Oodates Tammsaare Naist

„Elu ja armastus“ on küll senistest Taska ja Apollo koostööfilmidest parem, ent jääb algmaterjalile kõvasti alla: Tammsaare feministlike ideede rõhutamiseks pole jätkunud piisavalt julgust.

ELO KAALEP

Mängufilm „Elu ja armastus“ (Eesti 2023, 118 min), režissöör Helen Takkin, stsenaristid Martin Algus ja Helen Takkin, operaator Alvar Kõue, helilooja Mick Pedaja, produtsendid Kristian Taska, Adeele Tähemaa, Tanel Tatter ja Veiko Esken.

„Elu ja armastus“ mõjub hea filmina sellepärast, et Apollo ja Taska koostööfilmidelt ei oodata eriti palju. Produktsioonifirmade seniste teostega kontrasti loovad metafoorimängud ja Helen Takkini julge sümbolikasutus on esimest korda loonud eelduse päris kunsti sünniks. Nuriseda saab ainult stsenaariumiga, mis ilmestab küll Tammsaare ideid, ent neid alahinnates ja lihtsustades.

Hingelise viljatuse adapteerimine

Raamatutest mugandatud filmidega on alati igavene jama: kes ei ole rahul karakteriloomega ja kelle meelest on kriminaalsel kombel välja jäänud romaani lõbusaim seik. Parimat adapteerimise strateegiat valima hakata on igatahes ebaõiglane, sest klassikaks võib saada nii Bornhöhega vabalt ringi käinud „Viimne reliikvia“ kui ka teksti­truu „Kevade“¹.

Kuigi Helen Takkini „Elu ja armastus“ on väga kaugel raamatu sõna­sõnalisest ümberjutustamisest, tundub lähemal vaatlusel, et Takkin ei ole koos Martin Algusega Tammsaaret siiski ainuüksi inspiratsiooniallikaks taandanud. „Elu ja armastuse“ originaallugu pole üritatud muuta, vaid hoopis seda rõhutada ja kultiveerida. Kompromisse tehes on välja sõelutud raamatu kandvaimad põhiliinid, mille leiab filmis üles ja mis on mõningate mööndustega Tammsaare-truud.

Näiteks võib tuua Rudolfi (Mait Malmsten) tegelaskuju, kes on romaanis üsna tavaline keskealine fuckboy-figuur. Oma suutmatuses kestvaid suhteid luua mõjub ta lausa haiglaslikult. Seda võimendab Tammsaare oluline sümbol – viljatus, mille mõte on demonstreerida eelkõige hingelist puudulikkust.²

Kuigi filmis Rudolfi viljatuse teemat ei tõstatata, on tema vaimne terviklikkus siiski küsimuse all. Ralf Sauter on Postimehes pikemalt kirjutanud Rudolfi vampiirlikkusest, millele viidatakse kord pundunud kaanide, kord „Nosferatu“³ abil.⁴ Lisaks on Rudolf tundlik „vere haisemise“ suhtes ja viskab vähemalt ühel korral nalja verevande andmise üle. Vampiiri rollimäng annab erinevalt viljatuse ideest Rudolfile visuaalseks mõjulepääsuks tarvilikud tiivad – või peaks ehk ütlema „hambad“, mis pidevalt uute ja veel rikkumata noorte tüdrukute järele kihelevad. Viljatusele romaanis vastabki vampiirlikkus filmis.

Kuigi vampiirisümbol on tabav, läheb see filmis oma pidevas kordumises ka pisut pealetükkivaks, lihtsustatuks. Täpse doseerimise küsimus kerkib ka mujal. Näiteks kärbes, kelle põrin kuulutab ärevamatel hetkedel ette loo õnnetut lõppu, hakkab filmi lõpupoole tüütama, nõnda et tahaks öelda: „Jah, ma sain juba aru!“ Kui see kõrvale jätta, on Horret Kuusi juhitud helimontaaž aga suure­pärane: Dvořáki „Serenaadi“ tempo di valse sumbub grammofoni vaikides olematu kella närvilisse tiksumisse, andes märku mööduvate minutite painest, kui Irma (Karolin Jürise) oma meest koju ootab.

Teiste tegelaste sümbolid jäävad see-eest tasakaalukalt vihjeliseks. Püüdes leida seletust filmi lisatud vapside-liinile, näen selles Eedi (Ursel Tilk) meeleheite metafoori. Eestlaste mällu on vapsid salvestunud rahvusradikaalidena, aga ka aatemeestena, kellel pole moraali­relativistliku ja Pätsi toetava Rudolfiga midagi ühist. Vapside liin oleks saanud filmis Rudolfi ja Eedi põhimõtete erinevuse ühiskondlikku kandepinda veelgi rõhutada, kui oleks kaasatud näiteks romaanist tuttav ärevus, mida Eedi aatelisus Rudolfis põhjustas. Filmi nugaterav puänt ja sellele eelnev dialoog on siiski nii üksikisikute kui ka maailmavaadete põrkumise kontekstis tuumakas: kuigi põhimõttekindlus on voorus, saab ka sellega liiale minna.

