Pilkupüüdev hingepüüdja

„Hingede koguja“ palub vaatajal endaga autosse istuda, tühja kõledat maanteed pidi sõites ja hirmu alla surudes tooliservast kinni hoida ja kollidele vastu astuda.

IRIS PEIL

Mängufilm „Hingede koguja“ („Longlegs“, USA 2024, 101 min), režissöör-stsenarist Osgood Perkins, operaator Andrés Arochi, helilooja Elvis Perkins. Osades Maika Monroe, Nicolas Cage, Blair Underwood, Alicia Witt, Kiernan Shipka jt.

Kurikuulsat Norman Batesi ehk Hitchcocki „Psühho“¹ pahalast kehastanud Anthony Perkinsi pojale Oz Perkinsile on ootused kohe ebaõiglaselt kõrged. Isa jälgedes on temagi leidnud kire õudusfilmides. Temaatikas nurture vs. nature ehk kasvatus vs. loomus kahtlemata intrigeeriv juhtum! „Hingede koguja“ pole tal esimene õudukas, varasema edu ja Nicolas Cage’i osaluse koosmõjul oli „Hingede kogujal“ oma fänniklubi juba enne kinolevi. Reklaamikampaania lubas julgelt aasta kõige hirmsamat filmi.

Eriline õudukafänn ma pole ja kuna otsin filmikunstist üldjuhul väheke enamat kui püüdlust vaatajat ehmatada, on vähesed neist mu vaimustuma pannud. Seevastu lähen rõõmuga vaatama igat filmi, kus mängib Nicolas Cage, võttes seda garantiina, et näen midagi omanäolist, veidrat ja värsket.

Küll aga sain üllatuse osaliseks juba filmi esimestel minutitel – „Hingede koguja“ naelutab pilgu otsemaid ekraanile. Kiiskavpunasel taustal jooksvad avatiitrid on esitatud 4 : 3 kuvasuhtes; filmile antakse stardipauk laulusalmiga T. Rexi hittloost „Get It On“. Seejärel sulab pilt punasest kumast läbiimbununa aegamööda anonüümseks kulgemiseks mööda lumist metsarada, kuulutades ette peatset verevalamist.

Filmi tegevustik pendeldab 1970. ja 1990. aastate vahel, mõjudes küllaltki umbmäärasena, justkui seisaks aeg paigal. Filmikeeles on aimata mõjutusi mitmest kümnendist. Alates filmi proloogist, mille avakaadrid tõid kohemaid silme ette kultusliku õudusfilmi „Kurjad surnud“² avastseeni, milles vaataja kistakse filmimaailma pahaendelise metsas kulgeva kohalolu kaudu, tekitades ohutunnet pelgalt tunnetatava, isikustatud pilguga.

Tugeva algusega andis see nüüdisaja õudusfilmide puhul pigem harv nähtus – omanäoline pildikeel, mida „Hingede koguja“ paistis lubavat –, mulle lootust, et esialgne skeptiline hirm näha järjekordset B-kategooria õudukat ei peagi ehk paika. Eelloo seedimiseks liialt aega andmata jõuab ühes pealkirjaga kohale ka esimene äkkehmatus, mis rebib vaataja koos filmi peategelasega tänapäeva ning ajab pildi ajahüppe markeerimiseks standardselt laiemasse kuvasuhtesse.

Kiiresti saab siiski selgeks, et olemuslikult on tegu žanrikohase lihtsakoelise looga, mis lõpuni välja ei vea. Loo keskmes on verinoor FBI agent Lee Harker (Maika Monroe), kes saab ülesandeks tabada aastaid tegutsenud sarimõrvar. Pooleldi selgeltnägijast uurija on lapselikult uje ja introvertne tegelane, kes oma õrna oleku, kuid sellevõrra kontrastsemalt mõjuva sihikindlusega müsteeriumi viimaks lahendab.

Õudusžanrile iseloomulikud elemendid on liidetud krimipõnevikuga, kus narratiivi juhib trillerlik kassi-hiire mäng. Rõhutades isiklikku seost mõrvari ja uurija vahel kangastub juba tuttav faabula – silme ette tulevad krimitrillerite klassikasse kuuluvad „Voonakeste vaikimine“ ning kristlik-okultistliku ainesega „Seitse“³. Tugeva narratiivi puudumise tõttu „Hingede koguja“ neile konkurentsi muidugi pakkuma ei hakka.

Pill tuli pika ilu peale. Filmi keskne teema, mõrvamüsteerium, laheneb järk-järgult, dešifreerides uduseid koode ning okultistlikku sümboolikat. Lasin end ehk liialt kaasa kiskuda, hakates ühes peategelasega innukalt ettesöödetud koodi lahendama. Tahes-tahtmata pidin pettuma – mind oli valele teele juhatatud. Trilleri puhul pole pealehakkajalik soov kaasa mõelda kindlasti halb märk, kuid sümbolistlike viidete mõistatamisele rõhku pannes üritatakse siin filmis kohati üle oma varju hüpata. Liites ideograafia, okultismi ja koodimuukimise kipub kirju sümboolika kasutus kokku vajuma. Viiteid on nii piiblist kui mütoloogiast, rõhutatud on hulgaliselt tähenduslikke elemente – arusaadavaid, kuid üldpildis poolikuid. Enesekindlalt eksponeeritud pusletükid ei haaku, vastupidi, omavahel põrkudes tekib tohuvabohu, millest saab harmoonilise kokkumängu asemel kakofoonia. Ilmutusraamatu algetel loodud alltekst ja sümbolid on küll arusaadavad, kuid jäetud laiendamata, mõjudes õõnsana. Iroonilisel kombel viis soov tegelaste motiive ja tausta mõista mõtted filmi alustanud laulusõnadele: „You’re dirty and sweet, oh yeah / Well, you’re slim and you’re weak / You’ve got the teeth of the hydra upon you…“ – sa oled räpane ja magus, õbluke ja nõrk, sind ründavad hüdra hambad. Justnagu igavikulises võitluses hüdraga tekib ühe vastuse leidmisel kaks küsimust juurde.

