Kuidas teha rahu iseendaga

Rebecca Zlotowski: „Haavatavuse ja nõrkuse teemat on maailma filmiloos nii põhjalikult käsitletud, et nüüd on aeg lasta nendega tegelda teistsugustel karakteritel.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Rebecca Zlotowski on üks paljudest viimastel aastatel esile kerkinud uue põlvkonna prantsuse naislavastajatest, kes on küll truuks jäänud prantslaslikule realistlikule suhtedraamale, aga suunavad filmide teemafookuse rohkem naistele. Zlotowski eelmine mängufilm „Suvetüdruk“¹ oli just selline lugu kahest noorest neiust navigeerimas Prantsuse Rivieras hea elu lainetel. Filmiga tehti mitu huvitavat lüket: esiteks võttis Zlotowski sinna peaossa mängima Alžeeria moedisaineri ja modelli Zahia Dehari, keda kõmuavalikkus tahaks pigem jääda mäletama seksiskandaali järgi Prantsusmaa jalgpallikoondise mängijatega. Deharile sel moel „uut rolli“ luues andis ta filmis ootamatult kaaluka agentsuse ka tema tegelaskujule, keda meeste maailmas võiks nimetada ka oportunistiks, kullakaevajaks, groupie’ks või kellekski teiseks alaväärseks, aga Zlotowski pööras perspektiivi tagurpidi ja tulemuseks on väga sümpaatne osatäitmine, kus me näeme üht stereotüüpi uuel moel.

Tema viimane film „Armastuse piirid“² võtab aga ette naise paratamatu pereloomise soovi ja õige inimese keerulise otsingu, mida saadab pidevalt edasi tiksuv bioloogiline kell. Peaosas viimastel aastatel järjest edukalt peaosi mänginud Virginie Efira, meest tema vastas kehastab Roschdy Zem.

„Armastuse piirid“ oli kuulu järgi algselt mehe impotentsusest kõnelev lugu, te siis muutsite loo kirjutamise käigus selle fookust?

Ilmselgelt muutsin. Tõsi, see on kummaline lähtepunkt ühele naistegelase portreele. Kõigepealt soovisin taas töötada koos Roschdy Zemiga. Olime teinud ühe telesarja,³ mille käigus filmisin teda neli kuud järjest ja me saime lähedasteks. Sattusime koos õhtust sööma ning tuli välja, et loeme parasjagu ühtsama raamatut, üht Romain Gary romaani. Ma ei tea, kui tuntud ta rahvusvaheliselt on, aga Prantsusmaal teatakse teda osalt kui mehe ja naise vahelise sõpruse põhilist eestkõnelejat. Ta oli olnud Jean Sebergi abikaasa ja Seberg sooritas mõni aega pärast nende lahkuminekut enesetapu.⁴ Gary oli väga terane ja kummaline tegelane ja mulle meeldis väga raamat ta enda impotentsusest.⁵ Hirmust suutmatuse ees pärast 60. eluaastat erektsiooni saada. Roschdy oli piisavalt tark, et tahta seda tegelast kehastada. Näha, et see roll võimaldab tal näidata midagi sellist, mida keegi ei näe: tema haavatavust, naiselikkust. Umbes nagu Marcello Mastroianni „Nägusas Antonios“⁶: näitlejad oma seksuaalse võimekuse loojangul soovimas, et neid vaadataks teistsuguse pilguga. Ma tahtsin seda Gary romaani adapteerida, aga ei suutnud, sest miski tundus olevat valesti. Siis algas pandeemia ja sel ajal lugu lähemalt uurides sain aru, et selle peategelane on hoopis naine, mitte mees. Ja kui ma nende tegelastega olen leidnud kontakti, siis mitte seepärast, et mõistaksin meest, kes ei saa erektsiooni, vaid sellepärast, et ma ei saanud ka ise enam n-ö oma erektsiooni, jõudnuna enda kui naise viljakuse lõppemise faasi. Märkasin, et kogen midagi väga banaalset, tühist. Olin 40aastane lasteta naine ja olin pikka aega kasvatanud teiste lapsi. Siis mõtlesingi, et vaatan õige järele, kuidas on teised seda filmis kujutanud, aga ma ei leidnud selliseid filme. Sellised tegelased polegi kunagi olnud filmi peaosalisteks. Selle avastuse järel andsin elu filmile „Armastuse piirid“ (prantsuskeelne pealkiri on tõlkes „Teiste inimeste lapsed“ – toim).

