Kütt, saak ja liblikad

„Mai ja detsembri“ kriipiv võlu on osav ümberkäimine vastandite ja poolustega, mille segunemine ei luba vaatajal end kordagi turvaliselt tunda.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Mai ja detsember“ („May December“, USA 2023, 117 min), režissöör Todd Haynes, stsenaristid Alex Mechanik ja Samy Burch, operaator Christopher Blauvelt, helilooja Marcelo Zarvos. Osades Natalie Portman, Julianne Moore, Chris Tenzis, Charles Melton jt.

Hüperaktiivse veebikultuuri ja skandaalimaiguliste uudispealkirjade plahvatusliku kasvu tagajärjel on jäänud vähe teemasid, mille käsitlemine mõjuks provokatiivselt või mis liidaks suurt osa ühiskonnast ühemõttelises halvakspanus. Üheks selliseks on kahtlemata seksuaalkuriteod alaealiste vastu, mille tagajärgi Todd Haynesi „Mai ja detsember“ julgelt ja tähelepanelikult avab.

Filmi alguses näeb vaataja kauneid monarhliblikaid, keda üks peategelastest kasvatab. Kirkaid kevadekuulutajaid saadab Marcelo Zarvosi õudusfilmilik muusika, mis tekitab eos äreva tunde, et midagi on vaatamata lummavale pildile valesti. Teine filmi kolmest peategelasest peab hobikorras jahti. Küti ja saagi motiivide ja muutuvate rollide ümber psühholoogiline mäng algabki.

Just loomapoest on saanud aastakümneid tagasi alguse afäär 36aastase Gracie (Julianne Moore) ja toona vaid 13aastase VII klassi õpilase Joe (Charles Melton) vahel. Rohkelt tähelepanu pälvinud skandaal on päädinud naisele vanglakaristuse ja trellide taga sündinud lapsega, ent paar on Edela-Ameerika päikeselise väikelinna kogukonda lõhestaval moel endiselt koos ning kolme lapse vanematena pealtnäha õnnelikus abielus.

Minevik hakkab kõiki osalisi taas kummitama päeval, kui neile saabub külla kuulus näitlejatar Elizabeth (Natalie Portman), kes liitub perega ette valmistades neist rääkivat filmi. Professionaalsest taustatööst saab aga hoopis isiklikuma loomuga lisandus niigi segasesse suhtepuntrasse ja päevavalgele hakatakse tahes-tahtmata kiskuma pinna all kobrutavaid kahtlusi ja paineid.

„Mai ja detsember“ keerleb ümber põneva ja üha mürgisema suhtekolmnurga, kus kõik peaosalised on tõelises sõiduvees. Oscari-võitja Julianne Moore täidab Gracie korraga haavatavuse ja ühtlasi ka kalgi enesekindlusega, mõjudes veenvalt kord ühes, kord teises, aga enamasti nende raskesti määratletavas segus. See on Haynesi ja tänavu parima käsikirja kuldmehikesele esitatud stsenarist Samy Burchi loo suurim tugevus, et kordamööda piilutakse mitme tegelase teadvusse ja tehakse oletusi ka alateadvuses toimuva kohta, andmata lihtsakoelisi hinnanguid ning hukka mõistmise asemel ennekõike mõistes.

Nii kahtlustab üks tegelane Grace’il isiksusehäiret, kuna too ei tundvat häbi ega süüd. Ta „teab alati, mida tahab“, kõlab teises stseenis. Haynes tõstatab küsimusi nii täiskasvanu vastutuse, suure eavahe eetilisuse kui ka väljastpoolt antavate hinnangute kohta. Korduvalt käib filmist läbi kollane meedia – nii aastakümneid varem ilmunud lehepealkirjad kui ka kahinad ümbritsevate inimeste seas.

Tabloidide ja kuulujuttude taha püüabki pilku heita Elizabeth, kes kaotab end aga üha sügavamale Gracie isikusse, kuni kaks naist moodustavad teineteise ühtaegu võlutud ja samas kergelt pelgava-põlgava peegelpildi. Sarnaselt Moore’iga Oscarit omava Natalie Portmaniga on see kahtlemata karjääri tugevamaid rolle. Tegelasse lisandub ajapikku üha uusi kihte ning empaatilisest kõrvalpilgust saab üha enam hoopis toksilise mängu osa, kus igaühel on midagi varjata ja midagi kaotada ja ka midagi hoopis isekamat võita.

