Must kuld ja valge kurat

Martin Scorsese „Lillekuu tapjad“ on ajaloo korrektsioon, mis raputab valusalt Ameerika impeeriumi alusmüüti ja kontinendi koloniseerimise valgustuslikku lähtemotiivi.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Lillekuu tapjad“ („Killers of the Flower Moon“, USA 2023, 206 min), režissöör Martin Scorsese, stsenaristid Eric Roth ja Martin Scorsese, operaator Rodrigo Prieto, helilooja Robbie Robertson, põhineb David Granni raamatul „Lillekuu tapjad: Oseidži mõrvad ja FBI sünd“ („Killers of the Flower Moon: The Osage Murders and the Birth of the FBI“). Osades Leonardo DiCaprio, Robert De Niro, Lily Gladstone, Jesse Plemons, Cara Jade Myers jt.

I

1894. aasta. Ameerika Ühendriikide lääne- ja lõunaosa Californiast Texaseni elab naftabuumi kõike lubavates tingimustes. Kansase osariigis on juba kaks aastakümmet varem asutatud linn nimega El Dorado sümboliseerimaks ümbritsevate väljade tõotust pakkuda õnnelikule leidjale müütilistes kogustes musta kulda. Teiste seas avanevad meie maamuna varanduselaekad Kansase ja Oklahoma piiril asuvas seni väärtusetuks peetud preerias, kuhu on sajandi keskpaigas asutatud oseidži indiaanlaste reservaat.

„Lillekuu tapjate“ sündmustik saab alguse kolm kümnendit hiljem, 1920. aastate alguses. Vahepeal on Euroopat ja suurt osa maailmast räsinud Esimene maailmasõda, mille trauma naasvad sõdurid endaga koju kaasa kannavad. Ameerika naftanälg ei näita see-eest raugemise märke. Reservaatide eest vastutava indiaaniasjade bürooga (Bureau of Indian Affairs) sõlmitud lepingu raames teenivad oseidžid – üks enam kui poolest tuhandest hõimust, kuid ainus, kes on oma maa föderaalvalitsuselt välja ostnud – 10% maavarade müügist. Aastas tähendab see mõnetuhandelisele põlisrahvale kümneid miljoneid dollareid tulu ehk praegusesse vääringusse ümber arvutatuna umbes poolt miljardit, ning teeb oseidžid elaniku kohta maailma rikkaimaks rahvaks.

Kõikide võimaluste maailma saabub Euroopa sõjatandrilt Ernest Burkhart (Leonardo DiCaprio), kellele asub hea uue ilma reegleid õpetama tema onu, end Kuningaks nimetada armastav karjapidaja ning suurettevõtja William Hale (Robert De Niro). Pimestavalt rikastunud oseidžide ümber on nimelt kogunenud lõputu hulk eluheidikuid, seiklejaid ja kullaotsijaid, kelle võimaluseks hiilgusest osa saada on seni anastatud alamateks peetud indiaanlastele mitmesuguste teenuste pakkumine. Tõeliseks kullaauguks on aga osutunud abielu mõne hõimu liikmega – leping, mis ahvatleb eestkosteõiguse ja kopsaka pärandusega.

Kuningas Hale suunabki Ernesti kindlustama abielusidemete kaudu oma tulevikku ning nii kohtub Ernest indiaani suurpere ainsa vallalise tütre Molliega (filmi süda ja tõeline täht Lily Gladstone). Kui esialgu on Ernesti päralt tühipalja sohvri kohustus, siis üha enam saab eesmärgiks naise voodisse ja koduseinte vahele pääsemine. Terendavad rikkused, mille ahvatlust Ernest ei varja, seovad mehe üha tihedamalt onu esialgu varjatud, ajapikku üha selgemalt ja kurjakuulutavamalt avanevate mõrvarlike mahhinatsioonidega.

