Lootusrikas valm tehnoloogiast

„Megalopolisega“ on püstitatud suur eesmärk, nimelt pakkuda filosoofilist arutlust ning anda mõtlemapanevaid vastuseid, kuid selle täitmisega on alt mindud.

MARTIN OJA

Mängufilm „Megalopolis“ (USA 2024, 138 min), režissöör-stsenarist Francis Coppola, operaator Mihai Malamaire jr, heliloojad Osvaldo Gojilov ja Grace VanderWaal. Osades Adam Driver, Nathalie Emmanuel, Giancarlo Esposito, Aubrey Plaza, Shia LaBeouf, Jon Voight, Laurence Fishburne, Talia Shire, Jason Schwartzman, Grace VanderWaal, Dustin Hoffman jt.

Prantsuse semiootik Roland Barthes võrdles sõiduautot Citroën DS gooti katedraaliga. Barthesʼi meelest ei ole see jumalannat meenutav masin justkui inimese loodud, vaid saadetud kusagilt kõrgemalt. Vanal ja väärikal arhitektuuriobjektil on disainitud asjadega nii mõndagi ühist: tegemist on teostega, mille autorit tihti ei teata. See on üks kummastuse aluseid; nii mõnigi kord mõjub teadmine autorsusest kitsendavalt, sellest vabanemine aga võimendab sümboolset dimensiooni. Siiski võib meenutada: DSi ja mitme teise ta tuntud margisõsara kujundas Citroënile itaallane Flaminio Bertoni, mees, kes tööst vabadel hetkedel õppis hoopis skulptuuri. Siis ei aimanud ta veel, et erinevalt teistest märgilistest autodest, mis jäid viitama oma ajastule, hakkab DS kummalise järjekindlusega nihkuma läbi kümnendite, ületamata sealjuures kübetki oma aegumistähtaega, ja osutama ka tulevikule.

Nii nagu ei tasu alahinnata ühismeedia valitsejaid kassipilte, ei saa ülevalt alla vaadata ka autole. Juba entiteedi ja abstraktsioonina kannab ta müüdi hõngu, tehes käegakatsutavaks muinasjuttude imeesemed. Inimest ruumis liigutada pole naljaasi. See, mida Barthes nimetas „kiiruse alkeemiaks“, mõjub ennekõike just miljonite aastate pikkuse evolutsiooni taustal. Erinevalt lindudest on meie primaatliku paiksuse tõttu kiires ruumivahetuses alati midagi ürgkehaliselt üleloomulikku. Tehnoloogia dubleeris maagiaesemeid juba tule taltsutamisest peale; võlukunsti ja inseneritarkuse piir pole kunagi olnud päris selge. Leiduri, kujundajast looja, mustkunstniku ning võluri kuvand on moodsas mütoloogias parajalt läbi põimunud. Lendavad vaibad, nõiutud ratsud ja õhku tõusvad luuad on ühelt poolt ajarännu-DeLoreani eelkäijad, teiselt poolt aga väljendavad sedasama unistust, mille nüüdseks on suures osas täitnud fossiilkütused, elekter ja kaugsuhtlusvahendid.

Huvitaval kombel vihjab Barthes oma „Mütoloogiate“¹ Citroëni-peatükis ka Fritz Langi „Metropolisele“ (1927). Siinkohal on ühenduslüliks vertikaalne mõõde. Urbaniseerunud keskkond rõhutab seda üpris lakkamatult, tuues kaasa kihtide teema. Ühiskonnakihid, tunnete- ja väärtuste kihid, kõrghoonete korruste, jumalaks maskeerunud tehnoloogiasaavutuste ja neid kummardavate inimjüngrite kihid, töö- ja puhkushetkede kihid – kõik need on teataval määral ruumiliselt organiseeritud. Pole juhuslik, et käske jagatakse pilvelõhkuja kõrgeimalt korruselt; pööbel aga põletab autosid, neidsamu progressisümboleid, madalal tänavatasandil. Kui organisatsiooniteooriates eristatakse vertikaalseid ning hierarhilisi struktuure, mis vastanduvad horisontaalseile ja egalitaarseile, on ka tulevikku kujundades oluline küsida, kumb mõõde selles domineerida võiks. Paradoksaalsel kombel võib elitaarselt käima lükatud projekt luua võrdsust ning vastupidi: valjuhäälne võrdsuse taotlus päädib kohutava ebavõrdsusega, kuristikuga, mis lahutab surmamõistetud ellujäetutest. XX sajandit musta varjuna saatnud ja kümneid miljoneid hukanud kommunismiprojekt kujunes ruttu imperialistlikumaks kui ükski selle poolt kritiseeritud impeerium.