Õudukas on paha poiss (ja pahad poisid saavad ju andeks?!) Õudusfilmižanr ei eelda, et vaataja liiga palju kaasa mõtleks ega ole ka loodud seletama kurjade jõudude ajendeid või lahkama nende tegutsemisviise. „Hingede koguja“ palub vaatajal endaga autosse istuda ning tühja kõledat maanteed pidi sõites ja hirmu alla surudes tooliservast kinni hoida ja kollidele vastu astuda. Sellega saab film hakkama! Kuigi lubati aasta õudukat, siis kirjeldaksin teost pigem põneva ja kaasahaaravana. Perkinsil õnnestub pinget üles ehitada peaaegu kogu filmi vältel.

Film on visuaalselt nauditav algusest lõpuni – tabasin sellele keskendudes end mitmel korral mõttelt „mõnuuus!“. Eklektiliselt veider maailm toimib sünergias sinna sobituvate pikantsete tegelaskujudega, mõjudes kunstiliselt, isegi meeldivalt ebamugavalt. Kütkestavalt veiderdava, kohati piinliku atmosfääri eest annan osaliselt au Cage’ile, kelle kentsakas aura tänuväärselt üle filmi valgub ning selle karismaga üle valab.

Tugevate kunstiliste valikute kõrval saabki filmi suurimaks õnnestumiseks lugeda nauditavat näitlejatööd. Filmi peategelast Lee Harkerit kehastav Maika Monroed on tituleeritud tänapäeva karje­kuningannaks ehk scream queen’iks.⁴ Ka siin toob ta ekraanile usutava tegelaskuju, kellega on lihtne samastuda, andes võimaluse filmi keerdkäikudes temaga vaimus vaikselt kaasa tiksuda – tundes, kartes ja mõistatades temaga üheskoos. Lee Harkerist on Monroel õnnestunud jätta mulje kui sedavõrd haavatavast ja õrnast naisest, et tekib soov teda ohust päästa, hukust säästa. Seda peegeldavad filmis teisedki tegelased, kes üheskoos naise lapselikku kuvandit võimendavad ning nii teksti kui žestide abil seda vaatajale sisendavad, sel viisil tasakesi üles ehitades tausta, millele filmi lahend hiljem usutavamalt toetuks.

Mõranev mask. Üleloomulike võimetega sarimõrvarit Longlegsi, kelle tabamise ümber kogu trall käib, kehastab (otse loomulikult) Nicolas Cage, kes muuhulgas on ka üks filmi produtsente. Aktiivsemalt lülitub ta tegevustikku linateose teises pooles, kus ehk isegi üllatuslikult või ta ära tunda vaid iseloomuliku tämbri ning talle omase, veidi üle võlli läinud ekstsentrilise oleku poolest, mis rolli hästi sobib. Veider tegelane oskab hirmutada ning süstib oma kohaloluga filmi intensiivsust, mida ainuüksi visuaal- ning heliefektid luua ei suuda. Longlegsi välimuses on inspiratsiooni saadud igalt poolt, ja seda on ka näha – enim meenutab tegelane mulle Lon Chaney 1925. aasta Ooperifantoomi⁵. Taotluslik või mitte, kuid Longlegsile otsa vaadates kippus filmimaagia mõranema. Obskuurse ning loperguse olekuga grimm meenutas karnevalipoe maski, hakates pinget looma mitte hirmutava välimuse, vaid ootusärevusega, et kulminatsioonihetkel mask viimaks eemaldatakse, tuues päevavalgele tõelise koletise – mehe. Sedasi silikoonmäe tagant tõde otsides juhatati sisse filmi viimane osa, mis rutaka lõpuni jõudnuna valmistas pettumuse – lõpuni üleloomulikele selgitustele truuks jäädes anti käik sisse viimasele süžeepöördele, mis kahjuks filmi allapoole vedas.

Antiklimaatilist lõppu eirates oli kaval plaan viia film sarimõrtsukate poolest kurikuulsatesse 1970ndatesse. Visuaal ja näitlejatööd kannavad – kunsti on, nalja saab, näha on deemoneid, madusid, verd, kollaseid silmi ja ilusaid autosid. Soovitan!

1 „Psycho“, Alfred Hitchcock, 1960.

2 „The Evil Dead“, Sam Raimi, 1981.

3 „The Silence of the Lambs“, Jonathan Demme, 1991; „Seven“, David Fincher, 1995.

4 Kultuslikes õudusfilmides osalenud näitleja, kes on kogunud prestiiži ja hulgaliselt rolle samas žanris.

5 „The Phantom of the Opera“, Rupert Julian, 1925.