Katrin Koov, arhitekt

Katrin Koov

Pandeemia on näidanud, et juba lühikese ajaga võib keskkonna olukord üle maailma paraneda, kui me võtame aja maha ja elame rahulikumas tempos. Imelikul kombel juhtub see ainult siis, kui tunneme end isiklikult ja akuutselt ohustatuna. See, et kliima just praegu järsult muutub, elurikkus väheneb kuni selleni välja, et elussüsteemid kokku kukuvad, ohustab palju tõsisemalt, aga ei lähe meile nii palju korda, et hakkaksime oma eluviisi muutma. Miks ei pane palju suurem oht meid aega maha võtma?
Pidevalt kiirendis elades tundub rahulik tempo imelik, kuigi see võiks olla loomulik ja tavapärane. Tekib küsimus: mis ajab meid tormama? Miks on vaja olla järjest efektiivsem, tootlikum, omada rohkem asju, elada kiiremini, kiiremini, kiiremini? Kuhu see lõpuks välja viib? Kui selline elu oleks rong või karussell (needsamad armastatud kujundid meie elu kohta), siis järjest kiirenev hoog lõpeb sellega, et korraga kaotame kontrolli nende sõidukite üle ja … Iga lapski oskab ette kujutada, mis siis juhtub … Miks me siis terve inimkonnana seda ei näe?
Tundub, et kliimale tuleb kasuks kõik see, mis majandusele ei tule, aga sissetöötatud süsteemi kõigutamine tekitab meis ebamugavust ja hirmu. Aeglasem elutempo aeglustab majandus­kasvu. See omakorda tähendab, et peame millestki loobuma, midagi teisiti tegema ja väärtustama. Arhitektina pakun välja: ehitagem vähem, aga paremini. Vaatame alustuseks üle, kui palju meil on tühje maju, teeme väärtuslikumad korda ja täidame sisuga, lammutame lootusetud maha ja kasutame seda materjali uute ehitamiseks, seejuures iga uue ehitise juures hoolikalt kaaludes asukohta, väärtust (arhitektuuri kvaliteeti) ja mõju kesk­konnale – siis oleks meil tõenäoliselt vaja mitu korda vähem uusi ehitisi. Vabanevat aega saaksime kasutada avaliku ruumi parandamiseks ja aeglase elu rõõmude avastamiseks. Vaadake ainult ühismeediast, kuidas pandeemiast tingitud aeglane elu on mõjutanud inimeste loovust!