et soovin nüüd surra. Seda ei saa juhtuda – ja kui me kellelegi teisele sellega häda ei tee, peaksime saama valida, millal lahkume. Samamoodi peaks meil olema õigus valida, kas soovime last või mitte.

Meil pole luba kellelegi haiget teha või kedagi tappa, aga haiguse käes kannatajale, kes põeb Alzheimerit, tuleks väärikus võimaldada. Ma pooldan seda täiesti.

Mia Hansen-Løve filmis „Üks ilus hommik“2 on autor filmi sisse kirjutanud oma isa haigusloo. Ma lugesin kuskilt, et üheks Hélène’i haiguse kujutamise inspiratsiooniks oli teie ema lugu. Kas teie emal oli sama haigus?

Ei, üldsegi mitte. Ta suri vähki, see juhtus filmivõtete ajal – ja mul võttis selle filmi valmimine aega kokku kümme aastat. Tal oli 22 aastat olnud ka hulgi­skleroos, nii et haige oli ta alati olnud, ja mul oli võimalus näha, kuidas tema haigusse suhtuti. Terved reageerisid väga ägedalt: miks sa ei taha keemiaravi?! Või siis: miks sa lased teha keemiaravi, see ju tapab su?! Haigel on niigi tunne, et ta võtab liiga palju ruumi.

See on ju täiesti egoistlik suhtumine.

Täielikult! Tahan, et jääksid siia ilma võimalikult kauaks, nii et nüüd tuleb teha seda ja toda. Ja siis tembeldatakse isekaks hoopis need surijad ja haiged. Nii et need mõtted mul ema puhul kindlasti tulid, aga ma omandasin seda filmi nii kaua tehes väga palju.

Kas filmiprojektist sai siis ka teraapiline kogemus?

Sai küll. Arusaam, et kõige suurem armastuse väljendus on teisele täieliku vabaduse andmine. Filmi juhtmõte on leppimine ja leppida laskmine, mina ei olnud seda filmi tehes 2015. aasta paiku veel selliseks žestiks valmis, aga nüüd oleksin. Kui ta oleks mu partner, isa, sõber – kindlasti küsiksin. Mida sa soovid? Kas soovid olla siin või kusagil mujal? Ja isegi, kui mul kästaks lahkuda, sest mu seltskonda on vaimselt raske taluda, siis läheksin pärast korralikku jumalagajättu.

Kas selle filmi kogemuse toel elasid üle ka surmava tragöödia, mis tabas Matthieu osatäitjat Gaspard Ullieli?3 Hirmus, kuidas elu ja kunst niimoodi segunevad.

Jah, oh jumal … Ma tõesti ei tea, kas sel puhul mingit abi oli, sest see oli tõeline šokk. Olime just olnud koos montaažis ja ta oli seal nii elu täis. Ja tal ei olnud ju õigupoolest mingit valikut. Meil polnud võimalust sellest isegi rääkida, sest ühel hetkel oli ta lihtsalt kadunud ja kõik. (Nipsutab sõrme.) Hullumeelsus.

Haigustest rääkivates filmides saab haigusest tihti peategelane, sest seda teemat on väga lihtne ekspluateerida, dramaturgiat selle abil paisutada. Teie filmis, peab tunnistama, nii ei ole. Kas pidasite filmi tegemisel silmas ka seda, kui palju ruumi haigusele anda?

Haigus ei huvitanud mind üldse. Mul oli seda küll vaja ja mõtlesin, et sümboolselt on sellel, et Hélène ei suuda hingata, oma loogika. Võib-olla polnud ta kunagi täiel rinnal hinganudki ega julgenud ühtki teekonda üksi ette võtta. Filmis läheb ta Norra ja ehk juhtub see just ainult tänu haigusele. Mulle meeldib võrdlus vastsündinu esimese sügava hingetõmbega, kui ta emaüsast on välja tulnud. Samamoodi hingab esimest korda Hélène, kui on Norra jõudnud. Siis kasutasin jah haigust, aga minu meelest on see muidu isiklik, inimlik, psühholoogiline lugu, ja ka kahe inimese armastuslugu. Haigust oli vaja vaid selle loo rääkimiseks. Hélène on filmi alguses kadunud ja ta ei tea, kuidas hundid lahkuvad. Ta alles otsib lahendust. Ka Matthieu on täiesti kadunud, sest ta ei mõista naist ja seda, miks too tema eest kogu aeg põgeneb.

Kuigi haigus pole filmi dramaturgias esil, on selle kujutamine kohati armutu ja mõjuv. Kuidas Vicky Krieps lahenduseni jõudis ja kuidas ta sellega toime tuli?

Need osad olid talle väga rasked. Ma tean teda juba ammu, sest ta on mu naaber. Tal oli episoodiline osa ka mu eelmises filmis „3 päeva Quiberonis“ ja me oleme alati tahtnud koos filmi teha. Naabrid me võisime küll olla, aga alati, kui tahtsin temaga sellest filmist rääkida, siis ta vältis mind. Alles hiljem sain aru, et Hélène on väga raske roll ja ta ei tahtnud seda endaga kogu aeg kaasas kanda. Ta palus mul ennast usaldada ja kinnitas, et on vajalikul hetkel valmis.

Kas ta siis ei nõustunud selle rolliga kohe?

Ei-ei, nõustus küll, aga ta ei tahtnud sellest kogu aeg kohvi kõrvale rääkida.

Huvitaval kombel on teie filmide peategelasteks ikka ja jälle naised, kellele te annate jõu, näidates neid nende nõrkuste kaudu.