Nii hakkab kulla ja karra kõrval hargnema hoopis tumedam lugu. Vahemikus 1921–1925 tapeti või suri salapärastel asjaoludel reservaadis üle 60 põliselaniku. Enamik juhtumitest jäi lahendamata. Võib-olla oleksid selle veretöö tagamaad seni teadmata, kui oseidžide kannatused ei haakuks omakorda kolmanda looga. Reservaadis toimunu, eelkõige Mollie õe Anna (Cara Jade Myers) jõhkra mõrva uurimine sai murdeliseks proovikiviks vaevalt tosin aastat varem asutatud Föderaalsele Juurdlusbüroole ehk FBI-le (toona veel tuntud juurdlusbüroona) ning selle noorele energilisele juhile J. Edgar Hooverile.

Just FBI sünniloole keskendub 2017. aastal avaldatud, küllaga kiidetud David Granni raamat „Lillekuu tapjad: oseidži mõrvad ja FBI sünd“¹. Võitlus raamatu ekraniseeringu õiguste pärast algas juba enne selle ilmumist ning Martin Scorsese asus koos Leonardo DiCaprioga, kes oli uurinud FBI ajalugu juba 2011. aasta biograafilises draamas „J. Edgar“², projekti ette valmistama enam kui kuus aastat tagasi. Tehes ettevalmistusi koos stsenarist Eric Rothiga, kes on muuhulgas „Düüni“, „Tähe sünni“ ja „Siseinfo“³ kaasstsenarist ning „Forrest Gumpi“⁴ stsenaariumiga lausa Oscari-võitja, nihkus kese aga üha enam kriminaaluurimise detailidelt oseidžide kannatustele.

II

Martin Scorsese tähendus filmiloos ei piirdu sellega, et ta on võib-olla olulisim elav Ameerika lavastaja. Lisaks oma filmidega päevakajalisena püsimisele lausa kuuel kümnendil on Scorsese andnud üüratu panuse filmiajaloo uurimisse, taastamisse ja hoidmisse.

Usina filmiloolasena on Scorsese kahtlemata enam kui kursis, kuidas Ameerika põlisrahvaid on läbi XX sajandi kinolinal kujutatud. Ehkki Scorsese pole lavastanud ühtki ehtsat vesterni – tema Metsikuks Lääneks on valdavalt olnud hoopis idakalda New York City patused tänavad –, on tema eepiliste mõõtmetega filme teiste seas kahtlemata mõjutanud kuulsaima vesternilavastaja John Fordi tööd.

Kogu mõõtmatu mõju juures filmikunsti arengule seostub Fordi filmidega nagu „Postitõld“⁵ ka indiaanlaste arhetüüp kurjakuulutavate metslaste massi, verejanuliste anonüümsete punanahkadena, mis pärineb juba XIX sajandi vodevillist ja domineeris Ameerika filmikunstis meediumi sünnist 1970ndateni välja. Nagu on kirjutanud Navajo päritolu näitleja Brian Young ajakirjas Time: „… valged kauboid esindasid säravat tulevikku, indiaanlased hämarduvat minevikku. Kauboid on loogilised, indiaanlased irratsionaalsed. Kokku moodustavad nad anglosaksi identiteedi ego ja id’i.“⁶

Alles XX sajandi teise poole keskel hakkas kujunema alamžanr nimetusega revisjonistlik vestern, milles uue põlvkonna lavastajad – sealhulgas Scorsese eakaaslased –, asusid valusalt läbi valgustama žanri seniseid stereotüüpe ning hägustama varasemat lihtsat hea ja halva, vana ja uue, väärtusliku ja kaduvikku määratu vastandust.

Põlisrahvaste ligipääs Ameerika massimeediale ning üheülbalise kuvandi muutumine on siiski olnud vaevaline. Uks tõelisele narratiivide nihkele on avatud alles viimastel aastatel ja sedagi peamiselt väikestel ekraanidel – säravaks näiteks on seminoli indiaani päritolu Sterlin Harjo ja tunnustatud Uus-Meremaa komöödialavastaja Taika Waititi toodetud suurepärane sari „Reservaadikoerad“.⁷ Unenäoliste elementidega suurekssaamislugu elust tänapäeva reservaadis sai kolmanda hooajaga lõpu alles äsja septembris ning on Eestis kättesaadav näiteks Disney+ platvormil.

