WGA ja SAG-AFTRA vs. AMPTP. Eksistentsialistlik lõppmäng

Hollywoodi stsenaristide ja näitlejate palju kõmu tekitanud streigid kipuvad taanduma anonüümsetele täheühenditele. Miks see teema üldse eestlasi peaks huvitama ja kuidas see meid puudutab?

JOHANNES LÕHMUS

Kuigi Hollywoodis suudeti tänavu esimest korda pärast koroonapandeemiat ületada 4 miljardi dollari kassatulu piir, on sealsetel suurstuudiotel siiski ohtralt mõtlemisainet, kuna kõik on läinud teisiti, kui kõrgepalgalised stuudiobossid 2023. aasta plaane tehes ehk prognoosisid. „Barbie“¹ ja „Oppenheimeri“² kui kahe väga selgelt autorikäekirjaga filmi enneolematu edu on meeldiv üllatus ilmselt igale filmikunsti armastajale, aga eelkõige stuudiotele, Warner Bros-ile ja Universalile. „Barbiest“ on saanud kõigi aegade suurima kassatuluga film, mille saja-aastane Warneri stuudio on eales välja toonud, ning kolmetunnine ja tumeda ajalooainesega „Oppenheimer“ ei tohiks filmitööstuse reeglite järgi kuidagi aasta ülemaailmselt kolmas film olla. Eriti pärast kevadsuve, mil kinno jõudsid „Kiirete ja vihaste“ „Galaktika valvurite“ ja „Võimatu missiooni“³ järjekordsed osad või Indiana Jonesi filmi­seeria lõppvaatus⁴.

Barbenheimeri õnnestumine võib näidata seda, et viimastel aastakümnetel USA filmitööstuses üha tugevamini kinnistunud frantsiisikapitalismi võimuvertikaal ehk süvenev järjefilmidele panustamine on kõikuma löönud ja pole enam niivõrd kindla peale minek. Senise süsteemi on kõikuma löönud ka viimase 63 aasta kõige ulatuslikum näitlejate ning stsenaristide streik, mis ei jäta oma mõju avaldamata üheski riigis, kus on digitaalne projektsioon ja rahvusvaheline kinolevi. Millistele panustele käib siis mäng Põhja-Ameerikas?

WGA, SAG-AFTRA, AMPTP

WGA (Writers Guild of America) on Ameerika Stsenaristide Gild, 1954. aastast tegutsev ametiühing, mis esindab 11 500 ida- ja lääneranniku filmi-, tele-, raadio- ja võrgumeediastsenaristi. SAG-AFTRA (Screen Actors Guild and American Federation of Television and Radio Artists) ehk Ekraaninäitlejate Gild ning Ameerika Tele- ja Raadioesinejate Föderatsioon loodi 2012. aastal ja ühendab ametiühinguna üle 160 000 filmi- ja telenäitlejat, saatejuhti, uudisteankrut, aga ka tantsijat, professionaalset arvutimängurit, modelli või Youtube’i ja teiste ekraanide vahendusel esinemisega seotud töötajat. AMPTP (Alliance of Motion Picture and Television Producers) ehk Filmi- ja Teleprodutsentide Liit on kaubandusühing, mis esindab suuri filmi- ja telestuudioid läbirääkimistel ametiühingutega. AMPTP esindab kõige kasumlikumaid, kuulsamaid ja suuremaid stuudioid, nagu Paramount, Sony, Universal, Walt Disney, Warner Bros, Netflix, Apple TV+ ja Amazon.

Ametiühingute üheks põhiliseks eesmärgiks on leppida kokku kollektiivlepingutes stuudiote ja loovisikute vahel. Seda tehakse tavaliselt iga kolme aasta tagant ja nendega pannakse paika näiteks miinimumtasud ja autoriõiguste kompenseerimine. Ametiühingusse kuulumine on USAs hädavajalik, kuna üksikisikul on suurkorporatsioonide bürokraatliku juriidika vastu raske end kehtestada ja oma õigusi kaitsta, kuid kollektiivselt on see võimalik, sest ametiühingu eesmärk ongi liikmete eest seismine ning vajadusel kohtukaasuste abiga õigluse jaluleseadmine.

