Teateid tegelikkuse keskusest

Berliini filmifestivalil otsis filmikunst teed läbi sõnumirägastiku, Eestil avanes võimalus olla tähelepanu keskpunktis ja žürii tegi värske otsuse eelistada dokumentaalfilmi.

TRISTAN PRIIMÄGI

Berliini rahvusvaheline filmifestival „Berlinale“, 16. – 26. II.

„Berlinale“ iseloomu kogu 73 toimumiskorra vältel on lihtne mõista, kui vaadata festivali asutamise asjaolusid, aega ja kohta. Filmifestivali mõtte kutsus 1951. aastal ellu toonase Okupeeritud Saksamaa Liitlasvägede Üksuse (HICOG) informatsiooniteenistuse filmiohvitser Oscar Martay ja tõelises Marshalli plaani vaimus andsid festivali korraldamiseks laenu Ameerika Ühendriikide relvajõud. Berliin oli tol ajal ilmselt maailma kõige olulisem geopoliitiline hotspot, kus üritasid oma huvisid kehtestada mitmed maailma suurjõud, ja ka kultuuri kasutati usinasti diplomaatiliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kogu aeg on „Berlinale“ kuvandi keskne osa olnud keskmisest suurem poliitiline laetus ning festivali kavast on jäänud (või jäetakse) mulje kui sõnumikesksest, ideoloogilisest programmist. (Filmi)kultuur ideaalide teenistuses on jõuline relv ning „Berlinale“ näib tundvat uhkust selle üle, et filmiga minnakse barrikaadidele.

See on aga toonud kaasa omad probleemid, mida on Berliini festivalile ikka ette heidetud ja mis on nüüd, uue juhtimise all, veelgi võimendunud. Liigse sõnumikesksuse juures kipub vahel ununema see, et film on siiski kunstiliik ja peaks olema väärtuslik ka esteetiliste, kunstiliste parameetrite järgi. Vastasel juhul tekib olukord, et ideoloogilises plaanis on võimalik näha põhjendust, miks on film programmis, aga kunstilises plaanis mitte. Tõsi, et laias laastus on ju „Berlinale“ tüüpi inimgruppe kaasavad ja võimestavad sõnumid igati teretulnud, sest kinnistavad demokraatlikku maailmakorda, aga mälupilti jäävad paremini filmid, mille puhul saab selgeks, miks film on audiovisuaalne kunst.

Tuleb siiski tõdeda, et tänavune žürii eesotsas näitlejanna Kristen Stewartiga tegi oma tööd hästi, ei läinud lihtsatesse lõksudesse (näiteks oodatav ideoloogiline laetus või festivalikumu) ning üldjoontes võib võitjate valikuga rahul olla.

Karujahi peatrofee

Ennekõike tuleb žüriile muidugi au anda otsuse eest pärjata peapreemia Kuldkaruga võistlusprogrammi 19 filmi hulgast ainukest dokumentaalfilmi. Nicolas Philibert’i „Adamant’il“¹ libises otsekui pooleldi märkamatult võistlusprogrammi viimase filmina ekraanile ning hommikuse pressilinastuse aegu oli saal ikka tuntavalt keskmisest hõredam. Ilmselt poleks ka kõvemad hasartmängijad osanud sellele filmile panustada, sest „Adamant’il“ ei tee küll ühtki pingutust, et teha end glamuurseks või apetiitseks. Oma väikesel skaalal toimetav dokk viib meid Pariisis Seine’i jõel asuvale Adamant’i-nimelisele praamile, kus asub võrdlemisi vabameelse elukorraldusega raviasutus vaimsete häiretega patsientidele. Vaatleva dokumentalistika meister Philibert on selgitanud, et filmi inspireeris tegema ühiskonnas levinud demoniseeriv suhtumine vaimuhaigetesse: vaimseid häireid käsitletakse ennekõike kui midagi vägivaldset, lärmakat ja kontrollimatut. Filmis „Adamant’il“ tõestab ta vastupidist, näidates sealseid asunikke kui keeruka ja isikupärase siseilmaga indiviide, kelle veidrused ei luba neil ühiskonnast täiel määral osa võtta.

Kui mullu läks Veneetsia Kuldlõvi festivali ajaloos teist korda dokfilmile („Kõik see ilu ja verevalamine“²), siis nüüd tuli järgmine peavõit maailma tipp­festivalilt, mis on pigem tuntud oma mängufilmivaliku poolest. Ei tahaks teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid kaks sellist võitu järjest, vaevu pooleaastase vahega, võiks ju viidata küll dokumentalistika tugevnevale positsioonile filmiliikide hierarhias. Täidisena mõjuvate mängufilmide kõrval on voog­edastuse tsunamilaine uhtnud vaatajaskonna üle ka suvaliste teledokkidega, mis täidavad tihti kas uudismagasini või uuriva krimisaate funktsiooni. Rõõm näha, et vajadus autorikeskse lähenemisviisi järele selle nähtuse vastureaktsioonina ainult kasvab.