„Reservaadikoerad“ pole ainus sari, milles on viimastel aastatel asutud Ameerika ajalugu ümber mõtestama ja küsima, kelle lood on rääkimata. Näiteks viidatakse „Lillekuu tapjateski“ 1921. aasta Tulsa massimõrvale – ulatuslikule rassistlikule rünnakule Oklahomas asunud jõukale mustanahaliste linnaosale. Küllap oleks tegemist unustuse rüppe vajunud seigaga, kui sellega poleks alanud kuulsa koomiksi jälgedes vändatud nelja aasta tagune telesari „Valvurid“.⁸

Kuigi ka „Lillekuu tapjate“ jutustaja on valge mees ja lugu räägitud suuresti valge mehe pilgu läbi, on raske alahinnata filmi käsitluse ja perspektiivinihke uudsust Ameerika filmis. Tegemist on ajaloolise korrektsiooniga, mis raputab valusalt Ameerika impeeriumi alusmüüti ja kontinendi koloniseerimise valgustuslikku lähtemotiivi. On üks asi, kui uue vaatenurga valib mõni noor veel tundmatu nimega nišilavastaja, aga midagi hoopis muud, kui seda teeb stuudiote mitmesajamiljonilise hinnalipiku õnnistusega kogu filmiilma üks suuremaid tegijaid.

Scorsese on ehitanud oma karjääri sellesama Ameerika müüdi ehitamisele ja sellest tükkide raiumisele ühtaegu. Tema filmid jälgivad sageli nn Ameerika unelma otsinguid – rikastumist, röögatut edu ja kõrgeid kukkumisi, suuri unistusi ja veel suuremaid seaduserikkumisi. Kullaläige on tema filmides pea alati näiline, materiaalsel mammonal hirmkõrge moraalne hind. Samas ei varja Scorsese ka tõmmet sageli kujutatud pättide ja lurjuste poole, tema kunagi murdeliselt tihedalt monteeritud ja tempokatest krimifilmidest ei puudu omalaadne slummiglamuur. Scorsese filme „Kasiinost“ „Wall Streeti hundini“⁹ ongi kohati saatnud kriitika viisi eest, kuidas ta oma antikangelastele kaasa elab ning neid stiilseks ja meelitavaks muudab.

Lähtuvalt katoliiklikust taustast on Scorseset konkreetsetest kuritegudest enam huvitanud nende spirituaalne ja moraalne taak, täitmist vajav vaakum inimhinges. Tema peategelased on enamasti mehed, kes otsivad midagi, teadmata, mida. Allilma, kriminaale ja edukaid jõhkardeid kujutavate filmide kõrval, mille poolest Scorseset enim tuntakse („Agulitänavad“, „Omad poisid“, „New Yorgi jõugud“, „Kahe tule vahel“¹⁰ jne), on tema karjääris silmapaistev osa tugeva religioosse hoiakuga mõtisklustel („Kristuse viimane kiusatus“, „Kundun“, „Vaikus“¹¹).

Kaheksakümnendatesse eluaastatesse jõudnud Scorsese viimastes filmides võib näha tema elu ja filmikarjääri mõtlikumat peegeldust. 2019. aastal Netflixile toodetud „Iirlane“¹² oli kontuuridelt tuttavlik krimifilm, mida eristas Scorsese klassikast ennekõike sombusem toon, nukralt eksistentsialistlikud allhoovused. Tegelaste pattude hinnaks ei olnud enam kiire kuul kuklasse või mõni muu dramaatiline pööre, vaid aeglane mandumine üksinduses, unustus vanaduses.