Kui palju pidite raamatut ümber kirjutama?

See on täiesti erinev. Unustasin raamatu esimesest päevast peale. Sellest hetkest, kui mõistsin, et loo keskmes on kasuema, kes astub uude suhtesse mehega ja selle suhtega kaasa tuleva uue perekonnaliikme – lapsega. Sel kõigel pole enam raamatuga midagi pistmist, ega ka selle pealkirjaga. See on põhimõtteliselt originaalkäsikiri, mille kirjutamist alustasin nullist.

Filmil on väga huvitav struktuur, sest see meelitab vaatajat alguses uskuma, et tegemist on kergekaalulise prantsuse suhtefilmiga, aga siis osutub millekski hoopis keerulisemaks.

Kas tõesti tundub keeruline? Ütleksin pigem, et täpne. Olen teravdanud fookuse väga täpseks ja hetkest, kui vaataja mõistab filmi teemat, minnakse sellega kaasa ja keskendutakse teemale. Filmi edenedes seda kaksipidi mõistetavust enam pole, aga alguses oli mul seda tarvis. Algus on ju ka väga õnneküllane ja mul oli vaja kujutada tegelast, kes on oma eluga rahul ja selle üle õnnelik. Mitte kibestunud ega pettunud. Muidu on tema elus tasakaal, aga kusagil sügavamal ka vajadus või puudujääk, mis kerkib pinnale tema elu väga ootamatul hetkel. Selle probleemiga tuleb tal vastakuti seista, aga ilmneb, et seda pole võimalik lahendada ja film süngeneb.

Pidasin silmas, et film on keeruline seetõttu, et pole lihtsaid lahendusi.

Jaa, absoluutselt.

Mis pani teid tahtma filmis uurida naise viljatust teise naise kaudu?

Vastaksin, et film polegi sellest ja „Armastuse piiride“ teema on tagasihoidlikum. Selle filmi teemale võib kergesti ringi ümber tõmmata: see on ühe aasta kroonika ühe kasuema elus. Sellise naise, kes plaanib ka ise kohe-kohe lapsi saada ja see aasta on aeg, mil ta peab plaanist loobuma ja endale tunnistama, et seda ei juhtu. Aasta, mil tuleb langetada ebameeldiv otsus. Samal ajal annab see otsus jõudu kirjutada oma elu stsenaarium ja mitte järele anda stsenaariumidele, mida teised on ette kirjutanud.

Olen sündinud 1980. aastal ja üles kasvades kogesin, et 1970ndate aastate feminismi pärandiga on kõik juba selge ja neid teemasid ei pea enam arutama. Jube mõte, sest ma ju tean, et nii see ei ole, aga toona just sedasi tundus. Mulle oli kasvueas enesestmõistetav, et loomulikult võin olla ka lastetu naine. Ega me enam 1970ndatel ela, et see üldse mingi teema oleks. See võitlus näis olevat juba võidetud.

Millest aga üldse ei räägitud, oli see, kuidas need tunded võivad valu tekitada. Näiteks sel aastal, kui mõistad, et enam polegi võimalik bioloogilisel teel lapsi saada. See on nii ebaõiglane. Siin on meeste ja naiste vahel suur erinevus, metafüüsiline erinevus. Kuidas teha nõrkusest tugevus? Kuidas võitjana välja tulla? Ja ma sain aru, et see vähene kroonikakild võib muu hulgas olla vastuseks, mida minagi loodan näha. Praegu pole piisavalt vastuseid ega selliseid tegelasi, kes neid pakuks.

Tänavu on tulnud mitu prantsuse naislavastajate filmi, kus tegelasel lastakse ületada trauma, aga seda näidatakse väga diskreetselt, lubades tegelasel alati säilitada oma väärikus.