Irma armastuse absoluutsus

Stsenaariumi rikkus, mis on saanud osaks Rudolfile ja Eedile tegelastena, on jätnud aga filmi-Irma romaani-Irma kõrval vaeslapseks. Romaani-Irma armastus on irratsionaalne⁵, väljaspool inimlikke käitumismustreid. Irma armastuse „absoluuti“ on analüüsinud 2019. aasta väljaande järelsõnas Eero Epner: „Rudolfi kurjusel .. [on] mehelik läte, ning sama võib ka öelda Raskolnikovi kohta, kelle vägivaldsust on väga raske ette kujutada naise sooritatuna. Sest naised on nii Dostojevskil kui ka Tammsaarel mõeldud millekski muuks. / Irma ja Sonja sarnasus on lühidalt kokkuvõetav ideega, et paratamatu kurjuse palge ees on ainus lootuskiir ennastohverdav armastus. [—] Kohtudes naisterahvaga, kes soovib ennast täielikult tühistada, seismaks absoluutse armastuse kaitsel, ei kohku aga Raskolnikov ega Rudolf mitte niivõrd naisesuse (rääkimata abielu) ees tagasi, vaid see, mis neid kohutab, on armastuse absoluutsus – sest säärane absoluut on kättesaamatu mitte ainult neile, vaid kogu inimkonnale.“⁶

Romaanis on Irma oma puhtuses, headuses ja elujõulisuses Rudolfi täielik vastand. Pigem on ta Tiina kui Karin, võimaldades näha Rudolfi ja Irma lugu „Tõe ja õiguse“ viienda osa alternatiivlõpuna. Ka „Elus ja armastuses“ püüab Rudolf Irmaga maaelust lunastust leida, ent tal ei jätku piisavalt püsivust. Teda ei suuda motiveerida isegi Irma maagiline kuju, vähemalt mitte nii, nagu Indrekut Tiina, kellega koos Vargamäe kraav lõpuks ometi kaevatud saab.

Võrdluses „Tõe ja õigusega“ muutub arusaadavamaks ka „Elu ja armastuse“ tagamõte. Tammsaare näitab, et Tiina moodi naistel ei pruugi üldse nii hästi minna, kui neil ei õnnestu oma armastust Indreku-suguste meeste pihta suunata. Väga lihtsustatult võiks öelda, et kuna Irma esindab „naiselikkuse ideaali“, näitlikustab Tammsaare, et Rudolfi-sugustest meestest peaksid kaarega mööda käima mitte ainult harilikud naised, vaid ka inglid, haldjad ja vetevaimud. Isegi siis, kui rikutud mees saab kätte kõige ihaldusväärsema naise maailmas, ei ole ta võimeline ennast muutma.

Tammsaarelik „naiselikkuse ideaali“ kujutamine võib tänapäeval paista anakronistlikuna, ent pole lähemal vaatlusel sugugi nii antifeministlik, kui arvata võiks. Tammsaare on sügavalt kriitiline meeste suhtes, kes ihaldavad naiste puhtust ja süütust, pakkudes selle eest vastu vaid valesid ja pettust. Emantsipeerumata traditsioonilise Irma asetamine sündmustiku keskmesse raskendab tehtud tegude kaalu: eneseteostuslike sihtidega naine suudaks lahkuminekuvalust ehk veel kuidagi taastuda, romaani-Irma hukutamine mõjub aga pühaduse teotamisena.

Kõik alandlik ei vaja emantsipeerimist

Karolin Jürise oleks oma mõtestatud siseeluga „absoluudi“ rollis ideaalne, stsenaarium näeb aga ette midagi muud. Eneseteostuslike kirjanikueesmärkidega filmi-Irma on justkui kohustuslikus korras võimestatud (empowered) kangelanna. Kuigi lood hakkajatest tüdrukutest on praegu igati moes, ei ole põlu all ka patriarhaalse süsteemi hammasrataste vahele jäänud kannatajannad. Sestap mõjub filmi-Irma emantsipatsioon Tammsaaret alahindavalt.

