Läbi raskuste tundmatusse

BFMi 13. lennu tudengite lõputööde kassett „Pilet tundmatusse“ ei lase kurta mitmekesisuse puudumise üle.

MART NOORKÕIV

BFMi lühifilmide kassett „Pilet tundmatusse“ (BFM, Eesti 2022, 102 min). Lühimängufilmid „Öölind“ (17 min), režissöör-stsenarist Dora Lall, operaator Fidelia Regina Randmäe, produtsendid Sofia Mihhaljova ja Inger Põder. Osades Linda Porkanen, Imre Õunapuu ja Rainer Elhi; „Lapsemäng“ (13 min), režissöör-stsenarist Silver Õun, operaator Fidelia Regina Randmäe, produtsent Sander Lebreht. Osades Ott Kartau, Kalju-Karl Kivi, Maiken Pius, Saara Pius, Karli Peever ja Joonas Mikk; „Soovid kaevu põhjast“ (18 min), režissöör Alesja Suzdaltseva, stsenarist Sven-Sander Paas, helilooja Jack McCartney, produtsent Anet Õunapuu. Osades Meelis Rämmeld, Tiina Tauraite, Kris Kaspar Alamaa; „Nälg“ (17 min), režissöör Katariina Aule, stsenarist Sven-Sander Paas, operaator Karl-Robert Kurm, produtsent Antero Noor. Osades Miika Pihlak, Helvin Kaljula, Argo Aadli, Marion Tammet, Andres Tabun jt; „Rentsli krahvid“ (22 min), režissöör Raoul Kirsima, stsenarist Elisabeth Kužovnik, operaator Juss Rebane, produtsent Merili Laur. Osades Markus Truup, Kaili Närep, Jaune Kimmel; „Sume mälestus“ (15 min), režissöör Teresa Juksaar, stsenarist Nora Aleksandra Tsahkna, operaator Tanel Topaasia, helilooja Kaspar Tambur, produtsent Kati Vuks. Osades Kristiin Räägel, Simo Kadastu, Merle Talvik, Karmel Naudre jt.

Käes on aasta lõpp ja kokkuvõtete tegemise aeg. Nüüd on mõistlik vaagida ka tulevikuootusi, eriti kui on teada, et meie filmiajalugu on tänu vastavatud voog­edastusplatvormile Arkaader vahest paremas seisus kui kunagi varem. Viimase kuu jooksul on Eesti filmi tulevikust räägitud nii üht- kui teistpidi. Kas me ikka vajame filmilinnakut? Miks valgub meie oskusteave ja erialane tööjõud peamiselt välisprojektide võtteplatsidele? Miks tehakse nii vähe mängufilme ja miks need paremad ei ole? Milleks meile üldse eesti film? – see igihaljas küsimus jälitab kodumaist filmindust nagu paha hais ja lahti sellest kuidagi ei saa. Äsja 26. PÖFFiga ühele poole saanud Tiina Lokk lisas mõni nädal tagasi „Plekktrummis“ veel ühe küsimuse sellesse üle keevasse patta – mis mõtet on BFMil, kui noored režissöörid ei pääse filmi tegema? –, avaldades ühtlasi nördimust, et eesti filmis on puudu originaalsusest ning see on ühtlaselt „tasapaks“.¹

Et eesti filmi tulevik vähem trööstitu paistaks, on BFMi 13. lennu tudengid toonud lahkelt ilmarahva ette oma värsked lõputööd kassetina, koondpealkirja „Pilet tundmatusse“ all. Kõigi nende küsimuste foonil on see pealkiri äärmiselt sobilik.

Kas saab nende filmide põhjal teha mingeid üldistusi kodumaise filmikunsti tuleviku kohta? Jättes kõrvale mure noorte režissööride jõudmisest Eesti tööturule tahan puhtalt filmide pealt öelda, et tulevik on helge. „Helge“ ei ole aga sõna, millega tahaksin kirjeldada suurt osa neist filmidest. Kuuest neli keerlevad mingi kehalise vigastuse ümber, tihti lausa jäsemete eraldumiseni välja, kusjuures tasakaal tõsise ja absurdse vahel on täiesti paigas. Täpselt pool filmidest liigitub draamaks ja ülejäänud … noh, nende žanrimääratluseni kohe jõuan. Mitmekesisuse puudumise üle igatahes kurta ei saa. „Tasapaksust“ on asi kaugel.