Just sellise kollektiivlepingu allkirjastamisest sai ka alguse artikli ilmumise ajaks juba 135 päeva kestnud stsenaristide streik, mis algas 2. mail. Põhiliseks tüliõunaks on miinimumtasude protsentides kokkuleppimine, voog­edastusplatvormidelt vaatamise põhiste autoritasude maksmise väljanõudmine populaarsemate filmide ja sarjade eest, sarjade puhul minimaalselt kuuest liikmest koosneva stsenaristide toa (writers’ room) säilitamine ja tehisintellekti kasutamise reguleerimine filmide ja sarjade kirjutamise juures.

13. juulil liitusid üsna sarnastel põhjustel streigiga ka SAG-AFTRA liikmed, sest ka nemad pole rahul stuudiote ettepanekutega töötasude, voogedastusplatvormide autoritasude ja tehisintellekti seni olematu regulatsiooniga.

Kui alguses lükkas AMPTP lihtsalt igasugused platvormidega seotud vaatamispõhised autoriõiguste nõuded tagasi, siis pärast pikaks ja väga kulukaks kujunevat streiki ollakse valmis järeleandmisi tegema ning vastu tulema ka miinimumtasude tõstmise osas. Seda koos lubadusega hakata jagama ka voog­edastuse vaatajate arvu ning leida kõiki rahuldav lahendus tehisintellekti kasutamise osas filmi- ja teletööstuses.

Kuna aga ligi 130 päeva jooksul on stuudiotelt stsenaristidele lepingu sõlmimiseks ainult üks uus ettepanek ilmunud (11. augustil ja see lükati tagasi), siis paistab, et kokkuleppest ollakse veel üsna kaugel. Pealegi lekitati esildis samaaegselt ka meediasse, mis võib olla võimalik taktika, et mõjutada rahahätta sattunud stsenariste stuudiote ettepanekut aktsepteerima.

SAG-AFTRA oli viimati avalikkuses aktiivne eelmisel esmaspäeval, kui avaldati nende filmide nimekiri, millel pole midagi pistmist AMPTP stuudiotega ja mille näitlejatel on seega vaba voli oma tööd jätkata nii võtteplatsil kui ka turundustegevuses.

Argumendid ja töövõtted

Praegune streik on pärast 1960. aastat esimene kord, kui näitlejad ja stsenaristid on ühiselt oma õiguste nimel tänavatele tulnud. Toona tuldi välja, kuna stuudiote televisioonile müüdavate filmiõiguste tulu ei jõudnud tagasi autoriteni, ja tulemuseks oli nii stsenaristide palgatõus kui ka näitlejate ja stsenaristide autoriõiguste tagamine ning pensioni- ja terviseplaani väljatöötamine.

Selle asemel et ametiühingutega suheldes lahendust otsida, on AMPTP investeerinud suurekaliibriliste suhtekorraldusfirmade palkamisse, et võita avalikkuse poolehoidu. Nende peamine sõnum on olnud see, et stuudiotes soovitakse lihtsalt, et inimesed saaksid tagasi tööle asuda. Vastupidiselt on ka väidetud, et stuudiote plaan ongi lihtsalt oodata, kuni ebakindlas olukorras ametiühinguliikmetel säästud otsa saavad ja nad alla peavad andma.

Näiteks väidab AMPTP, et on pakkunud näitlejate gildile murrangulist ettepanekut tehisintellekti reguleerimiseks, mida SAG-AFTRA läbirääkija Duncan Crabtree-Ireland kirjeldas Deadline’i vahendusel nii: „Pakuti välja, et taustanäitleja laseb end skaneerida ja talle makstakse ühe võttepäeva palk, aga tootjafirmale jäävad kõik digitaalse kujutise õigused. Näitleja pilti ja tema välimust saab kasutada igavesti ükskõik millises projektis ja ilma luba küsimata ning kompensatsiooni maksmata.“⁵ AMPTP lükkas küll selle kommentaari ümber ning lubas mitte teha ühtki koopiat ilma näitleja loata, aga ei või kindel olla, kas ilma streigita ka sellised kokkulepped saavutatud oleksid. Üldiselt peetakse taustanäitlejate kadumist filmivõtete üheks esimeseks kokkuhoiukohaks, kui tehisintellekt on piisavalt arenenud. Tehisintellekti punkt on filmitööstuse loovisikutele täiesti eksistentsiaalne küsimus.

Stsenaristid hoiatavad aga generatiivse tehisintellekti (masinõppesüsteem, mis on võimeline looma teksti, pilte ja videoid, näiteks ChatGPT) mõju eest. See võimaldaks stuudiotel raha kokku hoida, kasutades inimesest kirjutaja asemel tehisintellekti stsenaariumi tootmiseks (ning hiljem panna vajadusel inimesed väiksema tasu eest ja ilma autoriõiguste kaitseta neid stsenaariume näiteks toimetama). Samal ajal pani Netflix suvel üles töökuulutuse tehisintellekti tootejuhi leidmiseks, kelle aastapalk on kuni 900 000 dollarit (võrdluseks: 87% streigis osaleva SAG-AFTRA liikmetest teenib aastas alla 26 000 dollari). Samad positsioonid vajavad täitmist ka Sony, Disney, Amazoni ja Apple’i maksimaalset efektiivsust ja tootlikkust nõudvates tootmisharudes. Vahetult pärast näitlejate streigi algust võttis sõna ka Disney tegevdirektor Bob Iger, kes nimetas ametiühingute nõudmisi ebarealistlikuks. Iger sai avalikkuselt hävitava tagasiside: tema aastapalk 2021. aastal oli 45 miljonit dollarit.

Generatiivse tehisintellekti võimetega on olnud võimalus tutvuda 2019. aasta filmis „Gemini Man“⁶, kus on arvutis loodud noorem Will Smith, või 2016. aasta filmis „Rogue One. Tähesõdade lugu“⁷, kus regenereeriti juba 1994. aastal siit ilmast lahkunud näitleja Peter Cushingi välimusega Grand Moff Tarkini tegelaskuju. Mõlemal puhul on efekt olnud õõvastav ja tekitanud eetilisi küsimusi. Näitleja õigus oma välimusele seoses tehisintellektiga oli teemaks juba 2013. aastal Ari Folmani filmis „Kongress“⁸. Robert Zemeckise tulevane film „Siin“⁹ Tom Hanksiga peaosas peaks aga olema tehtud Metaphysicu uue ajastu tehisintellekt-kaameraga, mis suudab tegelasi kaadri sees ise nooremaks ja vanemaks moonutada.

Omaette küsimus generatiivse tehisintellekti kasutamise puhul on seotud autoriõigustega. Kuidas saab olla lubatud olemasoleva kultuuripärandi kasutamine selleks, et õpetada välja masin­õppeprogramm, mille abil siis nendeltsamadelt loojatelt, kelle pealt on õpitud, hiljem töö ära võtta? Sama küsimus on meedias kerkinud seoses kirjanike loominguga, mida kasutatakse tehisintellekti treenimiseks. Suurbritannias on hetkel sel teemal pooleli kohtuasi, kus professionaalne häälenäitleja Greg Marston avastas, et tema 20 aastat tagasi IBMile sisse loetud häälenäite põhjal müüakse nüüd tema häält nime all “Human Sounding AI Voice” häälepangas Revoicer ehk ta 20 aasta tagune hääl konkureerib tema praeguse perspektiiviga tööd saada. Üks näide veel: süvavõltsingu-tehnoloogiat (deep fake) kasutades loodi selle aasta alguses sari „Süvavõltsingu naabrisõjad“¹⁰, kus pandi ühes osas ilma mingisugust nõusolekut küsimata kokku Idris Elba ja Kim Kardashian.

Streigi senised tagajärjed

Forbesi andmetel on hiljutise küsitluse põhjal 67% ameeriklastest näitlejate ja stsenaristide vastupanu poolt. Oma poolehoidu streikijatele on näidanud nii tänavuse LXXX Veneetsia filmifestivali žürii esimees Damien Chazelle kui samas oma uusi filme esitlenud lavastajad Sofia Coppola või Wes Anderson. SAG-AFTRA nõudmisi on toetanud gildi kuuluvad hinnatud näitlejad, nagu Meryl Streep, Jennifer Lawrence, Charlize Theron, Joaquin Phoenix, Matt Damon ja paljud teised Hollywoodi staarid, kellel ilmselt igapäevase toimetulekuga probleeme ei ole, isegi kui nad mõne aasta vältel tööd teha ei saa. Ent enamik ametiühingu liikmeid pingutab ja streigibki selle nimel, et oleks täidetud tingimused, mis võimaldaksid neil aastas teenida vähemalt 26 000 dollarit (USAs vajalik sissetulek tervisekindlustuse saamiseks).

Kuna staarid osalevad streigis, on sügiseste festivalide esilinastuste punane vaip olnud USA tähtedest tühi nii Torontos kui ka Veneetsias. Kuigi kaod pole olnud nii märkimisväärsed, kui suve keskel kardeti, sest sõltumatud väikestuudiod on SAG-AFTRAga tingimuste osas kokkuleppele saanud. Näiteks Oscari-võitjat Jessica Chastaini ja Adam Driverit sai siiski näha oma uute filmidega Veneetsias, aga kolleegidele toetust jagamas.

Paljude filmide, näiteks „Gladiaatori“ või „Deadpooli“ järgede võtted või esilinastuse kuupäev on edasi lükatud. See külvab aja jooksul globaalsel filmiturul aina suuremat segadust. Warneri kaua oodatud suurfilm „Düün. Teine osa“¹¹ esilinastub novembri asemel nüüd märtsis ning stuudio on välja arvutanud, et neile on streik seni maksma läinud ligi 500 miljonit dollarit saamata jäänud tulu. MGM/Amazon lükkas Veneetsia filmifestivali avama pidanud Luca Guadagnino filmi „Väljakutsujad“¹² septembrist aprilli. Mõlema filmi üks peaosalistest on 185 miljoni Instagrami jälgijaga Zendaya, kelleta oleks neid filme üsna raske promoda.

Põhjus, miks filmide esilinastus edasi lükatakse, ongi see, et näitlejatel pole streigi tõttu lubatud osaleda turunduses: kõik intervjuud, teleesinemised ja pressikonverentsid on keelatud. See hakkab järgmistel aastatel kahtlemata väga suurt rolli mängima nii kinokavades kui ka voogedastusplatvormidel, olenevalt sellest, kui kaua seisak veel kestab.

Oluline inimlik tahk on loomulikult streigi tõttu tööst ilma jäänud võttegrupiliikmete toimetulek. Näiteks on väga tihedalt Hollywoodi tootmisega seotud Suurbritannias tuhanded inimesed tööta, alates võttetiimi spetsialistidest kuni kaamerarendifirmadeni. Peaaegu 20% kogu Los Angelese piirkonna majandusest tuleb Hollywoodist ning filmitööstusega on suuremal või vähemal määral seotud 700 000 sealset elanikku, kes ei saa streigi tõttu juba mitmendat kuud tööd teha. Nende hulka võivad kuuluda nii toitlustajad, pesumajade töötajad, loomade treenijad jts. Hollywoodi majanduslikud kombitsad ulatuvad kaugele. WGA on välja arvutanud, et iga streigi päev läheb linnale maksma 30 miljonit dollarit ehk praeguseks on summa üle nelja miljardi. WGA välja pakutud ettepanekute hind peaks aga olema Guardiani andmetel umbes 429 miljonit dollarit aastas.

Võimalikud mõjud Eestile

Hollywoodi streikijate tuules on sel suvel töötingimuste pärast meelt avaldanud ka California hotelli- ja tervishoiutöötajad. Samamoodi on tehisintellekti tõttu peale näitlejate ja stsenaristide oma peagi ohus ka õpetajate ning põetajate tööpõld. Kuna ametiühingutes on koos George Clooney sugused staarid ja peost suhu elavad võimalikud tulevikutähed, siis on üsnagi reaalne, et ettepanekuid võetakse tõsiselt. Mõneti on tegemist tavalise töövaidlusega, mille ühes otsas on kasumit maksimeerida püüdev tippjuht ja teises otsas oma töö ja kutsumuse eest õiglast palka ootav valdkonna professionaal.

Võib ju ette kujutada, et omavahel ei suuda kokkuleppele jõuda Eesti Filmitööstuse Klaster, Eesti Näitlejate Liit ja Eesti Stsenaristide Gild, aga tundub, et olulisem on ookeanitaguste kolleegide proaktiivsuse tuules läbi mõelda, kuidas hakkab tehisintellekt mõjutama siinset filmitegemist. Tahaks loota, et automatiseeritakse tüütud ülesanded ja loojal jääb rohkem aega ja võimalust loomiseks. Kui aga taustanäitlejaid ja võttekohti hakatakse tehisintellekti abil pildi sisse skaneerima, siis kust saavad „Õigluse“¹³ autori ja staažika statisti Toomas Aria võimalikud järeltulijad edaspidi võimalusi võtteplatsilt entusiasmiprojektide sünniks inspiratsiooni ammutada? Mis saab looduslähedastest ja autentsetest võttepaikadest, kui pilti hakkab valitsema sünteetiline jäljendamisgeneraator? Mis saab kunstnikutööst, grimmist ja valgustamisest, kui tehisintellektiga rikastatud kaamerad seda kõike aparatuurisiseselt automatiseerima hakkavad, nagu mõni entusiast väidab järgmise kümne aasta jooksul juhtuvat?

Samal ajal tehakse aina enam festivalifilme filmilindile ja nagu näitasid selle suve kassahitid, on unikaalne autorinägemus hinnas ja toob ka inimesed kinno. Unikaalsust ega loomisvajadust ei saa inimese seest ära võtta, kui see seal juba on. Kui meie filmitegijad 1990. aastatel Toompeal filmirulle põletasid, siis seetõttu, et värskes Eesti vabariigis oli jäetud filmile oma eelarverida tekitamata. Filme oli Nõukogude ajal rahastatud otse Moskvast ja uue olukorraga, kui raha enam peale ei tulnud, polnud harjutud. Kui paar aastat tagasi räägiti eesti filmi lõpust, siis ikka seetõttu, et midagi taheti ära võtta ehk rahastust vähendada.

Tänavu on olnud eesti filmile suurepärane aasta, sest meie kodumaised ja autentsed lood on üles leitud nii kodus kui ka võõrsil. Ja seda väga mitme ja eri põlvkonnast autori puhul. Kui sportlikust kassatulukonkurentsist ja ameerikalikust arvulembusest ning sealsest streigist midagi ühes võtta, siis on see ehk mõte, kuidas kaitsta end selle eest, et keegi võtab valdkonnalt lihtsalt niisama midagi ära. Läbirääkimised peaksid alati käima vaid selle ümber, kas minimaalset elukvaliteeti tõsta kolm, kuus või üheksa protsenti. Tehnoloogiat on vaja inimesele, mitte vastupidi, nii et minu poolehoid kuulub jäägitult WGA ja SAG-AFTRA võitlejatele, kes seisavad vääriliste töötingimuste eest.

Artikkel on kirjutatud väljaannete ABC News, Deadline, Forbes, Los Angeles Times, Reuters, RogerEbert.com, Screen Daily, Sight and Sound, The Hollywood Reporter, The Guardian, The New York Times, Vanity Fair ja Variety streigi- ja tehisintellekti teemaliste artiklite põhjal ajavahemikus selle aasta juunist kuni septembrini.

1 „Barbie“, Greta Gerwig, 2023.

2 „Oppenheimer“, Christopher Nolan, 2023.

3 „Fast X“, Louis Leterrier, 2023; „Guardians of the Galaxy Vol. 3“, James Gunn, 2023; „Mission: Impossibl – Dead Reckoning Part One“, Christopher McQuarrie, 2023.

4 „Indiana Jones ja saatuse seier“/„Indiana Jones and the Dial of Destiny“, James Mangold, 2023.

5 Anthony D’Alesssandro. SAG-AFTRA Chief Negotiator Duncan Crabtree-Ireland Says Union & AMPTP “Pretty Far Apart On AI”; Studios “Concerned About The Immediate Impact” Of Strike. – Deadline 14. VII 2023.

6 „Gemini Man“, Ang Lee, 2019.

7 „Rogue One: A Star Wars Story“, Gareth Edwards, 2016.

8 „The Congress“, Ari Folman, 2013.

9 „Here“, Robert Zemeckis, 2024.

10 „Deep Fake Neighbour Wars“, 2023 – …

11 „Dune: Part Two“, Denis Villeneuve, 2024.

12 „Challengers“, Luca Guadagnino, 2024.

13 „Õiglus“, Toomas Aria, 2019.