Diptühh-filmid

Omalaadse vormikatsetusena jäid festivali programmist meelde ka kahest osast koosnevad diptühh-filmid, mis laiendavad filmiteksti mõistet ning mille koosmõju on õnnestumise puhul täiesti uudne kogemus.

Portugali režissöör João Canijo oli „Berlinale“ programmis kahe segadusttekitava pealkirjaga mängufilmiga: „Halb elu“ ja „Elada halvasti“³ ehk „Mal viver“ ja „Viver mal“. Neile, kes sirvisid kataloogi pealiskaudsemalt, jäi üldse tabamata, et tegu on kahe eri filmiga, millest üks linastus põhivõistluses ja teine kõrvalprogrammis „Encounters“ ehk „Kohtumised“. Filmide keskmes on üks lagunema kippuv kuurorthotell, mida peavad viis eri põlvkondadest ja mulle veidi segase sugulussidemega naisterahvast. „Halb elu“ näitab üht lühikest ajalõiku hotellipidajate perspektiivist, „Elada halvasti“ aga sama sündmustikku klientide vaatest. Esimene film on märgatavalt nõrgem ja liigitub halvematel hetkedel melodramaatilise heietuse alla, mis pani paljud saalist lahkuma. Siin aga ilmneb selle nn diptühh-formaadi ilu, sest tänu esimesele filmile ärkab teine elule mingil täiesti erakordsel moel. „Elada halvasti“ jaotub omakorda kolmeks etüüdiks, igaühe fookuses on üks külaliste seltskond. Kõik etüüdid toimuvad ühel ajal nagu ka „Halva elu“ sündmustik. Niisiis, eri kaameratega on sama ajalõik üles võetud lausa neli korda, neljast eri rakursist ja nelja eri fookusega. Juba tekkinud eelinfo ladestub kihtidena ekraanil toimuvate sündmuste alla, stseenides on taustal näha aimatavalt teiste episoodide sündmusi või kuulda helikatkeid. Infot on liiga palju, et kinolinastuse ajal kontrollida nn continuity’t ehk aegruumilist vastavust, aga kui see kõik tõesti peaks olema detailideni läbi mõeldud, siis on vaatajana lausa võimatu hoomata seda komponeerimise mahtu, mis on sellise teose lihvimisele läinud. Kolmel Strindbergi motiivil põhinev „Elada halvasti“ haarab täiesti endasse, on tekstiliselt terav ning lubab mitmel oma heal järjel külalistest näidata end üdini nauditavast, kõige õelamast ja halvemast küljest.

Samasuguse diptühhi moodustavad Prantsusmaal elava iraani filmitegija Mehran Tamadoni kaks dokumentaalfilmi „Kus jumalat pole“ ja „Mu halvim vaenlane“⁴. Esimeses rekonstrueerib Tamadon koos kolme endise iraani poliitvangiga nende vanglatingimused ja taaslavastab piinamisstseene. Film on tinglik umbes samal moel nagu Lars von Trieri „Dogville“ (2003), aga nii suulised kirjeldused kui piinamisnäited on äärmiselt mõjuvad. Teises filmis „Mu halvim vaenlane“ asub Tamadon ise vangi rolli ning pika ülekuulamissessiooni viib läbi kunagi ka ise vangina piinarikkaid ülekuulamisi kannatama pidanud iraani näitlejanna Zar Amir Ebrahimi, kes võitis eelmisel aastal Cannes’is parima naisnäitleja auhinna peaosa eest filmis „Püha ämblik“⁵. Ebrahimi elab rolli täiesti sisse ja šokeerib pahaaimamatu eksperimendi lavastanud Tamadoni tõsiselt, seades ka kahtluse alla tema meetodid. Kuna Tamadoni eesmärk on panna oma diptühh-dokiga toonased piinajad pattu kahetsema, siis lammutab Ebrahimi selle lootuse kivihaaval koost ning saab üsna selgeks, et süsteemi legitimeeritud vägivald on liiga ebaisikuline, et panna kedagi kahetsema. Kõik teevad vaid oma tööd: dokumentalistid, aktivistid ja sadistid.