Minu meelest on meeslavastajatega samamoodi. Ilmselt on naislavastajad nüüd pälvinud tähelepanu tänu oma suuremale esindatusele. Haavatavuse, oma mineviku ja nõrkuse teemasid on maailma filmiloos nii põhjalikult käsitletud, et nüüd on aeg lasta nendega tegelda teistsugustel karakteritel. Tõsiasi, et viimased 20 aastat on naistele rohkem häält antud, võib luua hoopis vastupidise olukorra ja tekitada nais­tegelaste suhtes põhjendamata kõrgendatud ootusi, mis on jälle teistmoodi püünis. Naine ei pea olema mõni tugeva iseloomuga tuumafüüsik, kes saab kõigega hakkama, vaid ta võib lihtsalt olla naine, kes tahab lapsi saada, aga samal ajal olla ka hea kasuema ja oma töös täpne ja motiveeritud. On aeg lisada tegelastesse komplekssust ja nüansse, et nad oleksid elulähedasemad. Alguses ideoloogiast eemalduda, aga lõpuks tulla ringiga ikka selle juurde tagasi, sest mulle on see film ka poliitiline võitlus.

Kas valisite Virginie Efira peaossa kohemaid või kuidas te üldse temani jõudsite?

Ausalt öeldes kohe. Ega olnudki palju valikuid. Mulle meeldivad staarid. Olen alati staaridega töötanud ja sellel pole tegemist filmide rahastusega, sest „Armastuse piiride“ puhul finantseerimine sujus ning see pole ka kuigi suure eelarvega film. Ei maksa hingehinda ja ma võiksin selle ka ilma staarideta teha, aga soovisin sinna kindlasti tuntud filmitähte ning sellesse ossa oli vaid paar sobivat kandidaati. Ja Virginied soovisin esimesest päevast peale. Temas on midagi väga erilist, mis on äärmine naiselikkus, aga ilma liigse võrgutamispüüdeta, mis töötab vaid meeste, aga mitte naiste peal. Me ütleme prantsuse keeles coquetterie minauderie⁷. Tal pole seda üldse. Ta on 40ndates aastates, isegi 45, aga jätab alati mulje justkui millegi uue algusest, mitte kunagi sellest, et käes on peatüki lõpp. Ta pole mingi graatsiline teismeline najaad, vaid ikka naine kohe esimesest ekraanihetkest alates, aga me saame aru, et kuigi ta on 40ndates, näeme millegi uue algust.

Kuidas te koos seda rolli ette valmistasite?

„Armastuse piire“ on olnud ülilihtne teha. Põhitöö oli juba varem tehtud, sest me teadsime teineteist varasemast ega pidanud enam hakkama usaldust nullist ehitama, meil oli see juba saavutatud. Ma ei saada rollipakkumisi igal aastal ja ta teadis, et kui ma juba osa pakun, siis on see midagi head. Teadsin, et tal oli elus olnud samasuguseid kogemusi, õhtustasime ja mõistsin jutuajamise käigus, et naisena saab ta täpselt aru, mida ma sellest filmist rääkides silmas pean. Ta ütles: teeme ära! Roschdyga koos filmi teha – käkitegu! Nad on koos nii kuumad ja sensuaalsed. Ja nad on ka enam-vähem ühevanused. Palju lihtsam on saavutada ekraanikeemia samavanuseliste vahel kui panna mehele kõrvale 27aastane naine. Selline suhe on tõesem ning teeb ka minu töö võtetel lihtsamaks.

Loomulikult kaasnes pandeemia ja isolatsiooniga hulgaliselt komplikatsioone – tuli valida õige optika, sest linn oli täiesti inimtühi, võtteplatsil oli laps jne –, aga kokkuvõttes on see film tehtud rõõmu ja lihtsusega. Isa mängib mu enda isa ja mitte seetõttu, et mul jääb kujutlusvõimest puudu, vaid nii oli lihtsam. Filmis olev haud on mu ema haud ja ma panin selle sisse, kuna teadsin, kus see asub ja mul oli lihtne seda käsikirja sisse kirjutada. Ja haud, millele on lihtsalt kirjutatud „Pussy“ – käin sellest ema hauale minnes kogu aeg mööda ja mõtlesin, et paneks siis selle ka juba filmi sisse.

Kelle haud see on?