Huvitav jah, ma polegi sellist selgitust kuulnud. Asetan nad eksistentsialistlikku kriisi, mille tihti on esile kutsunud ühiskond. Nad on läbi kukkunud ja ma püüan koos nendega otsida kriisist väljapääsu, et nad tugevamana välja tuleksid. Sest ollakse milleski selgusele jõudnud, võidelnud, enese leidnud. Tihti pärast teekonda mõnesse teise kohta.

Mõneti on loogikavastane, et filmikunst vajab suure tunde väljendamiseks suuri žeste, teie neid enamasti oma kangelastele ei luba ja lahendate kriise delikaatselt.

Jaa, mulle on äärmiselt tähtis ka sõnade­vaheline ruum. Ja vaikus. Nagu filmi alguse armastusstseenis, kui Hélène soovib oma mehega armatseda, aga tal tekib häire, mees ei suuda rahuneda ja hetke nautida. Seda on minu meelest palju raskem kujutada ilma sõnadeta pikas, lõikamata stseenis. Nii on tulemus õrnem, sest ma annan mõlemale aega teist rahustada. Samal ajal on see väga halastamatu viis, sest ma ei vii kaamerapilti eemale.

Kui palju te näitlejaid siin filmis üldse juhendasite?

Ma püüan neile anda palju sisendit, nendega rääkida, anda rohkelt taustainfot. Nende kahega oli küll nii. Osa näitlejaid on teistsugused ja vajavad iga hetk täpset instruktsiooni. Gaspard ja Vicky olid küll loomulikult lugenud ka teksti – andsin neile palju mõtteainet, siis lasin nad vabaks ja võtsime materjali üles pikkade stseenidena.

Kui tekstist täpselt kinni ei peeta, siis sellest pole lugu. Õhustik peab olema õige ja stseeni sõnum peab läbi tulema. See on tähtis.

Kui palju te filmimise käigus üllatusite?

Väga palju. Väga. Vicky on niivõrd instinktiivne näitleja, et iga duubel erines. Näiteks filmi lõpus olevat armastus­stseeni ei ole võimalik lavastada – juhendada, et näitleja peab tegema üht või teist. „Suudle teda siit või sealt.“ Iga duubel kestis 12–15 minutit ja me tegime neid kolm. Vahel andsin natuke nõu midagi teha, näiteks köhatada, aga üldiselt lasin neil olla.

Matthieu (Gaspard Ulliel), Hélène (Viky Krieps) ja haigus nende vahel.

Kaader filmist

Mida te režissöörina loodate, et publik sellest filmist kaasa võtab?

Minu suur soov on, et ei kardetaks seda filmi vaadata, sest see on küll väga emotsionaalne, aga ühtlasi ka helge film. Loodetavasti annab see nõrkadele jõudu. Ma oleksin väga õnnelik, kui seda vaadataks oma sõprade ja partneritega ja pärast peetaks arutelu teemal, et mis neist endist sellesarnases olukorras saada võiks. Et plaanid läbi arutataks. Või et see muudaks suhtumist haiglas olevasse emasse. Võib-olla peaksime temalt küsima, mida ta vajab.

Loodan, et film paneb inimesed neist teemadest kõnelema. Sattusin ka ise samalaadsesse vestlusse oma 12aastase tütrega, kes küsis mu käest otse, kas mina kavatsen ka niimoodi ära minna. Vastasin, et ma tõesti ei tea, kuidas elu läheb, aga kui peaksin nüüd kohe minema, siis küll mitte ja eelistaksin kalleid inimesi enda ümber. Olla peol, kus tantsitakse kusagil ilusas paigas. Pärast aga võin tunda midagi muud, ega ette tea.

Nii et teie tütar vaatas seda 12aastaselt? Mis tal mõttes oli?

Ta nuttis palju. Vicky on ta sõbra ema, nii et ta pööras pilgu vahepeal ekraanist eemale ja ütles, et ei taha neid stseene näha. Aga film puudutas teda ja see oli suurepärane, et pärast filmi vaatamist me sellest kohe ei rääkinud, vaid ta tuli minu käest aru pärima alles viis päeva hiljem. Küsisin, kas ta kartis ka ja ta vastas jaatavalt. Rääkisin talle raamatust, mida ma just lugenud olin, surmalähedastest kogemustest – lood sugudest, rassidest ja usulahkudest, inimestest, kes kõik olid surmakogemuse läbi elanud ja kõik kinnitasid pärast ühtmoodi, et see tõi meeletu kergenduse, sest nad ei kartnud enam surma. Ega ka elu, sest paljud neist jätsid pärast oma partneri või lahkusid töölt ja otsustasid, et nüüd on õige aeg lõpuks elama hakata.

Kas „Rohkem kui kunagi varem“ on toonud surma teemasse selgust, nii et saate nüüd edasi liikuda?

Arvan küll. Mu järgmine film on mu seni esimene raamatuekraniseering4. Saksa lugu, jälle armastuslugu, aga äärmuslik, 19aastase tüdruku ja 40aastase mehe vahel umbes aasta pärast Berliini müüri langemist, ja maal, mitte linnas. Mulle meeldib loodus, nagu ilmselt ka sellest filmist näha on. Maal on elurütm aeglane ja kaosega, mis tekkis kahe riigi ühinemisel, tullakse toime teistmoodi. Selles kaoses kohtuvad kaks autsaiderit väga arhailisel, primitiivsel, aga ka seksuaalsel moel. Ja loomulikult on see kõik keelatud.

1 „3 Tage in Quiberon“, Emily Atef, 2018.

2 „Un beau matin“, Mia Hansen-Løve, 2022.

3 Gaspard Ulliel hukkus 37aastasena suusaõnnetuse tagajärjel aasta tagasi, 19. jaanuaril, 2022.

4 Film kannab nime „Kunagi räägime me üksteisele kõike“ („Irgendwann werden wir uns alles erzählen“) ja see peaks esilinastuma sel aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht