Nullist sajani

Baz Luhrmanni „Elvise“ kihutavalt kuulilt pole mõtet midagi küsida. Lihtsalt vaatad selle lendu pealt, naudid trajektoori ja vaimustud kogu vaatemängust plahvatuseni välja.

TÕNIS KAHU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Elvis“ (Austraalia-USA 2022, 159 min), režissöör Baz Luhrmann, stsenaristid Baz Luhrmann, Sam Bromell, Craig Pearce ja Jeremy Doner, operaator Mandy Walker, kunstnikud Karen Murphy ja Catherine Martin, helilooja Elliott Wheeler. Osades Austin Butler, Olivia DeJonge, Tom Hanks, Helen Thomson, Richard Roxburgh jt.

Tõsiasi, et režissöör Baz Luhrmann on varunud vaataja tarvis aega enam kui kaks ja pool tundi, on natuke hirmutav. Tuleb meelde, et ta mõtleb enamasti forte’s, kõneleb tihti kõrvad lukku ega ütle tingimata teab mis palju. Ent temaga käib kaasas ka üks intriig. Luhr­manni filmid ei ole lihtsalt lõputu hüperstimulatsioon ja ülepakkumine. Ei, nende võlu on selles, et need on ise erutatud seisundis, justkui krambis ja seestunud. Uus film Elvis Presleyst ei lepi sellega, et olla muusikaline eluloofilm. Pigem mängitakse korraga ja valjusti kõiki Elvise laule ning pannakse nende taha võimalikult massiivseid orkestreid, gruuve ja räppareidki. Palju on kirkaid värve, justkui kättemaksuks selle eest, et olulist perioodi Elvisega seotud kultuuriloost on esitatud pigem mustvalgetes toonides. Ja filmi montaaž on selline, et teeb organismile haiget. Aga ikkagi – kuigi see on väga rikka kultuuritööstuse jõudemonstratsioon, on see ühtlasi kõrge enesehinnanguga autori fännikiri Elvis Presleyle.

Võib-olla just seda sihti arvestades pidid „Elvise“ loojad ühes põhilises küsimuses ära tegema olulise valiku. Kes ikkagi peaks filmis saama jutustajapositsiooni? Et jutustajaks hakkab Elvise skandaalne mänedžer kolonel Tom Parker (osatäitja Tom Hanks), on esmapilgul imelik, kuid veidi avaramalt mõeldes üsna loogiline. Või kui täpsemalt öelda, siis pole asi Parkeris ega tema visioonides selle kohta, mida Elvis enesest kujutas. Parkerile muidugi on see filmis väljakutse. Ta niheleb, kaitseb ennast ajaloo ja paljude fännide ees, kes süüdistavad teda, olgu või kaudselt, staari surmas. Tema kuulub sellesse argisesse surelike maailma ja peabki paistma madalam, umbes nagu arveametnik, kes geeniuse puudutust kassaaparaadiga püüab mõõta. Aga veel kord, asi pole Parkeris. Hoopis olulisem on filmis see, et Elvise enese häält poleks kuulda. Tundub veider, aga jah, just nimelt: Elvis laulab, on kehaga kohal, muudab puusanõksuga tervet maailma, kuid peab püsima erilises positsioonis – nähtavana, imetletavana – tolle maailma keskel. Loeb see, mis on tema ümber, ja palju vähem tema enese kommentaarid. Või ütleme siis nii: 1950ndate keskel tulistas Ühendriikide muusikatööstus välja kahurikuuli nimega Elvis Presley ja tema lennu hämmastust tekitav kiirus, tema sööst nullist sajani on see, mis tänapäevani loeb. Kihutavalt kuulilt pole mõtet midagi küsida. Lihtsalt vaatad tema lendu pealt, naudid trajektoori ja vaimustud kogu vaatemängust plahvatuseni välja. Luhrmanni „Elvis“ on seesuguse vaatemängu üle tuntavalt uhke.

