Kliima sai mullu mitmekülgselt kasu

Viiruse pakutud ootamatused tõestasid kliimapoliitikas mõnegi võimatuse võimalikkust.

KAAREL TARAND

Kui otsida Sirbi eelmise aasta rubriigist „Kliimale tuleb kasuks“ läbivat sõnumit, siis tuleb tõdeda, et kõik pole sugugi kadunud ning inimtekkelise kliimamuutuse pidurdamiseks saab kiiresti ja palju head teha nii globaalselt kui ka lokaalselt. Veerul moodustunud kliimamosaiik sai sedavõrd kirju, et mis tahes kokkuvõttev üldistus võib teha mõnele autorile liiga. Püüdsin siiski ühisnimetajaid leida (ja viitan ka autoritele), aga iga lugeja saab veebis originaaltekstide juurde pöörduda.

Jah, inimtekkelise kliimamuutuse kahju saab pidurdada. Sel teel on kolmest sammust kaks tehtud (Kaja Peterson), nimelt on kogutud piisavalt tõendeid ning valdav ja kasvav osa inimestest ka usub neid andmeid, mis teadlased globaalse ühistegevuse tulemusena on esitanud. Paraku kulgeb tõendite alusel otsuste langetamine ja veendumuse reeglitena rakendamine hoopis vaevalisemalt. Miskipärast on rahvahulgad oma valitud või ka isehakanud juhtidest ses elutähtsas küsimuses kaugemale jõudnud, kohati näib, et just poliitikud, aga mitte nende valijad elavad kliimapoliitiliselt kiviajas.

Juhtimistasandil on praegu vaja kiiret ja otsustavat tegutsemist, igaühe isiklikus, pere- ja ühiselus loeb hoopis tempo mahavõtmine. Paremini jäävad ellu kohanemise ehk ellujäämise kunsti valdajad (Jaak Kikas). Kui eluiga on järjest pikem, siis miks rabeleda, nagu oleks päevi antud eelkäijatega võrreldes hoopis vähem? Igaüks, kes hetkekski mõtlema jääb, mõistab, et kõigi pakutavate võimaluste kasutamine on utoopia. Eestiski ei suuda keegi läbi lugeda kõiki ilmuvaid raamatuid, vaadata kõiki lavastusi teatris, külastada kõiki muusika- ja kunstisündmusi. Ka suurim maailmarändur ei jõua kõigisse maailmanurkadesse, küll aga raiskab märkimisväärse osa oma elust lennujaamades ja lennukites passimisele. Aga lendamine on patt (Valner Valme), millest vabanemiseks peavad juhid eeskuju näitama. Pealegi on hoopis põnevam, kui reisile rohkem aega kulub (Kirke Karja).

Pandeemia on juba korrastanud inimeste ajakasutust, kuid kadunud ei ole oht, et püütakse tagasi jõuda „vana hea“ juurde (Meelis Friedenthal) ehk taastub väärarusaam, et kapitalism on majandusmudelina täiuslik lõppjaam (Lilian Hiob) kõigi oma kasvu ja kiirust õhutavate mõõdupuudega (Katrin Koov), mille puhul näivad mõistlikud asjad kahjulikuna. Iga innovatsioon ei too õnne majja, ainult tehnoloogilistest lahendustest ei piisa. Vanu asju ja teadmisi peab oskama meeles pidada (Urmas Lüüs) ja ära kasutada (Anni Martin). Kõik uus ei ole tingimata kliimasõbralik ka kunstis ja loovtööstuses (Äli-Ann Klooren, Ott Karulin), rääkimata siis sellest, et kehvasti või mõtestamatult töötades luuakse ka moodsatel masinatel katkisi asju (Andri Ksenofontov) või lihtsalt reostust, sh digitaalset (Joonas Vatter). Õigemat suunaseadmist aeglustavad majanduse poolel veel keskkonnamõju arvestava maksustamise ja hinnastamise puudumine (Kalev Kallemets, Allan Aksiim).

Kohanemise ja ellujäämise teed mööda piisava kiirusega liikumisel ja otsustamisel on tõrked kehva või ebapiisava kommunikatsiooni viljad. Paljud inimesed suudavad hüperobjekti juba hoomata, nende juhid mitte (Henrik Sova, Piret Põldver). Kui objekti paremini struktureerida, on ka lahendusi lihtsam rakendada (Peeter Olesk). Mida haaramatum nähtus, seda suuremat ärevust see põhjustab (Mari Laaniste), aga ärevus ja usk, et sinust ei sõltu midagi, ei sunni ka tegutsema (Stella Saarts). Parim ja kiireim viis liigsest ärevusest (ja ajaraisust) vabanemiseks on astuda välja ühismeediast (Siim Pauklin): hetkega väheneb nii energia- kui ka psüühika kulu.