Alustaksin draamakategooria töödest. Selles kolmikus on kasseti kaks kõige tugevamat filmi. Teresa Juksaare „Sume mälestus“ keskendub, nagu pealkirigi ütleb, mälule ja sellele, kuidas faktid omandavad inimeste mälus lahknevaid tõlgendusi. Nende tõlgenduste taga on tihti üdini inimlikud emotsionaalsed põhjused, mis moonutavad fakte nii alateadlikult kui ka vägagi teadlikult.

Juksaar harutab seda fenomeni lahti kenal suveõhtul ühe pealtnäha süütu lapsepõlvesõprade kokkusaamise kaudu. Pehmetes toonides jutustatud film pendeldab oleviku ja mineviku vahel, tuues meeldiva õhkkonna alt esile süngemad hoovused ja pahameele. Nagu ka mitmes teises siinses filmis, on tegijad loo tuumani jõudmiseks valinud igati õnnestunud visuaalse strateegia. Juksaar on kindlasti üks lootustandvamaid noori talente. Eelmisel PÖFFil sai igati teenitult auhinna tema film „Kuningas“ (2021) ning tänavu oli festivalikavas võrratult jabur „Tiiu ja draakon“ (2022), mis näitab ilmekalt, et ka absurditunnetus on tal hästi välja arenenud.

Varem pärjatud on ka Silver Õun, kelle groteskne kunstisatiir „Talent“ (2021) ringles mullu festivalidel. Kui „Talenti“ võib võrrelda Ruben Östlundi „Ruuduga“², siis „Lapsemäng“ liigub rohkem „Vääramatu jõu“³ rajale, halekoomiliselt paljastades maskuliinsuse taga peituva infantiilsuse. Kahe isa püüd oma pojast juba varakult mees teha lõpeb veretöö ja tõdemusega, et täiskasvanud ei ole sageli selle liigituse väärilised. Jällegi võib kiita visuaalset lahendust, mis koosneb pikkadest staatilistest plaanidest. Misanstseen toetab hästi näitlejamängu ja vastupidi. Kui lühifilmid mõjuvad tihtilugu mingi pikema loo kiirustatud kokkuvõtte või juhuslike episoodide jadana, siis „Sume mälestus“ ja „Lapsemäng“ moodustavad oma piiratud aja raamis terviku.

Mitte nii edukas, aga siiski mõjuv on Dora Lalli „Öölind“. See on ideelt ja teostuselt kasseti kõige tagasihoidlikum film, aga „tagasihoidlik“ on mõeldud eelkõige komplimendina. Film algab ja lõpeb luuletusega ning poeetiline intiimsus näibki olevat põhitaotlus. Mees ja Naine. Mees on leidnud kehalist ja ehk ka vaimset mõistmist teistelt naisolevustelt ning on viinud nende suhte varjusurma, kuigi kumbki seda ei tunnista. Naine töötab teenindajana hotellis ja ootamatult pakub elu talle võimaluse ka ise truudust murda. Nii kaameratöö, montaaž kui ka helikujundus püüavad vaataja viia Naise haprasse meeleseisundisse ja suuresti võib öelda, et õnnestunult. Mehe ja Naise suhte kontuurid on aga hõredad ja seega jääb emotsionaalne laeng lahjaks. Potentsiaali on kindlasti enamaks, ja see on peamine. Pealegi on siin basseinikaader, mille laadset pole ma (vist) varem filmis näinud.

