Mõrv ja girl power 1935. aasta Pariisis

François Ozon on toonud ajaloolises komöödias vaatajani tänapäeva naise valusad katsumused.

PILLERIIN RAUDAM

Mängufilm „Minu kuritegu“ („Mon crime“, Prantsusmaa 2023, 102 min), režissöör François Ozon, stsenaristid François Ozon ja Philippe Piazzo, operaator Manuel Dacosse, produtsendid Éric Altmayer ja Nicolas Altmayer. Osades Nadia Tereszkiewicz, Rebecca Marder, Isabelle Huppert, Fabrice Luchini, Dany Boon, André Dussollier jt.

Vaene, ent näitlejakarjäärist unistav Madeleine Verdier satub peale kuulsa filmiprodutsendi Montferrandiga kohtumist politseiuurijate huviorbiiti: just tema on peamine kahtlusalune produtsendi surmas ning väidetavalt viimane, kes seda meest elusana nägi. Veel enam: tema puhul on olemas ka motiiv, sest Montferrand oli üritanud nende kohtumisel Madeleine’i ahistada. Nutikast korterikaaslasest ja heast sõbrannast Pauline’ist saab Madeleine’i advokaat. Kaks hakkajat naist suudavad kohtus tõestada, et tegemist oli enesekaitsega, ning see lennutab nad järsku uberikust korterist kõrgklassi luksusse. Madeleine’ist saab naiste iidol ning lausa feminismi sümbol. Aga … kui on vaid üks kuritegu, siis neid, kes ütlevad, et see oli nende tegu, on rohkem.

François Ozon kuulub prantsuse filmikunsti järjekordse uue laine olulisemate režissööride hulka. Ozoni filmograafia on aukartustäratav: sajandivahetusest peale on tal peaaegu igal aastal valminud mõni täispikk mängufilm (enne seda tegi ta igal aastal ühe või mitu lühifilmi). Peamiselt esteetika, visuaalse loojutustuslaadi ja julge teemavaliku poolest tuntud Ozon ei ole austajaid alt vedanud ka oma uusima teosega. „Minu kuritegu“ on küll kerge ja lõbus, aga ka #MeToo liikumise maiguline ning viskab huumori vahele ka teravaid kommentaare praeguse ühiskonna aadressil. Ozon on filmi kohta ise öelnud, et COVIDi pandeemia ajal oli kõik nii depressiivne, et tal tekkis soov minna tagasi komöödia juurde, teha midagi kerget, aga näidata samal ajal tänapäeva murekohti, nagu võimudünaamika ja naiste positsioon ühiskonnas.¹

„Minu kuritegu“ on toonud kokku prantsuse filmi värske vere ja tuntud tegijad. Madeleine’i (Nadia Tereszkiewicz) ja Pauline’i (Rebecca Marder) dünaamika on võimas, nendevahelises keemias on midagi üdini ausat ja siirast. Mõlemad naised kannavad tehniliselt keerulised dialoogitihedad ja ajastutruud rollid veenvalt välja. Marderi ja Tereszkiewiczi on ära märkinud ka Unifrance kümne talendi seas, keda võiks 2023. aastal jälgida.

Noore duo kõrval teeb eklektilise rolli XXI sajandi 25 parima näitleja hulka valitud Isabelle Huppert.² Huppert’i meisterlikkust on alati nauditav vaadata, ent on näha, et Ozon on tal lasknud temperamentse näitlejanna Odette Chaumette’ina lõbutseda ja end vabaks lasta. Meesnäitlejatest astuvad üles Ozoniga varemgi koos töötanud Fabrice Lu­chini ja prantsuse režissöör ja stsenarist Dany Boon.

Filmi „Minu kuritegu“ osa ainest on võetud 1934. aasta näidendist, mille autorid on Georges Berr ja Louis Verneuil. Ozon on sellega austust avaldanud nii teravmeelsetele Ameerika 1930ndate nn ekstsentrilistele komöödiatele (screwball comedy) kui ka François Truffaut’ filmile „Viimane metroo“³. Ozon lustib metatasandiga, kus näitleja mängib näitlejat: nii Madeleine kui ka Odette Chaumette on näitlejad. Kuhu siis tõmmata näitlejana piir näitlemise ja päriselu vahel, kui ühtäkki on kõik kaalul?

