Sotsiaalne loom

„Tume paradiis“ pakkus ootamatult võimaluse lahata filmielamust komplekssema nurga alt. Nimelt, kui ühest ja samast filmist saadakse kahel vaatamisel täiesti erinev elamus.

SILVER ÕUN

Mängufilm „Tume paradiis“ (Three Brothers, Eesti 2023, 111 min), režissöör Triin Ruumet, stsenaristid Andris Feldmanis, Livia Ulman ja Triin Ruumet, operaator Erik Põllumaa, helilooja Hendrik Kaljujärv, produtsent Elina Litvinova. Osades Rea Lest, Jörgen Liik, Juhan Ulfsak, Reimo Sagor, Steffi Pähn, Ain Mäeots, Maria Avdjuško, Üllar Saaremäe, Egon Nuter, Artur Talvik jt.

Kui varem olen toonitanud kinoskäimise ja filmide ühiselt vaatamise asendamatust,¹ siis Triin Ruumeti vastselt linastunud „Tume paradiis“ pakkus ootamatult võimaluse lahata filmielamust komplekssema nurga alt. Nimelt, kui ühest ja samast filmist saadakse kahel vaatamisel täiesti erinev elamus.

Maffiabossist isa surm ristab teineteisele võhivõõra poolõe ja -venna eluteed, paisates nad iseseisva elu külma vette. 27aastasele issi printsessile Karmenile (Rea Lest) on kasvamiseks vajaliku fotosünteesi taganud isa rahakoti kullasära, mille päiksekiired orvust külaveidrikku Viktorit (Jörgen Liik) vaevalt kunagi paitanud on. Poiss meenutab rohkem vineeri alla jäetud muru. Matuse­järgne pidu kulmineerub Viktori ristsetega, kui sõbrannad külla kutsunud Karmen otsustab Viktori „meheks teha“, talle korki joota ning noormeest näkku tätoveerida, jättes poisi taga igatsema tasu riivatud õigluse ja eluaeg allasurutud mehelikkuse eest. Ja ka isa mootorratast. Karmen tahab leinast üle saada ning veel rohkem tahab ta issi mersut, mille paps teenis välja juba siis, kui teised poisid alles liivakastis mängisid. Karmeni lesest ema (Maria Avdjuško) igatseb tagasi petlikule mehele elatud elu ja tahab seda koos uue täkuga (Kristo Viiding) uuesti alustada. Heast elust on aga puudu üksjagu nutsu, kõigile pirukat ei jagu ja nii näib emale ainus lahendus kogu pärandus anastada ning surnud karja juhi võlgade katteks maha müüa. See pisku, mis üle jääb, katab hädavajaliku.

Katastroof

Kui debüütfilm on iga režissööri proovikivi, millega astutakse avalikkuse ette, siis tihti osutub teine täispikk mängufilm režissöörile isegi suuremaks katsumuseks. Triin Ruumet jõudis täispika linateoseni plahvatusliku hooga. Debüütfilm „Päevad, mis ajasid segadusse“² tehti ära vastselt filmikooli lõpetanud või alles lõpetava filmitegija nooruslikult rabeda tungi pealt ning film pälvis publiku ja kriitikute seas üksmeelse heakskiidu. 2016. aastal tuli Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia ja järgmisel aastal Eesti filmi- ja teleauhindade üleandmisel triumfeeris film tervelt kuue auhinna võitmisega. Kahtlemata kaasnevad säärase edulooga publiku ootused režissööri järgmistele töödele ja see omakorda suurendab pinget režissööris, kes tunnetab, et peab need ootused täitma. Üldjuhul leiab iga küps režissöör lõpuks viisi, kuidas vastutuskoormaga harjuda – kas selle peale mõeldes või mitte mõeldes.

Enne sügavamalt asja kallale asumist tuleb senise meediakajastuse najal tõdeda, et Ruumeti teine film „Tume paradiis“ on tekitanud vastandlikke arvamusi ning jaotanud publiku kaheks. Kiidetud on julgust süveneda praeguse Z-generatsiooni viimase otsa ja Insta­grami-põlvkonna kasvamisvaludesse. Ette on heidetud lünklikku ja ebapiisavat lugu.

Ootasin ka mina Triinu uut filmi suure õhinaga ning seda suuremaks kujunes pettumus, kui filmi esimesel vaatamisel tekitasid minus juba ekspositsiooni ajal kasvavat rahutust nii näitleja­tööd kui ka puudulik stsenaarium, ja see rahutus kasvas filmi lõpuks nii mõnegi saalis istuja nihelemise ja kommentaaride saatel „Tumeda paradiisi“ kunstilise väärtuslikkuse täielikuks eituseks. Segaseimaks jäi toon, millega teosesse „kirjutatud“ implitsiitne autor tegelastesse suhtub. Millegipärast tundsin, et minult oodatakse tegelastele kaasa tundmist, mida aga irratsionaalse lapsikuse tõttu ei saanudki juhtuda. Film mõjus oma tumedas sünguses aina sügavamale vajununa kui iseenese paroodia. Kinosaalist lahkudes kuulsin vestlust mõne noore vahel, kes samuti ei olnud toonile pihta saanud, kommenteerimas: „Kuidas ikka nii halva filmiga võib üldse hakkama saada?“ Kõik näis kinnitavat mu toonase mõttekäigu „ilmselget“ õigsust, et olen olnud tunnistajaks väikesele katastroofile, mis kultuurimaailmas nagu looduseski aeg-ajalt ette tulevad: noor ja võimekas režissöör on oma teise filmiga põrunud. Mu hinnang püsis kindlana, kuni üks tuttav operaator kirjeldas mulle täiesti vastupidist filmielamust. Astunud arutellu mõistsin, et meie kahe filmi­vaatamise erinevus seisneski toonis, mida filmilt ootasime. Ta ei tajunud filmitegijate püüdu panna meid tegelaste suhtes empaatiat rakendama. Vastupidi. Seega võiks semiootiliselt väita, et konflikt või vahe peitub lugemisoskuses ja lähenemises tekstile. Kirglikust huvist andsin „Tumedale paradiisile“ teise võimaluse ja voilà – Saulusest sai Paulus. Film võttis täiesti teised värvid. Kõik asetus ilusti oma kohale. Stsenaarium, kaamera- ja näitlejatöö. Naersin tegelaste dekadentliku infantiilsuse ja kulminatsiooni saamatu kollapsi üle.

Õigupoolest, milles siis asi?

Tajude ekslik meel

Iraani filmirežissöör Abbas Kiarostami on tunnistanud Ameerika filmikriitikule Godfrey Cheshirele antud inter­vjuus täielikku abitust oma filmidele hinnangu andmisel, sest need varieeruvad sõltuvalt publiku käitumisest kinosaalis.³ Psühholoog Elliot Aronson on andnud 1972. aastal välja raamatu „Sotsiaalne loom“,⁴ mis on oma meelelahutuslikult terava huumori ja akadeemilise sügavusega kujunenud asendamatuks tähtteoseks ja teejuhiks situatsiooni- ja sotsiaalpsühholoogia maailma. Inimest lahkab ta kui sotsiaalset looma, kes käitub ja langetab otsuseid end ümbritseva keskkonna järgi palju tihemini, kui ta tahaks endalegi tunnistada. Võib väita, et kui inimene on sotsiaalne loom, siis igasugune kunst – teater, kino, muusika –, mida kogeme koos publikuga, on sotsiaalne loome. Kiarostamit tsiteerides eksponeerub film kaks korda: esimene kord siis, kui see kaamera sees valgust saab, ja teine kord publiku silmadega kinolinal kohtudes.⁵

Tulles tagasi minu „Tumeda paradiisi“ esimese vaatamise juurde toon välja kaks faktorit: mul oli peavalu ja tundsin end haiglaselt; olin saanud tuttavalt filmikriitkult aimu, et teda jättis film ükskõikseks. Psühholoogid Stanley Schachter ja Jerome E. Singer on välja käinud teooria, mida tunneme kahefaktorilise emotsiooniteooriana. Selle järgi tuleneb emotsioon kahest tegurist: füsioloogilisest aktivatsioonist (physiological arousal) ja kognitiivsest märgistamisest (cognitive labeling). Väga lihtsalt öeldes tähendab see, et inimene kasutab oma emotsioonide märgistamisel peale oma teadmiste ka lähimat ümbritsevat keskkonda. Samal ajal võib see viia emotsioonide väärtõlgendusteni, sest kui aju ei tea, miks ta mingit emotsiooni tunneb, võivad välised ärritajad ta „valele“ teele juhtida. Schachteri-Singeri eksperimendis süstiti katsegruppidele vitamiini Suproxin, tegelikkuses süstiti eri gruppidele hoopis adrenaliini või platseebot. Katse jaotus omakorda. Osa gruppidest hoiatati ravimi kaasnähtude hingeldamise, südamerütmi ja vererõhutõusu eest. Teisi kõrvalmõjudest ei teavitatud. Mõlemal juhul reageerisid grupiliikmed ravimile samamoodi (v.a platseebogrupid, kes jäid ovatsioonidest mõjutamata). Kusjuures sinnamaani välja, et kui eksperimenti toodi „näitleja“, kes ühel juhul hakkas eufoorilist rõõmu etendama, ja teisel juhul raevukat viha, järgnesid kõik adrenaliini­süsti saanud katseisikud eeskujule, tõlgendades oma emotsioone vastavalt näitlejale.^{6, 7}

Nii et vabalt võib oletada, et peavalu, mis takistas mul filmile keskendumast, stsenaariumi jälgimast jne, läks segamini nii mõnegi kaasvaataja torinaga filmi näitamise ajal ja võimendus enne filmi saadud hinnangu mõjul. See aga ei seleta teiste filmivaatajate nurinat ega tooniprobleeme, mis nii mõnelgi vaatajal ja arvustajal on tekkinud. Maitse on maitse ja sinna pole mõtet trügida. Kõigile ei saagi üks film meeldida, rääkimata groteskist, mis aina sügavamale allamäge kihutab. Pakun siiski veel ühe võimaliku seletuse. Publik pole harjunud nägema Rea Lesta kinoekraanil rollis, kus ta ei kehasta sümpaatset tegelast. Teatrirollid jätan siit välja, sest kino- ja teatripublik mõnevõrra varieeruvad ja seega ka mõlema meediumi kaanoni tõlgendamine. Kinolinal võib satiirirollidest mainida küll Rainer Sarneti „Novembri“⁸ Liinat. Siiski vääris Rea Lesta kehastatud talutütar oma kannatustega siirast kaastunnet. Seega oletan, et tooniprobleem võib tuleneda harjumatust rollivalikust.

Elajad

Pika ringiga tagasi jõudes pean tunnistama, et Ruumetil on õnnestunud üles ehitada kõverpeegel, mis 1990ndate kauboikapitalismi kastetud maailmana peegeldab tänapäeva ikooniloome- ja heaoluhüsteeriat. Samal teemal on „Tume paradiis“ märksa leidlikum kui näiteks Sofia Coppola kümne aasta tagune „Bling Ring“⁹. Ruumeti tegelased on samuti valele tõele juhitud sotsiaalne kari. Ühe nähtuse eri palged. Elajad, kellest igaüks jahib vaid välist jõukust, steroididel seksuaalsust, kus puudub armastus. See kõik meenutab pärmibaktereid, kes lämbuvad suhkrut õgides iseenda väljaheidetesse. Otsest erinevust maa- ja linnainimeste vahel pole. Viktori ideaal on oma isa kummitus ja mootoriõlist ning testosteroonist läbi imbunud Odini sõdalasi meenutav baikerite jõuk, mis Viktori eduloo kulgedes koorib jämekoomiliselt paljaks sigma male pseudomaskuliinsuse. Karmen, janus kiirete lahenduste järele, püüab oma paratamatut vaesust petta kasukate ja käekottidega ning leina maandada sadomasohhistliku seksi ning triibutõmbamisega, ja kui see vaid süvendab probleeme, siis ootab abi healt nõialt, et seejärel sama tsüklit korrata. Kuulsin hiljuti ühelt tuttavalt mõtet, et tänapäeva Tinderi-suhete tõttu ollakse muutunud justkui salvrätikuks, mida saab võtta, täis nuusata ja siis prügikasti visata. Ruumeti filmi maailm on selgelt postmodernne. Selle asemel et lahenduseni jõuda, kooserdavad tegelased sihitult ringi ja koperdavad ikka ja jälle omaenese reha otsa. Kaadrite esteetika on vaid petlik unelm. „Tumedat paradiisi“ võib käsitleda ka suurekssaamisfilmi paroodiana, milles kasvatuslikku traumaatilist sündmust ei tulegi, ja ehkki Viktor näib lõpus pakutud välk-selgest-taevast-lahenduses mõistvat oma kõrilõikajakuvandi võltsust, siis ei ütle mõlema tegelase painajalik lähedusvajadus ja lõhkumistung ei ka intsestile.

1 Silver Õun, Mis on lastefilmides erilist? – Sirp 4. VIII 2023.

2 „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016.

3 Godfrey Cheshire. Conversations With Kiarostami. Woodwille Press, New York 2019, lk 100.

4 Elliot Aronson, The Social Animal. 12. väljaanne, Worth Publishers 2018.

5 Godfrey Cheshire. Converstations With Kiarostami. Woodwille Press, New York 2019, lk 100.

6 Elliot Aronson. The Social Animal. 12. väljaanne, Worth Publishers, 2018.

7 Two-factor theory of emotion. https://en.wikipedia.org/wiki/Two factor_theory_of_emotion

8 „November“, Rainer Sarnet, 2017.

9 „The Bling Ring“, Sofia Coppola, 2013.