Kontseptsioonilt riskantsemate üllitiste juurde liikudes võib väita, et punkrappermuusikal on maailma filmikunstis täiesti uus žanr. Kui Raoul Kirsima HÕFFi Euroopa lühifilmide konkursi võitnud „(Ära) vaata“ (2022) oli Polański „Jälestuse“⁴ stiilis meisterlik vaikne õõvastaja, siis „Rentsli krahvid“ on hoopis teisest ooperist õudus. Ühe prügi on teise varandus ja nii elavad ema-poeg Hilse ja Tang prügisanitaridena ühiskonna varjupoolel. Keskkonnateadlikust prügisortimisest ei taha nad midagi kuulda ja otsustavad oma äranägemise järgi selle hulluse peatada. Kui võtta ära filmi agressiivne stiil, karjuv lüürika ja lahmav veri, siis on tegu kurva looga progressi altaril ohverdatud inimestest, kes tunnevad end üleliigsena ja reageerivad sellele vägivallaga. Nagu ka lõppenud PÖFFil kiita saanud Eeva Mägi ooper-vestern „3. oktavi F“ (2022), oleks siin võinud veelgi rohkem muusikalile toetuda, poosi on rohkem kui filmi, aga lust on vaadata sellist kirglikku hullust.

Lennukate kontseptsioonide poolest on raske üle trumbata Meelis Rämmeldit kaevus. Alesja Suzdaltseva eelmine lühifilm „Tõus“ (2021) oli lastesõbralik ulme väikese tüdruku ja androidi tärkavast sõprusest. Sama põhjaga, küll hoopis teises kastmes, jätkab Suzdaltseva ka filmis „Soovid kaevu põhjast“. Tüdruku asemel on siin väike poiss ja androidi asemel Meelis Rämmeld tõesti kaevus. Itaalia neorealismi ja eriti Vittorio De Sica „Umberto D.“ (1952) sugemetega algav lugu asotsiaalse välimusega mehest, kes küsib valehäbi tundes apteegist „sõbra jaoks“ eesnäärmeravimit. Tal jääb aga 30 senti puudu ning apteegi sulgemiseni on napp veerandtund. Nii ongi ta sunnitud oma uhkuse alla neelama ja Umberto D. kombel sente kerjama minema. Ta räägib kõigile isesugust kurba lugu, kuid tõde ei luba eneseväärikus kellelegi paljastada. Lõpuks ta igatahes sinna kaevu satub ning film hakkab järjest rohkem realismist irduma, kuni ootamatu lõpupöördeni välja. Pisut tumedamates toonides lastefilm, mis on liigutava sõnumi ja vahva teostusega, kuigi idee oleks väärinud natuke enamat.

Katariina Aule „Nälg“ on kasseti ainus möödalask, kuigi ka seda mööndusega, sest idee on super ja vähemalt algus lõbus. Kivirähalik pilkelugu eestlase vaimupimedusest ja jonnakusest, otsene illustratsioon käibetõele, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Paraku ei hakka varieeruvad toonid, rollilahendused ja dialoog rahuldavalt koos tööle ning puänt on küll üllatav, kuid mitte eriti tabav. Aga pole hullu. Tsiteerides jällegi sedasama Tiina Loki intervjuud: filmimaailmas peab olema võimalus läbi kukkuda ja teha vigu, sest siis tuleb midagi head. Ja Aule on oma eelmiste lühifilmidega „Vinguv jalaluu“ ja „Valge vale“ ning dokiga „Hingele“ (kõik 2021) juba midagi head näidanud.

Väga eduka lühivormiga juba edu nautinud BFMi kasvandik German Golub kritiseeris hiljuti siinsamas väljaandes Eesti Filmi Instituudi halvustavat suhtumist noortesse filmitegijatesse, väites, et EFI esindajaid ei ole kordagi nähtud BFMi lühifilmikassettide esilinastusel. Loodan, et seekord läheb teisiti ning värskete lõpetajate töid vaadatakse ja neile antakse võimalus oma ilmselget talenti edasi arendada.

1 „Plekktrumm. Tiina Lokk“, nr 241, 14. XI 2022.

2 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

3 „Force majeure“, Ruben Östlund, 2014.

4 „Repulsion“, Roman Polański, 1965.