Sarnaselt „Iirlasega“ ei maksa kolme ja poole tunni pikkusele „Lillekuu tapjatele“ läheneda ootusega, et kogetakse uuesti mõnd tema tempokatest põnevikest. Pigem on tegu ristandiga Scorsese krimilugudest ja spirituaalsematest filmidest, omamoodi meditatsiooniga lavastaja loomingut läbinud motiividest – ahnusest, vägivallast, enesekaotusest, patust, lunastusest. Filmi võib pidada Scorsese vasteks Paul Thomas Andersoni meistriteosele „Veri hakkab voolama“¹³, hingesugulus viib rohkem „Tänapäeva apokalüpsise“¹⁴ kui „Omade poisteni“.

III

Novembris 81aastaseks saava Scorsese meisterlikkust näitab tõsiasi, kui võimsalt toob „Lillekuu tapjad“ esile nii sisemise kui välimise. Esmalt köidab pilku muidugi viimane, kuna vaataja heidetakse koos Ernestiga rongist otse elust pulbitsevasse keskkonda. Voogedastusplatvormid on andnud rahastuse otsinguil stuudiotega kogu karjääri vältel piike ristama pidanud Scorsese loomingule uue mõõtme. Suuresti Apple TV+lt pärit 200miljoniline eelarve on ekraanilt selgelt näha, tegemist on rännakuga teise ajastusse ja teise maailma.

Vormub põnev etnograafiline vaatlus inimestest ja kommetest, traditsioonidest ja rütmidest. Palju on ajastu detaile: süstitava insuliini saabumine kui õlekõrs diabeetikutele, sõrmejälgede ja geneetilise materjali eelne tunnistustel põhinev politseiuurimine. Uurijate mitmele aastale veninud infiltreerumine kogukonda on filmist seejuures suuresti välja jäänud, isegi niigi mahuka käsitluse juures joostakse paljudest liinidest kiiresti läbi.

Loodud maailma avastamiseks jätab Scorsese siiski rohkelt aega. 3,5 tunni juures on „Lillekuu tapjad“ tervikuna pikaldane, kaamoslik, eeldab kannatlikku meelt. Rütmi ja kestuse tõttu on seda kõike kerge ette kujutada minisarjana, kuid valikud on teadlikud. Vaataja ongi määratud marineerima tegelaste kasvavalt tumedas siseilmas, kondama mööda Eedeni aeda saabunud valge kuradi sisearhitektuuri. Filmis kohtuvad personaalne ja poliitiline. Peategelaste peresuhete varjus rullub lahti süsteemse etnilise puhastuse plaan, laiema mõrvamüsteeriumi varjus kitsam ja sügavam visioon inimhinge kuhtumisest, moraalsest mandumisest, iseenda paradiisist pagendamisest.

„Lillekuu tapjaid“ võib vaadata illustratsioonina Hannah Arendti kurjuse banaalsuse ideele. Kõigi Scorsese karismaatiliste kriminaalide ja antikangelaste nimistus on Ernest silmapaistmatu tegelane. DiCaprio rollisoorituses pole jälgegi „Wall Streeti hundi“ Jordan Belforti bravuurist. Väändunud suunurkadega mehes puudub märkimisväärsus. See näib olema asja iva – genotsiid ei pruugi alata karjuvast ja haakristiga vehkivat diktaatorist, süsteemseid kuritegusid viivad ellu hoopis paindlike põhimõtetega kaasasõitjad.

Ernestit võiks kirjeldada selgrootuna. Filmi vaikivaks küsimuseks on tema tunnete määr Mollie vastu ja nende suhte olemus. On seal armastust, usaldust, lähedust, või on see puhtalt soovmõtlemine, vastastikku kasulik partnerlus? Soovitud sümbioosist saab igal juhul põrgulik parasitism. Isegi pika kestuse juures jääb filmis põhjalikumalt avamata seni kehtiv eestkostesüsteem, mis lubab oseidže kergesti ebapädevaks kuulutada ning nende vara haldamise õigused eestkostjale määrata.

Et mainitud banaalsuse ulatus oleks selge, muudab Scorsese tegelaste ahnuse üha karikatuursemaks. Kui esialgu on valgete kosilaste kavatsused vaid aimatavad, siis justkui konna keetmise meetodil eskaleerub ahnus sammhaaval määrani, kus üks tegelastest peab oma juristiga meeleheitlikke läbirääkimisi laste võimaliku mõrva ja kindlustusraha teemadel.