Francis Coppola „Megalopolise“ puhul pole viited tehnoloogiale sugugi juhuslikud. Nagu allpool osutan, on arusaam tehnoloogiast kui inimprobleemide lahendajast selle filmi mõistmisel esmaoluline. Kuigi filmis läbivalt kinnitatakse, et jutt on impeeriumidest, osutub see pigem pakendiks. Peale tõdemuse, et impeeriumid on määratud lagunema, ei süüvita ses filmis kordagi nende ühiskondlik-poliitilisse dünaamikasse, nii nagu seda on tehtud näiteks Isaac Asimovi „Asumi“ sarjas ja mingil määral ka Frank Herberti „Düünil“ põhinevais filmides. Coppola mudelis on impeerium neutraalsevõitu nähtus: see pole varustatud ei pluss- ega miinusmärgiga. Kõige paslikum on ehk võrrelda impeeriumi vana kangkaaluga: ühes kausis on utoopia ning teises düstoopia. Seega on impeerium helgeid ja tumedaid tulevikke kandev keskkond, vahend või raamistik, mis võimaldab kaalukausil ühele või teisele poole kalduda. Coppola annab mõista, et tasakaalu kõigutamiseks piisab väikesest impulsist. Just siinkohal võiks minna huvitavaks, mängu võiks tulla kaoseteooria tõlgendus või viide mõnele psühholoogilisele nüansile, mis on suuri ajaloosündmusi mõjutanud. Paraku väljendab film vaid impeeriumi teadmist omaenese languse kohta, korra asendumist kaosega, millest sünnib uus kord.

Sisu ja suunitluse tõttu on „Megalopolises“ tahes-tahtmata laenatud ehituskive nii Langi „Metropolisest“, Wachowskite „Matrixist“ kui ka Christopher Nolani „Algusest“². Siiski peab märkima, et erinevalt viimasest kahest teeb ta seda ilma kukkuvate padrunikestade kõlinata. Mul on tunne, et just peadpööritava märuli puudumine petab paljude vaatajate ootusi, põhjustades nurinat ja madalaid hinnanguid. Sellest hoolimata ei võrsu mu nägelus selle filmiga mölluvaegusest ja isegi mitte valmilikkusest, mis kipub alla suruma vahetut narratiivset mõnu. Tegemist pole ei igava ega mingis muus mõttes otseselt halva filmiga. See võib päris palju pakkuda vaatajale, kes armastab silmailu ja konstruktsioone, veelgi kindlamalt sellele, kes naudib konstruktsioonide lahtiharutamist. Mina näen aga „Megalopolises“ linateost, millega on püstitatud suur eesmärk, nimelt pakkuda filosoofilist arutlust ning anda mõtlemapanevaid vastuseid, kuid selle täitmisega on alt mindud. Hoolimata ambitsioonist ja kaua küpsemisest ei serveeri Coppola kuigi palju „vana kogenud mehe tarkust“; vaatamata soovile panna kirja intellektuaalne testament, esitab autor paeluva visuaali taustal paljukorratud mõtteid.

Kui peaks „Megalopolist“ iseloomustama vaid ühe sõnaga, on see raske film.

Isegi Kevin Costneri preeriavankrina veerev eepos „Horizon. Ameerika saaga, 1. osa“³, selle aasta teine tähtteos, mõjub kergemalt. „Megalopolise“ raskus pole aga päris hästi kirjeldatav. Enesestki mõista ei toimi film ladusa meelelahutusena, aga pole ka tüütu. Raskus ei seisne ka aegluses ja tühjuses, nagu näiteks Béla Tarri filmide puhul. „Megalopolis“ on üleni täidetud: see on nagu portvein, sametine ja küpsenud. Kindlasti on oma roll mängida faktil, et film on küllastunud disainist, rõivamoest ja arhitektuurist. Sellena on ta õigupoolest ood kujundusele, art déco ja vana-rooma motiivide kohtumisele tuleviku New Yorgis, mille keskmes kõrgub Chrysler Building oma kolmnurksete akende ja gargoyle’idega – nagu ütleb Silveti sõnaraamat: „groteskse elukana kujutatud vihmaveerenni-nokkadega“. Järgmisse varakevadesse vaadates ennustan „Megalopolisele“ kostüümi-Oscarit. Võin kihla vedada paari portveini peale. Hea lugeja võtab ühendust: kes ees, see mees!

