Kunstidraama ja eludraama

Valeria Bruni Tedeschi: „Võib-olla poleks ma pidanud seda filmi üldse tegema, sest selle eest makstav hind oli liiga kõrge.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Prantsuse näitleja ja lavastaja Valeria Bruni Tedeschi on Eesti kinodes oma uue filmiga „Igavesti noored“¹, mis põhineb tema noorusja õpingutel Nanterre’i eksperimentaalses teatrikoolis Théâtre des Amandiers legendaarse õppejõu ja lavastaja Patrice Chéreau käe all. Film on hea noorusliku energiaga lugu, aga selle tähelendu kärpis ühele peaosalisele Sofiane Bennacerile esitatud süüdistus vägistamises pisut enne filmi väljatulekut Prantsusmaal, mistõttu Bennacer eemaldati ka Prantsuse filmiakadeemia 2023. aasta noorte talentide programmist. Lavastaja Tedeschiga tuli juttu nii filmist kui ka sellega kaasnenud skandaalist.

Kuidas teil tuli selle filmi tegemise mõte?

Mu sõber, lavastaja Thierry de Peretti pakkus selle välja, küsides, miks ma oma koolist filmi ei tee. Minu arvates on filmiidee suur kingitus lavastajalt lavastajale. Koos kahe stsenaristi Noémie Lvovsky ja Agnès de Sacyga süüvisime kõigepealt mu mälestustesse ja pärast seda hakkasime välja mõtlema, nagu see ikka käib.

Mis tunne oli õpinguaega tagasi pöörduda?

Ühtaegu rõõmustav ja piinarikas. Mul oli hea meel ülesanne ette võtta ja siin pole midagi pistmist nostalgiaga – see on töö.

Kui palju on filmis siis tõelust, kui palju väljamõeldist?

Ma ei taha seda öelda. Aluseks on mälestused, aga sealt edasi me ei peagi teadma, mis on tõde ja mis mitte. Eelmisel aastal lugesin üht meisterlikku lühilugu ja tahtsin selle ekraniseerida. Kuna ma pole kunagi midagi adapteerinud, oli see mulle uus kogemus. Mugandamise käigus ma originaallugu enam ei vaadanud, vaid toetudes meeldejäänule mõtlesin ise välja dialoogi ja stseenid. Selle loo algne idee on nii kaunis, ja mina muudkui kärpisin ja lisasin – tegutsesin!

Pärast lugesin uuesti originaallugu ja tuli välja, et olin osa välja mõelnud, kuigi olin täiesti kindel, et mäletasin kõike õigesti. Alustuseks pealkiri. Olin selleski kindel, aga tuli välja, et eksisin siiski. Sain sellega kinnitust, et mälestused on müsteerium ja kui me nendega töötame kunstilisel või tähendusrikkal moel nagu näiteks stsenaariumi vormis, siis on võimatu tegelikkuse ja fantaasia vahel vahet teha.

Kuidas äratasite ellu Patrice Chéreau, kes on nii legendaarne tegelane?

Ma ei hakanud temast mõtlema nii, et nüüd on vaja ta ellu äratada. Ta on alati olnud osa minu elust ning töö käigus ma alati mõtlen tema peale. Ma manan ta esile. Nii et „temaga töötamises“ pole mulle midagi uut. Kui ma ekraniseerisin näiteks Tšehhovi „Kolme õde“², mõtlesin temast palju. Varastasin temalt mõtteid, kuidas teha misanstseeni ja muud. Ta oli minuga. Kohtasin juhuslikult juuksuri juures näitlejanna Marthe Kellerit ja me rääkisime Chéreaust. Keller ütles: „Ta on minu surnud tuttavatest kõige elusam.“ Ja mina vastasin: minuga on sama lugu.

Ja ekraanil näeme Chereaud, kes on nii Tedeschi kui Garreli ettekujutus temast, kuna Louis Garrel teda filmis kehastab.

Täiesti õige! Ma lasin tal vabalt esitada oma versiooni tegelaskujust. Oma ettekujutust. Kuna Garrel on ka filmilavastaja, kes peab kehastama teist lavastajat, lasin neil omavahel „suhelda“.

Kuidas valiti peaossa näitleja, kes kehastab ju laias laastus teid ennast?

See pole mina ja ma ei valinud näitlejat kehastama iseennast. Nii mõeldes ei oleks seda saanud teha. Mõtlesin, et on vaja kokku panna trupp, kus oleksid erinevad karakterid ja peaosaline Stella on vaid üks tegelaskuju tervikus. Stellal pidid olema teatud kindlad iseloomujooned, mida ma otsisin ja püüdsin ära tunda, näiteks suurt ja ehedat tungi teha tööd, aga mitte karjeristlikult. Suurt tungi teha kõike hästi. Oma sotsiaalse klassi mõningast häbenemist, mitte uhkust selle üle. Julgust. Riskijulgust. Ja ka eneseirooniat.

Minus tekitas suurt huvi New Yorgi legendaarne lavakunstikool The Actors Studio ja näitetrupi kujutatav reis sinna. Kas see reis toimuski?

Jaa ja ei, eks see on ka segu mälestustest ja muust. Kooliajal käisime Los Angeleses, aga sealne õppejõud ei olnud kuigi hea. New Yorki läksin alles pärast kooli lõpetamist, siis kohtasin seal ka näitlejanna Susan Battenit, kellega kohtumine oli fantastiline elamus. Kui ma õppisin seal meetodnäitlemist, oleks keegi justkui akna lahti teinud ja värske õhu tuppa lasknud. Midagi täiesti uut, uus tõde. Minu arvates on Lee Strasbergi meetodnäitlemise viis äärmiselt tähtis uuendus. Ja kuna „Igavesti noored“ on film minu noorusest näitlejana, siis pidasin vajalikuks see filmi sisse panna. See on mulle ka praegu väga väärtuslik.

Tegite ka palju proove nagu teatris? Koreograafia on kohati päris keeruline.

Jaa, tegime palju proove, kuu aega umbes kaheksa tundi päevas. Ja mitte ainult koreograafia pärast, harjutasime läbi ka kaamera liikumise. Samuti tegime iga näitleja siseelu põhjaliku analüüsi eraldi ning dünaamika grupiviisiliselt. Osalt ka majanduslikel põhjustel tuli stseene proovides väga põhjalikult harjutada, et ülesvõte läheks kiiresti. Et meil poleks enam vaja palju mõelda. Seetõttu palusin produtsentidelt pikka prooviperioodi, et pärast võtete ajal oleks võimalik kokku hoida.

„Igavesti noored“ on väga eluline ja autentne film. Mis oli selle filmi tegemise juures kõige toredam?

Tegemise juures kõik. Näitlejavalik ja prooviperiood olid fantastilised, võtted ja montaaž samuti. Aga pärastpoole hakkas vaevama luupainaja.

Te ilmselt viitate sellele, et üks peaosatäitja Sofiane Bennacer sattus vägistamissüüdistusega uurimise alla. Kas te näitlejaid valides teadsite sellest midagi? Kuidas reageerisite?

Kui kõik välja tuli, rääkisin sellest oma avalduses pressile.³ Parem on see aluseks võtta. Ma olin kuulujutust teadlik, aga olen ka kuulujuttudele reageerimise vastu. Olin temast kui näitlejast vaimustuses esimesest hetkest alates, hiljem jõudsid minuni kuuldused, aga ma ei pööranud nendele tähelepanu ning püüdsin jätkata parima näitleja­ansambli kokkupanekuga. Mõistsin, et ta on sellesse rolli ainuõige inimene ja nad moodustavad koos Nadia Tereszkiewicziga väga tugeva ekraanipaari. Otsustasin teha talle ettepaneku rolliks, tegime kuu aega proovi ja läksime siis võttesse. Saime mõni päev pärast võtete algust teada, et esitatud on ametlik süüdistus, aga ma otsustasin võtetega edasi minna. Usun süütuse presumptsiooni. Meil on küll õigus oma arvamusele, aga olen selle vastu, et rahvas võtab kohtu ülesanded enda peale ja mõistab kellegi hukka. Rääkisin sellest Sofiane’iga ja võtte ajal koos grupiga mitu korda, olin kogu selle teema puhul vagusi, aga ei saa öelda, et südametunnistus poleks mind piinanud. Ma ei sa väita, et ma midagi ei kahetse, kahetsen küll. Aga ma siiski ei võtnud teda filmi täie teadmise juures, et ta on süüdi. Võib-olla poleks ma pidanud seda filmi üldse tegema.

Miks?

Sest et selle filmi eest makstav hind on liiga kõrge. Film ei oleks seesama mõne teise näitlejaga, Sofiane on hämmastav, teistest täiesti erinev ja tema annab sellele filmile südametukse. Asi pole temas, vaid selles, mida meedia tegi. Järgnenud meediakajastusel polnud midagi pistmist ei filmi ega õigusemõistmisega. Näiteks kui kirurgi, kes on 15 aastat ametit õppinud ja asub operatsiooni tegema, peataks mõni ajakirjanik väitega, et ta võib selle operatsiooni ise ära teha, siis oleks see naeruväärne. Advokaadid, kohtunikud ja prokurörid on aastaid oma ametit õppinud ja praktiseerinud, ajakirjanikel pole kvalifikatsiooni teha nende tööd.

1 „Les Amandiers“, Valeria Bruni Tedeschi, 2022.

2 „Les trois soeurs“, Valeria Bruni Tedeschi, 2015.

3 Melanie Goodfellow. Valeria Bruni-Tedeschi & Carla Bruni Denounce Media Reports Of Sexual Assault Allegations Against Sofiane Bennacer. Deadline, 25. XI 2022. https://deadline.com/2022/11/valeria-bruni-tedeschi-carla-bruni-slam-media-reports-sexual-assault-allegations-sofiane-bennacer-1235181833/