Haynesi karjäär ongi suuresti ehitatud tugevate ja mitmekihiliste naistegelaste kujutamisele. Seda juba alates tema läbilöögist, psühholoogilisest õudusloost „Turvaline“*, mille peaosas astus üles just Julianne Moore, kuni lavastaja küllap hinnatuima tööni „Carol“ (2015), mis räägib kahe naise põranda alla sunnitud armastuse loo 1950. aastate Ameerikas.

Kahe naise tõuke ja tõmbe keskel kujuneb „Mai ja detsembri“ südameks ja nimekamate näitlejate kõrval läbimurdeliseks avastuseks aga hoopis Charles Melton Joena. Tugevate ja võimukate isiksuste vahel on tal sageli vaikiv roll – juba liigvarases nooruses paika pandud sundliikumine mööda rööpaid, millel on olnud vähe vaba valikut, vajaduste väljendamist ja teadlikku enesepeegeldust.

„Mai ja detsembri“ kriipiv võlu ongi osav ümberkäimine vastandite ja poolustega, mille segunemine ei luba vaatajal end kordagi turvaliselt tunda – ei filmitegijate ega iseenda moraalse positsiooni üle mõtiskledes. Esialgu mustvalge kaasus alaealise ärakasutamisest muutub üha keerulisemaks, eriti kui toimunut hinnata kaugest tagavaatepeeglist. Üksteise ärakasutamise kõrvale kerkib küsimus, kui palju valetab keegi ka iseendale.

Operaator Christopher Blauvelti kaamera püüab pidevalt kinni väikesi emotsioone, peaaegu salamisi heidetud pilke, vilavaid kavatsusi nende taga, sõnastamata taipamisi, salajasi soove. Piir sõbralikult sooja ja kõhedalt kurjakuulutava vahel on sageli õhkõrn. Tähelepanek kaaslase joodud õllede arvu kohta mõjub korraga nii lahkelt hooliva kui ka karmilt kontrollivana. Filmis on žanrimõjutusi nii klassikalistest suhtedraamadest, psühholoogilisest õudusest, seebikatest kui ka väga tumeda varjundiga komöödiatest.

„Mai ja detsember“ põhineb osaliselt tõsilool. 1997. aastal mõisteti tõepoolest vangi 34aastane õpetaja Mary Kay Letourneau, kes magas oma 22 aastat noorema õpilasega. Letourneau sünnitas seejärel lapse, seitsmeaastasest vanglakaristusest sai kokkuleppemenetluse teel vaid kuus kuud koos eluaegse lähenemiskeeluga, kuid seda murti juba mõne kuu järel. Letourneau veetis lõpuks vanglas kuus aastat, mille jooksul sündis teinegi laps, ning vabanemise järel abielluti kuni lahutuseni 14 aastat hiljem.

Lugu kajastati Ameerika kollases meedias nõnda rohkelt, et küllap meenub mõni viide sellele vahest igaühele. Nii oma pildikeele kui sisuga paneb „Mai ja detsember“ proovile meie vuajeristliku vajaduse vaadata teiste eludesse – soovi voolida sealt selgepiirilisi lugusid, mille kõrval oma elu lihtsama ja paremana tunda, kuid ka kartuse sattuda ebamugavatesse sügavustesse, mis omaenda (eel)arvamusi kõigutama võiksid hakata. Haynesi loodud maailmas on tubli annus satiiri mitte ainult kolletunud ajakirjanduse, vaid ka tõsielutelevisiooni ja tõestisündinud krimilugude lummuse pihta.

Liblikate vabadusse laskmine ja ulukite küttimine mõjub filmi psühholoogilist peenust arvestades lõpuks liigagi ühemõttelise kujundina. Märksa põnevama loodusanaloogia võiks laenata teisest mullusest julgelt psühhoseksuaalsest linaloost, Emerald Fennelli „Saltburnist“ (2023). Seal võrreldakse jõuka pere sekka ilmunud võõrast esialgu ringi ukerdava ämblikuga, siis aga klaasi taga vaikselt valguse poole toksiva ööliblikaga. Selleks ööliblikaks pole antud juhul aga üksnes külla saabunud Elizabeth, vaid mingit valgust ajavad aegamisi taga kõik kolm peategelast. Sellega püütakse ikka ja jälle täita teatavat tühjust iseendas. Ööliblikaiks oleme „Mai ja detsembri“ kahetunnise kestuse jooksul vaatajatena ka me kõik.

* „Safe“, Todd Haynes, 1995.