Tähelend läbi kaamerasilma

Kui sõber mulle seansi lõppedes Austin Butleri nimiosatäitmist kiitis, siis olin nõus, aga jäin täpsustustega veidi hätta. Suuresti just selles osas, mida eespool rääkisin: tema positsioon võib tunduda passiivne ja mõned asjad, millelt ootaks emotsionaalset aktiivsust, polegi nii väga veenvad (näiteks reaktsioon ema surma puhul). Aga Butleri rollile tulekski mõelda mõnevõrra teisiti. Kui lihtsalt öelda, siis tuleb tal välja mängida see, kuidas Elvis Presley kogu maailmale läbi kaamerasilma võiks paista. Ma täpselt ei tea, aga olen valmis uskuma, et just seda on Luhrmann oma filmiga saavutada tahtnudki. Ta teab, mida Presley kohta aastast aastasse kirja on pandud ja mis vist enam kunagi kuhugi ei kao. Öeldakse nimelt, et tema kohalolek, tema ilmumine publiku ette, oli iseenesest selline sündmus, et kõik muu taandus ebaoluliseks. Ehk siis absoluutse staari sündroom: staar ei olda mitte sellepärast, mida tehakse, vaid sellepärast, kes ollakse. Või täpsemalt, selle pärast, kus ollakse – ollakse kogu maailma pilgu all ja see maailm hoiab hinge kinni. „Kuidas saab luua, kui ei pea tegema muud kui lavale ilmuma,“ küsib Ühendriikide kriitik Greil Marcus oma essees „Presliaad“,* mis on võib-olla parim Presley kohta kirjutatud tekst. Seejärel lõpetab autor oma lõigu: „Ja nii ta hoiabki esinedes distantsi, naerab oma müüdi üle, heidab selle kõrvale, ja ometi tuleb see tagasi ning püüab ta uuesti lõksu.“ Luhrmanni film selleni päris ei ulatu, kuid Butleriga esiplaanil on rohkem kui korra sellele päris lähedal. Igatahes ei kardeta väljakutsetega silmitsi seista. Võib-olla tekib tahtmine muiata, aga näiteks Elvise kuulus puusaliigutus on midagi, millega filmis ausalt ja kartmatult vastamisi minnakse. Bruce Springsteeni kunagine väide, et Elvis vabastas Ameerika noored kehaliselt (ja Bob Dylan vaimselt), on muidugi lihtsustav, aga ehk ikkagi tohime korraks mõelda, mida see „vabastamine“ võiks tähendada. Mitte lihtsalt jõudu ja energiat, ma arvan. Elvise kuju on multi- ja omniseksuaalne, nagu oli kohati Mick Jagger ja oli alailma Prince, aga need on ainult esimesed pähe tulevad viited. Öeldu mõte on, et just oma varases loomingufaasis oli Elvis lausa arusaamatul ja ebasündsal moel mänguline – eriti arvestades, et muusikatööstus tundis teda aastaid eeskätt tema kodust kaasa saadud heade maneeride kaudu.

Austin Butleril tuleb Elvise rollis välja mängida see, kuidas Elvis Presley kogu maailmale läbi kaamerasilma võiks paista.

Kaader filmist

Nüüd veel kord sellest nullist sajani jõudmise kujundist. Film üritab kõrgusi võtta hoogsalt ja õhinaga, sest teab, et tema peakangelase mobiilsuse tuumaks on reetmine. See nõuab seletust. Elvise tähelendu kirjeldades peame ometi tunnistama, et ta kuulus kuhugi, oli kusagilt pärit ja sellele kogemusele midagi võlgu. Filmi loojad pole olnud väga kindlad, kuidas seda näitama peaks, ja seepärast vahetatakse rekvisiite. Elvise juured joonistatakse välja detailselt ja poeetiliselt, aga üsna tömbi duaalsusega: näete, siin on higine seksuaalenergia, räpane saladus, mis teismelise nooruki keha riivab, ja teisal näitab kristlik gospelikoor teed kuhugi ülespoole, patust eemale. See valem pole vale, kuid on lihtsalt liiga lihtne. Võrrandisse tuleks lisada veel midagi ning see on kodu ja maailma, kohaliku ja massilise vastandus. Mänedžer Parker näitab, mismoodi too deterritorialisatsioon välja võiks näha, aga ta ei ütle kuigi palju selle hinna kohta. Presley ümber luuakse midagi keskklassi pürgiva perefirma taolist. Võiks öelda, et osalised on ebakindlad. Tollases Mississippis (ja mitmel pool mujalgi Ühendriikide provintsis) oli võõraste inimeste meelelahutamise mõte natuke arusaamatu. Muusika, mille saatel aega veedeti, oli kohalik. See polnud rajatud distantsile, tegelikult siis omamoodi pettusele. Parkeri selgitused ja pereliikmete allkirjad annavad filmis kokku omamoodi kohmaka rituaali, mis on vaja ära teha, enne kui üldse kuhugi edasi saab minna. Muidugi pole asi ainult rahas, kuigi oma ameti tõttu peab ta muutma Presley potentsiaali konverteeritavaks. Luhrmann ise näib aga ootavat justkui kõrval, show business ootusärevalt surisemas, võlumasinad soojas, ilutulestik vilkumas. Kõik läheb kohe järjest suuremaks ja kirevamaks.