Filmi alapealkiri „Valm“ on mõistagi suunatud lihtsale vaatajale, kes muidu allegooriat üles ei leia. „Valm“ tähendab puust ja punaselt, et „see, millest film räägib, räägib hoopistükkis millestki muust“. Ehk siis, kui leiame filmist midagi distantseeritut, tänapäeval veel olematut, kandkem kõik julgelt meie maailma üle. Valmi kirjutamata reeglid ei võimalda küll otsejoones viidata päriselu tegelastele (näiteks New Yorgi päris linnapeale või Elon Muskile), kuid seda enam tõstavad nad esile igasuguste võrdluste äärmise asjakohasuse. Seega mööngem: valm illustreerib alati üldisi printsiipe! „Megalopolise“ puhul tähendab see muidugi ka, et filmiga jutustatud lugu pole iseenesest kõige tähtsam. Shakespeare’likud intriigid, lakkamatud viited Vana-Rooma ajaloole ja kommetele piirduvad pigem konstruktsiooni-ampluaaga. Mäng rooma nimedega (Crassus, Catilina, Cicero jt) toimib allegooriana näiliselt, sest ehitab rohkem pseudotähendusi, mitte ei muuda lugu sügavamaks.

Filmi näitlejavalik on aga igati õnnestunud. Karakterid on paljulubavad, kuid nendega mängitakse veidi kohmakas partii. Nagu valmilikkus ette hoiatab, pole tegelaste hulgas ühtegi päris inimest, kelle päris probleemidele kaasa saaks elada. See on muidugi filmikunsti igavene lastehaigus, mille nakkust põhjustavaid spoore imbub esile kaasaskantavate elevandiluutornide rõsketest seinapragudest. Olgu aga sellega kuidas on, Adam Driveri musta pantrit ja hõõguvat vulkaani meenutav karisma kannab filmi säärastest kitsaskohtadest täitsa ladusalt üle. Driver mängibki peategelast – visionääri, leiutajat ja arhitekti (vaata ka Speer, Niemeyer ja Le Corbusier), kes on utoopilise linnriigi (või siiski impeeriumi? – jätab Coppola piisavalt segaseks, aga valmi formaadis polegi see ju oluline) tähtsaim ruumikujundaja ja seega omab suurt võimu ka ühiskondlikes asjades. Muidugi mõista sõidab ta süsimusta DSiga, mida roolib (veel ühe pisiviitena „Maatriksile“) Laurence Fishburne’i kehastatud autojuht. Vaatamata paha poisi mainele koorub Driveri tegelaskujust suur humanist, kelle unistus on enda leiutatud bioaktiivne ehitusmaterjal megalon inimkonna teenistusse paisata. Mees kannab nime Cesar Catilina (sellest inspireerituna võiks eesti filmikunstis kunagi välja ilmuda näiteks superkangelane nimega Rüütel Savisaar). Übermensch’i tunnusjoontega Catilinale kaasaelamist segab aga kõige rohkem asjaolu, et ta oskab aja seisma panna. Sellest järeldame, et kangelasega midagi päris hullu vist juhtuda ei saa.

Driverile sekundeerib võluv briti preili Nathalie Emmanuel, kelle rolli keskne funktsioon on lihtsalt Driveri või Catilina karismast võlutud saada. Armunute koosviibimisele on mõnevõrra vastu kangelanna isa Francis Cicero (sarjast „Halvale teele“⁴ tuntud Giancarlo Esposito, kes mängis seal kanarestorani omanikust narkoparunit). Cicero on juhtumisi linnriigi või linnimpeeriumi linnapea, aga ta pole kujutatud niivõrd võimuri kui tasakaaluka ametnikuna. Selle linna (või impeeriumi) võimustruktuur jääb parajalt segaseks. Tähtsaks niiditõmbajaks on kindlasti vanaätist pankur Hamilton Crassus (Jon Voight), impeeriumi suurim rahajõmm ja omakorda Catilina sugulane. Kurikaela rolli püüab täita veel üks sugulastest, memmepojana mõjuv Clodio Pulcher (Shia LaBeouf). Neisse sugulussidemeisse süüvida püüdes juhtus minuga aga samasugune lugu nagu siis, kui proovisin vaadata sarja „Pärijad“⁵. Ülirikaste kemplused raha ja võimu pärast läksid kiiresti väga igavaks, sest säärased probleemid puudutavad statistiliselt kaduvväikest osa inimkonnast ja on teistele eluslooduse liikidele hoopistükkis võõrad.

