PEETER LAURITS, kunstnik

Peeter Laurits

Mihkel Maripuu/Postimees /Scanpix

Kliima soojeneb ja liustikud sulavad. Suured muutused seisavad ees. See on kindel. Kas need muutused on üksnes inimtekkelised, selle üle ma ei vaidle, sest ühelgi asjal ei ole ainult ühte põhjust. Oleme korda saatnud palju hirmsamaid asju kui süsihappegaasi emiteerimine: hävitame elukeskkondi, tekitame monokultuure, mürgitame põhjavett, jõgesid ja ookeane, paljuneme nagu viirus ja põhjustame tohutu väljasuremislaine. Oma kaevu ei või lõputult roojata, see saab täis. Kuidagi peame oma sodi kokku korjama ja hävingu peatama. Oma keha kaudu on detox’i mõiste juba tuttav, nüüd tuleb see laiendada kõigele muule, mille ära rikkunud oleme. Tehnoloogia abil seda teha ei anna, kui, siis ainult õige pisut kaasa aidata. On vaja liitlasi, kelle huvi oleks mängus, kes oleksid esmased kasusaajad nagu meiegi, aga kelle võimekus ületaks meie oma mäekõrguselt. Ma ei näe ühtegi teist kandidaati peale biosfääri kõigi selle asukatega rändlindudest mikrobioomideni. Peame finantse tagasi tõmbama sõjamasinast, kosmoseuuringutest ja teistest ekstravagantsustest ning investeerima suhtlemisse omaenda planeedi konsortsiumidega. Keegi ei tea tõhusamat atmosfääri regulaatorit kui metsad ja ookeani­floora. Katsuks nüüd lõpuks nendega kaubale saada. Miski pole võimatu, enda meelest oleme ju kõige intelligentsem liik looduses – tuleb keeled õppida ja näidata üles elementaarseimatki viisakust. Teisiti läbirääkimislagendikule ei pääse. Mõne sajandi vältel on nüüd vaja palju rohkem raha paigutada eluteadustesse: ökosemiootikasse, etoloogiasse, biokeemiasse, ökoloogiasse jne. Oma lastele tuleb juba õige varakult selgeks teha, et teiste eluvormidega saab ja on hädavajalik suhelda, et me ei ole siin planeedil üksi ja teised on võrdväärsed partnerid, kellesse tuleb suhtuda lugupidavalt.