Ma ei tea! Et luba küsida, oleme jälgi ajanud üle maailma, aga pole õnnestunud leida kedagi, kes oskaks aidata.

Mis suunas te siit edasi soovite lavastajana liikuda?

Rohkem kehalisuse ja rohkem žanrifilmi suunas. Tahaksin teha trillerit, täpsemalt, erootilist trillerit. Mulle meeldivad sellised filmid väga ja just praegu kirjutan üht sellist. Kui žanrikilp kaitseb, siis on lubatud filmiga rohkem riskida.

Kuna siis ei ole juba eos kohustust end liiga tõsiselt võtta?

Just! Võib küll öelda kõige tõsisemaid pähe tulevaid asju, aga alati on olemas väljapääs – see on ju ainult triller!

Tahaksin, et mul oleksid filmis mõrvad. Ma pole kunagi ühtki mõrva filminud. Seni olen alati tahtnud, et mu filmid oleksid usutavad, aga nüüd proovime uusi asju.

Kui te ütlesite, et „Armastuse piirid“ põhineb suuresti teie enda kogemustel, kas siis nüüd on need teemad pärast filmi valmimist leidnud mingi lahenduse või leevenduse?

Jaa, nüüd on kõik korras. (Naerab.) Ei, mul ei ole siin mingit meetodit. Olen selliste filmitegijate suur austaja, nagu on Hong Sang-soo või Philippe Garrel, kellel on kombeks võtta väga isiklikke seiku, panna need kirja ja luua nende põhjal filmipoeeme. Mulle pole see omane. Olen selleks liiga häbelik. Siia jõudmine nõudis palju aega ja suurt pingutust ning ma pole kindel, kas soovin edasises loometöös samamoodi jätkata. Samastun palju rohkem selliste režissööridega nagu Sidney Lumet või Alan J. Pakula, kes teevad iga kord täiesti erineva filmi. Ma olen ablas ja tahan kõike maitsta. Võib-olla teen järgmisena hoopis shoah’-filmi, sest iga režissöör tahab teha filmi filmikunstist ja iga juudi režissöör shoah’st. Ma ei tea veel, mis saama hakkab.

Kui palju mõjutab teid filmide vastukaja?

Kas publiku või kriitikute? Need on väga erinevad.

Mõlema.

See mõjutab mind, eriti esimese ja teise filmi puhul oli kriitikute toetus elutähtis, selleks et saaksin edasi minna. Nüüd üritan vaadata kriitikat mitte nagu horoskoopi, et usun siis, kui räägitakse head ega usu, kui räägitakse halba. Püüan end sellest distantseerida, sest ma ei taha lõksu langeda, jääda kriitikat uskuma, kui see on liiga hea.

Publiku arvamus on nüüd märksa olulisem. Tahan, et mu filme vaadataks. See on saanud tähtsaks. Alguses esimese kolme filmi aegu soovisin, et need oleks nagu saladused. Filmid, mida on näinud vähesed, kes neid ka armastavad. Ja praegu pole mulle oluline, kas neile mu filmid meeldivad või mitte, seni kuni nad on need ära vaadanud.

Millest selline muutus?

Olen nüüd tugevam ja enesekindlam. See, mida ma teen ei pruugi olla täiuslik, aga ma riskin sooviga olla mõistetud ja mitte olla mõistetud. Ka näitlejate pärast soovin, et neid vaadataks ja et nad võidaksid auhindu. Ma tahan, et nad võidaks!

1 „Une fille facile“, Rebecca Zlotowski, 2019.

2 „Les enfants des autres“, Rebecca Zlotowski, 2023.

3 Roschdy Zem mängis Zlotowski lavastatud viietunnises minisarjas „Metslased“ („Les sauvages“, 2019) araabia päritolu poliitikut, kellel avaneb lootus saada Prantsusmaa presidendiks.

4 Jean Sebergi surma 1979. aastal peetakse tõenäoliseks enesetapuks unerohu üledoosi läbi.

5 Romain Gary. Au-delà de cette limite votre ticket n’est plus valable (ee „Siit edasi teie pilet enam ei kehti“), 1975.

6 „Il bell’Antonio“, Mauro Bolognini, 1960.

7 Eputav koketsus.