Jäin filmi vaadates mõtlema kunagi kuuldud tarkusele, et kui tegelasel läheb halvasti, siis tee nii, et tal läheks veel halvemini. Just nii teeb Ozon Pariisis aset leidva 1935. aasta krimiloo keskele sattunud naistega, korduvalt. Kui noorele duole tundub seis filmi alguses nii õudne, et kõige mõistlikum lahendus on ennast maha lasta, siis koputab surm politseiuurijate ja mõrvakahtlustuse näol ise uksele. Hoogsas tempos hargneb lahti mõrvalugu, kus kõigil oleks justkui motiiv. „Minu kuritegu“ on üles ehitatud klassikalise krimifilmi süžeele. Võiks öelda, et keskmisele krimilugude austajale on see isegi ootuspäraste käikudega, ent need on linateose nõrkus ja ühtlasi tugevus. Kogu tervik on rõhutatult üle võlli klišee: on aimata, et midagi juhtub, ja tore on ikka, kui lõpuks ka nii läheb. Selline sündmuskäik võimaldab situatsioonikoomikal ja absurdimaigul särada.

Operaator Manuel Dacosse toob loo vaatajani pehmes pildikeeles. Ozonile omane esteetiliselt ilus stiil on kandunud ka sellesse teosesse: visuaal on naturalistlik ja soojades toonides. Valgusküllased stseenid on muinasjutulised ja korra viiakse publik lausa Pariisi katuste kohale. Mustvalge koloriidiga on edastatud tegelaste meenutused ja uurijate kuritööhüpoteesid. „Minu kuritegu“ on igati professionaalne ja kvaliteetne šedööver, kuigi mõnele võib veidi vajaka jääda visuaali eripärast.

Looming kommenteerib alati aega, mil teos on loodud. Paratamatult loovad aeg ja ruum konteksti sellele, kes teost kogeb. „Minu kuritegu“ on nimetatud isegi #MeToo–järgseks komöödiaks. Filmis rullub lahti meeste ja naiste vaheline võitlus, mis taandub vanale heale sõna sõna vastu olukorrale. Noore näitleja Madeleine’i ahistamine temast kõrgemal võimupositsioonil mehe poolt haakub maailmas aktuaalsete sündmustega. „Minu kuritegu“ pole pelgalt krimikomöödia, vaid filmis nähtav naiste stereotüüpi surumine mõtestab laiemalt naise positsiooni ühiskonnas. Mida ometi peab siis üks naine ära tegema, et teda meestega võrdselt koheldaks ja tema öeldut sama tõsiselt võetaks? Olukord 1935. aastal kohtusaalis on nii traagiline ja üle võlli, et mõjub juba naljakana. Muidugi, kui päriselus aastal 2023 midagi samalaadset toimub, siis enam naljakas ei ole. Filmis jääb kõlama mõte „ära hinda inimest tema motiivide, vaid tegude järgi“. Ozon tõstatab laiema küsimuse ja vajutab ka meie ühiskonna aktuaalsetele valupunktidele – miks üks naine peaks üldse midagi rääkima, kui teda nagunii ei usuta?

„Minu kuritegu“ on selge girl-power-film. François Ozoni kangelannad on mõlemad ühtaegu võluvad ja ka võimukad ning maailm vajab tugevate nais­tegelastega lugusid. Veel enam: maailm vajab lugusid, mis tõstatavad filmimeediumi vahendusel teravaid, eriti naistega seotud küsimusi. 2022. aastal avaldatud Variety artiklis on välja toodud, et 2021. aasta filmidest on 85% puhul kujutatud rohkem mees- kui naistegelasi.⁴ Seejuures on meespeategelasi peaaegu kaks korda rohkem kui naispeategelasi ning vaid 31% filmides on keskendutud ainult naissoost peategelasele. Võib ehk loota, et pärast Barbie võidukäiku on midagi muutumas?

1 Elsa Keslassy, Francois Ozon Discusses His ’Post #metoo Comedy’ ’The Crime Is Mine’. – Variety 14. I 2023.

2 Manohla Dargis, A.O. Scott, The 25 Greatest Actors of the Century (So Far). – New York Times 25. XI 2020.

3 „Le Dernier Métro“, François Truffaut, 1980.

4 Pat Saperstein, Only 7% of Movies in 2021 Featured More Women than Men, Study Finds. – Variety 15. III 2022.