Bluus, rokk ja popp

Filmi järgmine faas on järgmise võimaliku kultuurilise arutluse koht. On nimelt huvitav ja ühtlasi küsitav, et „Elvis“ paigutab Elvise orgaaniliselt keset rokkmuusika diskursust nii, nagu see fikseeriti umbes 1960ndate ja 1970ndate vahetusel, s.o seotakse Presley maskuliinse autentsuse ja kehalise loomulikkusega, mille allikad on teadagi afroameerika muusikas. Seksuaalsus on seesuguse loogika järgi midagi lausa animaalselt ausat, mida ei tohi varjata, mis peab olema esituses kõigile nähtav ja isegi hirmutavalt toores. See on asjaolu, mille Elvis saab filmis teada bluusiartistidelt, nagu BB King ja Sister Rosetta Tharpe, ning Little Richard joonib kõik veel eriti reljeefselt alla. See on justkui salateadmine, mis võimaldab endaks jääda – BB King midagi sellist ütleski. Küsimus pole selles, kas see kokkupuude on faktiliselt õige või vale. Asi on selle veidi kummalises kultuuriloolises paigutuses. Selline omal moel kõrva paitav signaal on just see, mida kontrakultuur – Norman Mailer, Jack Kerouac ja hiljem paljud rokkmuusikud – bluusilt ootas. Elvise kontekst on konkreetne ja spetsiifiline: tal oli seljataga alandav intsident New Yorgi telejaamas, kus laul „Hound Dog“ pakendati kui maitsetu klounaad. Kuid see polnud iseenesest juhmi muusikatööstuse norm, mille vastu rokkarina mässata. Pigem ilkus suurlinn lihtsalt maamatsi ambitsioonide üle. Aga film teab oma teekonna teetähiseid ja Elvis saab oma revanši: kontsert Memphises toob vägivalla ja poliitilise skandaali.

See võiks olla konfliktikoht. Elvise kohta küsiti 1960ndate lõpus tihti, kas ta esindab rokkmuusikat või peavoolu­poppi. Ka Luhrmann ei ole sellistest vastasseisudest üle libisenud. Filmis näeme lavastatud jõulukontserti, kus Elvis kampsuni nahktagi vastu vahetab ja oma vanad lood uuesti disainitult stuudiopublikule esitab. See on justkui veel üks tema revanš, aga mänedžer Parkeril on sama stseeni lõpus nukrakstegevalt õigus, kui ta väidab, et see seal polnud päris publik, vaid rohkem nagu stuudiokujundus, inimesed ettekirjutatud rollides. Filmis selle popkultuuris tähtsa kriisi üle pikalt ei vaevelda, vaid lihtsalt rühitakse kogu aeg edasi, ja nii ei ole ka mulle enam päris selge, kuhu täpselt. Lavastajale loevad pingesse tõmmatud set piece’id, lühikesed arendused, mis kõik kuhjuvad üksteise otsa nii, et ei jää aega vastuolusid märgata ja küsimusi sõnastada. Juba filmi algusest jäi meelde, et Elvise koos bassimehe Bill Blacki ja kitarristi Scotty Moore’iga 1954. aastal Sun Recordsi stuudios esitatud „That’s Alright (Mama)“ (üks XX sajandi popkultuuri sümbollaule) ilmutab ennast pelgalt möödaminnes, eelloona, paremal juhul vihjena edaspidisele. „Elvis“ on film, millesse kogu Elvis pole ära mahtunud. Laul ise tuleb suurelisemalt ja suurejoonelisemalt esiplaanile siis, kui Presley juba karjääri lõpu eel Las Vegases lavale astub. See hästi lavastatud hetk, kus ta annab hääle kõigile oma pillimeestele ja lauljatele, ütleb meile võib-olla midagi ka Luhrmanni enese meetodi kohta. Kuidas olla täpne ja autoritaarne? Kuidas olla üksikasjadeni manipuleeriv ja seejuures mastaapne?

Vastusega võib kauneid kujundeid siduda, aga ei peakangelase ega ka filmi enese puhul pruugi siin rääkida muust kui professionaalsusest. Ja seega ei saa ma tõesti aru, kuhu filmil nõnda kiire on. Presley on seal defineeritud ikka ja ainult edu kaudu, tema äravajumise ja surma kohta pole öeldud midagi eriti dramaatilist. On dokumentaalkaadrid päris lõpus ja on sentimentaalsed hüvastijätusõnad, aga mulle tuli pilkliku vastukaaluna miskipärast meelde kolonel Parkeri väidetav mühatus kohe pärast laulja lahkumist 1977. aasta augustis: „It changes nothing“ („See ei muuda midagi“). Ja ta jätkas Elvise mänedžerina. Selle anekdoodi mõte pole öelda muud kui ehk seda, et „Elvis“ on film ilma päris puändi ja huumori ja tõsise transtsendentsita. Aga muidugi – kunagi ei saa tõeliselt tühistada üht suurt Ameerika meelelahutust. „Let’s get ready to rumble“ 

* G. Marcus, Elvis: Presliad. – Mystery Train: Images of America in Rock’n’Roll Music: Sixth Edition. Plume, 2015.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht