Tööhobuste bluus

Kohusetunne, raske töö ja traditsioonid hoiavad ühiskonda koos. Aga mis mehi koos hoiab?

PAUL EMMET

Dokumentaalfilm „Nii ta on“ (F-Seitse, Eesti 2024, 82 min), režissöör-stsenarist Vallo Toomla, operaator Erik Põllumaa, produtsent-monteerija Kaie-Ene Rääk.

Pool sajandit talve näole tahutud. Mehed tegemas mehiseid asju. Vallo Toomla dokumentaalfilm „Nii ta on“ kujutab endast isikupärast pilguheitu maa­rajoonide eesti meeste põlvkonnale, keda kannustavad kohusetunne, raske töö, armastus pere vastu ja vaikne väärikus. Mehed, kes on ise üles ehitanud oma kodu, võtnud kohaliku naise ja üles kasvatanud lapsed ning kes täidavad kohapeal vajalikke ülesandeid. Ja nad ka laulavad.

Suured, karedad käed, laiad näod, kahvatud silmad. „Nii ta on“ keskendub kooriliikmetele, kes tööd teevad enamasti kätega, töö on füüsiliselt nõudlik ja vajab ametioskust. Elu on aeglane, isegi igavavõitu, korduv, ettearvatav, karm, vahel üksildane ja muust maailmast eraldi. Aga ka siin on olemas ühiskonna lõim, vundamendi põhilised ehituskivid, töömees, kes toob leiva lauale; majaperemees, kes pakub turvatunnet, stabiilsust ja ohutust. Ehitajad, elektrikud, puusepad, mehaanikud jne, kes harilikult on selgeks õppinud mõne iidse oskuse. Kõrgema keskklassi oskustöölised. Mehed, kes tunnevad uhkust õppimise, oskuste lihvimise ja töö ära tegemise üle.

Maamees otsib mõtet. „Nii ta on“ uurib tagasi kohkumata XXI sajandi maskuliinsust ja seda lõivu, mida tänapäeva maamehel on tulnud maksta. Suur hoolekandja vastutus pole kuskile kadunud, kohus kaasa, perekonna, sõprade ja eellaste ees endiselt täita. Samuti kohustus austada ja kaitsta loodust ning seda sinijuukseliste tee blokeerimise või klassikalise maalikunsti reostamise hüsteeriata – inimesena, kes elab ja toitub oma maast, mida ta pisiasjadeni tunneb.

Kõige võimekamad mehed on tihti keerukad. Neis on segunenud ebakindlus, hirmud, kohusetunne ja unistused. Vastutus perekonna ees on sügavale juurdunud, aga kuidas on lood endaga? Tavad, kombed ja aastapäevad seovad nii heas kui halvas. Tenor Heiki kurdab, et kui varem käis koor ühiselt bussiga proovis, siis nüüd sõidab igaüks eraldi oma autoga. Veel üks kadunud võimalus jagada lugusid, hoida meestevahelisi hapraid sidemeid ja luua sõprussuhteid.

Ilmselge, et üle kogu maailma on maarajoonide meessoost elanikkond kokkupõrkekursil valitsustega, kes survestavad uute keskkonnanõuete kehtestamist või keelavad rohenormidega vastuolus tegevuse, määramata kompensatsiooni neile, kes tegelikult tööd teevad. Bariton Kaido sõnastab veel ühe kuuma teema, puudutades globaalset rännet, kui ta, unistades soojale maale tööle minekust, mõistab, et ükskõik kuhu minnes oleks tagajärg ilmselt see, et ta võtab mõne kohaliku eest töö ära. Turudünaamika, kapitalism on inimestesse süstinud teadmist asendatavusest. Kui on võimalik tööd tellida sama kvaliteediga ja odavama hinnaga, siis seda ka tehakse. Lihtne mõista, miks parempoolsete pooldajatele selline süsteem aina õli tulle lisab. Tööliste rahvusvaheline solidaarsus on tänapäeval ajalooline müstika.

Lõhe Tallinna ja ülejäänud riigi vahel kasvab ning luurab ka siinse filmi peategelaste argielus. Üheksakümnendad aastad oli Eestis pöördeline ajajärk, aga kes olid siis võitjad ja kuidas nad võitjaks osutusid, küsib üks kooriliige. Euroopat kummitab vanadusnõtrus, millega enamikule meestele kaasneb klassikaliste mehiste ametite – talupidamine, tootmine, kalapüük jne – kadumine ja asendumine istuva kontoritööga.

Kui kohusetunne ja traditsioon on liim, mis ühiskonda koos hoiab – ehitamise ja parandamise, tööriistade ning masinate käsitsemise oskus teevad meid endiselt oskustöölistest sõltuvaks –, siis kus on poleemika töölisklassi meeste statistiliselt madalama keskmise eluea üle?

Nende kehad on tööst räsitud. Orwelli „Loomade farmi“ traagiline kangelane, töökas hobune Tümpsa oli pühendunud, lojaalne, truu ja tugev. Võib-olla on „Nii ta on“ vastus neoliberalistlikule „Loomade farmile“ enne seda, kui suure töövõime ja jõu isetult ära kulutanud tööhobune tapamajja pukseeritakse.

„Meie oleme mehed kui metsapullid,“ laulab koor, aga ühiskonna, poliitikute ja meedia kavatsus on kohelda töömeest kui pullisitta. Olgu selle kinnituseks kollaste vestide eelsed, suuremas osas töölisklassi meeste meeleavaldused Prantsusmaal ning hiljutised Saksa, Prantsuse, Belgia ja Hollandi talumeeste väljaastumised. Või Kanada rekajuhid ja streikivad autotehaste töölised Ameerikas.

Liigutav hingepaljastus. Aga kuidas on laulmisega? Paljude harmooniliselt kokku kõlavate häälte vägi kajab üle maailma, kus samasugused mehised, töös karastunud mehed naudivad kokku tulemist ja hinge liigutavat paljastamist avalikul esinemisel. Meenuvad inglise ja šoti jalgpallitribüünide laulud, kooridel on väljapaistev roll olnud Walesi töölisliikumises, eriti söekaevanduste kaevurikooride kujul. Nagu Eesti kooridki, on need maailma parimate hulgas oma vastupanu-, solidaarsus- ja ühtsuslauludega. Mõned parimad koorid kerkisid esile 1920. aastate streikide ajal, karastatuna suurtes raskustes ja jäädvustatuna igaveseks rahvusvahelisse folkloori Ameerika laulja Paul Robesoni poolt filmis „Uhke org“*. Robeson kogus hiljem kontsertidega raha kaevurite ja nende perede toetuseks, kui sajad mehed mitmes õnnetuses elu olid kaotanud.

Filmis intervjueeritavate meeste moraalne kompass on muljetavaldav. Mõtiskletakse selle üle, milline on üks õige kodu, millised on sõbrad ja pere. Aeg-ajalt vihjatakse, et tegelikud valitsejad on naised, lastele aga pakutakse armastust, varju, toitu ja turvalisust. Mees ja naine võivad ka „lihtsalt külg külje kõrval“ elada. Eneseohverdus ja kohusetäitmine on kõige alus. Ometi on siin ka kurbust, melanhooliat, nostalgiat, ja mitte ainult igatsust nooruse, vaid ka esivanemate unistuste täitumise järele, ning muret tulevaste põlvede käekäigu pärast. Kohati on raske tõmmata piiri mõistatusliku, tusase ja otsapidi autistliku vahele – ja seda enamiku üle 40aastaste Eesti töölisklassi meeste puhul. Teine tenor Rein: „Viimasel ajal ärritavad mind peaaegu kõik inimesed. Kui kõiki inimesi miski ärritab, siis see ärritab mind. Mingil ajahetkel kõik arvavad mingitest asjadest midagi.“ Järgneb kompromisside lõputu jada. Arutusele tuleb tasakaal õnne ja rahulolu vahel, justnagu õnne oleks liiga palju tahta. Kas nii see ongi?

Eesti meeste ruutjuur näib olevat pragmatism. Igaühel on vaja kaaslast, kellele saab oma muredest rääkida, olgu ta siis naine või parim sõber. Ja ometi: milline on töölisklassi meeste roll ja positsioon ühiskonnas pärast seda, kui nad on oma osa ära teinud ja valmis saanud sooja turvapaiga? Eriti siis, kui nad on maalt, kogukonnatruud, perekonnale orienteeritud ja sünnipaiga lähedale paikseks jäänud?

Ja siis laulmine. Koos vormi valatud emotsionaalne vabanemine, tiimitöö, hääletoonide ja helide kogum, mis annab laulule õige väe. Eks sellisest materjalist valataksegi rahvaid. Seda peaksid meeles pidama valitsused ja pealinnad üle kogu maailma.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* „The Proud Valley“, Pen Tennyson, 1940.