Löögi alla on nii sattunud isegi kõige olulisem – Irma enda armastus. Kuigi füüsilise kire olemasolu võib mõnes stseenis veel uskuda, siis Irma vastumeelsus Rudolfi armukeseks saamise vastu ei mõju mitte soovina saada tema abikaasaks, vaid taotlusena vältida igasugust edasist läbikäimist. Romaanis avatakse Irma sisekõnes lugejale põhjalikult abiellumise ja armukeseks olemise mõiste, filmis peab vaataja Irma nägemuse Rudolfist päris üksi lahti muukima.

Romaanis ei ole Rudolf erinevalt filmist trükitööstur ega Irma kirjanikuhakatis. Selline positsioonide rõhutamine filmis võimaldab näha Irma abiellumise motiive lausa majanduslikes ja eneseteostuslikes võimalustes. Irma armastust, mida romaanis võib interpreteerida „absoluudina“, peab filmis tikutulega otsima, kuigi üksikud stseenid selle olemasolule vihjavad.

Nõnda jääb tunne, et uuem Tammsaare filmidiskursus laenab kirjanikult tegelasi ja sündmusi vaid selleks, et korrata tüüpilist „inimestevaheliste suhete“ kulunud draamat. Tammsaare vertikaalne mõõde võimaldaks aga palju enamat, võimaldaks deemonite kõrval ka ingleid, emantsipeerunud naiste kõrval ka seninägemata jumalannasid. Kuigi ka Tanel Toomi „Tõe ja õiguse“⁷ stsenaarium on hea, ei ole sealgi tabatud Tammsaare naisekäsituse müstikat, nagu on täheldanud Irene Saal.⁸ Naist, kes ka tõeliselt Tammsaare naine oleks, meile uuem eesti film seega veel andnud ei ole.

Kuna tegemist on alles Helen Takkini debüütmängufilmiga, ei saa siiski välistada, et selline olend on tulekul. Kuigi film on kohati igav ja venib, annavad rohked sümbolid ja detailid aimu armastusega tehtud režissööritööst. Kasutamata ei ole jäetud kõikvõimalikke filmitehnilisi võimalusi. Näiteks ei jäta peaaegu mitte üheski Rudolfi-stseenis teda jälitamata kuldne valgus, mis voolab sisse kord akendest, kord elektrilampidest. Selles võib näha sümboolset seost elektrimaagiaga, mis maalt peeruvalgusest pärit Irmale kohe filmi alguses suurt muljet avaldab. Tuletoomine tekitab imetlust, nii et pole ime, et pidevalt valguslaikudes seisev Rudolf-Prometheus Irmale ihaldusväärne tundub.

Irma eneseteadvust näikse seevastu sümboliseerivat sinine: sinine on tema kleit, märkmik, uue magamistoa sein ja mitmes kaadris figureeriv meelespea, millega seonduv hüüdlause „mind meeles pea!“ on igati kohane. Stseenis, kus Irma ja Rudolfi lahkuminek vältimatuks saab, paistab ühele Irma põsele kuldne päikesetõus, teisele heidab aga varju sinine toasein. Kui asi puudutab Irma tegutsemismotiive, ütleb valgus- ja värvikunst ehk enamatki kui stsenaarium.

Kiita võib „Elu ja armastust“ visuaalse ja helilise külje eest. Mis aga stsenaariumi puutub, siis on originaaltekstile küll huvitavalt lähenetud, ent lõpptulemuses on alahinnatud Tammsaaret ja lihtsustatud tegelaste sümboleid. Maagia, mis filmi jõudnud, on stsenaristide käsitöö tulemus, mitte aga Tammsaare „feministliku ideoloogia“ sügavama lahtimõtestatuse teene. Sel päeval, kui esilinastub film, mis ei pürgi pelgalt üldinimlike tegelaste taastootmise poole, vaid kus on julgetud katsetada ka Tammsaare naismüstikaga, saab lõpuks nentida: „Absoluutne täius on sündinud.“

1 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969; „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969.

2 Maarja Vaino, Tammsaare üllatusromaan. Järelsõna romaanile „Elu ja armastus“. Hea Lugu, 2014, lk 304.

3 „Nosferatu“, F. W. Murnau, 1922.

4 https://kultuur.postimees.ee/7958640/arvustus-kibemagus-elu-ja-armastus-teeb-toele-ja-oigusele-silmad-ette

5 Mõistet on kasutanud mitmete Tammsaare naisfiguuride kirjeldamiseks Maarja Vaino.

6 Eero Epner, Üksinduse tumenev paratamatus. Järelsõna romaanile „Elu ja armastus“. Tänapäev, 2019, lk 382–383.

7 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019.

8 https://www.postimees.ee/6869562/veel-kord-toest-ja-oigusest-sigade-madonna-ehk-faust-vargamael