Saare kaudu Euroopasse

Kristi Porila: „Tunnen kohati, et olen kaks inimest ühes isikus: levitaja ja kinopidaja. Istun tihti kahel toolil ja leian aega, et olla mõlemat.“

TÕNU KARJATSE

Kristi Porila asutatud Filmstop OÜ on üks Eestis tegutsevatest väikestest filmi­leviettevõtetest, kel lühikesele tegutsemisajale vaatamata (asutatud 2019) on ette näidata tublid saavutused: tänavu jaanuaris sai Filmstopi levitatud „Kurbuse kolmnurk“¹ Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta parima levifilmi tiitli. Sel aastal on Filmstop rikastanud Eesti filmilevi veel selliste autorite nagu Ulrich Seidl ja Michelangelo Frammartino töödega, kohe jõuab selle kaudu linale ka Aki Kaurismäe uus film „Langenud lehed“².

Kuivõrd oskasid sa „Kurbuse kolmnurga“ eduga arvestada“?

Ma teadsin, et läheb hästi, aga kui hästi, seda loomulikult mitte. Enne Eesti esilinastust julgesin silmi kinni pigistades ennustada 15 000, aga nüüd on filmil 28 872 vaatajat. See on aga selles mõttes halb näide, et kui käisin Europa Cinemase (Euroopa filmide levi toetav võrgustik) konverentsil, tõdesid kõik, et Euroopa filmidel läheb arvestuses koos „Kurbuse kolmnurgaga“ väga hästi. Milline on aga tegelikult teiste filmide seis? Vahe on lihtsalt nii suur, et mingis mõttes on see keeranud Euroopa filmide näitajad nässu, nii eelmisel kui ka sel aastal. Selle filmi kinolevi algas eelmise aasta septembris, nii et väga suur osa jäi tänavusse aastasse ja ka selle aasta statistika on rikutud. Või siis paranenud, sõltub vaatenurgast. Mul on muidugi hea meel, sest see on minu film, aga kui mõni teine levitaja ütleb, et Euroopa filmil ei lähe hästi, on ka temal õigus. Enne „Kurbuse kolmnurka“ oli mul „Unelaul“³, millel oli 1700 vaatajat, uuel aastal tulid välja Ulrich Seidli „Rimini“ (2022) 630 vaatajaga ja „Sparta“ (2022) 300 vaatajaga ning „Sügavikul“⁴ üldse 120 vaatajat. Need on ju kurvad arvud.

Milles on „Kurbuse kolmnurga“ suure edu saladus“?

See on fenomenaalne film, sest seal on küll ühiskonnakriitikat, aga see kriitika on selline, et võib rääkida meist või rikkusest ja ladvikust, aga kedagi ei sihita nii otseselt, et mõni ühiskonnagrupp end sellest otseselt puudutatuna tunneks. Mulle tundub, et see räägib kõigist ja puudutatuna tunnevad end kõik. Ühiskonnakriitika humoorikas võtmes, ilma haiget tegemata.

Kohe-kohe on kinno jõudmas Aki Kaurismäe tänavu Cannes’is žürii eriauhinna võitnud „Langenud lehed“. Kas ennustad sellele filmile edu ka meie kinodes?

Ma ütleksin isegi, et „Langenud lehed“ on üks helgemaid Kaurismäe töid. See, kuidas ta oma lugu edasi annab – vaatajal üks silm naerab ja teine nutab. Ma arvan, et filmil läheb kinolevis väga hästi ja pikkus on ka sobiv, 81 minutit. Taas selline hästi soe film, ehkki on ikka kurb ka.

Kuigi Kaurismäki on kindla peale minek ja Östlund ilmselt juba ka, siis filmide ostmine nõuab head vaistu. Pelgalt ärilise mõtlemisega pole siin ilmselt suurt midagi teha?

Mulle meeldis varem väga Sõpruse kino valik, mida oma levikavades hoiti. Kuna töötasin seal peaaegu üheks aastat, kujundas sealne levivalik mu eelistused, ilmselt ongi need sealt tulnud. Ma hoian silma peal neil filmidel ja režissööridel, kelle puhul olen tajunud sügavamat väärust. Neil, kelle loomingust saab publik sellise elamuse, mis jääb kinost väljudes sinuga ega lase nii lihtsalt lahti. On teatud režissööre, kelle filmid võtan kinnisilmi, näiteks ongi Ruben Östlund või Ulrich Seidl. Seidl on alati keeruline, aga ta on lihtsalt nii tugev lavastaja. See, kuidas ta oma filmid keerukatest teemadest hoolimata läbi mõtleb ja teostab, on väga meisterlik – lihtsalt väga ilus vaadata. Võib-olla mitte nii ilus hingele, aga veenab meisterlikkus, millega ta kõike väljendab.

Ka Ken Loach. Ostsin Loachi „Vana tamme“⁵ esimesena pärast oma firma tegemist ning nüüd on see ka PÖFFi kavas. Loachi tööd on mulle kogu aeg meeldinud: ka tema on ühiskonnakriitiline, aga alati ühtlasi lootusrikas. Ka „Vanas tammes“ on teemaks kogukond, kokkuhoidmine.

Kas siia ritta võib siis panna ka Jessica Hausneri „Nulliklubi“⁶, mis Cannes’is esilinastus?

Jah, Hausneri uus film on mul ka, aga seda PÖFF oma kavva ei võtnud. Uutest ostsin ka Rootsi filmi „Hüpnoos“⁷, mis esilinastus Karlovy Varys ja on olemuselt nii-öelda festivalifilm. Pika kaalumise järel võtsin ikkagi lõpuks ka Radu Jude uue filmi „Ära oota liiga palju maailmalõpult“⁸.

Filmide levitamise kõrval pead sa ka Kuressaares Thule kino. Kuivõrd arvestad uute filmide ostul väikekino võimaluste ja publikuga?

Tunnen kohati, et olen kaks inimest ühes isikus: levitaja ja kinopidaja. Istun tihti kahel toolil ja leian aega, et olla mõlemat. Thule kino võtab küll enamiku mu ajast, sest siin on nii palju teha, aga kino planeerimisel olen ikka võtnud selle suuna, et programm oleks kvaliteetne ja nii-öelda pika vinnaga. Ma näen, et Saaremaa publik on päris aeglane. Kui film tuleb kinno, tullakse kohati kolm nädalat hiljem uurima, et kus seda vaadata saab. Seetõttu jätan filmid ka kauaks linale. Seansse pole tihedalt, aga neid saab vaatama tulla tükk aega. Näiteks oli „Savvusanna sõsarad“⁹ meil kaua kavas, siis võtsime korraks maha ja panime taas tagasi. Thule kinos on meil see võimalus, et inimene tuleb kassasse ja ütleb, et „Oi, mul jäi see film nägemata. Kas saaks veel?“. Kui mul on see koopia alles ja tajun, et tahtjaid võib veel olla, jätan filmi kavasse alles. Nii planeeringi vaatajatega koos veel seansiaegu. Seesuguseid tellimusi on hakanud tulema päris palju, mis on väga tore. Mulle tundub, et niisugune ongi kogukonnakino: see pole ühepoolne, vaid kahepoolne protsess, kus osalevad ka vaatajad.

Seega on Thule kinos oma sooviraamat? Mujal sellist luksust pole.

(Naerab.) Otseselt raamatut ei ole, ma võtan kõnesid ja kirju vastu ja arvestan nendega kava planeerimisel.

Kas on küsitud ka filmiklassikat, mida samuti harva näidatakse?

Seda ikka vähe. Selline publik, kes oskaks klassikat küsida, on alles Saaremaale kolinud. Võib-olla on see uus suund, aga ma tajun, et inimesi kolib Saaremaale tagasi ja nad otsivad siit seda, mida said kas Tallinnas või Tartus. Kuna vanade filmide toomine ei ole väga odav ettevõtmine, on neid ka raske soetada. Kultuurkapitalist olen mitu korda toetusraha küsinud. Esimest korda lihtsalt kino toetuseks ei saanud, väärt­filmiprogrammi toetuseks ka ei saanud. Nüüd küsisin publiku kohtumisteks eesti filmitegijatega, sellele saime. See annab ka lootust, et kui küsin järgmisel korral toetust näiteks mõne retrospektiivi korraldamiseks, siis ehk ka saab. Muidugi garantiid pole.

Miks ei saa Kuressaares näidata näiteks mõnda Tallinnas või Tartus toimuvatest retrospektiividest, nagu praegu esinduslik Martin Scorsese loomingu ülevaade?

Me oleme teiste kinodega rääkinud sellest, et võiks jagada programme. Sel ei ole enam suurt hinnavahet, kas film linastub kahel või kolmel korral, aga see nõuab meilt siiski eelarve täitmist ja praegu me lihtsalt kasvatame publikut. Saaremaal on olukord selline, et pärast vanade kinode nagu Diiva kadumist oli pikk paus, siis näitas Teatrikino ajutiselt filme, seejärel tekkis Apollo ja alles siis Thule. Ühelt poolt on Saaremaa nagu kinoparadiis (naerab): siin on Apollo kahe saaliga, Thule kahe saaliga, seega on palju vaatamisvõimalusi. Aeg-ajalt tuleb siia ka Kinobuss, mis näitab, et ka rahvamajad on hakanud päris hästi tegutsema. Nii et kui filmi näha tahad, siis on võimalus olemas. Küsimus on selles, mida vaadata tahetakse. Praegu on kolmandik kinokülastustest Thule ja kaks kolmandikku Apollo päralt. Siin tuleb muidugi arvesse võta, et Apollol on oma suur turunduskontsern toetuseks.

Kinotabeleid juhib Apollo oma­toodang, Ergo Kulla komöödia „Vigased pruudid“ (2023). Kuidas tagada tasakaal kirjandusklassikat illustreerivate filmilavastuste ja originaalloomingu, „Vigaste pruutide“ ning dokumentaalessee „Päikeseaeg“¹⁰ vahel?

Suur osa publikut otsib kinost eelkõige kerget meelelahutust ja kui näidata Thules ainult mõtlemapanevaid filme, kaotaks see vaatajagrupp üldse tee meie juurde. Ühe saali korral peaksin tegema veel karmima valiku, aga kuna mul on kaks saali – suures saalis 172 kohta ja väiksemas 44 – ning näitan filme iga päev ja päev läbi, siis on mul võimalik kava varieerida nii, et kõik saavad midagi. Ma ei jäta välja „Päikese­aega“, dokkidest jooksevad siiani nii „Jumalaga, rock’n’roll!“ Hardi Volmerist kui ka „Põrgu katlakütja“¹¹. Selles mõttes leiab vaataja Thulest ka selle väärtfilmi­kraami, mida Apollos pole.

Kas linastuspäevadel on ka vahet?

Huvitav on see, et nädalavahetus on Saaremaal kinolevile kehvem aeg, eriti reede ja laupäev, sest laupäeval minnakse siin sauna. Näiteks oli meil Liis Nimikuga linastuskohtumine: seanss algas kell viis ning lõppes koos vestlusega kell seitse. Mitmed ütlesid, et ei saa tulla, kuna on vaja sauna minna. Ütlesin, et paningi selle mõttega varasemaks, aga sain vastuseks, et kütta on ka vaja. (Naerab.) Saunapäev on selline traditsioon, et seda muuta ei saa. Neljapäev on seevastu filmineljapäev, kui kõik piletid on neli eurot, ja see on ka meie kõige popim päev.

Kui palju mahub Thule kavva Holly­woodi toodangut? Kas need tõmbavad publikut kodumaistelt filmidelt ära?

Näitame ikka, aga ma ei ütleks, et need publiku ära tõmbavad. „Barbie“ ja „Oppen­heimer“¹² olid loomulikult väga popu­laarsed. Need pole aga ka tavaline Holly­woodi massitoodang, pigem sellised targad festivalifilmid. „Palgasõdurid 4“¹³ tüüpi märulite puhul aga ei tundu, et neid rohkem vaatamas käidaks.

Kuivõrd on abi võrgustikust Europa Cinemas?

Eestist on selles võrgustikus viis kino. Liikmesus annab rahalist toetust küll, aga mitte palju. Abiks on kindlasti, sest rahalise toetusena saab Thule Europa Cinemase toetust, selle liikmesusega seotud kinotoetust Eesti Filmi Instituudilt ja nüüd ka kultuurkapitalilt väikest toetust. Ainult nendest ära ei ela, aga abiks on need igal juhul. Olen pannud lootusi ka valmivale plaanile teha ühine kliendikaart, nagu on Hollandis Cineville. Sellise võrgustiku liikmesuse puhul pole vahet, kas olla Kuressaares või Tallinnas: ühte gruppi kuulumisel laienevad soodustused kõigile. Eelkõige on selle mõte aga info jagamine ühes võrgustikus. Mingis mõttes on siin sarnasust PÖFFiga, mille lähenedes teevad paljud plaane, et festivalil võimalikult palju filme ära näha. Tahaksin, et ka Europa Cinemase võrgustik oleks samasugune magnet, nii et filmisõber eelistaks selle võrgustiku kinosid. See plaan on alles algusjärgus. Olen teiste kino­pidajatega sellest rääkinud, aga pole väga kaugele veel jõudnud.

Hea mõte, aga eks kinokülastajat huvita kindlasti eelkõige soodsama hinnaga pilet.

Jah, muidugi, Cineville’is ongi nii, et kuutasu eest saab kolm tasuta piletit ja veel mingeid soodustusi, eelis­õigusi, nagu võimalus näha filme teistest varem. Ikka sellised olulised asjad, mitte ainult, et viis protsenti soodustust ja kõik.

Millal see võiks tulla?

Lubadusi on raske anda. Ma loodan, et järgmise aasta teises pooles on midagi näha. Mis siin oodata, kuskilt tuleb alustada.

Kui palju tänavusest peatsest PÖFFist Kuressaarde jõuab?

PÖFFiga on ju alati nõnda, et hiljem levisse jõudvad filmid tulevad niikuinii, ka minu enda viis filmi. See, kas PÖFF jõuab mingi väikese programmiga festivali ajal ka Saaremaale, on hoopis teine teema. Mõtlesin isegi täna hommikul, et võiksin ju levitajana võttagi oma viis filmi ja öelda, et see on väike PÖFF Kuressaares. (Naerab.) Näitaksin korra igaüht ja pärast tooksin levis välja. See, kas midagi sellist korraldada võin, tuleb aga enne Tiina Lokiga läbi rääkida. Aitan läbi viia ka dokumentaalfilmide festivali DocPoint. Tegelen seal filmiõigustega ja see festival on küll olnud meil mitu aastat oma väikese programmiga sees. Selles mõttes teeme festivalidega ikka koostööd, aga olen PÖFFi tiimis enne Sõprusse minekut viis aastat töötanud ja tean, kui keeruline on see asjaajamine. Festivalil on üle 200 filmi ja osaliselt peavad need jõudma ka teistesse kokku lepitud linnadesse nagu Tartu ja Narva ning lubatud seansside arv kipub lõhki minema. Levitajad ei lubagi tihti üle nelja seansi teha. Festivalil on keeruline midagi sellist väljapoole lubada ja lihtsam on saavutada kokkulepe hilisemate levifilmidega, sest sel juhul tuleb asju ajada juba konkreetselt kohalike levitajatega.

Kuidas oma filme hangid? Millised on peamised festivalid, kust valid?

Küsimus on selles, kas ma pean seda tegema või tahan teha. (Naerab.) Kuna festivalidel käimine mulle meeldib ja mul on väga head partnerid, hoian alati kätt pulsil ja jälgin, mis on tulemas, mis on valmimas. Teisiti ei saagi levitööd teha. Ei piisa sellest, et käid kord aastas festivalil, vaatad filmid ära ja siis otsustad. See meetod annab eelnevalt tehtud valikule juurde ühe või paar filmi. Pigem tean juba ette, kust võiks midagi head tulla. Mingis mõttes ostan filmi enne valmimist või selle nägemist natuke nagu põrsa kotis, aga neid kotis oste tuleb ette vähe, kuna levitajaid Eestis on väga palju ja seansiaegu kinodes vähe. Iseenesest on filmide valimine siiski pikema koostöö tulemus, pidev jälgimine, mis on valmimas. Peamised festivalid, kus käin, on Cannes’i ja Berliini oma, aga enamasti tegelen Berliinis tuleva Cannes’i programmiga ja Cannes’is juba järgmiste festivalidega.

Kuidas võtavad su vaatajad vastu dokfilme? „DocPoint“ on teinud head tööd selle žanri tutvustamisel ja Eestil on nüüd ette näidata ka rahvusvaheline edulugu „Savvusanna sõsarad“.

Mulle tundub, et „Savvusanna sõsarad“ on jällegi üks fenomen ja neid ei tule väga tihti ette. Loodan siiski, et selliseid savvusannasid tuleb veel, aga ilmselt on see ikkagi erand. Tundub, et „Savvu­sanna sõsarate“ edu on seotud väga suuresti ka Anna Hintsi endaga. Ta on filmiga käinud paljudel festivalidel ise kaasas ja olnud sealjuures nii avatud, et see on aidanud filmi avada kogu maailmale. Paljud režissöörid sellist ülesannet endale ei võta ja end ka nii palju ei ava. See on fenomenaalne. Loodan väga, et see saab ka Euroopa kinokülastajate auhinna Lux. See on Euroopa mõttes suur asi ja ees on veel ka Euroopa filmi­akadeemia auhindade jaotamine ja Oscarid, nii et võib tulla veel väga palju tunnustust. Tõesti loodan, et nii läheb.

Viimastel aastatel on dokfilmi kvaliteet väga palju tõusnud, seejuures ka Eestis. Eesti dokfilmid lähevad kohati mängufilmist ette, sest neid on palju ja nad on hea tundega tehtud. Muidugi, ma ei tegele nii palju dokkidega sisulises plaanis. Festivalil „DocPoint“ on minu rida näitamisõigused, aga kuna sellel on hea ja tugev programmimeeskond, on valik kindlasti väga tugev. Varsti jõuab kinno aga ka minu ostetud dokfilm „Ja kuningas ütles, milline fantastiline masin“¹⁴, mis koosneb klippidest ja räägib sellest, et filmija pole kunagi üksi, vaid on alati samal ajal ka filmitav.

Millal see kinno jõuab?

Ma ei ole otsustanud, aga võib-olla isegi selle aasta detsembris. Parajalt kerge vaatamine, humoorikad klipid, aga on ka tõsisemat poolt, nii et võiks koolidele päris hästi sobida.

1 „The Triangle of Sadness“, Ruben Östlund, 2022.

2 „Kuollut lehdet“, Aki Kaurismäki, 2023.

3 „Cinco lobitos“, Alauda Ruiz de Azúa, 2022.

4 „Il Buco“, Michelangelo Frammartino, 2021.

5 „The Old Oak“, Ken Loach, 2023.

6 „Club Zero“, Jessica Hausner, 2023.

7 „Hypnosen“, Ernst de Geer, 2023.

8 „Nu Aștepta Prea Mult de la Sfârșitul Lumii“, Radu Jude, 2023.

9 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

10 „Päikeseaeg“, Liis Nimik, 2023.

11 „Jumalaga, rock’n’roll“, Hadri Volmer, Kiur Aarma, 2023; „Põrgu katlakütja“, Kullar Viimne, 2023.

12 „Barbie“, Greta Gerwig, 2023; „Oppenheimer“, Christopher Nolan, 2023.

13 „Expend4bles“, Scott Waugh, 2023.

14 „And the King Said, What a Fantastic Machine“, Axel Danielson, Maximilien Van Aertryck, 2023.