Hoolimata vaatemängust, laulu, disaini- ja tantsunumbritest on üheks filmi võtmestseeniks hoopis Catilina ja ta linnapeast äiapapa dialoog, kus on arutuse all, miks inimesed jääajal välja ei surnud. Siinkohal vastandatakse, nagu kord ja kohus, Hobbes ja Rousseau. Vanem härra kinnitab, et inimesed olid piisavalt karmid konkureerijad, et ellu jääda. Kangelane pole nõus: tema arvates võimaldas ellujäämist just tihe koostöö ehk läbi lillede öeldult, inimese loomuldasane headus. Asja tuum on muidugi, et need kaks seisukohta teineteist ei välista. Päris tihti on evolutsioonilised süsteemid kujunenud nii, et üks strateegia pole teist välja tõrjunud, vaid tollega kombineerunud. Kaks osaliselt vastanduvat strateegiat loovad terviksüsteemi tasandil hoopis kolmandat sorti ehk emergentse käitumisviisi, millel on oma tagasiside- ja tasakaalumehhanismid. Sama lugu on näiteks emas- ja isasloomade seksuaalsete valikustrateegiatega. „Megalopolis“ taoliste tuumadeni siiski ei jõua, selle asemel suubub film justkui kiirendatud tempol saabuvasse happy end’i. Tundub, et filmitegijail sai ühel hetkel disainiballetist küllalt – tõmbame siis otsad kokku!

Nüüd vabandan spoilerite pärast, kuid vaka alla miskit ei jäta. Kõigepealt rikas onu Crassus: tema taandub areenilt paari pikantsema seikluse mõjul ning pärandab varanduse Catilina unistuste projekti, tulevikulinna ehk megalopolise elluviimiseks. Kurikaela ettevõtmine äpardub, sest ta oli juba algusest peale tõsiseltvõetamatu vingats. Kangelane ja kangelanna naudivad aga isiklikku õnne vastsündinud maimukese näol, kellele keskendub filmi lõpukaader, kasutades igihaljast retoorikat: „Impeeriumid küll langevad, kuid näe, see laps on tulnud uut sugupõlve looma!“. Ülejäänud spoilerite vältimiseks tehkem aga kokkuvõte: kõik probleemid lahendab lõppude lõpuks tehnoloogia.

See narratiiv on ohtlik ja viib tähelepanu kõrvale faktoritelt, mis on ühiskonnas ja keskkonnas vähemalt samavõrra olulised. Naiivse jama levitamine ongi just see, mida „Megalopolisele“ andeks anda ei saa. Meie ilma „tarkade“ hulgas on liialt palju neid, kes ei mõista Jevonsi paradoksi ehk lühidalt öeldes seda, et kui anda inimesele rohkem, asub inimene kohe seda rohkemat ära raiskama. Seega ei lahenda ükski tehnoloogia või uus energialiik iseenesest keskkonnaprobleeme; osa lahendusest peab alati olema „sisemine“, seostuma mõõdutunde ja vajaduste piiramisega.

Rousseaud tsiteeriv naiivsotsialist asub paratamatult ka mässava pööbli poolele (keda antud filmis on kujutatud nii reljeefselt kui vähegi võimalik), uskudes, et tehnoloogia annab inimesele vabaduse. Vabaduse küll, kuid mille jaoks? Millest? Kas ka iseendast? Tulevikulinna, mille toimimist pole samuti vaevutud täpsemalt kujutama, piisab vaid sisse astuda ja probleemid on lahendatud. Vaevalt et see valmikujuline valem pakuks abi praeguses maailmas, kus peale kommunistide ja Rousseau on läbi kukkunud ka Milton Friedman. Nagu on näidanud nobelistidest majanduspsühholoogid Kahneman ja Tversky, ei tee tarbija ratsionaalseid valikuid, vaid sipleb loogikavigade küüsis. Seetõttu tuleb korrektuur teha ka nähtamatu käe teooriasse, mille ees siiani kummardavad meiegi austatud liberaalid. Vabadus ja kontroll pole üksteist välistavad vastandid, vaid omavahelist integreerimist nõudvad printsiibid. Majandusteadusel, mida kistakse lahku loodusseadustest, pole pikka pidu nagu kiirraudteelgi, mille ehitamist on vaja ainult selle ehitajal ja tema headel sõpradel. Lõputu kasvu uskujad leiavad viimaks ehk mahti, et mõelda eksponentsiaalsele funktsioonile ning hoomata selle kainestavat tähendust.