Nii või teisiti on tähtsaim ja hõlpsaim tegeleda inimeste peas toimuvaga, eriti meeste peas, sest eks saamatus kliimamuutuse ohjeldamisel ole puhtalt psühhoosis meeste süü (Jürgen Rooste). Kuna kriisist välja astuda ei saa (Tenno Teidearu), pole pääsu eetilisest hinnangust toimuvale. Sealjuures tuleb väljuda oma liigi piiridest, astuda läbirääkimistesse eluruumi pärast kõigi teiste liikidega (Peeter Laurits) ning hinnata, kelle õigus elupaikadele on praegu suurem, kellele on laiutaval inimesel midagi ära anda (Tuul Sepp, Pihel Kuusk).

Kommunikatsioonistrateegias on keskne küsimus, kas ja kuidas ära kasutada hirmu (Mikael Raihhelgauz, Laura Vilbiks), mis on iseenesest ohtlik tööriist. Üks hirmutav ja distsiplineeriv malakas on nn jälgimisühiskonna mudel, kus tehnoloogia fikseerib reaalajas igaühe käitumise ja eksimused ning karistab, näiteks prügi metsa viimise eest (Berk Vaher). Teisel kaalukausil on võimalus maailmaparandajaid kasvatada hirmu asemel armuga (Kristel Vilbaste) ja arendada hingedes alandlikkust ja leppimist (Kadri Steinbach) või siis hoopis huumorisoont (Auri Jürna).

Ja lõpuks tarbimine, üsna hoolega läbi näritud teema, kus aga ikka põrkuvad näota majanduse (peab katkematult kasvama) ja looduse huvid. Et tarbetuid asju ei tohiks üldse osta ja nii ongi võimalik käituda (Liina Laugesaar), on selge vähemusele, kes ei ole (veel?) tarbimise sõltuvushaigust külge saanud. Haigus võib alata juba esimese ostuga. Kes teeks aga selge reegli hea ja halva, põhjendatud ja põhjendamatu ostu vahel? Ja kes kontrolliks (Paavo Matsin)?

Ihutoiduga on asi lihtsam, mida taimsem (Kadri Taperson) ja mida kohalikum ehk vähem mööda maailma ringi loksutatud (Merle Karro-Kalberg), seda kliimasõbralikum. Kuni inimese mao suurus ei kasva samas tempos SKTga, ei vallandu toidupoes ka ahelreaktsiooni: uus toidukärutäis ei tähenda vajadust lisakülmkapi, sealt edasi suurema köögi, sahvri ja lõpuks uue, suurema maja järele.

Kultuurikaupadega, sh kunstiteostega, on asi hapum ja siin ei pruugigi häid valikuid olla (Tauno Vahter). Kaua säiliva vaimutoidu erakogumine tähendab aina uusi riiuleid raamatutele, uut seinapinda kahe- ja köetavat kubatuuri kolmemõõtmelisele kunstile. Aina väiksematele leibkondadele aina suuremad uued majad – ei ole mõistlik suund. Seda eriti, kui hoonete eluiga nähakse ette mõnekümne, aga mitte mõnesaja aasta jagu (Margit Mutso). Viimane norm paneks praegusest hoopis teisiti mõtlema nii ehitusmaterjalile (Juss Heinsalu) kui ka arhitektuurile. Midagi ennenägematut selles pole, aga nõuaks suuremat ettenägelikkust. Meie vanemates linnades on sajandeid vanu ja muutuvate oludega kohanenud ehitisi küllaga ning ehituskunst on ka kliimamuutustele alati reageerinud (Villu Kadakas). Miks ei peaks olema võimalik peale tahavaate ka ette vaadata?

Lõpuks, kõige eelöeldu suhtes peab säilima tubli annus tervet kahtlust ja skepsist (Margus Maidla), aga isegi see too tagasi vanaaegset talve (Ardo Ran Varres) ega aita enne kevadet selgust saada, kui palju küttepuid talveks oli mõistlik varuda (Marko Mägi).