Eesti laul

Kuna Berliin on meie optimistlikust perspektiivist vaat et „meie oma naabruskond“, on eesti filmil olnud „Berlinalele“ teatud ootusi, mis ei ole sel sajandil küll enamasti realiseerunud. Berliini on peale sõnumikeskse ideoloogia iseloomustanud ka teatud ostalgia ehk igatsus Ida-Saksamaa järele. Sedalaadi sentimendid pole Eestiski võõrad, kui vaadata kas või telesarja „ENSV“⁶ populaarsust, ning üks tuntumaid ostalgiafilme „Hüvasti, Lenin!“⁷ esilinastus 2003. aastal sobivalt just „Berlinale“ põhivõistlusprogrammis. Seetõttu on mõne Eesti nõukogude minevikku käsitleva filmi väljajäämine „Berlinalelt“ olnud võrdlemisi ootamatu (näiteks „Seltsimees laps“⁸). Kui aga ei saa uksest, siis saab aknast, ja nii oli „Berlinale“ filmituru European Film Market (EFM) fookusmaaks või pigem fookusregiooniks valitud Baltimaad. Üks on kindel: olla ühe maailma olulisema filmituru keskmes, esile tõstetud, ei tule küll kuidagi kahjuks. Selles maailmas on raske tähelepanu saada, eriti kui müügiargumendid on riigiti võrdlemisi samasugused ja filmid tihti niisamuti. Keeruline on aga statistiliselt mõõta selliseid asju nagu mõju, kuvand või usalduse kasv. Mõõdikut küll pole, aga loodetavasti väljenduvad sellise suhtekorralduse viljad järgnevate aastate jooksul kas või kõrgema profiiliga koostööprojektide kaudu. Kui kultuuriminister Piret Hartman rõhutas Berliinis seda, et Eesti on filmimaa, siis tegime kindlasti sammu sellele unistusele lähemale.

Õnneks oli sel fookusel oma Eesti-peegeldus ka festivali programmis ja seda lausa kahe filmiga. Märkimisväärne, et lühianimatsioon „Eeva“ pääses osalema lühifilmide võistlusprogrammi, kus 20 lühifilmist vaid kolm olid animatsioonid. Ükski eesti lühifilm ei ole seni selles programmis osalema jõudnud. Animafilmid auhindu ei saanud. Kui nüüd vaadata seda, et kuus võistlusfilmi oli veel eraldi pakendatud kvääriteemalisse plokki nimega „Manifestatsioonid“ ja sinna läks lausa neli auhinda, siis oleks loogiline järeldada, et „Eeval“ jäi Berliini väärtushinnangute mõistes ehk päevakajalisusest puudu. Film ise on aga suurepärane ja loodetavasti saab seda varsti ka Eestis vaadata.

Lastefilmide programmis „Generation Kplus“ osales aga veel teinegi Eestiga seotud film, täispikk animatsioon „Tüdruk ja koer“⁹ – Euroopa kaastootmisfilmi standardnäide, kus itaalia lavastaja on teinud inglise keeles ühe iiri loo ning tootjamaid on lausa seitse (Luksemburg, Itaalia, Iirimaa, Suurbritannia, Eesti, Läti ja Saksamaa). Tundub, et Eesti-poolne tootja Amrion on sattunud surmateemaliste lastefilmide nõiaringi, sest sarnaselt „Erik Kivisüdamega“¹⁰ tuleb ka siin lastel hakkama saada lähedase inimese siitilmast lahkumisega. Film on hoolimata küpsest teemast lahendatud kahjuks võrdlemisi nunnult, seda nii toonilt kui ka joonistusstiililt, aga kuna sattusin kogemata filmi avalikule linastusele, siis tekkis mu ümber mitu klassitäit käratsevaid saksa lapsi, kellega koos on sellise filmi vaatamine kindlasti täiesti erisugune kogemus. Kuna film on dubleeritud saksa keelde (kõrvaklappidega sai õnneks vaadata ka dublaažita versiooni), siis jäi enamikust pärast filmi autorile esitatud laste küsimustest kõlama sõna Stimme – hääl. Väikestel vaatajatel tundus olevat suur uudishimu selle vastu, kes mis häält on peale lugenud. Olgu öeldud, et põhilise meesrolli originaalhääle eest vastutab Brendan Gleeson, kes on nomineeritud ka parima meeskõrvalosa Oscarile rolli eest filmis „Inisherini hinged“¹¹. Nii et turunduslikust aspektist võiks ju väita, et Berliinis linastus Eesti film, mille ühes peaosas mängis Oscarile kandideeriv näitleja.

Sõja aastapäev

„Berlinale“ ajal sai täis ka aasta Ukraina sõja algusest. Ukraina-teema olulisusest Euroopa filmiüritustel on olnud juttu varemgi ning õnneks tuleb tõdeda, et toetav foon pole vaibunud ja üldist poolehoidu toetasid ka mitmed filmid festivali programmis. Seni ehk kõige mõjuvama Ukraina sõja filmi on teinud paradoksaalselt hoopis venelane, Putini laamendamise eest Lätti põgenenud tippdokumentalist Vitali Manski, kelle „Idarinne“¹² koostöös Ukraina rindemeediku ja filmitegija Jevhen Titarenkoga on üks festivali raputavamaid elamusi. Film on ehk pisut võrreldav kunagise „Armadilloga“¹³, kuid sealsest veelgi enam on vaatajal võimalik kogeda lahinguolukordade intensiivsust ja adrenaliini. Oleme ausad, ka emotsionaalne investeering on Ukraina sõtta hoopis teine kui taanlaste Afganistani-retke puhul. „Idarindes“ vahelduvad pingelised konfliktiolukorrad rahulike jutuajamistega jõekaldal või piknikulaua taga, kui filmi peategelastest lahingumeedikud räägivad lugusid oma elust ja läbielamistest. Raske on seda kõike vaadates rahulikuks jääda.

Huvitav näide hoopis teisest pardast on Sean Penni lavastatud „Ülivõime“¹⁴. Superstaar Sean Penn läks 2021. aastal Ukrainasse, et teha portreedokk toona rahvusvaheliselt veel mitte eriti tuntud Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskõist. Sellest ajast pärinevad praegu võrdlemisi huvitavad eksperdiarvamused selle kohta, mis saab edasi: huvitav on vaadata sõjanduseksperte ja ajakirjanikke, kes on tulevikust õndsas teadmatuses. Penni täielik vedamine filmitegijana on see, et ta on koos võttemeeskonnaga tõepoolest Kiievis 2022. aasta 24. veebruaril, kui algab esimene rünnak. Kahjuks ei oska ta aga selle süllekukkunud võimalusega suuremat peale hakata, sest nii nagu lööb Putini rünnak segi Euroopa tulevikuplaanid ja julgeolekuarhitektuuri, paisatakse segi ka vaese Penni režiistsenaarium, nii et ühtäkki tuleb tal hakata Zelenskõi kõrval kajastama ka sõda. Tulemus on segane segu Ukraina sõjast kui sellisest, mida juhib Penni rohke audiokommentaar. Penni vahendusel edastatav Ukraina sõja ülevaade on meiesugustele sõjablogides karastunud meediahuntidele küll võrdlemisi algkursuse tasemel. Alkoholiseerunud ja musklis kähehäälne Penn mõjub iseenese kehastatud rolli karikatuurina ning meenutab mõnevõrra oma osatäitmist William Holdenil põhineva, reaalsusega sidet kaotava tegelase Jack Holdenina filmis „Lagritsapitsa“¹⁵ ning näitlejana ei küüni ta sisekaemuslikud monoloogid kuigi sügavale, kuid ometi võib „Ülivõime“ eksistentsi põhjendada jesuiitide omaaegse loosungiga „Eesmärk pühendab abinõu“. Kui see kesk­pärane või isegi nõrk film suudab mobiliseerida ameeriklased Ukraina toetuseks, kiidan selle initsiatiivi igati heaks.

Poola dokumentalist Tomasz Wolski tuli aga välja hoopis vastupidist laadi Ukraina-dokiga. Tema „Ukrainas“¹⁶ on näidatud stseene tükkideks lastud Ukraina linnadest ja loodusest ilma igasuguse kommentaarita. Justkui poolkogemata on heliribale jäänud üksikud laused inimestelt, kes tulevad tänavale uudistama Vene tankide vrakke või organiseerivad uut tüüpi elu maa all, metroojaamades. Siin filmis on nii sügavust, lootust kui ka meeleheidet – ja kindlasti ka poeesiat, nagu ühes heas dokis ka olla võiks.

1 „Sur l’Adamant“, Nicolas Philibert, 2023.

2 „All the Beauty and the Bloodshed“, Laura Poitras, 2022.

3 „Mal viver“, João Canijo, 2023; „Viver mal“, João Canijo, 2023.

4 „Jaii keh khoda nist“, Mehran Tamadon, 2023; „Mon pire ennemi“, Mehran Tamadon, 2023.

5 „Holy Spider“, Ali Abbasi, 2022.

6 „ENSV“, 2010–2019.

7 „Good Bye Lenin!“, Wolfgang Becker, 2003.

8 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

9 „Greyhound of a Girl“, Enzo d’Alò, 2023.

10 „Erik Kivisüda“, Ilmar Raag, 2022.

11 „The Banshees of Inisherin“, Martin McDonagh, 2022.

12 „Східний фронт“, Vitali Manski, Jevhen Titarenko, 2023.

13 „Armadillo“, Janus Metz, 2010.

14 „Superpower“, Sean Penn, 2023.

15 „Licorice Pizza“, Paul Thomas Anderson, 2021.

16 „W Ukrainie“, Tomasz Wolski, Piotr Pawlus, 2023.