Meie kultuuris on tehnoloogiline utoopia saanud korduvaks vastuseks ka keskkonnakriisile. Tehnoloogiausku süstides rahustatakse end vajaliku määrani, tõrjudes mõtet kõige hullemast. „Peaasi, et ei peaks muutma käitumist ja loobuma mõnudest! Küllap varsti saab kinni püüda ka süsiniku, lõpetada sõjad ja nakkushaigused, siseneda igavikulisse liitreaalsusse ja viibida lakkamatus naudingus!“ Hoolimata irooniast ei kritiseeri ma selles filmiarvustuses tehnoloogiat, vaid ainult naiivset uskumust, et see on ravim kõige halva vastu. Tehnoloogia ongi võimas ja muudab maailma nii mateeria kui ka müüdi tasandil. Neid muutusi peab aga juhtima süsteemitundlikult ning tehnoloogilistele muutustele saab õige suuna anda ainult muutus inimeses eneses.

Kui režissöör John Milius noorusaegu meenutas, peatus ta ka perioodil, mil sai alguse filmikompanii American Zoetrope. Selle lõid 1969. aastal hipide mekas San Franciscos kaks entusiastlikku semu George Lucas ja Francis Ford Coppola. Olles algselt üks nurgakividest uuele Ameerika indie-filmile, sattus kompanii peagi suurte huviorbiiti, sest oli suutnud filmitööstust tõeliselt jahmatada. Coppola „Ristiisa“ ja Lucase „Ameerika grafiti“⁶ tegid kassades võlukunsti, tõestades Hollywoodile alternatiivsete loomemudelite võimalikkust. Milius naljatas, et Warner Brotherski otsis Coppola üles just seepärast, et tal oli habe ja ta hängis hipide seltsis. Küllap ka „Megalopolist“ tehes astus Coppolas esile see kunagine Frisco-hipi, kes oli Rooma impeeriumist inspireeritud projekti visandanud juba 1970ndatel ja 1980ndatel. 2021. aastal müüs Coppola osa oma California veiniistandusest, et panna filmi sisse 120 miljonit omaenda dollarit.

Coppola on mõista andnud, et raha pole talle tähtis. Tema intervjuudest kumab hoolimist ja sooja optimismi. Üks võimalus on ka „Megalopolises“ näha hipikallistust inimkonnale. Arvustuse lõppnoodina selgitagem sotte: see pole halb ega igav film. Lootuse ja inspiratsiooni seisukohalt on „Megalopolisel“ arvestatavat tõukejõudu. Kuid selles on ka vastuolu, mis ei pruugi meeldida. Ühelt pool jätab film mulje, et peidab endas suuri ja sügavaid ideid, teiselt poolt võib kriitiline käsi välja sirutuda, maski maha tõmmata ja avastada selle tagant naiivsevõitu heietuse. Deus ex machina ja kaugeks jäävad tegelased ei lase lõpuni ehitada sõnumi kohaleviimiseks vajalikku transpordivahendit: sidusat ja usutavat loomaailma. Ja neile, kes armastavad kangemat kraami ka sisulises plaanis, on sõnum ilmselt lahjavõitu.

1 Roland Barthes, Mythologies. Les Lettres nouvelles, 1957.

2 „The Matrix“, Lana Wachowski, Lilly Wachowski, 1999; „Inception“, Christopher Nolan, 2010.

3 „Horizon: An American Saga – Chapter 1“, Kevin Costner, 2024.

4 „Breaking Bad“, Vince Gilligan, 2008–2013.

5 „Succession“, Jesse Armstrong, 2018–2023.

6 „The Godfather“, Francis Ford Coppola, 1972; „American Graffiti“, George Lucas, 1973.