Sirgjoonelisematest kaaslastest erinevalt Ernest vähemalt püüab teha õigeid otsuseid, kuid on seda enam hukule määratud. Surmgi hakkab näima kergema pääseteena kui iseendaga tõtt vaatamine, nii ei suuda Ernest ka enda ja oma olemuse suhtes aus olla. Siit avaneb „Lillekuu tapjate“ üks tuumküsimusi: kuivõrd saame ise aru oma tegudest ja nende tagajärgedest? Ernest näib uskuvat oma headusse ja armulikkusse ka siis, kui hoiab sellesama armastuse käes kannatavat abikaasat rahustitega voodi küljes. Eks toimi nii suur osa koduvägi­vallast – usus, et armastus vabandab kõike, ja unustuses, et armastus on tegu.

Scorsese näib omalt poolt uskuvat lunastuse võimalikkusse, kuid säilitab skepsise inimese võimes seda vastu võtta. Ka Hale, massimõrvaks kujunenud skeemi tõeline aju, peab end veel trellidegi tagant oseidžide suurimaks sõbraks. Tegelikkuses suri mees muide alles 1962. aastal, tunnistamata ühtki oma tegu ega pakkumata ühtki vabandust.

Banaalne, lihtne, argine kurjus pole üldjuhul hea dramaturgiline materjal ega filmiaines. „Lillekuu tapjad“ lõpeb hilisemaid sündmusi resümeerivate tiitrite asemel pika stseeniga teatrilaval. Tragöödiast on saanud kuuldemäng, kannatusest meelelahutus, põliselanike läbielamistest valge mehe räägitav lugu. Scorsese ei varja seda, astudes ise lavale.

Seda võib mõista enesekesksuse, aga ka ausa enesepeegeldusena. Tunnistusena, et Scorsese endagi karjäär on olnud ehitatud neist kannatustest meelelahutuslike lugude jutustamisele. Ehk otsib vanameister ka ise mingil moel lunastust. Viimasteks kaadriteks naasebki film seetõttu oseidžide juurde tagasi. Justkui meenutusena, et lavastuse, näitemängu, meelelahutuse taga on ehtne valu, lugude taga tõelised inimesed, vägivallal tegelikud ohvrid.

1 David Grann. Killers of the Flower Moon: The Osage Murders and the Birth of the FBI. Doubleday, 2017.

2 „J. Edgar“, Clint Eastwood, 2011.

3 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „A Star is Born“, Bradley Cooper, 2018; „The Insider“, Michael Mann, 1999.

4 „Forrest Gump“, Robert Zemeckis, 1994.

5 „Stagecoach“, John Ford, 1939.

6 Brian Young. Why i Won’t Wear War Paint and Feathers in a Movie Again. Time 11. VI 2015. https://time.com/3916680/native-american-hollywood-film/?fbclid=IwAR1JAvvfO8VgNdCDHMPdsfyt7xMyX8pqvm3Pi1kIqCuU-PRRdFT8VMR9NCU

7 „Reservation Dogs“, Sterlin Harjo, Taika Waititi, 2021–2023.

8 „Watchmen“, Damon Lindelof, 2019.

9 „Casino“, Martin Scorsese, 1995; „The Wolf of Wall Street“, Martin Scorsese, 2013.

10 „Mean Streets“, Martin Scorsese, 1973; „Goodfellas“, Martin Scorsese, 1990; „Gangs of New York“, Martin Scorsese, 2002; „The Departed“, Martin Scorsese, 2006.

11 „The Last Temptation of Christ“, Martin Scorsese, 1988; „Kundun“, Martin Scorsese, 1997; „Silence“, Martin Scorsese, 2016.

12 „The Irishman“, Martin Scorsese, 2019.

13 „There Will be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.

14 „Apocalypse Now“, Francis Ford Coppola, 1979.